See toimus umbes viisteist aastat tagasi. Ajal, kui lehmad ega lüpsjad ei teadnud, et tänu laktoosile, mis leidub nende mõlema piimas, on nad inimkonnale eluohtlikud loomad.
Ajal, kui pidudel söödi torti ja/või kringlit, sest kondiitrite jälk vandenõu, mõrvata massiliselt ilmsüüta inimesi, küpsetistesse peidetud gluteeniga, polnud veel kriminaalne.
Olin ühes üliägeda seltskonnaga, imelises pulmas õhtujuht. Pidu oli hoogne, pruutpaar ja nende kutsutud pulmalised, nagu teiselt planeedilt. Avatud, vabameelsed, rõõmsad, intelligentsed, väärikad ja kõik muu hea ning parem. Väikesel puhkehetkel, kui seltskond laudadesse naases ja peakokk järgmist rooga asus ette andma, küsis minult üks noor kelner: “Kus need muruniitjad istuvad?”
Ma ei saanud aru. Kes?
Pruudi õde ja kaks sõbrannat, olla tellinud eri menüü. Ausõna, ma naersin. Naersin, sest polnud sel ajal taimetoitlastest rohkem kuulnud, kui infantiilseid legende Adolf Hitlerist, kes olla olnud kolme munaga taimetoitlane.
Ainus kokkupuude taimetoitlaste maailmaga oli aeg ajal meedias ekspluateeritud entusialstlik friik Aime Sügis oma sõnavõttudega. Üht niisugust meenutan senimaani.
See oli sõber Kiur Aarma toona peatoimetajana veetud krapsakas kultuuriajakiri Favoriit, millest ühe numbris, oli avaldatud vestlusring toitumisest. Seal vestlesid Andrus Kivirähk ning Aime Sügis ja ajakirja toimetaja. Lugu pole täpselt meeles, küll aga Kiviräha resümee selle lõpus. Olen seda lauset palju ekspluateerinud, sest see on nii neetult tõetruu ja aus.
Kes kordki elus on kurki hammustanud, sureb niikuinii
A.Kivirähk
Isegi, kui Kivirähk poleks enne ega peale seda kirjutanud kriipsugi, mäletaks ma ka seda tema ühte ainsat lauset kõikide aegade lõpuni. Nii ehe ja maskita on see tõde kõikidele surmahirmus elajatele. Ole sa meheks, Andrus!
Rääkisin just sekund tagasi sõbraga, kes ütles, et ta kardab koroonat, sest ta ei tahtvat haiglas, hingamisaparaadi all surra. Kui küsisin, kus ta siis tahaks surra, kui see saladus pole? Naeris.
Ses mõttes et ha ha ha, mitte selle köögivilja, (naeris) sees. Ma igaks juhuks täpsustan, et tsitaadikopeerijad ka mõistaks.
Polevat vahet, kus surra.
Oled sa kunagi enda matused peas läbi mõelnud? Nii, nagu paljud vanamemmed, kelle kummutisahtlis on ilusasti tärgeldatud surilinad, puhas pesu, rõivad, sukad ja muu. Enamikul ka ümbrik. Kõhu kõrvalt kross haaval kogutud “kirsturaha” ning kirjakesega, mis lahkuja viimseteks soovideks. Üldjuhul pole noortel inimestel surmaga muud tunnet, kui mõnel üksikul, kes sõpradega pummeldades emotsionaalseks muutudes, kunagi tulevikus toimuva matuse soovilugusid tellivad.
Sest surmateemast on nii palju kirjutatud, et las minu tint jääb potti. Ent nagu tunda, kuigi palju see me mõtlemist ei mõjuta. Ikka oleme me teeseldud reipusega naeratades julged, kuni esimese ehmatuseni, mil kondised ja külmad surma enese sõrmed, lähedalt mööda libisevad.
Noore mehena armastasin ma varakevadel valgete pükstega käia. Sihilikult. Nii näitasin ma emakesele loodusele, et mul on kevadisest porist, tolmust ja lume alt sulavast sitast ükskõik. Lõpetasin selle, kui olin käinud esimest korda välismaal. Seal avastasin ehmatuse ja imestusega, et kui Eestis saan käia valgete pükstega napilt pool päeva, kuni nad on juba silmapaistvalt määrdunud, siis mujal on puhas. Ükskõik kus sa istud või kuidas astud. On see elu- ja surmaküsimus? Ei ole ju, onju.
Pühapäeva varahommikul toimus välja kuulutad suur ühismeditatsioon. Kui õhtul magama heitsin, ütlesin endale ; kui minu surm päästaks maapeal kõik inimesed sellest viirusest, kas siis läheksin? Ma ei vastanud endale kiirustades, aga ka mitte liiga kaua vaagides. Ütlesin endale viiimaks – jah. Kuid ainult ühel tingimusel. Sellest ei tohi keegi midagi teada. Sest hullem surmast saab olla üksnes surm ise, kui ta pole lõplik. Kaduvik, nagu tihatakse öelda eksistentsialistidega samas ruumis viibides.
See, mida koronaviirus juba saavutanud, on ruutjuur inimkonna surmahirmust. Kõige ilmekamalt joonistub see välja kohe saabuva “munadepühadega”, mil pole õieti vahet kellegi jaoks. Ühtedele on see kangekaelselt taaravaimude pööripäev. Teistele hardalt peetud paastuaja lõpp. Kolmandatele suur kannatuseaja protsess. Neljandatele Ülestõusmine ja võit surma üle ning viiele kuuendikule lihtsalt vabad päevad.
Mitmendat nädalat sama laua ja luku taga istudes ning samas kördis lusikaga tülpinult ringe joonistades, ei ole ka vabadel päevadel enam tähendust. See paneb mõtlema, et mida inimühiskond AD 2020 üldse ootab? Millele mõtleb ja loodab? Maskidele, mida niikuinii kanname ja üksnes peldikusse sulgununa ehk eest usaldame võtta.
See kõik algas koos paastuaja algusega ning saab otsa Ülestõusmispühadega. Ilma kirikliku või paganliku õpetuse ja epistlita. See on taevalik sekkumine, eneslik sundkorrastamine ja üleskutse inimmõistusele. Me näeme, kuidas väga kõrgele roninud on hakanud köit punuma, millega oma kehtivaid standardeid trastiliselt muutmata, aeglaselt allapoole laskuda. Lootes, et kõik taastub. Ei taastu. Iial enam.
Kui sa juua ei julge, siis nuusuta eetrit. Nagu nuuskpiiritust. Eetriaur on viirusele surmavaevaks ja levikutakistuseks. Kui aga tunned, et pole hea olla, tee paar tilka MMS-i, korja metsast karulauku ja paastu igasugu pasast, mida ilma filtriteta igast torust pritsib.
HANNES VÕRNO 