MUQADDASI


See algas tundega, nagu oleks kõrvast tagapool, paremal pool kuklas, pealuu sees umbes pooliku kanamuna suurune muhk. Esmalt valutuksena, siis tuimusena. Edasi tuli kolm-neli üksteisele väga kiiresti järgnevat sähvatust, mis läbisid kogu keha paremat poolt. Selle elektrilöögi järel toimunut ei mäleta. Olin teadvusel, aga sulgesin senikogematu tunde ees oma sisemuses, silmad. Tundus, et ka kuulmine oli välja lülitatud. Hingasin ja minu keha venis iga sissehingamisega pikemaks ning tõmbus väljahingamisel tagasi kokku. See amplituut hämmastas ja äratas mind. Ma olin muutunud kelleksi teiseks.

Silme ees rullus lahti sõna otseses mõttes rull käsikirjaga. Selles käsikirjas oli kõik juba ammugi tuttav. Olin seda lugenud ja mingis mõttes teadmisekski võtnud. Ei, ma ei juhindunud ega joondunud sellest, kuigi tegelikult pidanuks. Samas oli selge, et praeguses olukorras, kuhu äsja jõudsin, ei ole enam niikuinii tagasipöördumist. Seega ka kahetsust mitte. Selle kokkurullitud suunise minimalistlik kokkuvõte, võiks olla nimetatud Universumi algsoosingu esmaseks eelduseks.

“Ära räägi midagi, kui sinult ei küsita su arvamust” ütleb selles esimene lause. “Sa ei pea alati, igas seltskonnas ja igal teemal sõna võtma” ütleb selle teine lause. “Kõik, mida sa alustad, jookseb kokku ja kuhtub, kui sa ei oota ära kutset tulla ja teha” ütleb kolmas lause. Neid on seal veel ja veel ja veel ning ma tunnistan, et ma võiks neid igapäevaselt nagu muslimid palvetavad, ette võtta ja üle korrata, kuni juurdumiseni.

Need on mulle elu algallikal antud varuosad, mis hoiavad mu hinge töökorras. Toimivana, kui see remonti või hooldust juba lausa nõdma hakkab. Sel kõigel pole kusjuures vähimatki pistmist mu füüsilise kehaga. Nii taipasingi, et äkiline valusööst ja välgutabamust meenutav kõikide keharakkude plahvatus ning üleminek uuele sagedusele, ei ole mingilgi viisil seotud hingega. Mu keha jättis kõige olnu ja olevaga jumalaga ning valis puhkuse.

Mulle jäi alles poolkuu kujuline kitsas “koopasuu”, millest välja vaadates registreeris keha läbi valgustundlike silmade ja sähvatuse järgselt teisele lainele lülitunud närvisüsteemi, vaatevälja mu ümber. Ma kuulsin. Olgu öeldud, et kuulmine jääb kõigile alles kõige viiimasena. See tuhmub alles kogu keha vahastudes, kui eluveri eri suurusega kehasoontest on lõplikult seisatanud ning parafiiniks muutuvas elutus kehas rinnaku sisse, südame juurde, kokku kogunenud. Isegi kurdid, kes pole iial või kaua aega kuulnud, hakkavad sellest hetkest kõike kuulma.

Kõrvaltvaatajale paistan ma teadvusel kuid akonktaktne. Haletsusväärne oma äsjase protsessi lõpptulemusena tuimunud kehas. Mu aju on virge ja suhtleb minu hingega, kes soovib teada, kuidas seis on. Ta saab mikroosakesteni läbiskanneeritud uuringu tulemused murdosa sekundi jooksul ning need on täiesti ootuspärased. Keha, minu hinge tempel on siitpeale niisamasugune sakraalehitis nagu Ruhnu puukirik või Aleksander Nevski katedraal. Pühakoda, milles elav pühadus ei pea järgima elavate reegleid ega õpetusi. Pühakoda, mille heakorra eest hoolitsevad nüüdsest selleks seatud ja õpetatud.

Mõistan ühekorraga väga ilmeksimatu selgusega, et see ongi kohtupäev. Viimane? Eelviimane? Mis tähtsust sel nüüd või kunagi tulevikus, minu või veelvähem kellegi teise jaoks võiks olla. Selle kohtupäeva loojanguks jään ma siia või sinnapoole igavikujõge. See muuseas pole allegooriline viide surmale, kaugel sellest, kuna surma ses muutumise katkematus ahelas ei eksisteeri. Seda tean ma päris kindlasti ja ilma rullikeeratud algtarkusetagi.

See on vaagiva. Nii nimetan ma selle hetke enne kohtupäeva loojangut. Loojang toob lõpliku selguse ja rõõmustav on see, et kõigi kogemuste ning läbi tehtuga, ei ole sel taaskord mitte mingisugust pistmist.

Sa oled siitpeale see või see

Keha, mida hooldajad väntsutades püksitulnust pesevad ja torupidi toidavad.

Hing, kes kohtab alles nüüd oma sugulast.

Kõiksuguseid tundevärve oleme me elu jooksul kogenud ning nende järgi aegajalt vägagi põhjapanevaid ostsuseid langetanud. Rääkinud hingesugulasest, kui ei saa või ei taha öelda, et seks, olgu füüsiline või vaimne selle inimesega on lihtsalt nii neetult hea. Üks kamraad ütles kord, et tema jaoks on hingesugulane üksnes see naine, kellega ta suudab peale suhuandmist suudelda.

Minu jaoks on hingesugulane see, kellega ma saan rääkida haudvaikselt kõigest. Tunnetades tema kohalolu ja samal sagedusel viibimist. Tunnistan, et minu jaoks on seetõttu ülimalt pentsik see levima hakanud kergemeelsus, rääkida mingist müstilisest kohalolust, kui ei lisata juurde obligatoorset püsimist samal sagedusel. Kui võtame inimese asemel näiteks “vookitookid” siis nende “kohalolust” ei ole sittagi kasu, kui nad pole häälestatud samale sagedusele, aga las see jääb järgmise jutuajamise teemaks.

Niisiis on minu hingesugulane see, kelle hingesugulane olen omakorda mina. See tähendab, et me saame tõusta kõrgemale igast, ka sellest olukorrast, mida eelpool kirjeldasin. Üks “juurviljana” asemel selili , teine “elavana” seal kõrval. Kui meid seob võime leida kahe keha kokkupuutepunkt kasvõi teineteise sõrme otsas, siis piisab me näpujälgede puutest, et “elutu” ja “elusa” vahel pidada pikki dialooge.

Jah, need võivad olla jutuajamised “ei” ning “jah” vastustega, kus maaslamaja, kes kõike kuuleb, osaliselt näeb ning taipab, osaleb dialoogis ka vaevutuntava sõrmeotsa tuksega. Hingesugulane lihtsalt taipab seda küsida. “Kas sinu keha ütleb sinu eest jah niimoodi?” või “Kas ma sellest puudutusest võin lugeda sinu keha kaudu edasi antud eitust?” Nõndamoodi kehipidi koostöös kokku leppides, saavad hingesugulased rahulikult kaasteelistena jätkata. Tõestusena, kui tühine on vaimne või füüsiline virgumine, kui on jäänud omandamata oskus muuta võnkesagedusi.

Muidugi saab sel moel küsida kõike. “Tahad küpsist?” võib küsida keegi end lähedaseks nimetav ning arvates, et vaevu tuntav tukstatus teise sõrmeotsas on “jah” – toppidagi januse kuivanud huulte vahele üks “Õnnelik lapsepõlv”.

Kui üks asjaosalistest rohkemaks suuteline, näiteks silmi pilgutama, võib ekstaatiliselt eitada püüdva pilgutaja nõusoleku, oma pärandus testamendis ringi vormistada, kätte saada iga “liishaavel”

Hingesugulane ei küsi, kas teen akna lahti, või soovid midagi magusat. Hingesugulane teab seda isegi ja niisma, ilma küsimata. Ta räägib sinuga sest teab, et sa kuulad ning ta tunneb, kui sinu sõrmejälge kirjutatud võnkesagedus reageerib niisamuti, nagu istuks sa tema kõrval kivil ja liigutaksid soojade lainete vagas loksumises varbaid.

Ma maalisin mõni päev tagasi ühe pildi. Tegin sellest foto ja saatsin armsale sõbrale. Viivu pärast, tuli temalt tagasi pilt, suurendusega selle maali ühest detailist. Seal oli kogu abstraktsuse keskel väga väga selgelt näha silm. Öökulli silm. Seal ma siis taipasin korraga, et tema vaatas mu pilti huvi, tähelepanu ja lugupidamisega. Mina tegin ju pildi mulle endale, aga tema tahtis ja oskas otsida seda, mida ma temale teha võisin.

Hea, et ma oma kirjarulli üles leidsin ja loetu meelde tuletasin.

Kutsu ja ma tulen. Koputa ja ma teen lahti. Küsi ja ma vastan.

Published by hannesvorno

M.E.P

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: