Kui Afganistani Islamivabariigis toimunud sõjalise operatsiooni komandör 2014. aasta kevadel teatas, et poliitikute ja muude tsivilistide militaarturism on läbi ja mingisuguseid pressijalutuskäike Kabuli ega Helmandisse ei korraldada, kukkus kõigil koorem õlgadelt.
Samal ajal tõsteti ka ohutaset, kuna Taliban oli kõvasti kosunud ning see kehtis kõikidele selles riigis viibijatele.
Mul oli sellest õige pisut kahju selle hetkeni, kui sõber Tarmo, kes oli Riigikogu Riigikaitsekomisjonis, ütles et tema poleks tervislikel põhjustel niikuinii tulnud. Tarmot oleks tahtnud küll Camp Bastionis kallistada ja papptopsist “pätikat” pakkuda.
Niisiis oli igati mõistlik otsus ja etteruttavalt olgu öeldud, et Tarmo oli missioonilt tagasi jõudes esimene omainimene, keda kohe rivistusel kallistada sain.
Kui valitsev olukord on kasvõi veidigi kriitiline, on igasugune hädavajalike piirangute sisseseadmine otstarbekas. Nii söandasin taas, lugematu hulga inimeste kuluaarides arutatud teemal, sotsiaalmeedias sõna võtta.
“Orissaare seenelise” eest seinale riputatud piits hakkas usinasti kohe uuesti plaksuma, kui riivasin taas “heade poolel” olijaid. Eesti Rahvamuuseumi, rahvarohkele vastuvõtule kaasa võetud tibatilluke Johannes Mart Hanso, kes oli suurpeo noorim, alles 12-päevane osaline, vajas kaitset “staararvaja kurjuse” eest.
Mitte veebruarikuise gripipuhangu haripunktis aevastava ja köhiva inimmassi eest ei vajanud armas maim eraldatust, vaid “valel poolel” olija mistahes sõnavõtu eest.
Lõvina, nagu tänagi, laka lehvides lahingusse sööstes, andis vastulöögi toonane peaministri büroo juhataja, tänane minister, Tanel Kiik.
Just see, et alla kahe nädala vanune imik suure rahvamassi keskele tuua, oli Kiige meelest üllas ja suurepärane sõnum Eesti tulevikust ja õigesti valitud teest.
Oli kuis oli. Õigus oli meil tegelikult mõlemal, ütlen ma täna ning seda teavad kõik asjaosalised.
Siinkohal soovin siiralt ja ausalt väikesele Johannes Mart Hansole head tervist, mängurõõmu ja lähedaste soojust ning armastust!
Nägin täna kellegi FB postitusena videopäevikut sellesama minister Tanel Kiige “kriisivisiidist” Saaremaale.
Ausaltöelda meenus mulle seda vaadates miskipärast esimesena mitmeid kordi elus ette tulnud situatsioon lennujaama turvakontrollis. Ikka on seal keegi, kel oli hommikul teatud põhjusel kibe kuseda ning siis lendama minejate peal oma maailmaviha sellega kustutab, et lakooniliselt pobisedes jalnõud käsib jalast riisuda.
Talle meeldib lihtsalt tunda end imperaatorina, kes valib karja seast ühe gladiaatori ning selle relvad ja otsustab kahevõitluse lõpus ka saatuse.
Niisama näiline ja ilmselgelt poolkasutu turvareegel oli ka Kiigele kummidega kõrvade taha lokkidesse veetud tolmumask.
Kuidagi see seal pressile mõeldud jutupunkte ette lugedes vaheldumisi nina ja suu ees kiikus. Kord isegi tolksti ära vajudes, nii et minister seda kaamerate ees (saastunud) kätega näkku tagasi sättis.
Ma ei arva kunagi, et iga viimnegi samm mida üks või teine poliitik astub, on eksimatu. Ei küsi sedagi, millist otsest kasu Tanel Kiige Saaremaale kohale minek toob. Igaüks arvab ise mida tahab, mulle näib see lihtsalt väga sarnase mälupildina lähiajaloost ja ühest Vabariigi aastapäeva kõneainet pakkunud vastuvõtust…
Kui ma Eesti kodanikuna, armastusest oma maa ja rahva vastu täna sõna võtan, siis ainult selleks, et öelda jälle avalikult välja see, millest inimesed kuluaarides räägivad aga kõva häälega avalikult ei söanda öelda.
Tanel Kiik, lokkide lehvides ja lõdva kummiga tolmumask suu ees, ei veena kodanikke valitsuse vehklevates meetmetes. Rahva ähvardamine aina rangemate meetmetega pole veenev, kui minister ise sellise puusalt paugutamise ja poolpiduse pressitsirkusega tegeleb. Aga ju midagi peab “tegema” kui kolleegist minister saab megatähelepanu sellega, et teatab lausa Brüsselile, et me ajutiselt kõiki käske täita ei saa.
Ma soovin kõikidele tervist ja jõudu ning tunnustan igaüht, kes praegu mõistlik
HANNES VÕRNO 