ELA VÕI OLE


Kus sa praegu parasjagu ka ei viibi, tõsta korraks, enne kui jätkad lugemist, oma silmad ekraanilt ja vaata korraks ringi. Kus sa praegu oled? Mis on SEE, mis on sinu ümber? Nii ruum, kui riided sinu seljas. Asjad ja esemed selles ruumis. Lõhn, temperatuur ja meeleolu. Vaata seda kõike enese ümber ja mängi kaasa üht mängu.

Kõhklemata on selles ümbritsevas kohas midagi, mis sulle kohe silma jääb ning millest sa oleksid nõus silmagi pilgutamata loobuma. Nimetame selle näiteks kas täiesti tarbetuks või lihtsalt ülearuseks. Vaata, kui palju sarnast “pahna” veel sinu ümber leidub. Vabane sellest mõttes ja anna ära, loobudes sellest alatiseks. Kui oled niimoodi ruumi teinud ja selgust saamas, mana enesele siitpeale, et Universum on teinud sinuga diili. Sa annad midagi, mida sa ei vaja, ära ning saad selle eest vastu ühe elupäeva.

Vaata nüüd palun selles ruumis ringi selle pilguga, et anda kõigele tähtsus sinu elus. Vaata seda “asja” oma silmadega, mis sulle praegu pähe tuli ning tee otsus. Otsusta, kas sa valikolukorras võtaks selle asja, või ühe elupäeva. Kui sa niimoodi ringi vaatad, näed sa tõenäoliselt paljut, mille vahetaksid parema meelega elupäevadeks. Edasikestmiseks.

Vaata nüüd palun enda ümber ning leia seal miski, mis on sulle sedavõrd eluliselt oluline, et sa oled valmis selle nimel andma päeva oma elust? Mõtle oma elule sedasi, et lühemaks saab see jääda ainult lõpust! Vahepeal ei võta sinult keegi minutitiki ära. Ela! Aga kui sul pole kindlat kava, kuidas sa hirmu ja valuta kavatsed loobuda ja lahkuda siinsest ja praegusest, et liikuda paigale tardumata pidevas muutumises järgmisele teekonnale, on see võti sulle abiks.

Mõtle end tagasi oma sünnihetke. Mõtle enesele nüüd kõik see, mida silme ette manades tunned olevat väärt loovutamaks päev, teine, kolmas, neljas, nädal, kuu, aasta. Need lihtsalt kogunevad oma miinusmärkidega su elu lõpuotsa bilanssi. Kõik inimesed sinu elus kes olnud, on või alles tulemas, siia alla ei lahterdu. Küll aga nende mõju sinu otsustele, mis on pannud sind ihkama, soetama, ahnitsema ja pingutama. Varastamagi mõnd.

Vaadates nüüd enese ümber, ütled sa hinges rahu tundes, et miski materiaalne pole tegelikult käeulatuses selline, ilma milleta sa ei saaks eksisteerida. Olgu. Mõtle end siis ihuüksi, ihualasti sellele planeedile ning kõigele, mida inimene on loodud oma abituses vajama. Toit – sama enesestmõistetav nagu seegi, et sa ei tea mitte iialgi, kui palju sa seda eksisteerimiseks päriselt vajad ning millisel kujul. Kes on see, sinust targem olend, kes tohiks sulle öelda, mida ja kui palju sa võiks või peaks sööma? Kui see sinust targem olend ütleks, et viis kuuendikku sellest, mida sa omale suhu topid, tapab sind aeglaselt – seesmise sihikindlusega? Iga hommikusöök võtab vähemaks ühe päeva su eluaastatest, lõunasöök kaks päeva sulle elada antud ajast ning õhtusöök nädala? Mõtle! Tule tasakesi, lõpuotsast siiapoole, kus sa täna oled ja kaalu hoolega, kas nimetaksid selle eluenergiaks? Elu enese energiaks. Selleks, mis enese sisusse minnes iial otsa ei saa. Ka kõige peenema nõelaotsaga tehtud silmaga nähtamatu torge, milles iganes, on jälg aines. Milleski, milles oleva torkejälje väiksuses on lõputus ja kestev ning süvenev sügavus. Nõndasamuti on ka avarusega ja selles edasiliikumise jooksul kogetava lõpmatusega. See pole lihtsalt miski su pea kohal, sest sellesse lendudes, aurustudes või haihtudes, liigub pisimgi osake lõputu avaruse lõpmatusse. Vastupidiselt torkesügaviku aina kitsenevale lõpmatusele.

Olles selles kõiges jõudnud taipamiseni, kus on su koht selles kõiges täna, pead sa tunnistama, et oled suure vale kuulutaja iseenesele. Sa ei mahu nõelatorke otsakese kitsenevasse lõputusse, nõndasamuti nagu ei jätku sind avaruse täitmiseks. Miks? Sest sa mõtled sulle sobivaid mõtteid. Neid, millistest sa aru saad. Peaksid aga mõtlema asjadele, millest sa aru ei saa. Ei eksisteeri mitte midagi kogu lõputuses, millele käega lüüa ja öelda, ahh ma ei saa aru. Proovi. Proovi mõelda iga kord käega lüües, et mis takistab mul sellest aru saamast. Sa ei pea mõtlema end ebatäiuslikuks, küündimatuks ja saamatuks. Rumalaks, teistest halvemaks või väljaheidetuks. Ole enda vastu hea ja tunnusta end alati, kui tunned imestust, sestap püüa imestada. Kasvõi sellegi üle, et just nüüdsama tuli sulle pähe üks pagana hea mõte. Ela või ole. Mõelda, et need on üks naise ja teine mehenimi, ei osanud ma isegi, kui pealkirja kirjutasin. Mõnikord kirjutab inimene loo ja paneb sellele pealkirja, teinekord vastupidi – kirjutab pealkirja ja hakkab siis vaikselt minema. Viimane on levinud aja- esimene ulmekirjanduses. Siinne pole seda ega teist. See on lihtsalt mõte

Published by hannesvorno

M.E.P

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: