Klassiruum, mille suured aknaruudud polnud loodudki avamiseks, oli täis kevadsooja saapaviksi lämbust. Aprillipäike piitsutas aknapoolsetes ridades istuvate meeste põski nagu lateksis domina, seamaskis perverdi tagapalgeid ja sundis kissitades pihku võetud GPS-i ekraani piidlema.
Oli topograafialoeng, mille eesmärgiks oli ühtlustada osalejate kaarditarkusi ning orjenteerumis seadmete kasutusoskusi. On ju vana teada kroonutarkus, et kui üksus muidu ära ei eksi, anna neile kaasa leitnant ja maakaart ning sa ei näe neid niipea ja kohtud juhuslikult kurat teab kus.
Nii me seal Lahingukooli klassiruumis istusime. Enamasti leitnandid, sekka mõni kahe- ja mõni neljatärni leitnant.
“Võtke igaüks siit kastist üks GPS” ütles instruktor ning saatis pappkasti Garmini seadmetega klassiruumis ringile. “Need kõik on puhtad ja seadistamata aparaadid. Alustame sellest ning seadistame kõigepealt funktsioonid” saime järgmise juhise, kui igaüks oli veendunud, et tema käes on “geps” ning selle patareid.
“Härra vanemveebel”: tõusis klassiruumis kellegi bariton. “Mul on siin mingid asjad juba ees! Riisikad… Kukeseened… Mustikad…”
“Andke see siia” krahmas vanemvebel leitnandi käest aparaadi.
Polnud kahtlust, et keegi oli kroonu “gepsuga” väliõppusel olles, KVM-i ajal Metsamoori ja Maaema sahvrite ja aitade asukohti kaardistanud.
Leitnant sai uue aparaadi. Vanemveebel jätkas tundi.
Mõtlesin siis, et mida ma ise oleksin teinud.
Oleksin kursuslast kiitnud ning kiirelt reagerides modifitseerinud nii loengu juhendatavat kui iseseisvat praktilist osa. Andnuks grupile ülesande, ühtlustada seene- ja marjakohad kõikides “gepsudes” ning hiljem märkida need nii käsus kui kaardil, vastavalt drilliplaanile. Ka maastikuluurel oleks õppuritel olnud märksa enam kirge “täpne olla” sest pole parata, inimene on juba kord selline loom, et ta “elusat” sihtmärki “elutust” paremini tabab. Mõistagi tegi kursust juhendanud vanemveebel siiski õigesti ja määrustiku kohaselt. Kui väljaõppeplaani väikegi muutus tuua, plaan ju muutub.
Kõik ei ole valmis uskuma, et mistahes plaan on parem kui plaani puudumine. Miks? Aga seepärast, et kui on plaan, võib see vabalt untsu minna. Kui aga plaani pole, võib kõik untsu minna.
Mis on sinu järgmise nädala plaan?
Kas sinu sisemise GPS-i mälukaardil on sinu “seene- ja marjakohad” märgitud? Kas sa oled valmis neid teistega jagama ja metsarajal kohtudes siiralt rõõmu tundma, et saad häid ja saagirikkaid paiku šeerida? Kas sa kalapüügist rõõmu tundjana tahaksid täna jagada kohti, mida sa seni oled kiivalt enda teada hoidnud?
Intervjueerisin aasta tagasi andekat loodusfilmi režissööri Joosep Matjust. Meest kes teinud kinokaameraga Eesti looduses seda, mida Lennart Meri Soome-Urgi rahvaid kultuurilukku talletades ning Veljo Tormis vanu regilaule hääbumisest päästes. Joosep Matjus koos abilistega ja toetajatega tegi filmi “Tuulte tahutud maa”. Küsisin temalt ja ta vastas otse. Jah. On sellised kohad, mida loodusemehed, loodusfotograafid, heli- ja vaikusepüüdjad ning filmimehed väga kiivalt isegi omade keskis varjavad. Seda põhjusel, et neid kohti hoida. Mitte enda egole vaid Maa-Emale ja tema lastele.
Mõtlesin, kas ma olen midagi sarnast, mis minul olemas, kellelegi usaldanud… Avastasin, et mitte. Kui just välja tuua, siis ehk see, et andsin oma majavõtmed ning garaažipuldi ja valvekeskuse alarmkoodid kunagi sõbrale, kes oma mootorratast mu garaažis hoidis. See oli usaldus. Usaldus, mis sünnib veendumusest, et seda ei kuritarvitata. Tema usaldas ju mind ka, sest mootorrattal oli võti ees ja ma oleks võinud sellega iga kell kihutama minna.
Niisamuti usun, ei oleks midagi juhtunud ka nende Lahingukooli “gepsus” olevate seene- ja marjakohtadega. Mul pole seepärast mingit vimma või irooniat ka kursust juhendanud vanemveebliga. Tema toimis väga täpselt ja õigesti. Ilma improviseerimata ning kursuse teemat rappa rullimata.
Informatsioon on kõige arvestatavam võimuhoob üldse. Võimsam surmahirmust, võluväest ja lausvalestki. Isegi pisikese kolka külavanem on seepärast võimukas mees, et tal on külas kõige rohkem informatsiooni. Suurematest linnadest ja riikidest rääkimata.
Oled sa suuteline tänases maailmas vahet tegema, kus on informatsioon? Kus külvatakse surmahirmu? Milles seisneb võluvägi ja kes ajab lausvalet? Kardan, et see pole lihtne otsus kellegi jaoks. Põhjuseid selleks võib olla kümneid ja isegi sadu.
Mäletan, et kunagi ammu aastaid tagasi, juhatas üks sõber raadios hommikuprogrammi. Nagu ikka vahel juhtub, jäi talle külla tulla lubanud saatekülaline mingil põhjusel tulemata. Enshallah.
Nii ta siis helistas aja ja augu täiteks ühise hea tuttava telefonil ning ilma võimaluseta pikalt ette hoiatada, läks telefoni-intervjuu otselülitus käima.
Oma vestluspartnerit tutvustas raadiomees kui mitmendat põlve suuraednikku ja üht asjatundlikumat viljapuude kultiveerijat Maarjamal. Sõber teispool liini, ei saanud ökki ega mökki öelda, vaid jäi kohe kevadiste aiatööde kohta käivate küsimuste laviini alla. Olgu täpsustatud, et ta ei teadnud viljapuudest rohkem kui suutis teha vahet tuntumatel puuviljadel nagu õun, pirn, banaan ja mango.
Sellest sai ligi pooletunnine kevadine aiatööde “profi-intervjuu”, mis oli oma usutavuses nii veenev, et isegi pärispookijad ja sordiaretajad reageerisid adekvaatse tunnustusega ja kiitsid mitut saates välja käidud uut aspekti Emma Leppermanni saagikuse tõstmisel ning kahjuritõrjes. Õhinas sõber aga istutaski aasta hiljem oma elu esimese õunapuu. Nii veenev oli ta usk iseendasse, mis tekkis vastates küsimustele teemal, millest ta mitte midagi ei teadnud. Õnneks ei hakanud ta end sealtpeale eksperdiks nimetama…
HANNES VÕRNO 