KULDAJA TULEK

Õieti on see mulle endalegi, hetkel veel kaalukaussidel vaagiv üks võimalik lõppotsus. Kas mõtlen kuldajana meistrit, kes nähtavat ja katsutavat väärtuslikku, üle kuldama asub või saabuvat uut aega? Parimat, mis saab olemas olla. Mõlemad on omal kohal ja õiged. Selles seisnebki minu tänane tasakaal. Ma olen sinust samal ajal parem ja halvem. Ilusam ja inetum. Targem ja lollim. Mina olen sina. Sina oled aga mina, pole parata.

Tõde on see, et üks osa inimkonnast saab järgmise 33. aastaga otsa. Ots ei ole surm. Lõpp ega kadumine. Ots on vabadus valida kõige viimane kandikule jääv tikuleib. Selle vabaduse poole maailm praegu liigub ning lubab end nagu tiiner, tublil kosmeetikul aknest puhtaks pigistada. Mädapaisetest rääkimisega ennast ära elatavaid arvamus-survestajaid on saanud ühtäkki nii palju, et neil pole enam ei nime ega nägu. Rassi ega rahvust. Sugu ega iga. Neist on saanud maskidega nägusid varjav mõõtmatu mass. Õigusenõudjate mass, kes tahab panna lõpuks ometi õigluse järgi valvama kutsutuid mõistma, et vett ei saa panna voolama altpoolt üles. Meil on maailmavalitsejatest kõrini!

Kes need maailmavalitsejad siis on?

Need on kõige eksisteeriva rahaks pöörajad ning nende orjadena vabaduseta truud vasallid. Eluperemehed, kes naudivad omaenese loodud süsteemi, mis seisab kuidagimoodi püsti vaid kahele kunstjalale toetudes. Hoovad, millega liigutatakse oma kuulekaid töllnereid, hirmu abil võimule alluma ja ülejäänuid alandama. Ning paberist sedelid, millele on trükitud numbrid ehk raha, et etendada vodevilli pealkirjaga “Hoolimine”. Reaalselt, ei ole tegelikult kumbagi – ei hirmu, kui seda kunstlikult ei looda, ega ka rikkust, mis seisneb värviliste sedelitega omatahtsi sehkendamises.

Olen juba mitmeid nädalaid ažuurses sõltuvuses hommikusest loomisest. Kohe, kui silmad avan, on mu esimene sõna “aitäh”. Tänan, et öö möödas ja valgus nagu esimesena kohale tulnud külaline, ruumis toimetab. Tõmban ainult püksid jalga ning lähen keerdtrepist üles, oma katusekambrisse. Mul on seal kõik ühes kohas. Tempel, maaliateljee, muusika kuulamise nurk ning kirjutuslaud. Võtan oma A3 musta joonistusploki ning värvipliiatsid ja hakkan looma. Nad ise tulevad. Ilmuvad kusagilt ega lase enestega vaielda. Et mis mõttes? Selles mõttes, et ma hakkan otsast joonistama ning arvan, et joonistan kellegi portreed, kuid tegemise käigus muutub nägu paberil hoopis kellekski teiseks, vahel kolmandkski ning on juhtunud, et isegi neljandaks. Need on nagu vestlused kellegagi, kes ei püsi teemas või modelliga, kes ei püsi paigal. See valmistab mulle suurt rahutunnet ja kergust, sest mul pole kohustust, tellimust ja mis veel olulisem, kellegi ootust. Ootust, et minu tehtu oleks mitte mulle endale, vaid ootajale ootuspärane. Kunstiloomingu ja eriti portreekunsti puhul on see eriti sügav. Enamuse kõrgeim hinnang kunstile lähtub töö tõepärasusest ja ideaalseks peetakse joonistust või maali, mis on fotograafiliselt täpne ja realistlik.

Kuulus hollandlane Vincent van Gogh müüs eluajal ÜHE oma pildi. Täna ostab tema pilte see kontigent maakera asukatest, kes kuuluvad viie protsendi varakamate hulka. Miks? Üks põhjus on kindlasti see, et Vincenti maalidel kujutatud kaasaegsed, olid äratuntavad oodatust vähem. Tema maalidel säranud lilled ja lummanud maastikud ei olnud publikule harjumuspärased. Neis ei nähtud seda, mida sooviti – realismi. Tema käekiri, koloriit, isikupära ja loovus paelusid üksnes ajast ees olevaid kaaskunstnikke ja igal ajal elavaid purjus õlalepatsutajaid.

Täna ostab Vincent van Goghi maali keegi, kellel Maibach juba on. Ta ostab van Goghi, mõeldes endamisi, kuhu ma ta panen – kaatrisse, kööki või külalistetuppa. Talle ei ütle tänagi midagi Vincenti käekiri, koloriit, isikupära ega loovus. Olulisem on omamine ja investeering omandisse. On sel vahet investeeringuga nafta puurtorni? Sul on aparaat, mida teistel pole, seega on selle aparaadi abil maapõuest pumbatav vara sinu… Nii võttes, on Jumal ikkagi kõige rikkam, sest Tema patenteeris maailma luues nii nälja, seksi kui surma ja vaidle minuga, kui neile ei järgne inimese loodud HIRM. Selle loetelu kõhkluseta viiendal kohal on KUNST. Sest ilma selleta ei muutu ellujäämine ühtäkki gurmee-elamuseks ega edasikestmine erootikaks.

Olen väga õnnelik, sest avastasin alles paar päeva tagasi, et suudan niimoodi naerda, et hing rinnus kinni ja silmad lõbupisaratest pilgeni. Naernud nii, et kõnevõime on kadunud ja ajul on hea olla, omaenese aistingute rikkusest. See mis niimoodi naerma ajas, saab ühel päeval punkti, olles kirjutatud stsenaariumiks poolpikale mängufilmile. Naerda ei ole saanud metsikult kaua. Ei see pole hala, et enam ei tehta nalja ja see muu bla bla bla. Tehakse. Tehakse nii et kannad katki. Istudes ringis, rätsepaistes ja kannatades kes mida. Mõni kibedat kusehäda, teine unele vajuvaid lauge, kolmas lihtsalt ebamugavat asendit, aga püsti tõusta ja ära minna ei või, sest sellesse külg külje kõrval rõõmsasse ringi juba mahaistunu, peab seal olema kuni…No vot. Ja seejuures ei ole kurat naljakas. Lihstalt nii oleme harjunud ju siis peab olema, olgu see helgus kui teeseldud tahes.

Joonistades mõtted keerlevad. Käsi teeb oma tööd, silmad vaatavad pealt, aga mõtted need muudkui keerlevad. Käivad siinsamas ja lendavad siis tont teab kuhu kolama. See on neetult hea tunne, sestap usun teadvat, mida tundsid Reindorff, Wiiralt ja Vabbe. Sa muutud ühtäkki kellekski teiseks. Tajud nalja ja valu nagu kuuma ja külma ning suurt ja väikest nagu pikka ja lühikest. Avastasin enesele, et see ongi portreteerimine. See just, mitte pliiats või pintsel käes kellegi näo tõepärane ja loomutruu püüdlik kopeerimine tasapinnal. Hullumeelne vabaduse tunne, mis sarnaneb diafragmat raputava naeruga.

Kui kunstipoes pliiatseid ostmas käisin, küsis müüja, kas võtan kustukummi ka. Vastasin, et ma ei tee ühtegi vale joont. Iga kriips pole jutt nagu iga jutt pole kriips. See jutt sai selline, vaadates hoovis kasvava puu oksal rippuvas linnurestoranis mõnulevat oravat.