Proovi endale ette kujutada, et sinu pangakontol on sada miljonit eurot. Tubli oled. Vähe on maailmas inimesi, kes ei suudaks seda ette kujutada. Pildid mis selle kujutluse küüsis silme ette rulluvad, on ju ei midagi vähemat kui vapustavad. Tegelikkus on aga see, et üheksa inimest kümnest, ei suuda eales sellist raha ette kujutada. Piiratud on nii kujutlusvõime kui kogemus.
Sajast inimesest üheksakümmend üheksa ning omakorda nende kõigi sõbrad ja nendegi sõbrad, ei saa tervete suguvõsade kaupa ja isegi mitte läbi mitme inimpõlve, sellist kogemust.
Maailma kõige rikkamat inimest, nagu ka maailma kõige vaesemat inimest, ei ole tegelikult olemas. Nii rikkus kui vaesus tõukavad inimesi alati kasvõi veidigi juurde soovima. Sestap on ka mõttetu kirjeldada protsessi muutuvaid osi selle väärtusena. Maailma kõige rikkamat ja kõige vaesemat, kui need olemas oleksidki, ühendab igal juhul mitu inimlikku faktorit. Üks neist on kindlasti elutahe ja see on vaieldamatult võimsam kõigist teistest.
Headust ei ole nimelt olemas.
See mida me headuseks nimetame, on meie rahulolu tunnet tekitav reaktsioon, inimeste tegutsemisest meie soovidele vastavalt või siis ligilähedaselt sellele. Kurjusega on täpselt sama. Sedagi pole tegelikult olemas. On vaid meile vastuvõetamatu tunne, mis kellegi teise meelest on vägagi üllas.
Sõdur kes tapab kellegi isa, venna, abikaasa või poja, teeb seda ju oma maa, rahva ja au nimel…
Seega olgu selle headuse ja kurjusega kuidas iganes, sama kuue nööp on alati väiksem kui selle kuue nööpauk.
Sada miljonit eurot on aga paljude jaoks planeedil Maa reaalne suurus. Nad näevad seda täpselt sellisena, nagu meie omal ajal klassiekskursioonile minnes vanemate kaasa antud taskuraha, et limpsi ja maiustusi osta.
Nende maailmas on igav ja trööstitu, sest pidev spliin ja handraa kurnavad kordades rohkem kui raske töö kivimurrus või põllul. Need on näiteks need inimesed, kes panevad spordidressid selga ja ajavad kambaga muru peal ühte palli taga, et staadionitäied vaeseid, saaksid maksta sageli üle mõistuse summasid, et tribüünidel võidust või kaotusest hulluda.
Vahepõikena ütlen, et ma väga jagan N.D.Walschi “J.J” raamatus ühe pärlendava tsitaadi paikapidavust.
See on siin: Kui üks kaotab, kaotavad kõik. Seepärast ei ole kõrgelt arenenud ühiskonnas sporti ega mänge, lastel ega täiskasvanutel, kus pannakse pähe erakordne môtteviis, et kellegi “võit”, samal ajal kui teine “kaotab” on meelelahutus.
Just neile. Eelpool kirjeldatuile. Kuulub justkui mingi osa planeedist Maa. Nemad ise nimetavad seda eraeluks ja selle puutumatuseks. Piltlikult kirjeldades on see midagi sellist: inimene oma loomult tahab olla õnnelik, imetletud ja austatud. Ta soovib piiritult kaasinimeste poolset teistsugust suhtumist ning otsustab seda siis ise või juhuse abiga juba lapsena muuta. Ta teeb ennastunustavalt tööd. Nutab pisaraid ja trotsib ränki tagasilööke. Naudib õnnestumisi ja saab aina enam hoogu eesmärgi tempokast liginemisest. See on aga miraaž ning loomuldasa jääbki ta seda silmapiiri käsi pikal haarama.
Peatselt soovib ta unustada kes ta on ja kuhu kuulub ning soovib end eraldada sellest maailmast, mis teda enam ei teeni ega tee õnnelikuks. Ta otsib eraldatust kogu maailmast, kuhu ta alles äsja ise kuulus. Ta ei soovi, et miskigi talle meenutaks, et ta on olnud kord vaene ja rabanud ränka tööd. Nii kerkivadki rantšod, villad, lossid ja muud muinasjutumaailmad, valitute elamurajoonides, linnajagudes ja luksuspiirkondades.
Mis siis üldse rõõmustab sellist inimest?
Mõistagi mõjuvõim.
Positsioon ning prestiiž kuuluda sellesse maailma, kuhu punast vaipa mööda viivad uksed mida hoolega valvatakse. Nende uste taga positsioneerub tulevik, milles pole vaeseid. Veasteks loodute massid mehitavad selle maailma mis aitab kontrastina luua “seda teist maailma” kuhu kuuluvad rikkad.
Varade hindamine, mida kokku on suudetud tassida, jäetakse alati vaestele. Pean silmas meediat. Miks? Sest vaid vaesed soovivad ja suudavad “adekvaatselt” mõõta kättesaamatust. Kuna rikastel, kes pole seda üksnes näiliselt, ei ole miski kättesaamatu.
Sellest mõjuvõimust ning surematusena näivast oreoolist, tõukub aga vahel piire kompav või neid lausa eirav ahnus. Ma ei pea siin silmas vanade rokipeerude paksust tolmust puhtaks pühitud comeback kontsert-tuure või sisutute soperdiste viiendale järgnevat kuuendat ja sellele järgnevat seitsmendat osa. Ma ei pea silmas ka taikuunide ja tipp-poliitikute omavahelisi arveldamisi, kus ühed heldelt valimisi toetavad ning teised pärast heldemalt riigikassast tagasi annavad.
Vahepõikena julgen öelda, et maailm elab hetkel veel rahus, kuna Donald Trump ei ole sõjast eluliselt huvitatutele valimiste kampaania eest võlgu. See oli ja ongi põhjus, miks teda veel enne presidendiks saamist halastamatult tampima asuti. Trump lubas selle seaküna jalaga uppi lüüa, kust täna pea pool maailma, üksteist laiaks tallates rahulolust matsuva suuga lätsutab.
Neil, mitmete nullidega numbreid oma pangakontodel inkubeerijatel, puhkeb aegajalt õide mõtteid. Mõtteid, mis sünnivad kusagilt ajusoppidest. Aegadest ja kohtadest, kuhu nad kunagi kuulunud on.
Nii asuvadki nad tegelema heategevusega. Vaestele tunduvad nende teod heategudena, kuigi need tehakse rikaste endi heaolutunde nimel.
See on nagu kellegi haua eest hoolitsemine.
Surnul on sellest ju suva. Rahu ja tasakaalutunde saab hoolas kalmukorrastaja.
Üheks niisuguseks mõtteks, mis kellegi peas idanema hakkas, oli uus katse luua elu-eliksiir. Midagi, millele võrdset ega võrreldavat inimkond veel loonud ei ole. Sellest pidi saama uue maailma algus ja olgu etteruttavalt öeldud, et saabki.
Sellesse kaasati väga hoolega selekteeritud väljavalitutest, seltskond inimesi, kes kvalifitseerusid oma ette antud eelduste alusel rangelt suletud ringi. Neist said superinvestorid programmis, mis kutsuti ellu sellesama eliksiiri väljatöötamiseks. Muidugimõista mängis selles oma Oscari nominatsiooni väärt kõrvalosa inimlik (au)ahnus ja päästmatute ambitsioonidega saamahimu. Nii kujuneski investorite ring tõepoolest selle maailma vägevatest, sest neil on juhtumisi ka selle maailma kõige täitumatum ahnus. Pole isegi mõtet hakata prognoosima kasumit ja tootlikkust, sest sellesse sisse kirjutatud kood oli maailmavallutuslik.
Esimesed katsetused nahkhiirte, delfiinide ja “vabatahtlike” eliitsõduritega, olid fenomenaalset edu lubavad. Koguni sedavõrd usaldusväärsed olid juba esimesed prototüübid, et edevamate investeerijate kannatus ei mallanud neid lasta oodata imeteo loontšimistki.
Enne veel, kui elusaatus andnuks neile au, astuda uue maailma loomise projekti kaasosalisena pjedestaalile, kibeles nende kihk eliksiir omal nahal ära proovida. Täna on need kaanestaarid vaestele mõeldud meediamasinas, mis püüab vallapääsenud “grippi” nakatunuteks teha ka võrdsemad teiste seast.
Ka rikkad nutavad, nagu öeldakse…
Kogu see finantseerimise skeem käis läbi Vatikani pankade. See on vastus küsimusele, miks just Itaalia, Vatikan ja Rooma. Sealne klann lootis uuest eliksiirist käega katsutavad “jumalikkust” mida läbi Paavsti lähikonna imeliste tervenemiste kogu religioossele inimkonnale urbi et orbi jagada.
Selle kõige kokkulangemise tulemusel aga, leiab lähiajal aset maailmaraha reform. Mistõttu suurimad kaotajad on taas vaesed, kelle säästunatukesed pureb WNO käsukoorma alla surutav pangandus kogu maailmas.
Töötlev- , raske-, ja meditsiinitööstus saavad eriõigused. Muu sektor, meelelahutusäri ja meediaga eesotsas teeb läbi inimajaloo suurima kataklüsmi ning saab nii tehnilise kui ideoloogilise restardi.
Vaestele avatakse villade uksed nagu see toimus Ukrainas, kus pööbel sai presidendi plaatinast pril-lauda imetlemas käia.
Algab suur headuse, leppimise, hoolimise ja vaene olemise trend. Tulevad niinimetatud uued “silmapaistmatud”, mittemillegagi uhkustajad ning keskpärasuse kummardajad.
Hea Uus Ilm e. HUI
HANNES VÕRNO 