Minu jaoks ei ole loomine see, mille tulemust neil piltidel silmadega näha. Loomine on mulle see tunne, mis tekib tuubist värvi paletile pigistades ning lõuendit molbertil paika sättides. Tunne, mis sünnib minu kehas, kui puudutan pintsliga koorekreemina pehmet värvi ja viin ta kokku teisega, et neist sünniks see toon, mida mina luua tahan. Ma ei soovi tervet spektrit. Vajan mulle usaldusväärseid klassikuid. Tsinkvalget, sitrooni, ookrit, seepiat, umbrat, ultramariini ja krapplakki. Just need on “seitse venda” kellest on mulle küllalt, et julgeda ligineda puhtale lõuendile.
Kasutan palju spaatlit, sest minu jaoks on looming enese usaldamine ja oma käelise suutlikkuse või suutmatuse piiril balanseerimine. See on nagu tants habemenoa teral, kus kukkumine siia või sinnapoole tähendaks kaost.
Minu jaoks on loomine see, kui saan otsustada, millal lõpetan. Millal tunnen, et see on minu jaoks täiuslik looming. Selline, kuhu pole enam midagi lisada ega midagi vähemaks võtta. On nii nagu on ja see tunne on minu loomisvõti.
Aitäh Looja selle kõige eest, mis mind luues õnnelikuks teeb
Kord Saaremaal Reomäe skiitas õdedega rääkides, jäi mulle kõrvu midagi tähtsat. “Mida iganes sa teed, tee seda nii nagu teeksid seda Jumalale ensele”
Aitäh õekesed.
HANNES VÕRNO 