LASTEKAITSEPÄEV

On 1.juuni, aastal 1973. Seda on niipalju aega tagasi, et tundub aegajalt asjaosalistesse üldse mitte puutuvat. On soe suveilm ja päikeseline hommik. Ma olen kuu aega tagasi saanud nelja aastaseks. Täna õhtul on veel Lille tänava lasteaia pidu. Kohal, kus täna laiub Rakvere Tennisekeskus, on staadion. Punase purustatud saviga pehme jooksuring ning ümberringi põlvini ulatuvContinue reading “LASTEKAITSEPÄEV”

HOIUPÕRSAD

Sellest, et kolleeg Ants Põldoja on pervert, kes sõidab autoga Tallinnast – Tartu poole ning korjab peale hääletajaid, et neile oma kiimakihu avalikult välja valada, teadsid Õhtulehes pikki aastaid KÕIK. Nad sosistasid sellest nii koridorides kui usaldusväärsemate tuttavate ringis. See kestis aastaid, aga keegi ei tihanud muidu toimekat spordiajakirjanikku ja ilmaennustajat “reeta” sest temata polnuksContinue reading “HOIUPÕRSAD”

ILMAMUUTUS

Murelipuu, mis kallist Calacatta marmorit meenutavate õierosettidega, mu koduaias oma tähetundi naudib, on istutatud veidi pahale kohale. Suure makedoonlase pikkade okastega oksad, on läbisegi õitsva murelipuu okstega, sest mõlemad ihkavad valgust, emakese Maa jõudu ning Päikest. Suur makedoonlane on Maarjamaal harvaesinev männipuu. Ta õige kodumaa ning vanemad on Balkani poolsaarel, kus ta koos oma sihvakateContinue reading “ILMAMUUTUS”

POISI LUGU

See oli imeline suvi. Olin võtnud peale pikalt kaalumist vastu kirjastaja ettepaneku. Olla uue raamatusarja “Lapsepõlve lood” avateose autoriks. Sukeldusin sellesse töhe rõõmuga, nagu oma esimeses jõulunäidendis Kristuse sündimise lugu mängivad lapsukesed. Leidsin sõprade kaudu imelise ja selleks tööks parima koha. Lahemaal, Hara külas. Pisikeses vanas palkmajas, mille akna taga loksus Hara laht ja vaadeContinue reading “POISI LUGU”

VLADIMIR, VLADIMIRI POEG

Vladi (valitse, juhi) Mir (maailma) Kirjutan seda pühapäeva, 18. märtsi varasel pealelõunal ning tean nagu terve universum, et tänastel Vladimir Putini valimistel Venemaa presidendiks, võidab ta need kõhkluseta ning jätkab Venemaa presidendina. Eesti meedias sellest palju ei pajatata. Arusaadavalt ei ole põhjus selles, et teema ei puuduta otseselt ka Eesti lähitulevikku. Pigem hoitakse seekord madalatContinue reading “VLADIMIR, VLADIMIRI POEG”

MIS JUHTUS JA KÕIK MUU

Eesti teatri ajalugu on kirev ja kuldne. Kihiti nagu damaskuse teras, mängib ta nii tardunud voolamist kui voolavat tardumust. Nõnda nagu ainult teater seda oskab. Ta suudab olla ja rääkida. Ta võib surmvakka olla ja sellest vaikusest vaatajale saalis suure valu valmis voolida. Karjuda kogu kopsust, kisendada kuni kuuni kuuldavalt oma sisemonoloogi. See kõik onContinue reading “MIS JUHTUS JA KÕIK MUU”

ÜMBRIK JA ÜLESANNE JÜRI PIHELILE

“Hannes Võrno peaks ajakirjandusest eemale hoidma”, teatab mees, kellega oleme olnud kaua aastaid head kolleegid. Mees, kes ei käi meediamaastikul kikivarvul ja seinalt tuge otsides, vaid keda võib igati õigustatult pidada suurte kogemustega spetsialistiks. Jüri Pihel – mees kes minu suureks hämmelduseks, võttis vastu telefonikõne ning teatas värisevi hääli: “Jüri Pihel”.  Nagu oleks kolm kottiContinue reading “ÜMBRIK JA ÜLESANNE JÜRI PIHELILE”

AAFRIKA

Tutvus selle mandriga algas minu jaoks põhjapoolses otsas. Põhja poolses sõna otseses mõttes, sest mulle tundus toona, et enam sügavamale põhja ei ole võimalik langeda sellest, kus oli üheksakümnendate esimeses pooles Egiptus. Sellest unustamatust reisist kirjutan edaspidi, tulevikus. Aga see kõik kiskus mind seletamatu kirega. Ma uurisin Marocco kohta, sest mäletasin lapsepõlve apelsine, millel oliContinue reading “AAFRIKA”