Täna, 20 aastat tagasi kutsusime hea sõbra Kiur Aarmaga oma otsesaatesse KAHVEL (Kiur Aarma, Hannes Võrno, Ehk Lühidalt…) mehe nimega Ennustaja Edgar. Maa(lehe) usku rahvas, kes kord aastas ajalehe kolmekümnekordse tiraaži lettidelt kokku ostis, et lugeda astroloog Igor Mangi rallilegendi, naeris Ennustaja Edgari üle. Teda intervjueeriti selle pärast, et pulli saada ja üldjuhul sai ka. Võiks öelda, et Ennustaja Edgar oli mingist otsast meie oma David Icke. Avalikkuse silmis üks totukesest uskmatu ehk moodsa nimega – vandenõuteoreetik. Lihtsalt selle vahega, et sarnaselt tüüpugrilasega, ei olnud tema verbaalne võime täiesti välja arenenud ning eneseväljendusoskus avalikeks ülesastumiseks sobilikult mõistuses kahtlema panev.

Mäletan, et meile Kiuriga noorte telehuntidena, tegi see omajagu nalja ning veel rohkem ajas meid naerma see, kuidas me ise oma naeru tagasi püüdsime hoida. Nii, et saatekülaline sellest aru ei saaks. Televaataja kohta kehtib niikuinii see vana kuldne tarkusetera, et ei maksa arvata et ta rumal on…ta on poole lollim. Ent nagu muinasjutus ikka juhtub, naerab lõpuks see, kes alguses kõigi naerualune. Mäletan hästi, kuidas me oma kroonid äsja dollarist kõvemaks valuutaks vahetanuna, ilkusime Edgari üle, kes seda neomarksistide uute riikide liidu eurorublaks nimetas. Euroruubel – ütles Ennustaja Edgar kakskümmend aastat tagasi…on selleks et raha üldse vaikselt ära kaotada ning inimesed lõplikult igasugusest vabadusest ilma jätta. Nii naljakas et lase või püksi, tundus see siis.

Et ennustamine niikuinii endast midagi muud ei kujuta kui kellegi julgust iseendale kätte lõigata või jalga lasta, on nad tänaseni veidrikud, kes seda julgemalt avalikult sõna võtavad, mida enesekindlamalt nad udutavad. Nii elabki inimkond aastavahetuse aegu alati mingis ajutegevuse letargias ja meelelahutajatest tulevikukuulutajad saavad nääriõhtul oma kuulsusesära, lubades seda mis niikuinii või tõenäoliselt tulebki.

Sestap mis siin ikka pikalt sisse juhatada. Vaatame mis tulevik toob!

Lõppeva aasta oodatult olulisim sündmus oli Vatikani sõnum õnnistuse andmise heakskiidust samasooliste abieludele. See on religioosselt märgiline, surija viimse võidmise sakrament kogu inimkonnale kes tormakalt enesehävingu suunas liigub. Halastusrituaal looduses väljasurevale liigile mis mõjutab tulevikku läbi üha süveneva lõhe mitte enam konfessioonide vahel, vaid kirikurahva enda sees. Otsesõnu öeldes on see eesootava apokalüptilise verivaenu tingimusteta õigustamine iga indiviidi vaatenurgast. Mis on kokkuvõttes satanistide plaani üks lõppeesmärkidest. Nad annavad vihatule õiguse oma vihkajaid vihata, saavutades nii kontrolli kõigi üle kes väljendavad vaenu vihkamisvabaduse andnud võimu suhtes.

Globalistide ninameeste eesmärgiks saab järgmise maailmakorra valitseja institutsiooni tühjalt seisvale troonile väärilise kandidaadi leidmine. Võitlus selle koha pärast on käinud juba 2021.aasta aprillikuust alates kui lahkus tema majesteet Mountbatten.

Sellest tulenevalt tõuseb tasapisi päevavalgele just Inglismaa järgmiste troonipärijate tegevus. Mountbattenil oli Windsoritega oma kindel plaan. Nii ka lapselaps Harryga. Maailmapööblile etendatav seltskonnamäng on vaid koloniaalasumaade rahvaste ning ressursside ümberjagamine käimas oleval sajandil. Nähtavad sündmused on alati kattevarjuks sellele mis toimub! Selleks ongi juba ajalooliselt kutsutud ellu neljas võim ehk õudus- või muinaslugusid jutustav meedia. Õukond ei vajanud tulevastele maailmavalitsejatele poolvenda kelle soontes voolab moslemi verd. Seepärast tulevase kuninga ema perekonna otsusel rituaalselt hukkuski. See märtrisurm lõigi aluspõhja tänaseks nii enesestmõistetavale feminismile, mis oli samuti plaani läbimõeldud osa. Tänaseid suurriike juhivad üle seitsmekümnesed ektiliselt seniilsed vanamehed, kes väikeriikide etteotsa määratud ajutiste tütarlaste abil need järgemööda aplalt alla kugistavad ning võlakohtustustega orjastavad.

Seega ei olegi väga muud lootust, kui satanistidele ja nende silmaklappidega sülekoertele kes pimedusest ja omakasust enamat ei ihka, aina eredamat valgust näidata, sest muud nad ei karda. Rahva õiguste eest seismine on ainus kodanikuvabadus mis algab iga inimese hinges ja otsustes keelduda olemast ori. Vabadusvõitluse juhtidest saavad alati järgmised türannid sest võitlus võimu nimel on alati saatanlik. Ainus tee seega on lõpetada parapoliitikute kehtestatavate režiimidega igasugune koostöö. Punkt.

Seega – kuni ollakse osake eneseorjastamise vaimses toiduahelas, ei muutu midagi kuni kõik variseb kokku inimese tasandil ja see ongi häving, mida püütakse manada pandeemiate ja sõdadena.

Ootan rahumeelset kaost, ehk saamatuse lõppu ja isiksuste iseseisvumist ning sõltumatust kunstlike ja katteta tehishüvede pettusest.

Mäletan et olin teise klassi poiss. See taipamine oli ühtaegu rõõmustav, sest tundsin end nagu mees kes oli äsja leiutanud tule. Samas tegi see mind väga nukraks. Mitte isegi niipalju selle pärast, et haihtus usk päkapikesse ja jõuluvanasse, kui teadmine, et mulle on labaselt kogu lapsepõlve valetatud. Seejuures ikka ja alati sama skeemiga. Isa läheb paneb auto sooja, lapsed istuvad kubudena tagaistmele kinnivöötatult ootama ning ema kohmitseb midagi veel ja siis sõidamegi maale. Surnuaiale ja vanaemade-vanaisade juurde. Koju tagasi tulles, olid kuuse all pakid ja niisama palju kui need pakid tegid rõõmu, tegid nad alati ka haiget. Lihtsalt nii neetult ülekohtune tundus see, et jõuluvana mitte kunagi muul ajal ei käinud kui just siis kui me kodust ära olime. Lapsele pole suuremat pettumust, kui oled õppinud lood ja laulud pähe, mida ei saagi jõuluvanale ette kanda, vaid emale ja isale, nagu oleks neil mingi õigus teda asendada või esindada.

Mäletan seda pettumust väga selgelt. Sealtpeale muutus see lihtsalt teiseks kingisaamise päevaks peale sünnipäeva. Kõige hullem seejuures oli sinna juurde räägitud jutt, et kingitused pole üldse tähtsad. Hoopis olulisem olla jõulutunne…Seesama, mis minu lapsehingest just kadunud oli. Ma avastasin selle oma poisikeseliku loogikaga väga kergesti, sest meie generatsiooni jõmpsikad kasvasid üles Marek Pieguse ja Meisterdetektiiv Kalle Blomqwisti lugudele õhinal kaasa elades. Miskipärast ei teadnud päkapikud kunagi tulla, kui ma ilma kellelegi ütlemata sussi akna peale peitsin…

Tänapäeval on lihtsam. Sa võid olla vaevu kõndima õppinud, aga sinu nutiarsenal peaks võimaldama vabalt kogu seda pulli jälgida. Igasugu kaamerad ja valveseadmed, igas hinnaklassis, võiksid tänastele marekpiegustele ja kalleblomqwistidele detektiivitöö veelgi huvitavamaks teha. Kuid las see jääda. Igatahes on selge, et me mängime seda mängu terve elu. Mõni vaat et surmani. Püüdes petta kõiki ülejäänuid lobaga sellest, kuidas tema ikka veel täiesti siiralt Jõuluvanasid usub. Eks ta sellepärast käibki laup leemendamas ja soolarattad soojade üleriiete kaenlaaekudes kaubakatedraalides käru kuhjaga kaupa täis igaaastasel tarbimismissal.

Mis kunst on sellistele ükskõik mida müüa? Ei mingit kunsti. Neile piisab, kui rääkida jõulurõõmust mis seisneb naudingus ohata ja hädalda et pole veel jõudnud mitte midagi teha, või siis vastupidi, vandeseltslaslikult silma tehes ennast kiita, et kõik kingid on sel aastal juba tehtud. Kes kõige rohkem kulutab see kõige rohkem armastab. Kas nii? Mõistagi käib selle juurde taas seesama jutt, et kingitused ei pea olema suured ja kallid. Väike meelespidamine on palju armsam. Minge perse tead. Inimesed tahavad saada väärtuslikke ja hinnalisi ning kordumatuid ja ägedaid kingitusi. Punkt! See meelespidamise ja küünlajupi kinkimise sekt võiks seda sel juhul kogu aeg teha, mitte oma hoolivusega kord aastas virvendada. Hooli ja pea meeles kord kuus, kui suudad, kord nädalas. Vähemalt oma kõige lähemaid ja kallimaid. Ei ole siiras, maal üksipäini läbi jäise aknaruudu surma ootavale vanainimesele kord aastas veerandtunniks kasukat seljast võtmata sisse sadada, et apteegi sooduskampaanial ostetud südameeliksiiri viia ja rääkida kui kiire isegi jõuluõhtul on. Tema on ka noor olnud…ta mäletab seda juttu omast käest.

Ma ei armasta jõule

Ehk seepärast, et ma ei armasta ka sünnipäeva. Ma vist ei oska ennast selles kõiges üles leida. Ei saa aru, kas minul on seda vaja või mu vanematel, kes mulle niisamuti selle kõik kokku valetasid, nagu neile nende vanemad ja neile nende esivanemad. Või on seda vaja mu lastele? Et ma neile samamoodi valetaks kuni nad usuvad ja lõpuks pettuvad, aga niisamuti selle arutu kaubalaeva aerudest lahti ei lase. Kord istume me kõik oma üksindusega kahekesi ja vaatame küünlajuppi mis laual põleb ja laulab, et kingitus ei pea olema kallis ja suur ja palju toredam on kinkida lähedastele aega ja kõik see muu bla bla bla, mis aastast aastasse ikka ja jälle kordub, sest me ei tea algusest peale keda üleüldse saab uskuda…

Milles iganes on meil kummalgi õigus jääda oma arvamuse juurde ning seda vajadusel põhjendada, kuid ühes tuleb meil vaatamata kõigele kokku leppida.

Sõjal on kõige vähem pistmist tõega. Valetavad ja vassivad mõlemad vaenupooled ning see ongi igasuguse sõja eesmärk – kirjutada uus ajalugu. Maailma ajalugu võib seepärast ilma liialdamata nimetada sõjaajalooks.

Või tead sa nimetada mõnda rahuajaloo professorit?

Kui ma nägin esimest korda tikktokkerite levitatud külmaverelist videot hukkamisepisoodist, tundsin ma ennast niisamuti nagu kõik ülejäänud inimesed, kes seda nägema juhtusid. Enne kui tsensorid sellest üle käisid ja elu ning surma hapra piiri tehnika abil udutades hajutasid.

See oli armutu ja külmavereline roim mitte kohtu- või taevas hoidku õigusemõistmine kellegi üle. Oma viimast sigaretti suitsetav surmamõistetu, kelle lootusrikkalt nukras rahus lausutud “Slava Ukraini” oli kujunenud selleks hetkeks ülemaailmseks sõjahüüdeks. Gerojem Slava! Au kangelastele selle vastusena, jäi tulemata. Kõlasid lasud millest rääkis kogu maailm.

Viimased aastad on mind aina sagedamini pannud küsima üht ja sama küsimust – kellele see kasulik on? Ükskõik mille me siinkohal ette võiksime võtta. Kõik maailmas toimuv, ükskõik kui kohutav see ka ei ole, on alati – ma rõhutan alati, kellelegi kasulik. Mida suurem on tuhandeid või miljoneid elusolendeid tabanud õnnetus seda suurem on kellegi õnn teenitud tuhandete või miljonite üle. Alati! Ja nüüd küsi endalt, kas see pole sõltuvust tekitav? Ma mõtlen siinkohal nii üht kui teist, sest meile meeldib teadmine, et ka kõige lootusetum olukord saab kord läbi. Kuidas see ka ei lõppe, toob pääsemine kergendust. Niisiis võiks küsida iseendalt sedagi, et aga mis siis, kui selleks sõdu algatataksegi – et üks osa sealt elusana läbi võiks tulla ning õnnelikuna mõnda aega kõigega leppida? Peaasi et hing sees, nagu öeldakse. Nii peotäit riisi kerjates kui bakhanaalidel šampanjaga kaaviari alla loputades.

Kui mõtlen sellele hukkamisvideole ei saa ma endas vaigistada küsimust kellele see kasulik oli? Ära ahmi õhku ega pöörita silmi. Ära tee nägu, et see on siililegi selge ning selliste asjade üle arutaminegi näitab valele poole vaatamist. Me kumbki ei tea selle loo taustast kuigi palju. Üksnes seda, mida kuuleme ja näeme. Kuuleme kuidas noorepoolne meeshääl ütleb “Snimaju” ning sellele järgneva “Slava Ukraini” peale, lastakse käsi taskus kaevikupervel suitsetav mees automaadivalanguga maha. “Kõnge, raisk” kostab sinna otsa hukkajate lause. Kaksteist sekundit millest mõnda aega rääkis kogu maailm. Räägiti venelaste äärmuslikkuseni jõudnud sõjakuritegudest vaba maa ja rahva vastu ning ukrainlaste sangarlikust võitlusest oma maa kaitsmisel.

Miks selline tegu jäädvustatakse?

Ajalooarhiivides on hukkamist kujutavaid materjale virnades. Nende ühine nimetaja, kui seda üleüldse nii võib vaadelda, on valdavalt sama. Ühelt poolt külmalt masinlik ja inimlike tunneteta sündmuse jäädvustus. Teiselt poolt detailideni läbimõeldud režii ja sõnumiga mõjutusvahend oma eesmärkide toetuseks. Olgu see siis üht või teistpidi, hukkamisvideos on ühed alati head ja teised pahad, nagu sõjas ja rahuski. Kõik oleneb vaatenurgast ning sellest, kellele see kasulik on…

Ehk oled näinud, kui mitte, võiksid vaadata millise paraadlikkuse ja pühendumisega hukkavad liitlaste timukad pärast Nürnbergi kohtuprotsessi natsitimukaid. Nende kaadrite vaataja on suisa sunnitud tunnistama kui õige, vajalik ja õiglane on nähtav tegevus ning millise pääsemiskergenduse kutsub esile vaatepilt alistatute hukkamisest. Taas seesama küsimus. Kellele see kasulik oli…Või kellele oli kasulik et Iraaki valitsenud Saddam poodi üles kaamerate ees nagu Liibüas peksti maanteekraavis kaamerate ees surnuks Gaddafi? Kirsiks tordil võib pidada muidugi televiisori ette kogunenud riigi juhtkonda, kes otseülekandena jälgib eriüksuse GoPro pilti Bin Ladeni hukkamisest Pakistani peidikus. Kellele on kasulik jäädvustada ja säilitada need kaadrid, mida peab udutama ja ruudutama et mitte häirida vaatajate tundeid, ent mida sellegi poolest näidatakse iga veerand tunni tagant kõikides värsketes täistunni uudistes? Maailma- ehk sõjaajalool on oma nägu. Me kuuleme sellest alates kooliminekust ja esimesest ajalootunnist oma elus ning me oleme kohustatud nõustuma hinnangutega ajaloosündmustele, just täpselt nii, nagu need parasjagu paistma peavad. Lennart Meri toimetajakäe all valminud Kromanovi filmiloos Pirita kloostri viimastest päevadest, kerkib ühes kaadris väga oluline küsimus – kes lasi tõde jälle sedapidi paista…

See on tõesti siililegi selge, et eelmise üleliidulise ajaloonarratiivi raames olnuks mõeldamatu rääkida kloostri tegelikest hävitajatest. Nii oligi kõigile kasulikum, näidata usuasutust kahepalgelise võimukantsina, mille priiust ihkavad mässulised talupojad segi peksavad. Seda rahvuslikuks legendiks saanud filmi, mis tituleeritud Eesti saja parima filmi absoluutsesse tippu ei oleks iial sündinud kui ideoloogiasektor poleks stsenaariumile oma heakskiitu andnud. Seega saame siin vast üheskoos tunnistada, et ajatu meistriteose loomiseks pole tõde õieti kunagi ilmtingimata hädavajalik. Nimetame ta mõõga ja mantli stiilistikaga muusikaliseks seiklusfilmiks ja saamegi sajandi parima filmi. Lõpetamaks oma arutlust selle kaheteistkümne sekundi pikkuse hukkamise salvestusest, tunnistan emotsioonidest hoidudes, et vastuseks küsimusele, kellele see kasulik oli, sobib täna maailmas toimuv ja nähtav väga täpselt. Vereviha vennasrahvaste, jumalasse uskujate, rahvuskaaslaste ja eri põlvkondade vahel on kasulik üksnes võimule pääseda või jääda soovijatele. Nemad näitavad seda mida nemad meiega teevad, alati läbi selle prisma, nagu me ise seda teinud oleks. See on enda süüst vabastamine, süüdistades alati ja kõiges ainult teisi.

Kas sa ütlesid MAYDAY? Kuulen endalt küsitavat ja mõistan suurepäraselt miks keegi seda teeb. Selle signaaliga ei tehta niisma nalja. Selline on tava, ent tavadest kangem on kokkulepe ja sellest veel kangem on usaldus.

Mayday on viimase häda signaal ning paradoksaalne on see, et me ei pea kuugeldama, saamaks teada mida see tähendab. Me juba teame. Me oleme seda signaali juba korra andnud. Oma nime all – ESTONIA

Täna oleme me kõik – mistahes kriteeriumitest olenemata jälle sellel kottpimedasse tormiöösse eksinud laeval, mis on nii kreenis, et tuleb anda MAYDAY. Kui eelmisest laevahukust üldse midagi õppisime, siis üksnes seda, et ükski õukonna uurimiskomisjon ei ole mitte kunagi sõltumatu. Mitte kunagi!

Mitte ükski uurimiskomisjon ei mõista seda, mida kogevad inimesed. Mehed, naised ja lapsed. Rahvusest ja soost ning vanusest olenemata. Uurimiskomisjonid uurivad sõltumatute ekspertidena üksnes metallivigastusi ja füüsilisi, mehhaanilisi ning tehnilisi põhjuseid ja üksikasju ja koostavad siis raporti. Ütlevad mis juhtus laevaga, tehes seda püüdlikult ja peensusteni. Inimeste kohta ütlevad aga lihtsalt hukkunute arvu ning täpsuse huvides kui palju ja mis rahbusest need olid. Tundetult, tuimalt ja sõltumatuna TÕEST.

Muidugi on stsenaariumisse kirja pandud, et seegi kord on pääsejaid ning tundub, et seda nimekirja nagu kõiki ülejäänuid ei panda kokku E-häältega…

Voli koostada nimekiri neist kellel on lootust pääseda, näibki andvat tänasele õukonnale õiguse jätkata vaatamata kreenile VIP-tekil pidu.

Nad ei karda ei haiget- ega märjaks saada. Neil on päästevestid moodsalt trendika “Zelenski” dressipluusi all ja nad ootavad kärsitult katastroofi.

Jah – tänane õukond VAJAB seda, sest nende jaoks pole magusamat ega härdamat hetkedest, kui saab kaamerate ees üle noatera napilt ellujäänut mängida ja lohutamatult leinata. Saada uued privileegid ja isegi kompensatsiooni kui kohutava õnnetuse läbi teinu. Ülejäänud hukkuvad ja on lihtsalt number uurimiskomiskoni tehnilist pahna täis raporti ühel real.

Tunnistades tõde, kirjutan ma seda kõike tegelikult kui kõnet. Kõnet mida ma sooviksin pidada Riigikogu kõnepuldis, kuhu mind niikuinii ei lasta. Sest õukonna poolt ma olen hukule määratu nagu kõik ülejäänud, kes on juba püüdnud ja püüavad jätkuvalt hüüda – me läheme põhja kui nii edasi läheb!

Need, kes hukule määratud aga siiski Jumala abiga pääsevad, räägivad hiljem niikuinii kõigest, mis juba ammu aimu andis, et asjad pole sugugi hästi, ent need nagu me teame, on lihtsalt kinnitamata ja tõestamata mälestuskiilukesed, mida konspiraatorid kokku püüavad liimida.

Nõnda kui laevahukk puudutas iga eestlast, puudutas Tšernobõli tuumaõnnetus iga uktainlast. Miks me mõlemad seda jälle teeme? Uuesti, põhjalikumalt, püüdlikumalt. Kes meid selleks sunnib ja õhutab? Kellele on seda vaja? Kellele see kasulik on? Need ei olnud siis ega ole tänagi ÕNNETUSED vaid hoolega ette valmistatud aktsioonid. Kogu maailmas, Siinai poolsaarest Skandinaaviani. See käib üle kõikide peade ning sellesse on mässitud nii tipust kui põhjast need, kes talle pihku pistetu eest silmad ja suu kinni pigistavad. Raha selleks on täpselt niipalju, et sealt saavad isegi üksteise tagant näpistada kõk needki, kes seda kõike koordineerivad.

Katastroofid ja kannatused ühendavad ning lammutavad ühtmoodi. Me oleme ju tegelikult ammu aru saanud, kust tuleb jänes mustkunstniku kübarasse. Ta on kastis, eesriide taga ning kui on laval ära käinud, sinnasamasse ka naaseb. Aga me usume seda mida meile näidatakse.

Lõpetuseks tahan meenutada üht Mart Laari lauset, kes oli eelmise laevahuku ajal õukonna eesotsas.

Pruugib mul vaid korraks ära minna, kui on mingi õnnetus…Meenuta, kus ta oli ja mis asjus. Kaja Kallas on Pariisis, mõtle ise edasi.

Filipinod on planeedi parimad teenindajad. Kas see nii ka tegelikult on, ei tea tegelikult ilmselt keegi, sest saades osaks inimlikule kohtlemisele, tunneme me ennast alati õnnelike ja parematena. Seega võib sel levinud arvamusel tõesti tõepõhi all olla. Olen filipiinidel käinud ja võin öelda, et on küll. Kordades parem kui Botswanas, Zimbabwes, Zambias või paljudes euroopa riikides. Samas ei häbene ma otse öelda, et Manila on minu meelest maailma pepuauk. Ma ei räägi räpasusest, slummid on sitased igal pool. Ka meie uhkete uusarenduste perimeetrist väljapoole jäävates metsatukkades ja pervekraavides laiutab eluperemeestest pohhuistide praht.

Filipiinide saatuse määras peale Jaapani tuumapommitamist ja keisri kuulekat kapituleerumist “baasideleping” maailmavallutajatest kauboidega.

Sealtpeale on filipiinidele sattujale ees ja varuks väga üllatavaid “veidrusi”.

Et olin kirglik reisifotograaf ja tassisin sel ajal kõikjal kaasas oma Canoni peegelkaamerat koos mõne objektiiviga, vajasin ühel päeval tehnilist abi. Ei mäleta mis see oli ja polegi tähtis. Otsustasin pöörduda mõnda fototarvete kauplusse, et sealt vajalikud vidinad soetada. Suur oli aga mu hämming, kui nägin üksnes õlgu kehitavaid ja käsi laiutavaid kohalikke, kes ei suutnud mulle juhatada teed sinsassegi fotomaailma. Viimaks avasin seljakoti ning näitasin ühele kutile kotisuust oma kaamerat. “Aaa, Kodak!” Ütles see näoga, nagu oleks võitnud Viking Loto peavõidu. “No, Canon…” pobisesin ma vastu, aga vähemasti viis ta mu õigesse kohta. Selgus huvitav tõsiasi. Sellist sõna nagu foto, fotoaparaat, fotograafia jne asendab koos baasidelepinguga kultuuri imbunud “Kodak”. Teadagi kust. Ilmselt olid esimestel linnaloale lastud jänkidel just Kodaki kaamerad ja teist sõna polnud enam vaja. Milleks ajada asjad keeruliseks. Sama on muuseas kõigega, mis puutub suuhügieeni. Hambaravi, hambahari, hambapasta ja kõik muu on filipiinidel Colgate.

Kuna pean lugu eksootilisest ja huvitavast ning hästi valmistatud toidust, saigi Filipiinidest minu silmis maailma pepuauk. Pizza üks hullem kui teine. Kuum koer ja muud kähkukad. Keedetud makaronid, nuudlid ja muu nõukaaegset koolisööklat meenutav pläust sorstu tomatipastaga jne. Et olin enne Filipiine viibunud Hiinas, Hongkongis ja Makaos, ootasin samasugust kurmeed ka filipiinidelt. Eelnimetatud maade toitude kohta raputasid filipiinid jälestust jäljendades päid. Kohalik orgunnivend, kes mind seal igapäevaselt saatis sai aru et soovin midagi eksootilist. “Kas sa grillitud iguaani tahaksid?” Küsis Ervin, sest leppisime kokku et tema nimi on Ervin ja mina olen Onu.

Ervin oli tegelikult John ja ka kõik tema sõbrad olid ristitud vastavalt baasidelepingule. Olin valmis grillitud iguaaniks. Siis seletas Ervin, et see on tegelikult keelatud värk, nagu kõik muu mis oli enne baasidelepingut ning mida maakohtades ja salaurgastes siiski tehakse. Ka kihlvedudega kukevõitlused ja kõik muu peale eskordiplikade. Selgus, et Einari sõber on Palawani saare kohaliku vangla ülem ning seal me õhtust söömegi. Oot, missassja? Jah, me läheme õhtul vanglasse ja grillime seal koos vangide ja valvuritega iguaani. Sekundiga jooksis mu silme ees läbi seiklusfilm, kus ma istun mingis vanglas kõrge tara taga ning püüan saada maailmaga ühendust, et paluda omale advokaati kes mu siit välja keerutaks ja tagasi koju aitaks saada. Ütlesin Ervinile, et võtame parem eskordiplikad. Okei, vastas tema ja lisas otsa et reegel on lihtne. Plika on sinu kõrval hetkeni kui sa tema seltskonda enam ei vaja ning sellest annab märku see et sa tasud kõigi ta teenete eest. Minut, tund, nädal, kuu, vahet pole naeris Ervin. Otsustasin et valin hoopis öise paadiretke saarte vahel, sest tahtsin oma silmaga näha seda maailmaimet, kui nahkhiiresaare koerasuurused tiibadega kuradid kuuvalgel üle vee kõrvalasuvale datlisaarele sööma lendavad. See oli vapustav vaatepilt. Muuseas baasidelepinguga koos saabus ka hinnapoliitika. Kõik kohalik peab olema odavam kui kauboide kraam.

Nii saigi pudeli Coca Cola raha eest kolm pudelit väga head kohalikku rummi.

Kui Ervin õhtu lähenedes kella hakkas küsima, uurisin viimaks, et mida või keda ta ootab. “Brownout” vastas sõber. Kui aeg sealmaal, tuligi brownout, millega kohalikud on baasidelepingust saati õnnelikud ja harjunud. See tähendab et kõikjal süttivad laternad, tõrvikud, küünlad, lõkked ja patareilambid. Pitsabaarides ja sardellisaia putkade juures algab ööelu ning tolmustel tänavatel kihutavad valgusvihkude sähvides siklite ja rolleritega noored mehed. Brownout on pimendamine, ehk energia kokkuhoid ja selleks tõmmatakse rubilnikust pimedaks kogu saar. Neljaks tunniks nimelt läheb kogu elu tagasi maailma tulevikku ehk toimetulekuks elektrita mida valitsus müüb. Tunnistan, et mulle meeldis sest romantikast rohkem just see kollektiivne vastuhakk – me ei maga silmatäitki teie poolt pakutavat und.

2023

Kallis inimene kes sa oled otse või ringiga minu päevikut piiluma. Soovin sulle heast tahtest soovituse anda, et sa end ebamugavalt ei tunneks. Ei ole nimelt minu võimuses kogu globaalse nuhkide armee ohjamine kes ennast kondiitritena esitledes, naerusuiselt küpsiseid pakuvad. Ka mulle siia külla tulles, seisab sul risti jalus see kuradi bänner mis keelab sissepääsu kui sa oma virtuaalpükse rebadele ei lase. Sul on selleks võimalus, vasakul all servas kus see pätikari seadusest tulenevalt oma infokogujate varjunimedega listi avaldab, vajutada nupule KEELDUN KÕIGEST ning liikuda rahulikult edasi. Tänan!

Ehk kõige pinnapealsem ja lihtsustatum ülevaade inimkonna kujunemisest. Tegemist on konspiratsiooniteooriaga, nägemusega, kanaldusega või mida iganes.

Maailm on jaotatud maailmadeks. Igale maailmale on nagu laste mängudes, antud omad kindlad värvid, et mitte üksteisega segamini minna. Nagu kariloomad, kes on tähistatud omaniku tunnusmärkide ja muu säärasega.

Nagu lojused ja kariloomadki, joostakse üksikult või karjakaupa vahel ära. Vahel hirmust omade, vahel võõraste eest. Vahel tapab üks kari teise maapealt, vahel seguneb sellega. Oleneb sellest, kes millest elujõu ammutab.

Nii ongi appi võetud kõik meid ümbritsev, et see pilt paistaks millegi muu kui loomakasvatusena. On vaesus ja rikkus. On toimetulek ja selle puudumine. Rohkem ei ole valitsejale vaja. Sellest piisab, et seda kõike hallata ning kontrollida. Valitseja all ei peeta silmas türanne või muinaskangelasi ajaloost ega tänaseid riiggipäid, need on lojustekarja juhtelajad. Samasugused nagu teisedki, aga niiöelda korraks “kõrvale tõstetud” ja dekodeeritud, et täita peremehe antud ülesandeid ning saada sellest rahulolu või kaotada pea.

Nõnda kui kariloomade puhul jaguneme ka meie, üksteisest täiesti erinevateks olenditeks isegi sama munaraku mitmikute puhul. Et omanikul seda kaadervärki lihtsam hallata oleks, on tõmmatud erinevatele karjadele aedikud ümber. Aga et kari võib seda omatahtsi siia-sinna tõstma hakata või sellest unistada, on elajad tähistatud. Nii töötab nende omavaheline erinevus niiöleda siseaedikuna. Vahel on vaja, et karjad seguneksid, sest see hoiab kogu elus kogu liiki. Nii neelabki suurem kari väiksema või tugev nõrgema. Vaiksed karjad koos mõne suure või üksteist. Unustada ei maksa seda, et kõik mis alla neelatud, tuleb teisest avast ükskord välja ka. Aga sellest tulevikus.

Maailmakarjamaa elajad niisiis, on igaüks viimseni täiesti erinev. Omaniku jaoks on oluline ainult globaalne mõõde. Siin tulevadki mängu värvid. Lipuvärvid.

Need, mis liigi siseselt tõugusid üksteisest eristaksid, aga samas eri meelelaade “rahvsuteks” ühendaksid. Süsteem ise on imelihtne. Suurearvulised populatsioonid on tähistatud ühtede, keskmised teiste ja väikesed kolmandate värvide või nende kombinatsioonidega. Täiesti eraldi on tähistatud need, keda hoitakse väljasuremise eest. Need kes paratamatult kaovad ja need keda on tarvis tähistada süsteemivälistena.

Värvid, millega tähistatakse suured karjad on sinine, valge ja punane. Keskmised tähistatakse ilma siniseta, mis on asendatud rohelise ja mustaga.

Väiksemad on tähistatud lisaks loetletud värvidele ka vahetoone lisades või kombinatsioonidega suure, keskmise ja väikese värvitabelist. Iga värv mistahes lipul, tähistab omaniku arvepidamissüsteemi ja tema loomadele see meeldib. Nad armastavad oma lipuvörve ja piirina toimivat aedikut vice versa ning on valmis kõigeks, et selle eest vankumatult seista. Nad on varustatud neile eluks täiesti piisava viie meelega ning enamat tajujate üle mõistavad nad ise kohut. Kas siis jumaldades või hävitades. Peale hukkamist saavad neist uuesti sellesama karja jumalad. Ja et kõik sellesse usuks tegutsevad iga karja seas jumala(sõna)kuulutajad. Kuni leidub uus, kes eristub ülejäänud viiemeelelistest. See igikestev jumalate rituaalne hukk(amine) ongi lisaks lipuvärvidele selle süsteemi olemus. Karjast eraldujate või erinejate üle kohtumõistmine, mille eesmärk on hoida karja usk vankumatu. Kes ei usu või usub midagi muud on ohtlik kogu karjale. Paremat ja toimivamat süsteemi ei ole seni tekkinud sest see ongi parim toimiv süsteem. Tipust lõpuni.

Sa kibeled kindlasti küsima, kes oleme meie oma värvide ja jumalatega?

Meie SININE ja VALGE näitavad kuulumist konkreetsele alale, sest oleme perekonnana energeetiliselt selle maaga seotud. Samas nagu eelpool öeldud on need kõige suuremate tunnusvärvid…MUST näitab aga meelelaadi. See tähendab keskmise suurusega liigi tunnuseid. Niisiis võiks öelda, et meie rahvuslipp kannab endas isanda loomaaia võimsate ja keskmiste meelsust. Meis on selge viide sellele, et oleme oma meelelaadilt segu suurte ja keskmiste mõjutustest. See ongi see, miks me ütleme endile vastu rinda tagudes, et oleme arvult väike aga mõttelt suur rahvas ning armastame neidsamu värve mida kuningad, sultanid, presidendid ja tsaarid oma karja keskel. Me vajame OMA MAAD, nagu juudid ja soomlased, kelle lipuvärve sa tead. Meil on oma võimas religioon nagu araablastel, kelle lipult saime oma musta. Meie religioon on me MAA. Mis tähendab, et oma maast lahti rebituna kaotame me nii oma MEELE kui KEELE. Me võime isegi Kuule lennates hapu piima ja kamajahu kaasa võtta, aga selleks kes me oleme, jääme me siia maale mitte Maale naastes. Kui soovid vaielda ja öelda, et elades välismaal, saab ajada väga edukalt “Eesti asja” siis mõtle musta värvi kutile, kes mesipuu moodi märss rihmadega seljas sulle hiina restoranist kiirtoidu koju kätte toob… kelle asja tema siin ajab? Mis on tema värvid?

Seepärast julgen soovitada üht. Kui sa varem said võõralt küsides teada selle kust ta pärit on, siis saa viisakusest teada seegi, milline lipp temal on. Usu, elu läheb huvitavaks sest sa näed temas hoopis rohkem kui toidukullerit.

Eespool oli juttu neistki, kellede tähistamiseks on omanik võtnud appi lisavärvid. Need on karjad, kelle rohumaa põues või pinnal on omanikule kuuluvad olulised maa- ja muud varad. Suurem osa neist kannab uhkusega oma (lipu)värve seda isegi aimamata.

Huvitav on siinkohal sisse tuua paralleel värvide kasutamisest karja sees ehk see, kuidas keegi värvib oma mõtteviisi, näitamaks ihalust ja ideaale mida needsamad värvid tähendavad omaniku poolt riikidele antud lippudel. Keskerakonna rohelise ja valge kominatsioon ei erine araabia rohevalgest juhuslikult. EKRE, Isamaa ja E200 oma sinise ja valgega mistahes maausulistest niisamuti. Marksistid on punased ükskõik kus maailmas nii hinges, riigilipul kui parteipiletil ja sinikollasedki on suure-meelsed kullakaevajad kõikidel kontinentidel.

Lõpetuseks mõtle endamisi korraks värvidele enda ümber. Nii neile millega lood ruumi enda ümber kui kehakatetega. Mõtle, kui meelde tuleb, iga kord – miks ma siin just seda värvi näen…

Kui sest nüüd mingitki kasu sündida võiks, siis ehk niigi palju, et kui sa pole iial või siis väga harva käinud kunstinäitusel, siis mine! Mine vaata mida inimesed on loonud. Ära näe seda mida seni – oi kui ilusasti joonistatud maal jne, vaid vaata värve ja püia mõelda sellele, mis on loojal meelel mõlkund.

Esta on eesrindlik. Nii ütlesid õpetajad, ringijuhendajad ja sõbrannadki juba teekonna alguses. Pisikese tüdrukutirtsuna koolinoorte- ja hiljem üld laulu- ja tantsupeol oli ta nii tantsija kui laulja. Esta esimene abikaasa oli kommunist Moskvast. Sellest abielust mäletab Esta eredalt ainult neid episoode, kui pääses sõprusrongiga Budapešti ja kultuurivahetuse festivalile Vietnami. Naistepäeva nelke ja näärivanaga nääripidusid.
Esta aga ihkas pigem läände.
Kui Vladimir (Esta abikaasa, tõlkes Valitse Maailma) oma kohvrid pakkis, arvas Esta et pääseb venelasest alatiseks.
Ta hakkas käima läbi diplomaatidega. Tema tuttavateks said kultuuritegelased ja spordisangarid. Arstid ja advokaadid. Kirglikum suhe oli Estal muidugi pankuritega, aga ka konsultandid ning igasugu nõunikud keerlesid nüüd eesrindliku ja esindusliku Esta ümber. Esta oli ja on tänagi ilus. Rinnadki veel rasked ja rõõsad nagu õlipuu õiepungad.
Esta oli niiöelda täiesti vaba ja iseseisev vaevalt mõned aastad. Aga niisamuti nagu paisu tagant pääsev tulvavesi, käis ka Esta oma esimese passiga reisimas kogu raha eest. Raha nappis ja seda suurem oli Esta soov elada nii nagu Soomes, Rootsis, Saksamaal ja mujal. See tähendas, et enam polnud oluline mis rahvusest on raha, peaasi et seda oleks palju. Kui esialgu andsid soomlased omi kasutatud kodumasinaid ja riideid, siis peatselt sai Esta sõbraks rootslastega, kes andsid alati naeratades laenu. Vladimiriga abielus olles, õppis Esta nii säästma kui susserdama ja nii oligi tal eksmehe aegadest igasugu asju mis kõlbas rootslastele laenutagatiseks. Mingil ajal, hakkasid Estale tulema taas kõned Vladimirilt, Moskvast ning ettevõtliku naisena, läks Esta vaat et üleöö suvalisele Belglasele, kelle naistemehe kuulsus oli küll teada, ent Esta uskus et just Brüsselist saab tema uus pesa. Hiljem hakkas siiski paistma, et belglane on üks tavaline aferist ning suli, kelle esialgne heldus haaremi kasvades aina kahanes. Viimaks lajatas belglane Estale vaat et iga asja eest arve. Isegi ühise lõuna eest restoranis, ei maksnud Esta enam poolt arvest, vaid ka belglase eest ning tema haaremiarmukestega peetud pidude eest. Vladimir Moskvast jättis Esta sinnapaika, aga mitte kauaks. Kui Esta suhted belglasega muutusid juba rutiinseteks, kohtus Esta ehtsa kauboiga Teksasest. See tegi Estale esimese burbooni juures selgeks, et belglane on tegelikult Vladimiri äripartner ning Estal tasuks mõelda oma tulevikule ja mis seal salata ka turvalisusele. Esta armus ameeriklasse. Kuidas saakski teisiti, kui ameeriklane käis nagu maailma kõige võimsamale mehele kohane, kõikjal oma eralennukiga ja sõjalennukid selle sabas eskordis. Tahan ka, mõtles Esta ning leppis belglasega kokku, et see on rahul, kui Esta maksab talle lihtsalt igakuist kokkukleppetasu. Õieti küll intresse, sest neid arvutas belglane nii peast kui puusalt. Esta nagu öeldud oli eesrindlik ja oleks olnud häbiasi näidata et belglase ülalpidamiseks tuli teha rahaks nii maakoolid, põllumajandus, tööstus kui kõik muu, mis vähegi väärt. Esta oli ameeriklasse nii armunud, et belglane jäi talle niiöelda lihtsalt kirepartneriks, kellega ühised ettevõtmised Esta lihtsalt süvenemata läbi lasi libiseda. Kui ameeriklane Estale pakkumise tegi, millest ei saanud keelduda, oli Esta õnnepisarates. Kauboi nimelt arvas, et Estal on ehk tülikas ja liigagi tähelepanu tõmbav, kui ta aina teisele poole ookeani lendab. Ta pakkus, et neil võiks Estaga üks ühine saladus ja mõnus ajaveetmise kohake olla. Nii käisidki armunud asialgu kõikjal ringi ja vaatsid omale kohta. Siin! Ütles kauboi ja lõi kepi maasse. Kui mutike, kelle kartulimaa servas see kõik toimus, asja lähemale uurima tuli, ütles Esta eidekesele, et parem las olla Jimmy kui Vladimir. Eidekese maja lükati buldooseriga kokku ning tehti kõrge tara ümber. Eideke sai ka. Hoolivate inimeste juurde hooldekoju.
Estal oli nooruses kirjasõber.
Uljana Ukrainast.
Seda, et Uljanal oli samuti kauboiga flirt, Esta aimas ning see omamoodi isegi väga meeldis talle.
Vladimirile, kes on Uljanaga mitte sugugi kaugelt sugulane, see aga ei meeldinud ning venelane läks ja lajatas Uljanale slaavi tavade kohselt sellise keretäie, et kõik ahhetades tardusid.
Esta, eesrindlik ja empaatiline, otsustas seepeale, et võtab Uljana lähimad ja kaugemad sugulased ning sõbrad enda juurde elama ning aitab ka Uljanal jalad alla saada. Esta tõstis eidekese hooldekodu kuutasu kuuekordseks ning teatas uhkusega oma belglasele, et maksab ära kõik Uljana SMS-laenu intressid. See, et belglane Uljanale selle laenu andis oli ju arusaadav. Esta mäletas ise milline hall ja trööstitu oli elu Vladimiri ajal. Kui Esta põhikooli aegne kavaler, lihtne maapoiss, kes nagu Tori hobune tööd murdis, hakkas Estat viltu vaatama, andis Esta asja politseisse. Poiss pandi raudu ja pisteti pokri, sest võis oletada võimalust, et maapoiss võib hakata õhutama vaenu või Estat avalikult alandama.
Maapoisi nõutusele vastas Esta naeratades, et tema ei puutu asjasse, hoopis belglane on selle taga.
Esta ilu, sära ja eesrindlikkus hakkas aga tasapisi tuhmuma, kui selgus, et Uljana hõim ei tulnudki ajutiselt vaid alatiseks ning need inimesed on tarvis ülal pidada. Niisamuti kruvis ka belglane nii Uljanale kui Estale aina uusi nõudmisi ja isegi kauboi saatis üksnes oma järelvaataja kontrollima, kas kohalikud siad pole tsongermaad segi pööranud. Lisaks maamajale tuli tal mõte ka Tallinnasse maja ehitada. Vladimir vaatas Estat ja mõtles, oled nüüd rahul lits? Parem aus lits kui…tahtis Esta juba torgata, kui talle meenus üks ammune kokkulepe Vladimiriga, mida teised ei peagi teadma.