RAHURIIGI TULEK

Tunnen veidrat, vaevutuntavat vibratsiooni. Keeran autos muusika vaikseks ja tõesti. Piniseb. Piniseb mitte kuuldavalt aga tuntavalt. Fooris süttib roheline ja liigun paigast. Kõik on jälle endine. Järgmise foori taga seistes, kordub sama. Sõidan nüüd juba silmadega ringi lastes ning suurel pildil pilguga detaile püüdes. Ons tõesti need 5G sidemastid sellise otsese mõjuga, küsin endalt.

Linn on pooltühi ja esimese muutusena jäävad silma liikluspildis kulgevad masinad. Tramme ega trolle ei näe. Busse ka mitte. Olgu, üks uus AMG tuleb vastu, aga ülejäänud on kõik sellised, mis tuleks esimesel võimalused tagasi tehnoülevaatusele saata. Neist rimakatest omakorda kolmveerand on miskipärast tumesinised ja neist kolmveerand luukpäraga saksa audid või passatid. Omakorda iga kolmas on “lisavarba” numbritähisega, iga neljas leedu ja viies venemaa registrimärki kandev. Neis autodes ei ole üks-kaks vaid neli-viis meest. Vanuses, mis räägib heast füüsilisest vormist ning taluvusest ja vastupidavusest. Politsei, niipalju kui seda autodega on liikumas, kihutab kuhugi vilkurite sähvides ja sireenide unnates. Kiirabid seevastu seisavad siin seal, kortermajade välisuste ligi.

See pilt ei kanna eilset ega tänast kuupäeva. See kannab aastaarvu. See kirjeldab uut alanud ajastut. Aega, kui maailm muutus.

Sul peab olema kogu aeg isikut tõendav dokument kaasas.

Sul peab olema randmel kiibiga randmerihm, milleta ei lubata üle piiri, avalikku teenindusasutusse, kauplustesse, kooli, lasteaeda ega mujale. See on vaktsinerimist tõendav “liikumisluba” avalikus ruumis. Ilma selleta ei teeninda isegi meditsiiniline telefoni nõuandeliin. Kõne alustuseks tuleb öelda oma randmerihma numbrid, mis seotuna sinu isikukoodiga annavad sulle õiguse arstiabile.

Kiirabi väljakutsel on seesama randmepael eelduseks, et parameedikud üldse reageeriks.

Vanemad inimesed, kes mäletavad aega kui lennujaamades tuli lõputult seista ja oodata nii enese kui pagasi läbivaatust, on ahastuses ja loobuvad üldse reisimisest.

Nüüd tuleb olla lennujaamas 24h enne väljalendu ning läbida tervisekontroll koos garantiiniga, selleks eraldi rajatud reisijate ooteruumides.

Lisaks röndgenläbivaatusele, skanneerib igaüht väljatöötatud viroskänner, ehk võimalike viiruste tuvastaja. Toitlustamine nii lennujaamades kui lennukites lõpetatakse järkjärgult, jättes alles üksnes sajagrammised veetopsid, mida saab joogiautomaadist või reisiteenindajalt talongidega osta. Seda kõike elavas ootejärjekorras, kahemeetriste vahedega seistes.

Inimesed jagunevad gruppideks.

On erakud, kes peaaegu ei liigu väljapool oma eluruume ning on lõpetanud kaaskodanikega suhtlemise. On aktivistid, kes kokkuleppeliste väliste tunnuste ja atribuutide järgi, kuuluvad mingitesse järelvalve, turvalisuse ja korrakaitseüksustesse. Osa neist on abipolitseinikud, kelle kasutada on tsiviilkäibes keelatud erivahendid. Ülejäänud on lihtsalt wannabe´d ja mundripeded. Mehemürakad, kes tunnevad ennast mingit pulka vibutades ja rahvast omatahtsi kord vasakule ja siis paremale suunates, tähtstaena.

Nakkusohu võimalikkuse tõttu, on ammu ajalooks saanud valimas käimine. Valimisjaoskonnad on ühed esimestest avalikest kogunemiskohtadest, mis õhinaga unustatakse. Nende asemele tuleb demokraatlik despootia ehk kodanikuvabadus “valida elu või surm”. Need on aparaadid, millel on teatud arv nuppe. Lihtsalt nupud, millele vajutaja tunneb, et ta osaleb osalusdemokraatia protsessis. Tegelikult aga grupiidiotismis, vajutada nuppe, mis ei fikseeri ega edasta mingit infot.

Kaovad kalmistud ja matusekultuur. Kaob ajale jalgu jääv kombestik ning asendub surnukäitlusega, mis ei erine kuigi palju jäätmekäitlusest. Need kes enam ei hinga, pannakse vastavate ametimeeste poolt vastavatesse kottidesse ja viiakase vastavatesse kohtadesse. Vastuhakkajad ja korrarikkujad viiakse kaasa hingavatena.

Kehtib statistiline keskmise eluea maatriks ehk perekonna ainus õigus on kohustus reguleerida vanade ja noorte eaga oma pere keskmine vanus. Kui see on kõrgem normist, “eraldatakse” vanad noortest. Kui madal piiratakse “viljakusreviga” lastesaamist. Nii saab armastusest süsteem, lahkuda elust, et teha ruumi tulijatele. See ongi viimaks see kantslitest alla hõigutud ligimesearmastus. Kuigi leidub ka neid, kes hakkavad erakuteks, nagu juba kirjas ning neist saavad vabad orjad. Neil on õigus mõelda ja öelda mida tahavad. Nendega kokku puutujad jäävad ilma randmerihmast ja valimisõigusest.

Informatsioon liigub mööda vett. On seadmed, mida nimetatakse viirustõketeks. Nendega “töödeldakse” joogiveemolekule. Avad kraani ja voolav vesi toob kuuldavale valitsuse värskemad korraldused kodanikele ning õukonnamuusika. Duši all vilistada ei ole vaja, sest voolav vesi ise laulab sulle.

Valetan. Duššid kaovad, kodune ihuhügieen käib niiskete ühekordsete puhastuslappidega. Väljutusvajadused aetakse hermeetiliste ühekordsete kogujatega, et vältida ka tagapalgete kokkupuuteid ühisvespaasiates. Igasugune kokkupuude võimaliku nakatunud verega, viib terariistade käibelt kadumiseni. Kõik mida kodanik vajab, on tema jaoks valmis pakituna tarbimiseks parajaks lõigutud. Ühtlasi on see ka turvakaalutlus ning lisaks terariistadele lõpeb vajadus lubada tsiviilkäibesse kõik kaaskodanikele mingitki ohtu kujutav. Jahi- ja sportrelvad nii sile- kui vintraudsed. Kõik vibud, ammud ja harpuunid mõistagi samuti.

Rahuriik on saabunud