2003 aasta 27.augustil avaldas toonane Eesti Päevaleht Delfi minu loo, pealkirjaga “Ka sina, Andrus?”
( https://epl.delfi.ee/arvamus/hannes-vorno-ka-sina-andrus?id=50962614)
Arvasin siis ja usun ka täna, et kui vedada kihla kasvõi lahjendatud mürgi manustamise peale, tunnevad seda tsitaati vaid üksikud Delfiinid.
Nimelt on see modifikatsioon Gaius Julius Caesari viimastest sõnadest enne surma, selga löödud reeturlikesse noahaavadesse lõppedes.
“Ka sina, Brutus..?” olla suur Rooma väepealik oma kõige lähemale sõbrale öelnud, nähes teda pussitamisvandenõu osalisena senatis.
Brutus oli Marcus Junius Brutus ning vaatamata tema mistahes põhjustele, asuda Caesari vastaste poolele, reetis ta sõpruse ja usalduse.
2003 oli aasta, kui kõikides toonastes telekanalites näidati reklaame.
Massiivne vabatahtliku pensionikindlustuse kampaania oli vaatajatele peaaegu pähe kulunud. Tänastele noornõunikele kõikvõimalikes riigisektorites, peaks sellega seoses lihtsalt retrospektiivselt mõnd olulist detaili meenutama.
Esiteks seda, et enne teie sündi elasid maailmas samuti inimesed. Teiseks seda, et kõik vanemad inimesedki on olnud noored. Ning antud kontekstis seda, kes on Andrus Veerpalu.
Minu jaoks on Veerpalu tänaseni kiireim Eesti mees murdmaasuuskadel, sest kiireim Eesti mees suuskadel jääb oma troonil alatiseks kõigutamatuks. See on sööstlaskuja Aare Tamme. Veerpalu ja Tamme kiirused jäävad tänasele gluteeni ja laktoosipõlvkonnale vähemalt sajaks aastaks saavutamatuks.
Selle kihlveo võidud kannan fondi, mille eesmärk on püstitada Eestisse maailma esimene monument Jack Norrisele.
Omalt poolt pakun selle ideelahenduseks üle-elusuurust pronksist pöördust, mida üksnes sangar ise keerlema ja siis pauguga kinni suudab lüüa.
Mäletan põgusalt tagasisidet oma tookordsele kirjatükile, ent kahjuks ei taibanud neist sillerdavamaid salvestada. See oli aeg, kui vihakõnet polnud veel välja mõeldud, aga püüd kriitiku lolliks tembeldamise abil kriitikale vastata, tõstis juba pead. Ütlesin siis, et saame näha ja tänaseks olemegi saanud.
Pensionifondi reklaam oli filmitud Monacos. Filmitud kinokaameraga ja laifilmile. Seal olid dünaamilised kaadrid luksusliku kiirpaadi taga veesuuskadega sõitvast Andrus Veerpalust, kes oli grimmi abil pensionäriks muudetud. Sportlik, päevitunud ja nooruslik, aga kortsukeste ja hallide juustega.
Täpselt ei mäleta, kas oli Ulysse Nardin käe peal või Patek Philippe, aga järgmises kaadris võttis ta selle sama käega kandikul ulatatud toretseva ja külmast härmas kokteiliklaasi. Kokteiliklaasi ulatas Veerpalule alandlikult tenniselegendist värske miljonär-pensionär Andre Agassi.
Kaadrid olid hellenistlikult ja pisidetailideni läbi mõeldud. Idioodiki said aru, et selle eest oli Hansapank väga korralikult maksnud. Reklaamikampaania mõte kokku võetuna oli iseenesest triviaalne – liitu pensionifondiga ja sinu vanaduspõli saab olema just selline suusakuninga paradiis.
Selgituseks tuleb veel lisada, et sel ajal suhtuti pensionisse veidi teisiti kui täna. Siis tundus Eesti käekäik, tulevik ja heaolu ning hüvede pealekasv pidurdamatuna. Toona, mituteist aastat tagasi arutlesid pensionifondidega liituvad noored seda, kas ja kui palju oma sissetulekutest kuhugi investeerida, sest elati nii hästi, et pensionifond oli justkui pisut nutikam, kui lihtsalt “ringi paugutada”.
Vanadusele ei mõelnud toona peaaegu keegi meist, veelvähem pensionile.
Sellegi poolest kirjutasin siis ja Päevaleht avaldas, selle loo:
Eesti Päevaleht 27.august 2003
Ka sina, Andrus?
Mis seal salata, televiisori ees istudes tekitavad osa reklaame rõõmu ja teised kurbust. Hansapanga pensionikindlustuse kampaania on vaatamata suurtele mõõtmetele ja ulatusele sümpaatne. Kindlasti on põhjus selles, et Eesti inimene näeb suhteliselt harva avalikkuse ees esinevat pensionäri, kes on oma eluoluga rahul ning õnnelik.
Hammast teritama hakates võiks ju muidugi nöökida, et planeedi ökoloogilist seisu vaadates võib armastatud suusakuningas tõepoolest enne õiget aega halliks minna ning pensionile jääda.
Tänaval liikudes ja “pennnnsjonärist” Veerpalule silma vaadates tekkisid mul eriskummalised mõtted. Kas Ando Noormets, kes Hansapanga avalike suhete eest hea seisab, tegi seda taktikaliselt õigesti või valesti, et jättis enne kampaania algust avaldamata panga pressiteate, et olümpiavõitja Andrus Veerpalu liitus niimitmesajatuhandenda inimesena Hansapanga pensionifondiga.
Veerpalu lähedased sõbrad tõenäoliselt teavad, kas Andrus on pensionifondiga tõepoolest lepingu allkirjastanud või on see hoopis osa sponsorlepingust, et meie lumealade Lurich omapoolse vastuteenena koostööpartneri ettevõtmisele auru aitab lisada. See, et Hansapank meie spordieliiti toetab, tundub lausa iseenesestmõistetav, sedavõrd pikk aeg sporti spondeerida on ka spordipublikule logona dressidel, silmisse kinnistunud.
Oleme valvsaks tehtud
Hakkasin mõtlema, et kas vaene Andrus kujutab ette, et meie, tema eakaaslased ning veel paljud noored, kes täna positiivse emotsiooniga laetud reklaamist innustatuna pensionifondiga lepinguid sõlmima tõttavad, oleme tegelikult väga valvsaks tehtud! Nii, nagu Ken-Marti Vaher peab kuni raugaeani ka kiirteel igaks juhuks mitte kiiremini kui 88 kilomeetrit tunnis sõitma, ta ju vandus seda kirikus, altari, rahva ning valijate ees, peab ka Andrus Veerpalu jääma oma elupäevade raugemiseni rahva silmis rahulolevaks, õnnelikuks ja Monacos lumega palavustpeletavaks rantjeeks.
Ei taha enam ühegi sportlase suust kuulda, et küll teeks tegusid ja tassiks medaleid koju, kui keegi ometi õla alla paneks. Liitunuks sa, vaene vennike, õigel ajal pensionifondiga
Mina ei ole veel pensionifondiga liitunud. Olen püüdnud enesele selgeks teha, et kuhu ma näiteks vana mehena reisiksin, kui ma seda raha, mille eest ma praegu noore mehena reisida saaksin, kuhugi fondi maksaksin?
Sattusin kord ühes vanalinna kohvipoes kokku kruiisilaeva Millenium X reisijaga. Vanem härrasmees NYC-st mõnekümne miili kaugusel asuvast väikelinnast Ciscost ütles, et ta oleks oma poja pere ka reisile kaasa võtnud, kui ta poleks oma 25-aastase vabatahtliku pensionikindlustusega räigelt vastu pükse saanud!
Jäin mõttesse ning läksin koju. Otsisin välja omaenese vabatahtliku pensionikindlustuse lepingu ning asusin seda luubiga loetavat A4 lehte põhjalikult puurima. Helistasin kindlustajale ja küsisin igaks juhuks üle. Mulle kolm aastat tagasi kroonijuveelina pähe määritud pensionikindlustusleping nägi välja järgmine.
Oma helge tuleviku ja rõõmsameelse vanaduspõlve nimel olen maksnud igakuiseid makseid ühtekokku summas 75 000 krooni. Minu kontole kogunenud reserviks, nagu teatas kindlustusfirma haldur, on aga 59 000 krooni!
Selgub, et minu konto haldamine ongi esialgu, algusaastatel päris kallis. Hiljem see muidugi muutuvat – ikka minule kasulikus suunas. Kui ma seepeale küsisin, et mis siis, kui ma sooviks oma raha tagasi saada, vastati, et vastavalt lepingutingimustele on selleks summaks antud hetkel 44 000 krooni.
Tahan 42 000 krooni tagasi
Sellelt pean ma maksma 26 protsenti tulumaksu. Loogiline, te mõelge ise, millise meeletu tulu ma ju teenin! Seega saan ma oma Monacos lumega jahutamise ning roosa veini limpsimise unistuste hinnaks makstud 75 000 kroonist praegusel hetkel tagasi 33 000 krooni!
Millal ma selle, täna klantsbüroodes istuvate ja lõhnastatud noorhärrade juba surnuks löödud 42 000 krooni tagasi saan? Kustkohast, kelle arvel tulevad krüsanteemisülemitena lubatud garanteeritud intressid ja minu investeeringute tasuvus?
Andrus, ma tahaks ka kaatri taga suuska sõita. Et Agassi mulle roosat veini serveeriks ja ma ei peaks iial kellelegi ütlema, et kasuta oma teenitud raha ise, siis kui sa oled noor ja elad, sest sa ei ole “rahvastepalli” kapten, sul ei ole kahte elu! Aga viriseda pole ilus!
ARTIKLI LÕPP
Ma ei pea ega nimeta enda tundeid elu ja nähtuste suhtes prohvetlikeks, sest need on kõigest minu tunded. Ent mul on neile vääramatu õigus, kuni elan ja hingan.
Tahaksin täna, rahvusvahelisel teatripäeval, 27.märtsil 2020 kui teatrite ja näitlejate tulevik on sama tume kui vabriigi valitsuse limusiinipark, oletada olevikust lähtuvalt tulevikku.
Ma olen väga lähedalt näinud oma varalahkunud hea sõbra krahhi. Seda teavad ja mäletavad kõik kes mäletavad ERA Panka, aga ka EVEA Panka ja Virumaa Kommertspanka. Nende pankade juhid said pikalt trellide taga vanglalobi helpida. Seltskonna-ajakirjandus, kes enne finantskrahhi pangahärrade toidulaua all nende soustiseid sõrmi sai puhtaks limpsida, õitsest nüüd õnnest, kirjeldades “ka rikkaid nutmas”.
Eestis edukalt toiminud väikepanganduse likvideerimine, oli toonase valitsuse ja Eesti Panga ettevõtmine, et sillutada ühesuunaline ja mitmerealine kiirtee Rootsi mogulitele kuulunud pankadele. Seda koordineeriti otse peaministri büroost, läbi rahandusministeeriumi ja Eesti Panga. Rootsi riik on neid teeneid ka vääriliselt hinnanud, aga see on ühe tulevase loo teema.
See väikepankade “krahh” käis tehniliselt lihtsalt.
Valitsusjuhi korraldusel, rahandusministri, keskpanga presidendi ning finantsinspektsiooni juhi mahitusel, loodi skandaalinäljas meedia toetusel õhustik, milles lihtsalt valetati. Valetati, et väikepankade finantstehingud kaheldava tootlusega välisaktsiatega võivad viia nende pankade likviidsuskriisini.
Ära hirmutatud inimesed, julgemad ees ja ettevaatlikumad järel, asusid oma raha pankadest välja võtma.
Mõistagi järgnes sellele kiiresti ootuspärane sularaha defitsiit. Esiotsa piirasid pangad välja võetava summa limiite, hiljem, kui sularahahoidlad tühjaks said, löödigi kassade luugid kinni.
Eesti Pank kuulutas välja väikepankade moratooriumi ning lasi need siis sisuliselt sanitaarlasuga pähe, avalikult maha. Pangajuhid “joosti pikali” ning löödi raudu. Sadade Eesti inimeste isiklik ja ettevõtete raha hääbus pankrotipesades kus moratooriumi- ning pankrotihaldurid, rammusat leent limpsides ajatolmul kõigele rahulikult laskuda lasid.
Mõtle korraks rahulikult oma teenitud ja kogutud rahale. Oma enda tulevikule.
Mõtle, kas oled valmis olukorraks, kus globaalse majandusmulli lõhkedes, mis juba visiseb, saab sinu vaevaga teenitud tulevikutagatistest pangakontol, üknes ahastusse ajav mälestus…
Mõtle, kuidas tunneb ennast täna Andrus Veerpalu…Eesti tippsuusataja ja mitmekordne kuldmedalimees ning tema perekond, sõbrad ja kõik teised sportlased… Keegi “pühak” kusagil laboris vaatab läbi luubi kust ja otsustab, et sina gladiaator sured ning suunab pöidla hukkamise märgiks allapoole.
“Raha ei ole elus sugugi peamine” on tsitaat, mis kuulub mehele, kelle garaaž oli sularapakke maast laeni täis.
Ma tean tänagi, et kusagil tõuseb trotslik käsi kirjutama vastulauset ja materdama “rahanduses tume rätsep” maatasa, kuid mina jään selle juurde.
Su suu muutub kipras kriipsuks nagu talutare põrandalaua pragu, kui avastad ühel hetkel pangaautomaadi juures tungleva järjekorra sinuni jõudes, et ainus mis sul saada on informatiivne – “ajutiselt ei tööta”.
Mõtle kohe…
HANNES VÕRNO 