PAKT


Olen ühemõtteliselt nõus ning jagan raamatust loetud seisukohta, et ennustajate ning ettekuulutajate käsitlematu ja peen kunst, seisneb mitmest miljonist võimalusest üheainsa esitlemises kellegi tuleviku ennustusena. Lahti seletatuna siis seda, et võimalusi järgmisel päeval, nädala, kuul, aastal või sajandil võib olla sadu ja sõltub selgeltnägija veenvusest, millise neist ta inimesele kõrvade vahele istutab. Ärge mängige tšakratega ega proovige ise kivikeste ja helmestega nõiduda ning loitsida, ütleb kuulus maag ja avab järgmises Eesti linnas oma butiigi, kust kõiki neid kive ja kogu nõidumiseks vajalikku igaüks osta saab. Kes tahes. Astu sisse, osta selle järgi, kui palju sul on fantaasiat, omale mõned kummalisena tunduvad asjad ja hakka pihta.

Mina olen peegeldaja ja projitseerija. Olen sõlminud nii mineviku, oleviku kui tulevikuga just sellise rahu ja pakti. Pakti, mille raames öelda, või jätta ütlemata asju, mida näen. Olen saanud minevikus väga terava ja mõjuka märkuse, mille sõnum oli väga puhas ja heatahtlik, kuigi tegi sel hetkel valusalt haiget. Sa ei pea igas seltskonnas ja igal teemal sõna võtma, ütles siis aastate eest üks hea sõber. Kulus kaua ja kaotuste ning kannatustega kantud aastaid, kuni järgmine sõber avas mu silmad. Õpetas kuulama. Kuulja olen ma Looja armust niikuinii, aga kuulata ei osanud ma sinnamaani üldse või peaaegu üldse mitte. Viimased aastad minu elus on olnud seepärast aina paeluvamad. Mida päev edasi, seda sügavamaks ja klaarimaks saab kaev, kust oma eluvett ammutada. Ei, see pole parem, puhtam ega kristallsem kui kellegi teise kaevus. Ma ei võrdle seda teistega, nii nagu ajal, kui pidurdamatult rääkisin ja ajani kuni mõttega kuulama õppisin. See on lihtsalt minu kaev. Minu jaoks hea ja karastav eluvesi.

Olen vaikselt ja omaette. Ütlesin üksvahe aega tagasi ühele armsale hingele aegade tagant, kui meid ühendas töö, looming, huumor, sarkasm ja isegi maailmavaade, et ma armastan oma maad, aga mitte seda riiki. Tead, ma miskipärast uskusin täitsa veendunult, et see provotseerib teda kui mitte pikemaks epistliks, siis vähemalt pilkeks kindlasti. Tema nimelt on täna sealpool rindejoont, kus seisavad maailma paremaks muutjad ning uskusin, et mina tema jaoks olen raudselt vastaspoolel. Pidin piltlikult öeldes käega aitama, et ehmatusest rippu vajunud lõug omale kohale seada. “Mina tunnen sedasama” ütles ta. “Juba mõnda aega, ei ole see riik mulle enam minu Eesti”. Me tundsime sedasama tunnet, kuigi aeg, sündmused ja olud on meid piltlikult öeldes eri leeridesse viinud. Eri leeridesse selles mõttes nagu tänane maailm üldse. On inimesed, keda ei ole enam tarvis. Keda ei vajata. Kelle puhul on jõutud arusaamale, et nende eksistents on ebavajalik, sest just nende pärast ongi vaja juurde trükkida katteta ja väärtusetut raha. Pakendada toitu plastikaati ja teha suuri sitakoristuse talguid, et tekiks ühissüü ning patukahetsus, kuna hirm võimu tööriistana, vajab eluspüsimiseks aina uusi vorme.

Kui Hansod vastsündinu Vabariigi aastapäeva vastuvõtule võtsid, avaldasin arvamust, et selle sammuga lasti džinn pudelist välja. Toona nagu oletatavasti ka edaspidi, tegin mulle omase vea. Uskusin inimeste lugemisoskust. Märkisin siis, et järgmine kord tuleb keegi sõna otseses mõttes “maalt ja hobusega”. Utreerides sellega ennustust, et “pildilepääsu” nimel, pole imekspandav, kui järgmised “kätlejad” protestiks näiteks karusloomade farmides pidamise vastu, veebruarituisku trotsivad ja palja tagumikuga peole tulevad. Inimesed solvusid, ega võtnud hilisemat siirast vabandustki vastu, kuigi küsimus polnud lapsukeses ega lapevanemates. Ses suhtes ei näe ma pisematki probleemi selles, et üks noor mees kihlveo korras sisuliselt sedasama teeb, mida Desperado filmis Steve Buscemi kehastatud näitleja räägitud anektoodis. Kokkuvõtlikult “kõrge kaarega kusemine…” Mandel oma mummulise kitliga seal Roosiaia rahvakogunemisel oli lihtsalt õnnetu “tagaajaja” Benny Hilli showst. Kätte ei saa aga jookseb püüdlikult sabas. Selle peene tüvega kase tagant, paistab aina kaugemale ja reljeefsemalt välja üks paar lotendavaid kõrvu, mille vahel venib kuulmeavadeni laiuv irvitus. Irvitus, milles sillerdab vastuvõttudel pakutavate tikuleibade rukkipurune sõnum “sitemale” osale rahvast. Sõnum, et meie oleme presidendi sõbrad ja nagu ütles üks üheksakümnendate tülpimuseni leierdatud telereklaam : “Lotovõitja võib”.

Üks mees võitis lotoga ülisuure rahasumma. Ta kulutas selle nädalaga! Nii kaua kulus aega, et osta samade lisadega limusiin, mis presidendil ning maja vaatega maasikavälule, mis kaevuvee magusaks tegi. Kahe nädala pärast see limusiin seisis, sest polnud mille eest paaki kütust osta. Maasikavälu vaatega mõisa tualetis oli aga pubi peldikust põue keritud ja kodus korvi topitud tarbepaber, sest poest osta ei olnud enam vabasid võimalusi. Kuu pärast triumfi, oli nii maja kui auto müüdud. Kolmkümmend päeva kestnud katse oli jõudnud oma ootuspärase finaalini. Mees ei olnud selleks kõigeks valmis. Võibolla polnud ta selleks kõigeks sündinudki, see pole teiste otsustada.

Kas Golda Meiriga kohtuma minnes, pannuks mõni mees naise riided selga? Või on seda Margaret Thatcheriga keegi teinud? Asi ei ole mummuliste munadega klounides, kes Roosiaja purskkaevust kontsakingadel tudisedes tähelepanujanu kustutavad.

Kui ma “miljonäri” saadet juhtisin, nägin ma tookordset läbilõiget meie rahva paremast osast. Sinna saatesse pääs, oli päris lollakate jaoks eelvoorudega ellimineeritud. Muidugi olid kõige helgemad pead ja kõigeteadjad kodudes diivanitel, aga saatesse sai siiski märkimisväärne osa väga laiade teadmistega toredaid inimesi. Kas neist keegi võinuks saada miljonäriks? Kindlasti mitte. Põhjus väga lihtne. Kui sa ei ole seni saanud ühelgi muul moel miljonäriks, ei oska sa seda olla ega selleks saada ka miljonimängus. Trummilööja saatus, ehk rähni pea ei valuta, ehk miljonimängu tuldi võitma raha, et saada senised vaevad ja kulud kuidagi nulli, et siis uuest kohast alustada ja võibolla isegi miljonäriks saada. Seal saates nägin tihti inimesi, kes niipaljugi ei vaevunud, et olnuks hommnikul juuksed ära pesnud. Poristest kontsakapjadest ja tolmustest kinganinadest ma ei räägigi. Neil oli ükskõik, mida neist arvatakse. Isegi omaenese ebamugavus oli neile rahuldustpakkuv või vähemasti talutav. Kui Mikk Pärnits järgmisel auhinnagaalal kontstel kooberdades kõhuli käib ja kiirabi vajab, loodan ma parameedikute huumorimeelele, lennata sündmuskohale mulgikuubedes või batmanni kostüümis peale. Ma mõtlen seda vastuvõttu, mida Kadrioru kantselei noored korraldavad veelgi väljakutsuvamalt. Ei mingeid tagurlikke fursette, kolisevate marmiitide ja naeruväärselt pingviinisarnaste ettekandjatega. Tulevad rolleritega neegrid, kandilised toidukotid rihmadega seljas ning eine murul algab lipu põletamisega, mida viivad läbi äsjased presidendi rahvakultuuri auhindade laureaadid. Kohal on OSCE vaatlejad ning pidu lõpeb vikerkaarerongkäiguga Kadriorust lennujaama (millelt on ära väetud komisjoni eksliku otsusega, ministri seljataga antud vale nimi) ning kõik lehvitavad lambikestega õhku tõusvale lennukile hüvastijätuks. Olid ajad…meenutavad rahuloluga kaks kombinees politseinikku, lüües viuhhti harulise roosast nahast piitsaga läbi sumeda sügisõhu.

Published by hannesvorno

M.E.P

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: