Ära kunagi ütle “kunagi”, öeldakse vahel ning ses lauses on just paras kogus sulatõtt. On ka paras näpuotsatäis intriigi. See pole esimene kord, kui tunnen ennst nagu algkooliealine jõmpsikas, kes kevadpäiksest palavaks köetud ekskursioonibussis klassiga ekskursioonile sõidab. Mul on kurb tnnistada, aga poole sajandi jooksul elatud elus, olen ma näinud tõepoolest mõnd üksikud meest, kes keerab bussirooli, aga pole “bussijuht”.
Kui konstruktor ja insener üht reisijateveo bussi loovad, teevad nad kõik endast oleneva, et lisaks kõikidele tehnilistele omadustele, oleks sõiduriist ka sihtotstarbele maksimaalselt vastav. Mugav pole see kõige täpsem sõna. Pigem inimsõbralik.
Seda lahendust võib pakkuda vabalt ilma igasuguse luksuseta, nahksisu ja dolby-ta. Kui on istumis- ja liikumisruumi. Õhku mida hingata ning kõrvadele talutav mürafoon, piisab sellest kaunis kenasti.
Olen kogu aeg uskunud, et busside ehitajad teevad need inimeste transportimiseks, aga veendunud, et valdav enamus bussijuhtidest ei saa sellest aru.
On pagasiluugid, mida ainult bussijuht tohib avada ja sulgeda. Sama kehtib uste ja akende kohta. Viimased nagu olen enamasti näinud, on tavaliselt kruvidega kinni väänatud, et neid lahti ei saaks teha. Bussijuht üksi otsustab, kas bussis on õhku mida hingata või mitte. Tema käeliigutus, reguleerib trobikonna inimeste enesetunnet nii palaval kui pakaselisel päeval. Ehk kokkuvõtvalt öeldes, peab olema tegemist väga pieteeditundelise ning armastusväärse ja hooliva inimesega.
Nagu nimetasin, olen oma pikale veninud elu jooksul, kaht-kolme sellist inimest bussiroolis tõesti kohanud. Valdavalt on bussijuhi arhetüüp aga täpselt selline munn, nagu see, kellest sai alguse filmilugu “Jan Uuspõld läheb Tartusse”. Ehk oma ratastega kontoris ja rooliratast jalge vahel keerutav maailmavalitseja. Imperaator, kes õnnetu reisija piletirahast puudu jääva pisku pärast Uuspõllu resoluutselt õhksurvega ukse taha muljus. Ma ei ütle, et bussijuht peab olema metseen või heategija, veelvähem võhivõõraste sõidud omast taskust kinni maksma, aga selline räime silmatera suurune empaatiavõime ei teeks ju tegeliklult paha. Sünniks siis aga ka lugusid, nagu see või mõni teine, mille õnnelikku lõppu oleks raske ettegi kujutada ilma alguseta, kus ülbitseb ebaõiglus või võimutseb vaen? Oletatavasti mitte, sest kui miski algabki hästi ja peab ka hästi lõppema, on vaja vahepeal “augus” ära käia. Uppuda silmini sitta, nii, et käed ja jalad paksus pasas vähkrema paneb. Siis on vaat et õigemgi, sõõrmed sõrmedega sulgeda ning vajuda. Kuni päkad põhja puutuvad, et sealt üles – äratõukeks põhi leida ja tagasi pinnale tõugata.
Kaugeks oleme jäänud..ütles ammune sõber kui meile endile ootamatult, saatus ühe juhusliku tänava nurgal kokkujuhtumise tekitas. Nii on. Vastasin ma. Võiksime vahel ühendust võtta, ütlesin midagi targemat leidmata. Tean, et me ei võta ühendust. Pole lihtsalt põhjust ega mitte midagi arutada. Selles elus mitte. Nagu bussijuht peenraha, veeretame igasugu põhjusi peopesas ning loobume olemast need kes oleme olnud.
Elasid kord naine ja mees. Armastasid teineteist ja hoidsid teineteist. Alati väga sõbralikult, kuni sündis nende poeg. Mis me talle nimeks paneme – arutasid noored lapsevanemad. Esmalt kordamööda valikuvariantides kõheldes, ent ajapikku muututi aina närvilisemaks. Vaieldi ja vahel kuni tülitsemiseni. Mees tahtis oma ja naine oma. Mees oli raevumas kui kui härg areenil, kui naine ütles vaikselt: “Henn. Relax”. Tekkis vaikusehetk ning mõlema silmis süttis õnnelik helgike. Nii jäigi. See oli väga hea nimi ja see pandigi poisile nimeks. Seitsmes meel tuli alles aastaid hiljem.
HANNES VÕRNO 