EMALE


Sa panid sõrmed vaheliti nagu palveks. Neis kätes on juba omajagu aega midagi, mis mind liigutuse pisarateni hardaks teeb. Olen neid näinud silmanurgast, kui olen Sinuga koos, kuidas Sa neid vaikselt mudid. Nagu väikene lapsuke, kelle käed on millegi sellisega kokku puutunud, mida rullides maha saab nühkida. Mul on siis alati nukker ja kurb, sest tunnen, nagu oleks Su kätes suur valu mis aina süveneb.

Neid käsi vaadates, on üha silme ees pilt, mis nagu vanast kinoprojektorist kuhugi seinale riputatud linale projitseerub. See on pilt ühest teismeeas poisist.

Ta istub väikeses ärklikorteris, kütmata ja külmas. Pühapäevaõhtud on kõige kurvemad nädalapäevad tema jaoks. Need on iseseisvusega kokkupuuted, mis pole seotud nooruse vabadusiha ja kujutlusega täiseast. Neis õhtutes on elust eemale pekstu erku tundlikkust ning enesehaletsuslikku melanhooliat. Nii hale on endast ja kahju, et külmagi ei tunne. Sedavõrd kuumav noores hingekeses on koduigatsus ja üksinduse lohutamatus.

Keset kööki asuvale söögilauale on suurest, sõrmedesse soonivate sangadega reisikotist lagedale laotud proviant. Keeratava kaanega klaaspurk koduse kartulisalatiga. Teine samasugune, ilma heeringata rosoljega. Paberkott veel peaagu ahjusoojade liha- ja porgandipirukatega. Fooliumisse pakitud, samuti veel ahjusoe pikkpoiss. Mitu väiksemat purki lemmikmoosi ning suur kolmeliitrine, soolatud kurkidega. Mitu pudelit head ja ehedat õunamahla ning väike kodune reisiüllatus, mis alati vaikselt kotti sokutatud.

Sa saatsid mind alati bussijaama neil pühapäevaõhtutel. Olgu ilm milline tahes, astusime kahekesi koos Turuplatsi poole, kus asub Rakvere bussijaam tänaseni.

Me justkui mängisime seda mängu, et Sa saadad mind selle pärast, et just pühapäeva õhtul algab eelmüük järgmise pühapäeva õhtusele Tartu bussile. Tegelikult oli see südamele hea. Mõnus ja rahustav oma inimese olemas olemise olmeline turvalisus. Mäletan, et paaril korral Sa ütlesid, et Sul meeldib mind saata, sest ma ei häbene Sind. Üldiselt selles vanuses lapsed häbenevad. Nii suur on nende tung, mitte olla, vaid näida täiskasvanum. Mul puudus see tung. Vastupidi. Ma vajasin seda oma ema “eskorti”, et mitte hakata end haletsema juba koduukse seljataga sulgudes.

Kõik kodust kaasa pandud toidukraam tuli enamvähem kolmapäevaks, hiljemalt neljapäevaks otsa saada. Miks? Sest nädala teises pooles hakkasid salatid juba seda nägu tegema, nagu laps kes kevadel esimese raberberi ilma suhkrutoosi torkamata suhu pistab ja hammustab. Nii kutsusin ma alati sõpru külla, kes rõõmuga tulid ja isuga sõid. Ma ei oleks saanud üksi süüa, sest mul oli alati nii kurb.

Kurb tunda igas suutäies seda üksi ja eemaloleku ängi, kui kodu on vaid salatipurgis ja pikkpoisis ning porgandipirukates. Mõnikord oli õunapirukal rohkem pisara soolane maitse kui piruka enda oma, sest kuidas ka ei püüdnud mõtteid mujale kangutada, vägisi tegi nukraks see kodu ja koduste igatsus.

Ma olen näinud, kuidas mu ema armastab lapsi. Mind ja minu armsat õekest. Minu lapsi, oma lapselapsi. Omakseid, keda on olnud hooldada üle kolmveerandi elust.

Vanaisa oli alles neljakümneviiene, kui elu teda ränkade haigusehoopidega nüpeldas. Nii si temast füüsiliselt valude käes vaevlev sant, pikkadeks aastateks kuni surmani. Sellele järgnes ilma hingetõmbe pausita, kohe otsa, vanaema haigestumine. Kõik, juba aastaid kestnu, läks sealtsamast edasi. Aastaid, kuni vanaema vaikusesse astus ning mu isale teatepulga edasi andis, kes aastateks ränga haiguse kätte vaevlema vajus ja viimaks temagi tee lõppes. Seni kuni mäletan iseennast, mäletan seda, et ema elus on aina keegi, kes hooldajat vajab. Aina mure, teiste, oma kallite inimeste pärast ning töö, hool ja vaev.

Kui ka kõik minu elu kõige raskemad ja kurvemad hetked ühte koguda, ei saaks sellest kivikestki suures kivimurrus, mida mu ema ennast hoidmata ja kannatades on hinges kandnud. Ema valu oma laste õnnetuste pärast on suurim ja võrreldamatu millegi muuga. Seegi valu, mis lapsed kägarasse maha surub ning muserdab, kolmekordistub emade hinges ja südames. Need kes kellelegi haiget teevad, ei mõtle ju kunagi, millist valu teevad nad ka nende emadele.

Seda kõike näen, kui vaatan täna sinu käsi, mis pole enam noored. Sõrmi, mille vahelt on käinud läbi kilomeetreid kangast ja tuhandeid miile niiti, sest lapsepõlve kodus oli nii ärkamise kui unemuusikaks köögis urranud singerimasin.

Ei haletsenud sind siis üksi, kui andis sitsikanga tükk kotis uksekella ja tahtis et õmbleksid, sest polnud nende asi, et sul on kallis lähedane hoolt vajav haige, lapsed käivad koolis ja sa ise tööl. Isa käis varahommikul piima- ja õhtul hilja kinoringis. Te mõlemad rabasite tööd. Lisaks, nagu oleks vaeva veel mitte piisavalt, oli teil tarvis ehitada maja ja teha sellest kodu, mis pärjatud “Kauni kodu” preemiaga. Preemiaks oli au, istutada Rakvere rahvaparki tammepuu.

Kes teeb see jõuab.

President Ilvese kutse eestlastele, istutada Eesti sajandaks sada tamme, läks teie puhul isaga väga viljakale pinnale. Te võtsite minu pojad käekõrvale, läskite Rakvere vanasse tammikusse jalutama ning korjasite koos tammetõrusid. Istutasite need pottidesse ja andsite mitmekümnele võrsuda soovinule puu-elu. Tänaseni kasvavad need Eestile istutatud tammed Rakvere linnuriigis.

Kui isa suri, olid sa oma kuuekümne viiest eluaastast rohkem kui nelikümmend viis, pidevalt oma lähedaste tervise eest hoolitsenud kuid endiselt rivis. Maja, suur aed ning linnale kuulunud maa krundi ümbruseski, oli sul alati viimse pisidetailini pedantselt korras ja hoolitsetud. Nii iseenesestmõistetav näis see, saamata enamasti arugi, kui palju väga rasket tööd ja vaeva see sinult nõudis. Ma mäletan surmatunnini sinu lauset, kui olid otsustanud, et enam ei jõua. Ei jaksa suurt maja, mis hakkas aina enam ja enam kõpitsemist ja hoolt nõudma, üksinda hallata. Mäletan, kuidas sa pesid kogu maja pööningust keldrini puhtaks. Ühtki rämpsunässakat ega vana kola ei jäänud uutele omanikele esimese asjana minema visata ega suurpuhastust tegema asuda. Miks sa seda teed, pole mõtet, tundus mulle…aga sa vastasid toona selle unustamatu lause.

“Mina austan oma kodu kuni lõpuni…”

Praegugi tuleb pisar silma, kui see meenub. Maja, mis oli ehitatud kasinate võimaluste, aga piiritu armastuse, võrreldamatu loovuse ning hingega. KODU.

Täna, mu kallis ema, saad sa aasta vanemaks. Seitsekümmend kaks aastat. Väärikas vanaema ja aktiivne ning eluspüsiv naine.

 Me leppisime kokku, et püsime kodus ja sel aastal sünnipäeva ei tähista.

Sünnipäev on see ju sellegipoolest. Usun, et tuleb kuller ja teinegi. Ilmselt tuleb keegi ka akna alla ja küünitab lilleõie üle rõduääre, sest nii me praegu ses maailmas elame.

Samasuguses haavavas nukruses, nagu poisikesena seal Tartus, terve nädalavahetuse kütmata seisnud väikeses üüripesas. Ma ei tea, kas sina oled nii hell kui mina? Ma ei tea, kas sul on endast kahju nii nagu minul sinust. Kahju sinu kätest. Neist enam mitte noore naise kätest ja konksu kiskuvatest sõrmedest. Silmadest, mis jäänud nõrgaks ja vaeva teevad. Ilmest, mis on eakal inimesel, kelleks ma lapsena uskusin, et sina kunagi ei muutu. Anna mulle palun andeks, et olen sulle elus haiget teinud nii sõnaga kui ütlemata jätmisega. Teoga kui tegemata jätmisgea.

Aitäh, et sa mind bussile saatsid ja suure koti sööki alati kaasa panid. Aitäh, et lubasite isaga mul elada üürikoretris ja toetasite õppimise ajal absoluutselt kõigega. Jumal näeb mu kustumatut tänu ja igavest lugupidamist.

Me tuleme täna kõik sinu juurde kokku. KÕIK kes sulle korda lähevad ja armsad.

Ole terve mu kallis emake. Ma annan sulle sel sünnipäeval ühe lubaduse. Armastada jäägitult kuni enda elupäevade lõpuni ja sealt edasi oma lapsi, nii nagu sina armastad meid.

Kui kedagi teist ei jää, siis lähen kevadel ja sügisel ning hooldan su vanavanemate haua. Seal puhkab ju su vanaema, kes sinu katsikult tulles rongiõnnetuses hukkus, minu esiema ja minu laste ning nende laste esiema. Kummardan te ees kogu austuse ja lugupidamisega.

Luba ma isegi nutan õige natuke. Õnnest, et olen olemas. Tänu sulle, emake kallis

 

Published by hannesvorno

M.E.P

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: