AUGUST 2023

Kui sul oleks kuraasi, võtta märkamatult Draamateatri suurde saali, esietendusele, kaasa üks roheline plasmassist kastekann. Lasta see kemmergus silmini vett täis ja viia vaikselt endaga saali kaasa ning tõusta siis enne tüki algust püsti ja küsida lähemal olijatelt – kellele vett…?

Pole kahtlustki, sa näed ehmatuse ning hämmingusegust nägude galeriid, milles vaatab vastu äärmuslik mõistetamatus ning kohkuminegi.

Ma näen neid nägusid iga kord!

Iga kord, kui keegi sooja silmavaatega inimene vaikselt küsib – kuhu sa kadunud oled? Millega tegeled? Tunnistan, et olen viimased neli aastat iga päev ainult maalimise ja kirjutamisega tegelenud ja inimene kes sellest mitte midagi kuulnudki pole, ei ela järelikult samas infopilves. Temal on oma ja minul oma läbikäidavate ja lähemate kamraadide sõpruskond. Tema on sealpool aedikus, kus aegajalt teadetetahvlile uute tühistatute posterid ilmuvad, mina enda omas, kus seda nukralt muiates tunnistada tuleb. Inimene, kes kuuleb, et keegi on tühistatud – nagu praegu on moodne öelda – ei adu ega aima, mida see tegelikult tähendab. Seepärast siinkohal üks tagasihoidlik randevuu, et sellele moodsa kultuuri ilmingule veidi rambivalgust näidata.

Tühistamine on põhimõtteliselt nagu “reaalne vangistus”. Sellele eelneb tavaliselt paar kolm “näidisarreteerimist” ning mõned “läbiotsimised” ehk lahti seletatult käib see nii:

Sa julged öelda välja oma arvamuse, mis lööb kõikuma kellegi pikkade aastate jooksul joonistatud skeemi. Ta kasutab kõiki temale käepäraseid ning ametiseisundist tulenevaid õigusi, et veenda oma ülemusi sinu sobimatuses tema alluvaks. Enamasti on see kahepalgeline ja süsteemselt loodav teenistussuhe, milles alamad omavahel pidevalt kemplevad ning tunnustuse janus ülemusele poevad, kes siis vastavalt kuulekusele nende karjääri kujundab. Sinu tänased töö- ja teenistusalased saavutused on homne norm ning sa saad kogema üksnes märkusi ja etteheiteid. Sedalaadi tühistamist kogevad väga paljud suurte süsteemide ja organisatsioonide orjad.

Sa näitad julgelt ja häbita oma tundeid, emotsioone ja meeleolusid, mis kujunevad kindlal ajal, kindlas kohas, kindlas situatsioonis ja kindlas seltskonnas ning avaldad need oma mälestusena ühest eluepisoodist. Sellega sa solvad. Solvad süsteemile alandlikke ametnikke ning riivad nende staatust. Nüüd on sul juba väga konkreetsed vastased, kelle kibestunud vimm kätte maksta, võitleb jäänustega käegalöömise mentaliteedist. Nii kukud sa lihtsalt maha nagu liiga kõrgeks aetud koormast kukuvad maha kaalikad, kui krusa põlluteel taarudes sõidab. Sind kustutatakse kõikidest koosseisudest, nimekirjadest ning struktuuridest. Sind ei ole enam olemas. Vabastatud.

Sa põrutad ilma keerutamata kui muud poolsosinad pobisevad, mida arvad hüvede privileegidest pimestatud primadonnast. Liiga otsekoheselt, liiga teravalt ning näed kohe mis juhtub. Massid aplodeerivad ja röögivad “Õige!” Õukond aga otsustab esimesed klähvijad puurist välja lasta. Sa saad suure toruga sitapritsist sapisegust sõimu, sest julgesid puudutada Juhti ja tema loodud uut valitsemiskultuuri. Sind sildistatakse parandamatuks ning uksed sulle tuttavatesse kohtadesse sulguvad sahinal su nina ees. Siis näed sa juba selgesti, kuidas “sõbrad” kellel sinust varem mingitki kasu oli, suunavad oma silmad horisondi poole ega tee enam kuulma sõnagi, sest sind pole neile enam vaja. Sa ei ole kasulik. Kõige kasulikum on isegi see, et seltskonnas saab nüüd seletada, et ei tea jah, mis temaga juhtunud on…ning sõbrad me seepärast ka ei ole. Enam. Nii on ohutum.

Sa näed kuidas kulmudeni kinni makstud meedia taob jalaga maas lamavat inimest, kelle ainus süü on usk alternatiivsesse võimalusse milleks iganes. Sa astud kellegi eest välja andes talle üksnes avalikult telesaates sõna. Selgituseks ja selguse saamiseks mille najal normaalse mõtlemisvõimega inimene suudaks langetada ise oma otsuse ja valikud. See on aga järgmine tellis kassiuputuse ämbrisse, sest sa toetad avalikult “uhhuuu” tõbiseid – järelikult oled ka ise uhhuu. Selle peale ajavad kummikindad kätte juba järgmise osakonna eksperdid. Need, kelle ülesanne on etendada õige arvamuse eest seisjaid. Nad saavad siit sealt nipet näpet hüvesid, et tunda ennast parasjagu mõnusa toimetuleku piiripeal ning see loobki võimaluse nautida õigust valetada kokku mida tahes, nimetades selle kõik satiiriks. Ehk mängu tulevad õuenarrid ja nende alati naerda rõkkav valvepublik. Keegi ei tahaks nende kätte sattuda. Eriti nad ise. selle pärast see nii kokkuhoidev kollektiivne teadvus ongi.

Sa keeldud kummisangadega marlikatsust ega kanna seda oma nina ja suu ees, sest selle kandmisest ei ole niikuinii mingisugust kasu peale sellega äritsejate. Sellega muutud sa ohuks. Ohuks suveprojektile, millega võiks teenida tuhandeid, kuid tingimusel, et kogu projekt muutub teatrietendusest hoopis õukonna vaktsineerimiskampaaniaks. Sind ei oodata proovidesse, kontroll- ega esietendusele, rääkimata selle tähistamisest. Ära sellel teemal sõna võta praegu, veelparem kui oled üldse vait. Sa purskad naerma, kui tabad end tõsiajsalt, et sinu kirjutatud lugu tehakse kriitik-eksperdi poolt avalikult maatasa juba enne piletite müügile tulekut, proovide alguses. Sa ei ole oma loomingu sünni juures ja lihtsalt talud tasakesi süüdistusi.

Sul on kogemused ja oskused inimesi juhtida, lõbustada ning teenida. Sa võtad vastu tööotsa, aga siis selgub et sa ei kõlba selleks seoses sellega, mida oled teinud mitte ise, vaid sind prepareeriva õukonnameedia interpreteeringutes. Sa jääd ilma tööst ja teenistusest ning mõtled iga päev, kuidas ja kuhu see kõik välja viib. Sa tead, et oled TÜHISTATUD ning needki, kes püüavad teha nägu, et võtavad osa või tunnevad kaasa, on tegelikult hirmul ja püüavad sinu olukorda mitte nii trööstituna näha. Parim moodus selleks on vabandada end suure hulga töö ja vähese ajaga.

Sa oled teinud pea kolmkümmend aastat koos sõpradega nalja. Nii et tilgad silmas. Siis ent avastad sa üks, kaks ja siis juba kolmas ja neljaski kord, et sind on sellestki mängust välja lõigatud. Sind pole olemas – tühistatud you know…

Sa ei usu enam ühtegi inimest

Sul ei ole enam ühtegi sõpra

Sa oled lõpuks vaba

Õnnelik

Jah, ma manifesteerin seda täie südamerahuga;

Ma olen selle kogemuse eest väga tänulik. Ma andestan, aga ei unusta.

Üksvahe aega tagasi oli mul tuttav, kelle parasiitsõna oli “neimit”. Parasiit seepärast, et ta selle pea iga oma väljendatud mõtte algusse, keskpaika või lõppu suutis sokutada. Kuhu iganes, neimit – öelnuks ta siinkoha.

Sain täna hommikupostiga teate selle kohta, et minu alles kaks päeva tagasi avatud konto TicToc-i keskkonnas on saanud hoiatuse. Õieti on see muidugi ähvardus, aga las ta jääb. Ühesõnaga mind hoiatati, et ma ei läheks kommuuni standarditega pahuksisse, ega postitaks midagi sellist, mis riivab kõiki õilishingi.

Arvasin, et kirjutan sellest ühe mõtiskluse.

Istusingi maha ja alustasin, aga praegu tunnen, et olen täpselt nagu koer, kes midagi parata ei saa, sest ise ma tahan seda suukorvi ja kokku poovat kaelarihma mida mu peremees arvab mind vajavat. Ma tunnistan end vabatahtlikult krantsiks, kelle alandlikkus peremehe ees on juskui ellujäämisvalik…

Tead mis, liberaalist uuskomsomol – mine õige perse!

Üle kolmekümne aastased mäletavad minevikku natuke vähem kui üle viiekümne aastased. See on fakt. Nagu on fakt seegi, et kolmekümne aastane kes on lugenud raamatuid ja/või olnud uudishimulik ja teadmiste januline on igal juhul krapsakam kui mõni poole vanem töll, kes millestki iial pole huvitunud. Nii et siin ei saa kõiki ja kõike üldse mitte ühte potti pista. See on aga täiesti selge, ütleks lausa fakt, et elukogemus on koefitsent millega võib nii mõnegi õppeasutuse diplomit ja medaleid korrutada.

Seda kirjatükki ajendas avaldama üks lõiguke kahekõnest, mida alles hiljaaegu juhtumisi kuulsin. Nimelt ütles üks avalikkusele hästi teada ja tuntud kirjamees, et tänaseks on LGBT kogukond tegelikult lõhki. Lõhki seal kohast, kus lesbid ja geid ehk L & G on hakanud tasahilju kogukonnast välja tõmbuma ning vaat et peaaegu avalikult eemaldumas transsoolistest.

Kui täiesti lõpuni aus olla, siis ma täitsa mõistan seda ning usun et sel võib olla tõepõhi all. Pole lihtsalt parata, need paraadid ja marsid on minu jaoks visuaalselt sama arusaamatu kui barokk- või rokokoostiilis vanale väärikale hoonele graffitiga kallale minek. See on “bioloogiline gräfiti” ehk sundus väljendada röökides oma austust vaikusesse. Lööge mind maha, aga pükniline keskealine habetunud mees, kes paneb selga roosa balletikleidikese ning meigib end nagu tüdrukukene, kelle ema on saatnud minimissi võistlusele, siis tema ja ta mõttekaaslaste loosungid armastusest on mulle suur arusaamatus.

Lisan siia kohe täpsustuseks, et need tüübid ei hirmuta mind. Miks ma peaksin teda kartma? Isana on minu kohus kaitsta oma lapsi ja mehena oma naist ning mul ei ole mingit õigust kedagi või midagi karta. Mistõttu ei kleepu mulle kuidagi ega kuhugi silt mingi foobia kohta. Mul ei ole LGBT+ ees mitte mingisugust hirmu ja miks peakski, kui nad on tulnud et jääda ja seista headuse, hoolivuse ja armastuse tunnimeestena meie ühiskonna valvepostidel.

Me oleme sinuga mõlemad kärsitud. Räägime sellegi siinkohal selgeks. Jah, ei ole vaja minulgi pead liiva alla peita. Olen kandnud nii kleite kui seelikuid, sukki kui parukaid. Ehk teisisõnu olnud seesama miniseelikus ja kontstel tuigerdav jorss kes teeb peenikest mesimagusat häält ja volksutab kuntsripsmeid. Aga ma ei ole “habemega naine” vaid “seelikuga mees”! Mu sõbrad Kreisiraadiost, Vanadest ja kobedatest ning Tujurikkujast on seda kõik samuti teinud. Ka nemad on kleidiga mehed mitte habemega naised ja sinna see koer ongi maetud…

Kui vastab tõepoolest tegelikkusele, et geirahvas nii mehed kui naised ehk L & G on vaikselt neist teistest distantseerumas, siis on see vägagi seletatav ja arusaadav. Seejuures ei pea ilmtingimata olema mingisugust tüli või kaklust nagu võiks inimrassi puhul oletada. Saab tõenäoliselt ka rahulikul teel iseendaks jääda. Lõppude lõpuks võib ja käibki neil vikerkaarevärvilistel kogunemistel ka neid inimesi, kes ei ole üksi neist tähtedest sättumuste sillerdavas segaduses. Nad võivad ja käivad selle pärast, nagu nad väidavad ja usuvad olevat tore. Arusaadav, sest kui ühiskonnas toimuvad nii suured muutused mis on võrreldavad Suure Prantsuse revolutsiooniga on kasulikum valida tee, mida käies võib giljotiinist pääseda. Täna on kasulik olla vabameelne ja toetada LGBT-d täpselt nagu sajand tagasi oli arukas toetada NSDAP – d (Nationalsozialistische Deutche Arbeitpartei) ja armastada palavalt füürerit. Ära ärritu sest võrdlusest, sest Hitleri-eelsel Saksamaal oli ka konstitusioon ning olid inimõigused nagu terves Euroopas. Juba siis olid olemas ja kirjas kõik euroopalikud väärtused ning nende üle oldi uhked. Seepärast ei ole neid ka sisuliselt muudetud…

Veelkord – ma ei pane võrdusmärki natsipartei või kommunistide ja vikerkaare vennaskonna vahele. Ma võrdlen vaid ideoloogiaid, mille abil luuakse uut maailmakorda et lammutada inimeste turvatunne ja luua hirmu abil arusaam tõest ja valest ning heast ja halvast.

Ma tean mitmeid homoseksuaalseid inimesi ning saan nüüd ja ka tulevikus öelda, et nad on vaat et kõik sümpaatsed ja meeldivad inimesed. See üks protsent eksimise ruumi on igaühes sest nagu ütlevad hiiglased – eksimine on hiiglaslik. Nii nagu juudid tohivad, aga teised mitte, visata semiidinalja ütleks mõnigi mu tuttav gei naerdes, et pedesid on igasuguseid ja nii ongi (sic)

Kuidas aga seletada vanavanaemale neid algklassi plikatirtsude pihikutes päevi näinud vanamehejurakaid? Vanemad inimesed meie seas ei tule ju hoo pealt sellele karussellile ega hüppa köiega benjit…?

Vanavanaemade aegu oli kasutusel selline emakeelne sõna nagu kiilupoiss. Selline poiss ja selline töö oli nende ajal täiesti tavaline asi. Kiilude abil tehti imesid ja liigutati mägesid, kõigest muust rääkimata. Kui tulid kraanad, tõstukid ja muud upitavad massinad, jäid kiilupoisid tööta nagu karjaposidki, kelle asemele veeti karjamaa ümber elektrikarjused. Nii hakati kiilupoissi kui sõna kasutama pigem vähem ja veidi veidras valguses. Selle tiitliga tituleeriti inimesi, kes segasid, häirisid ja ronisid sinna kuhu polnud oodatud. Ennekõike peeti silmas seksi ja armatsemist, sest svingerdamisest ja grupiviisilisest hedonismist teati üksnes väga vähestes ja valitud seltskondades. Nii võibki öelda, et kogu selle transhumanismi ideoloogia eesmärk pole õieti midagi muud, kui armastust ja vabadust ülistades see tegelikult jalge alla porri tallata. Pean silmas armastust kahe inimese vahel nende soost olenevalt ja sellest olenemata. Pean silmas armastust mehe ja naise vahel ja kahe naise või kahe mehe vahel. Pean silmas ükskõik kelle soovi elada oma elu soovimata enamat kui austust ja lugupidamist. Austust ja lugupidamist!

Austan ja pean lugu seelikuga meestest. Sa saad aru küll, kellest ma räägin. Need on šotlased, iirlased ja muud munadega mehed, kes tõmbaks tõenäoliselt singel malt-i kurku kui neid habemega naisteks nimetataks. Siin mu armas ongi see vahe, millest vanavanemad aru saavad kui seletada. On seelikuga mehed ja pükstega mehed ning ka seeliku ja pükstega naised. Kui mulle seesugune vastu jalutab, ütlen ma nii kaugelt kui silm ulatab nägema, kummaga on tegu. Kas mehe või naisega. See, kelleks ta ennast seejuures peab pole kusagilt otsast minu mure ega isegi mitte minu asi. Kui ta minult aga lärmakalt nõudma hakkab, et ma teda mu oma arvamusele risti vastupidiselt selleks peaksin, keda tema arvab ennast olevat, võin ma olla see üks protsent, kes julgeb öelda otse ja keerutamata, milline on minu arvamus sest asjast. Ja see on heatahtlik ning irooniata.

Kui mees soovib prostituudina teenida et end ära elatada ja valib selleks kõige kurvilisema teekonna on tulemuseks lady-boy. Lugege mu huultelt ja punkt! Oleme seda kultuuri Siiamis ja mujalgi Aasias küllalt näinud. Pole ka mingi saladus millest selline kohati vaat et rahvuslik tava. Sinna kuhu peale teist mailmasõda kerkisid suured USA sõjaväebaasid ja saabus tuhandeid noori mehi, sai seksiturust nende riikide sotsiaalabi ametlikult tunnustamata vorm. Küsi nüüd endalt vaikse häälega – kas sel kõigel pole omavahel tõepoolest mingit seost, et skandaalne kooseluseadus on Nursipalu ja järgmise baasidelepingu püksipaari teine säär ning vihakõneseadus tuleb ahjust koos maksutõusudega?

Me liigume kiirust kogudes ühiskonna poole, kus muutused maailmas mis muudavad me kõikide elu, toimuvad lihtsalt enneolematus tempos. Nõnda kui end äkksurijate riskigruppi süstinud täna õlgu kehitades oma sotsiaalmeedia avatarid teaduseusu kuulutamisest kasivad, ahastavad varsti ka vähemused. Nad näevad seda rutem kui karta oskavad, et ees ootavas kaoses jääb sul vaid kannatada, sest rahulolematus millegagi läheb vihaseaduse alla ning ainus moodus halastust oodata on riietuda vastavalt õigusemõistjate orientatsioonile.

What’s Lowe Got to Do with it?

…laulis võrratu Tina Turner

Ega ma seda täpselt ei suudaks ennustada, kuidas kõik edasi läheb. Aga üks on enam kui kindel. Midagi enneolemetut ja uut ei sünnita moodne inimkond enam kunagi. Pean silmas mitte leiutisi ja avastusi, vaid vahendeid millega murda allaheitlike masside arg meel. Luua korda ihkav ja omakohut viljelev ühiskond on olnud alati pöördeliste ajaloosündmuste ning neile järgnenu päästikuks. Nii marssis punalippudega tööliste ja madruste eliit Petrogradis. Nii sammusid mööda Müncheni munakivisillutist haakristilippude alla koondunud natsidki. Mõlemad olid sotsialistid ega vajanud mitte vabadust, vaid piiramatut voli veriseks arvete klaarimiseks kõigiga kelle hävitamiseks piisas kellegi näpuga näitamisest. Terved rahvad ja kultuurid hävitati kõigi vaikival nõusollekul igaveseks, sest varandus mida pööbel ihkas jagati ümber. Miljonid inimesed tapeti elajalikult, juurutades selleks aina uusi ja säästlikumaid viise. Kõik VABADUSE, ÕIGLUSE ja VÕRDSUSE nimel. Ei rääkinud ka Suure Prantsuse revolutsiooni ajal keegi teist juttu, kui terror vere normannide tänavatel voolama lasi. Need kõik on olnud ajaloos aset leindud sündmused, millest me teame täpselt seda, mida niinimetatud ajalooürikud jutustavad. Vabadusvõitlusest…

Räige VALE, mõõdutundeta hirmutamine, tagakiusamine, tühistamine ja tapmine on olnud läbi kõigi aegade võimu vahenditeks oma staatuse säilitamisel või kätte võitmisel.

Riskides tänases düstoopiasse langevas ühiskonnas juba väga tõsiste tagajärgede ning repressioonidega, küsin siiski kuni veel antakse – kas keegi võiks palun tuua selgust? Olukorda milles me täna oleme? Me oleme olnud läbi kogu oma rahvuse eksistentsi ja kõikide aegade kellegi alamad. Kellegi omad ning kellegi omand. Need kellega tehakse seda, mida kariloomade, lojuste ja kolmandajärgulistega. Kiibistatakse, nummerdatakse, steriliseeritakse, tehakse katseid ning piiratakse aina poovamate vahenditega. Ometi laskume hoopis meie hardalt põlvili, et paluda vabandust, mitte need kes meidki orjadena enda omaks pidasid…

Tänagi on kõikjal kuhu õukonnameedia telekaamerate kaablid ulatavad, toimumas rahvarohked ja kirevad paraadid. Valdavalt saadab neid vaikne pomin, mida omal ajal möönsid nii ammulisui punamadruste ja tööliskolhoosnike kui pruunsärklastest natsisotsialistide rongkäike tunnistanud kodanikud. Valdav enamus kehitab õlgu ega soovi end sellesse segada, lootuses et nii jäädakse puutumata. Mõned leiavad, et on oluline vähemasti siin-seal seltskonnas maha öelda, et minul on ka geisõpru ning NEED on küll erakordselt toredad inimesed. Paljud taandavad end üldse reaalsusest ning peavad asjakohaseks mitte kuhugi viivat debatti, et säiliks kõik endine ja olnu. Äkki marsivad ära ja lähevad siis tagasi kodudesse ja tööle, loodavad need…

Need inimesed ei lähe tagasi oma kodudesse ega ka tööle mitte

Neile on antud näiline VABADUS, olla VÕRDSELT KOHELDUD … ent mitte seal, kus neid reaalselt diskrimineeritakse, põlu all peetakse või suisa hukatakse, vaid kõikjal mujal maailmas, kus seda ei tehta. Omavahel öeldes on kõik toimuv võrreldav olukorraga, kus grupp inimesi marsib sangaga makid õlal loodusesse ning nõuab avalikult ja provokatiivselt vabadust kuulata muusikat. Kuulake, kes keelab…küll me ära kannatame. Kannatavad teised looduses viibijad ning laululinnud ja metsloomadki, aga ei… vaja on õigust kuulata looduses valju muusikat ilma ühegi piiranguta, võrdselt, vabalt ja ilma et keegi tagakiuslikult sellele osutaks. Pole seda ju seni keegi vabalt teha saanudki. Mets on eramaal ja sinna ei saa seenelegi, rääkimata telkimisest muusika saatel. Järelikult peaks neilt, kes sellele vastu hakkavad, võtma ära metsad ja maad. Need keda vabameelse naabri muusikamaitse, selle volüüm või ööpäevaringsus häirivad, leidku ise omale uus kodu….

Jaaa kallis, ma tean kuidas sa praegu silmi pööritad ning puhised, et see jutt on rumal ega vasta ühestki otsast tervemõistuslikule arusaamale olukorrast. Täpselt sama sai osaks kogu Venemaa keskklassile, haritlaskonnale ning kultuuritegelastele, kes morgensteinide, goldbergide ja teiste samanimelistega kaasa ei läinud. Sama sai osaks preislastelegi, kes esiotsa lõbustatult naersid, kui uhhuudest konspiratsiooniteoreetikud hoiatasid, et peatselt keelatakse ära jazzmussika…

Täna maailmas ja meie ümber toimuv seksuaalvabaduse revolutsioon ei ole võrreldav kuuekümnendate vastuhakuga. Siis oli revolutsiooni loodungiks – MAKE LOVE, NOT WAR vastuseisuna alatule administratsiooni tapatalgule Vietnamis. Mis sellele järgnes, teame isegi. Stigmatiseeriv lõngusteks sildistamine, vägisi juustelõikamine, arreteerimised, sundravile saatmised, kodanikukohustuse täitmata jätmise eest vabaduse võtmine ning loomulikult tagakiusamine ja ühiskonnast väljakirjutamine. Loomulikult ja ilma igasuguse vandenõuteooriata, leidub alati HULL, kes on vaenuliku diktatuuri või ebademokraatliku võõrriigi agent ning kellest saab üksiküritajast assassinaator. Veidi hiljem poob see atendaadi teinud argpükslik lojus end vanglas üles või sureb vendetta läbi, mille korraldab igavesti püüdmatuks jääv tundmatu. Pole vahet, kas tappa president või poplaulja – suure leina ajal on isegi vihapisaratel teine mekk ning seni kuni maailm šokist toibub, on jõutud kõik muu rahulikult ära korraldada.

Te teete nüüd nii nagu me ütleme…

…sest me andsime teile vabaduse…

Ütlesid tšekistid nahkmantli nagisedes hirmust vappuvale talupojale seitsmelasulist Mauserit ulatades, et see naabrinaisele tema mehe ja laste ees kuuli pähe kihutaks…

Te teete nüüd nii nagu me ütleme…

…sest meie andsime teile tagasi vabaduse, au, uhkuse ja inimväärikuse…

Ütlesid kalifeepükstes ja läikivate säärsaabastega haakristisotsid surmahirmus värisevale tohtrile süstalt ulatades, et see oma väimehele ja selle vanematele katsetamisjärgus olevat surmavat medikamenti süstiks…

Ma palun siira heasoovlikkuse ja austusega; kas keegi tooks mulle palun kasvõi ühe ainsa näite! Sellest, kuidas on VABAS JA DEMOKRAATLIKUS RIIGIS, oma sajandat sünnipäeva tähistanud EESTI VABARIIGIS võimalik, et me üle veerand sajandi et mitte öelda peaaegu KOLMKÜMMEND AASTAT oleme maha vaikinud selle, et meie keskel on inimesed, keda meie kõikide vaikival nõusolekul on brutaalselt RÕHUTUD ja TAGA KIUSATUD nende seksuaalse sättumuse pärast?

Kus olid meie isesesivuse taastajate silmad? Kus meie kultuurieliidi kõrvad? Kuidas ometi saime me olla vaikselt ja urgitsedes selline rahvas ja riik, kes kiitleb maailma ees oma tiigrihüpete ja e-lahendustega, laulupidude ja dopinguvabade olümpiamedalitega, aga varjatult ja salaja nagu moosivaras naabri keldriboksis, kaaskodanikke kiusab? Millega tegeles need aastad sajaaastane EESTI POLITSEI, kui inimesi kogu iseseisvuse aja on nende orjentatsiooni pärast hullemini taga kiusatud kui ei kedagi teist kogu Maarjamaa ajaloos?

MIKS ME ALLES NÜÜD – kui globaliseeruv maailm ärkab roiutavast stagnaunest, lööme endile vastu laupa ega suuda andeks anda, et kõik teised on juba ammu ära teinud, aga meie veel mitte – ise veel innovaatiline ja moodne Põhjamaa? Miks suur hulk neid, kes saanuks juba EESTI NSV-s teha otsustavaid samme et homoseksuaalsus normaalseks kuulutada, teevad seda alles täna? MIS või KES takistas neil olla juba kolmkümmend aastat tagasi avatud, humaanne, tolerantne ning hooliv? Miks? Ma küsin seda sinult endine kommunist või teise põlve sotsialist kes sa täna endiselt Toompeal toimetad? Aiman ka seda vastust ;

AEG on selline, aga ma õõnestan süsteemi seestpoolt.

65x65cm canvas

David & AZRAEL on ilmselge kahtluseta täiemahulise propagandakanali varikontod sotsiaalmeedias, mida ei ole võimalik blokeerida, voost kõrvaldada, mitte jälgida ega kustutada. Kui ei usu, tee ise proovi.

Neile on lubatud KÕIK, see tähendab KÕIK… ehk teisisõnu on nad õpikunäide süsteemsest ajupesumissioonist, mille eesmärgiks ei ole informatsiooni edastamine objektiivselt, vaid globaalse uue maailmakorra võtmeteemade käsitlemine niiöelda õigel viisil. Lühidalt selgitatuna – David & Azrael on sotsiaalmeedia illustreeriv näidiseksemplar sõna- ja mõttevabaduse töötlemisest ilma igasuguste piiranguteta.