UROBOROS

Alustan sissejuhatuseks väljavõttega ühest pöördumisest. Selle pika ja põhjaliku seletuse, täna Eestis toimuvast on väga kujukalt kirja pannud Andres Lindmäe ja Arvo Soomets.

Esimene väljavõte;
Seda lugu illustreerib üks sümbol – uroboros. Uroboros on valitseva süsteemi üks alussümboleid, mida laiemate masside jaoks on tõlgendatud kui jätkusuutlikuse ja taassünni sümbolit. Tegelikult ei ole eneseõgimises mitte midagi jätkusuutlikku. Süsteem õgib ennast ja ärganutel on aeg sellest tsüklist välja astuda.

Ja teine väljavõte;
Ajakirjanik on klipp-mõtleja ise sellest aimugi omamata. Ta tormab rünnakule süsteemi kaitseks ja üritab emotsioonipõhiselt kaasata mõtlemisvõimetut massi, et genereerida hüsteeria süsteemi kaitseks ja ohustajate elimineerimiseks.

Kirjutan siis ka, otsekoheselt ja mõõka haaramata, selle argumendi tõestusena üksikutest säravatest näidetest, mu enda isiklike kogemuste varal.

2015 novembris, lõppes minu tegevteenistuse leping Eesti kaitseväes. See oli esiotsa kolmeaastane, nagu seadus ette näeb, kuid võtsin vastu tehtud ettepaneku, jääda veel aastaks, et viia eduka lõpuni esimese rahuaja suurima õppuse SIIL 2015 reaalteavitusele püstitatud ülesanded. Nelja teenistusaasta jooksul, ehitasime koos mu enda komplekteeritud suurepärase meeskonnaga üles edukalt toimiva Kaitseväe Teavituskeskuse. Midagi jaburamat sellest ajast kui see, kuidas sama valdkonna eest vastutav peastaabi pressijaoskond seda praktiliselt igapäevaselt häirida püüdis, ei ole olemas. See oli isikutevaheline halenaljakas antipaatia ning suutmatus töötada koos ja sama eesmärgi nimel. Ehk ainus, mis paneb selles süsteemis inimesed tegutsema, ongi kahel korral aastas jagatavad uued auastmed või välisteenistus, kus mingi aeg ilma järelvalveta vaikselt chillida.
Juba minu teenistusse asumisele oli vaatamata kaitseväe juhataja (Ants Laaneots) ja peastaabi ülema (Peeter Hoppe) heakskiidule, räige isiklik vastuseis. See oli ehe, ilmekas ja kahepalgeline karjääriohvitseri jõudemonstratsioon. Omaenese sooja koha põlistamiseks ning iga võimaliku siseohu elimineerimiseks. Tänaseni ei kujuta ma ka tegelikult ette, kuidas kriisi- või sõjaolukorras sellise omavahelise resonantsiga üldse Eestit peaks kaitsma.
Samal 2015. aastal ilmus minu rahvusvahelise sõjalise missiooni ajal kirjutatud päevikumärkmetel põhinev raamat “Missioon”, kirjastuselt Maagiline ruum. Sellest raamatust sai koheselt müügihitt ning ühtlasi ka minu “kirstunael”. Seda kiideti ja siunati kirega. Kunagine armas kamraad Kreisiraadio tegemise päevilt, kutsus mind peale raamatu ilmumist oma pühapäevahommiku saatesse. Täiesti kõrgelt laest, võeti peale seda argument, mida mulle ette hakati heitma ja see oli “pettumine poegades”. Anu Välba küsis, “miks ma olen kõiges pettunud”, ei muud. Minu vastus Anule, on tänagi arhiivist järelevaadatav. Jõuga topiti mulle külge täielik absurd ning massihüsteeriat ja põlgust taotluslikult esile kutsuv “roll”.
Peaaegu nagu Salman Rushdie “Saatanlikud värsid”, sest reaktsioon, mis käivitus, sai alguse väga kõrgelt ja suurt mõjuvõimu omavatelt meestelt. Pole saladus, et iga vähegi karjäärinäljas ja kirjaoskaja ajakirjanik, soovib oma elu jooksul moel või teisel sangariks saada. Mõni julgeb kaameraga keset marodööritsevate tiblade pogrommi teha uudistesaate Pronksiöö otselülitusi, mõni teine seista kümme tundi hiljem, sealsamas klaasikilde kokkupühkivate kojameeste sektoris ning jutustada põlevate silmadega “sündmuste keskel viibimisest”. On ka neid, kelle unelmate CV-s on mõni lugu või reportaaž mõnest sõja- või katastroofikoldest. Neid viimaseid on jõuorganid aastaid nagu oma truid sülekoeri osavalt peost söötnud. Sest igal vorstil on kaks otsa. Tahad lennata tasuta ja VIP-ina soojale maale? Teha lugusid, mille tõepärasust tead üksnes sina ja paar asjassepühendatut. Umbes nagu Gustav Reinap omal ajal “iraaklasena” Tahad seista sinise kiivri ja sinise killuvestiga, millel kiri PRESS, kusagil varemete või sõjatehnika foonil ning anda “ülevaadet olukorrast” või noh, tegelikult PR-meeste koostatud jutupunkte ette vuristava esineja “eksklusiivintervjuud”? Vastutasuks lepitakse kokku, et kui reporter peaks kunagigi kaamera, mikrofoni või sulepea haaramna, ei räägi ta iial sellest, mis on kehvasti, valesti või lollisti vaid vastupidi. Kui vaja, kirjutad neist kes meie vastased, niisugust sitta, mida keegi varem pole näinud. Olgu, aegajalt mängime ka demokraatiat ja teeme tsiviilvõimuna nägu, et huvitume, mis teil seal toimib…Oled vait või lased tõde õigetpidi paista ja ongi kõik.
See on maksumaksja raha eest mulksuv toiduahel, millest on justkui raske kinni hakata, sest kõik näib seosteta, sõltumatu ning igaüks teeb justkui väga ausalt oma õilsat tööd.
Nõnda siis lükatigi surnuvanker nobedalt veerema, et enne kui raamatu esimene tiraaž läbi müüb, oleks selle autorist loodud “konteksti sobiv pilt”. Oletada võib, et selle avaliku hukkamise tööpealkirjaks sai “MIS JUHTUS Hannes Võrnoga…?” Nagu kukeseeni heal seenehooajal, hakkas ilmuma arvamusi ja sõnavõtte, teemal – mis minuga juhtunud on? Oli imestajaid, parastajaid, õlakehitajaid, aga teema hoiti orbiidil ja soojana. Tõepoolest, küsisin seda siis vahel isegi eneselt, kuna olin selleks ajaks juba kümme aastat oma elust tegelenud kire ja armastusega Eesti riigikaitse heaks pea kõigega. Olin pälvinud kaitseväe eeskujuliku teenistuse risti. Kandnud mitmetel paraadidel Riigilipu toimkonna lippurohvitserina Eesti riigilippu ning pühendanud oma isamaaarmastuse ja kodumaakaitse õhinasse ka sadu lapsi erinevatel kohtumistel koolides üle Eesti. Midagi ei juhtunud – ma olin käitunud lubamatult. Rääkinud avameelselt ja olnud otsekohene. Ma nimetasin räige inimkaubanduse poliitilistest jätistest mahitajaid nende õigete nimedega. Nagu ka neid paaditäite kaupa randuvaid rebelitest sissetungijaid. Kasutasin keelt, mida räägivad isegi tütarlapsed ministeeriumide suitsunurgas. Kuigi ametlikus keelepruugis esindavad nad inimheadust ennast. Ma ei imesta ka, vaadates neid puust prillidega juhmide nolkide piimahabemetes lõustu, sopameedia toimetuse kontaktilehel, et nad on saanud ajateenistusest kõrvale tõmbuda.Vaiksel kokkuleppel, et nad täidavad “tsiviilteenistuses” tellimusülesandeid, ehk teevad niiöelda “musta töö” millele reageerimiseks keegi väljaandega isegi kohtusse ei lähe.
Kui operatsiooni “Mis juhtus…” tiražeerimine kogu õukonnameedias, näis hakkavat hääbuma, sest muu naeruvääristada püüdvaga, peale viidete ja Kreisiraadio vanade fotode enam kommenteerijaid ei erutatud, löödi Emadepäeval lahti uus “pruun ümbrik”. Minust sai üleöö ja kõikide mind tundvate inimeste šokeerivaks üllatuseks “Skandaalne perepea, naiseahistajast võlgnik ning despootlik rongaisa”. Muul moel olnuks ilmselt keeruline peatada satatistilise konservatiivse vaatega naisvalija, võimalikku poolehoidu kandideerimisel KOV valimistel Viimsis.
Ma olin siis parasjagu Tombi Kultuuripalees ning tegime Komöödiateatri trupiga suveetenduse “Elagu eurotoetused” läbimänge ja proove. Proovipäevad kestsid hommikul kella kümnest, õhtul viie ja vahel kuueni. Kui mul reedeõhtune proov läbi sai ning ma oma telefoni uuesti sisse lülitasin, leidsin ma saabunud e-kirja LP nädalalõpulehe peatoimetajalt. Tema kiri, milles ta teatas, et teeb minu laste emaga pika intrevjuu, ootab minu kommnetaare paarile kiirele küsimusele. Mind isegi ei häirinud, juba karastununa kogu ses madalas sopaloopimises, nende esitatud küsimuste toon. Mind solvas, et see oli saadetud hilisel pealelõunal ning ootas vastust hiljemalt pärastlõunaks, kuna leht minevat trükki. Et Ingrid on olnud aastate eest mu hea toimetaja telesaates “20 aastat hiljem”, oli see minu jaoks selge märk, et ta on tegemas üht tuttkõrvade kinnimakstud tellimuslugu ning minu kommentaar annaks ilmuvale sopakale üksnes antikangelase tõepärasust. Nii saatsin ma sellele kirjale vastuseks lihtsalt tühja, kommentaarita e-kirja. Mida mul olnuks soovi või põhjust enam öelda, kui rong oli jaamast peatumata läbi kihutanud…? Kõnealuse loo tekitatud reaktsioon rõõmustas Ingridit silmnähtavalt ning veel nädalaid hiljem hõikus ta kõikjal õnnelikuna kui palju see lugu, rekordeid püstitas. Tähelepanuväärne on seejuures asjaolu, et üksnes loo kõige halvem tegelane, on peategelast aidanud nii enne kui peale selle loo ilmumist. Kõik härdad kaasatundjad ja minus surmani pettunud, ei näidanud kusagil muud hoolivust kui sellega, et Häli tööpäevad läksid veel pikemaks ja kurnavamaks. Äkki kõigil oli vaja sõbrannatada ja odavat kvaliteetõmblustööd. Kõike seda sai õukonnameedia taas ja taas ja taas uuesti ja uuesti maha müüa ning vastu rinda taguda, kui võimsad ikkagi ollakse. Millised on selle loo asjaolud või tegelikkus, ei puutunud siis ega praegu absoluutselt asjasse. Korra, kui seda tõika, et mulle tegelikult sõna ei antud ja ma poleks seda tahtnudki, oma saates mainisid, kiljatas õukonnameedia enesekaitseks kiiresti rünnates ning nimetas seda “hädises valetamisega vahelejäämiseks”. Muigasin ja mõtlesin – sähke, siit ta tuleb ning raske saab teil olema seda ravida…
Sel kevadel, teatrikuul, alustasin TTV-s oma saatega Hannes Võrno 33 minutit. Enesestmõistetavalt ei pruukinud mul teha muud, kui vajutada sotsiaalselt “õigetele nuppudele” ning kihlveo, et minu saatest räägib järgmisel päeval kogu Eesti, võitsin ma mängleva kergusega. See saade ei ole “tuhmuva telestaari tagasitulek”, nagu sapise suuga sisises mu üks igiammune naispõlgaja. Ma ei teagi mis ma talle isiklikult nii halba olen teinud ja vahet pole. Vanatüdruku purunenud lootuste neitsikambri pangalaenu, peab ju följetone sahistades kuidagi kokku kriipima. Parem siis paugutada juba kindla peale minnes ja märklauale hästi lähedal. Ta teab seda õnneks isegi suurepäraselt, et sügav ja parandamatu antipaatia on vastastikune ning rohkemaks kui selles äramärkimises siin, ei ole tal põhjust edaspidi silmapilgukski mu tähelepanu oodata.
Kunagise kolleegi TV3-e päevilt, Jüri Piheli püksilaskmisest, olen ma siin ühes oma varasemas loos juba kirjutanud.
Tänaseks on minu “skandaalse” saate üht episoodi sotsiaalmeedias vaadatud juba ligi sadakuusteisttuhat (mitte “mitu tuhat”, nagu õukonnameedia parastada püüab) korda. See number tõuseb kümne tuhande vaataja võrra nädalas pidevalt! Sellest MMS-i esimesest, teise vaatenurga alt käsitletud teemast, kihab kogu FaceBook. Täna näeb “süsteem”, et mitte ainult “Orissaare seenelisest” ei saanud üldrahvalik mõiste… Ma olen muuseas valdava osa Kreisiraadio tegelaste ristiisa. Mul on ideid, värskust ja jõudu veel paljuks.
Ma ei haavu ka uutest rünnakutest, sest ma soovin aidata inimesi ja seeläbi kogu oma rahvast ja riiki. Pole vaja karta, et sina võid olla järgmine, kes avalikult surnuks tambitakse, sest tõde on su oma südames ja hirmul ei pea seal olema kohta!
Seega siis on veel avamata paar ümbrikku ning pole vaja olla kuigi taibukas, et hoomata, mis järgmisks lauale tuleb.
Kindlasti jääb kusagile sinna Narva maantee toimetusehoone ühiskööki, tasasele tulele podisema kompott, milles kõik juba äraproovitu ja kõhtutäitev nagu vanasti koolisöökla rosina ja kuivatatud ploomi kissell.
See niiske nina ja rähmas silmadega “bolonka” saab peatselt uusi juhtnööre, sest “teisitimõtleja” näidispoomine ja pingutatud naeruvääristamine peab ülejäänute hirmutamiseks jätkuma.
Teid ei kardeta enam, tulge pigem õigele poolele, sest muidu jääte alatiseks mutriteks…

Tsiteerin lõpetauseks veelkord Andres Lindmäed ja Arvo Soometsa:
Mida siis teha, et süsteemi mitte toita? Astuge süsteemist esialgu välja kasvõi sellega, et proovige mõned nädalad infopaastu, mis seisneb lihtsas valikus: ärge tarbige ametlikku ja kontrollitud meediat (raadio, ajalehed, televisioon, uudisteportaalid jne). Süsteem saab toimida vaid siis, kui me USUME kriitilise mõtlemiseta tema autoriteeti ehk siinkohal massimeedia autoriteeti. Albert Einstein on aga öelnud nii: pime usk autoriteeti on tõe suurim vaenlane.

Saan veendumusega öelda, et proovisin isegi, juba mitu kuud tagasi ja jätkan õukonnameedia infopaastu südamerahuga!

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.