PALVE

Eesti on nii väike, et sellest sündinud nali, mida meist Austraalias räägitakse, on täpne nagu paus Pärdi muusikas. Nimelt seisab nali selles, et kui austraallane kohtab teist korda oma elus eestlast ning mainib sellele, et ta on ühte eestlast juba kohanud, küsib eestlane surmkindlalt “mis ta nimi oli”
Nii saangi öelda, et ma olen Andres Anveltiga tegelikult tuttav. Oleme paar korda põgusalt kokku puutunud, enamasti mingite teleprojektidega nii eetris kui väljapool seda. Kuluaarides, nagu meil suitsunurki, kemmergu kätepesulaid ning puhveteid kus on püstijala järjekorrad, kutsutakse.
Kuulsin eile omaste käest, et Andres Anvelt astus ministrikohalt tagasi ning lahkub poliitikast, tervislikel põhjustel.
See on tõsine asi.
Noore mehe tervis ja elujõud on väga tõsine teema, sest raha eest saab seda veidi poputada, aga mitte juurde osta. Ma tunnen mehe, eestlase ja patrioodina sügavalt kaasa ning soovin Andresele peamist, see on rahu.
Ma tean, millest ma räägin, sest mul on kogemus. Ma olen lamanud operatsioonilaual, “kohaliku tuimestusega” ning vaadanud enda kõrval mustvalgel monitoril, kuidas mu kildudeks purunenud küünarliigest kruvide ja klambritega uuesti kokku pannakse. Olen näinud oma tuksuvat süda, millesse pumbatakse värvaine, et selle veresooned näha oleks. Näinud oma silmaga, kuidas kirurg randmesse tehtud ava kaudu, otse südamesse lükatud kaabli otsas oleva seadmega, mikroskoopilise täpsusega toimetatab ning ohtlikud veresooned “avab”.
Olen elus mitmeid kordi arstide hoole alt tagasi argiellu liikudes lubanud, et …
Nooremas eas ei täitnud ma ühtegi neist lubadustest. Enesele antud ja endale võetud lubadustest. Jabur.
Nii kui veidi parem või juba piisavalt hea olla oli, läitsin sigareti või nööpisin lahti mõne joovastava neste.
Sõin, kui kõht oli juba ammu täis ning tiksusin üleval, kui pidanuks ammuilma teki all magama.
Minuga seda ei juhtu. Nii ma siis mõtlesin.

Ma ei vali seda kogemust, mõtlen ma nüüd.
Ma ei vali nende läbielatud kogemuste hulgast seda või teist vildakat uuesti. Ei tee omale etteheiteid, ega piitsuta ennast. Tunnustan, kui olen olnud enda suhtes hooliv ja leebe.
Minu ellu tulnud inimesed on mulle seda õpetanud ja ma olen selle eest lõpmata tänulik.

Mul on palve – ma soovin, et sa ruttu taastuks, mis iganes see rike pole. Kõik on meie endi abiga ravitav ja parandatav.
Andres – tule meie keskele, meeste joogasse!
Tule väeringi ja meditatsioonile. Need asjad toimivad!
Annavad rahu, jõu ja rõõmu ning õpetavad iseennast armastama.
Enesega hea olema ning oma hinge templit hoolivusega majandama.
Palvetan su eest mees! Ära rapsi!

1 thought on “PALVE”

  1. Hannes ja Andres, tulge Meeste Hommikule. Me loeme Raamatuste Raamatut ja palvetame! Puuvilja 4, iga teisipäev kl 6:45. Nii juba 2,5aastat. Alustasime kolmekesi, nüüdseks on meid ca viis-kuuskümmend.

    Like

Leave a Reply to Veikko Võsu Cancel reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.