DIANA

Julgen rahulikult käe Piibliraamatule panna ja kinnitada, et pole süüdi Diana Spenceri traagilises surmas. Mis selle imetlusväärse naise traagilise huku põhjused ka polnud, oli 31.augustil Pariisi öises tunnelis toimunud avarii, üksnes kogu selle loo üks akordidest.

Julgen käsi südamel vanduda sedagi, et pole kunagi, mitte ühessegi õnnetuskohta, kus kellegagi midagi juhtunud, viinud ei küünlaid, lilli ega mänguasju. Pole iial mõistnud neid inimesi, kes sel moel, maksimaalselt avalikult ja tähelepanu soovides, leinavad või oma lohutamatust mängivad. Mäletan uudiskaadreid Londonist, kui Ühendkuningriigi alamad hordidena Buckinghami palee tara taha oma leina tulid demonstreerima. Se oli ühelt poolt nii liigutav ja sügav, et Diana leinast said osa needki, kes temast pea mitte midagi ei teadnud. Teisalt, oli selles lõikelillede kuhjamises, infantiilsetes armastuskirjades ning joonistustes ja kaisuloomade varbade külge aheldamises midagi häirivalt võltsi. Needsamad tröösti otsivad ja murest muserdatud tuhanded unustasid justkui võluvitsa vibutusest, omaenese süü selles õnnetus avariis, milles hukkus tulevase kuninga ema. Neil endil, kes tulid oma küünalde ja kaisukarudega Buckinghami juurde lasubki tegelikult süü. Nemad olidki need, kes toitsid pasa- ja kõmulehti ja neelasid kogu pahna, mida Diana kohta kildhaaval ja uduste paparazzofotodega lätsutada anti.  Seesama pööbel luges januselt kogu seda meediajura ning elas oma sekkumatul moel kaasa igale sõnale ja pildile. Et nende täitumatut “uudisnälga” toita, aeti raisakotkaste poolt Dianat taga ka Pariisi ööpimeduses. Lumpenile mõeldud sopalehe kõmufotode hinnaks sai ajaloo sümpaatsema troonipärija armastatud ema surm. Surm, milles oli süüdlasi rohkem, ent milles peamist rolli mängis just see suure südamega lihtsa kuningriigi alama ebaterve sõltuvus. Mitte kaisuloomade ja küünaldega ei pidanuks nad oma printsessi, kaamerate ees nutta lahistades leinama, vaid jättes ostmata sopalehed. Jättes kuivale ja suretades arrogantse huvipuudusega välja kõmulehed, kuid paraku tahab ta muud. Ta tahab omale uut kangelast, kellest ta irvitus näol uudiseid ja uduseid ujumispükstes pilte ootab. Ta ootab oma järgmise sangari surmagi, et siis jälle märgade silmadega, küünlajupp peos ja mängukaru kaasas, kuhugi üks massihaud kokku kuhjata ja lohutamatult leinata. Ma ei loe tulevase kuninga ega tema perekonna kohta kõmu-uudiseid. Ma ei soovi suplusepilte või poeskäigu fläšše. Ma austan inimest.

ORISSAARE SEENELINE

Viinakuu alguses, sai sellest ühtäkki üle-Eestiline sensatsioon. Millestki, mis läks nagu setu naljaloos, kogu küla, kuigi süüdatud sai ainult vana saun. Tunnistan, et pärast seda sai minu jaoks väga huvipakkuvaks selline nähtus nagu lugemisoskus. Pole minu asi, sest teen ka ise karjakaupa ortograafiavigu, õiendada kellegi kirjaoskuse kallal. Pentsik on aga lugemisoskus või veelgi enam, kergestisüttivus ja reageerimissoov, kui miski väljakutsuvalt silma pilgutab, millega raha teenida. Olgu see kui moonutatud tahes. Ma lähen täna, homme ja tulevikus rahulikult magama, sest tean, et ma ütlesin tõtt. Ma olin see, kes võttis enda peale, öelda välja see, mida tundis 2. oktoobri somppimedas sügisõhtus iga Kuivastu praamilt tulija. Pisikese Virtsu aleviku kiirusepiiranguid, sähvivate vilkuritega ja pideva joonega teel, kolonnipikkust möödasõitu sooritanud eskordiga, sõidab pakilisi ametikohustusi täitva persooni alarmsõiduk. Sedapuhku oli tegu rahuliku hilise õhtutunniga ning rõhutatult argirõivais kaasmaalasega. See on ülbe ja kõrk karjaplikkalikkus, teha reeglid mugavaks ja kui vaja mugavus reegliteks. Riietuse teemast sai lihtsalt seepärast sündmus, et sealt otsast põleb peer sodinokkade madalas tares heledamalt. Taevas halasta, millise pugejalikkusega asus sülekoerte armee praktiliselt iga puu all klähvima ning unustas seejuures isegi omaenese aastatepikkuse mantra, et olen lõppude lõpuks erialalt moekunstnik ja jäägu ma oma liistude juurde.

INETU KUUSEPOEG

Mu koduses panipaigas on üks suur, punutud vitstest ja samasuguse kaanega korv. Hoian selles jõuluehteid ja kaunistusi. Seal on mõned, mida kätte võttes tunnen, veresooni mööda liikuvat igatsusetrombi. See läbib mu keha ja teeb hellaks kogu olemise. Tunnen enese sees voolamas üksinduse- ja igatsuspisaraid, nagu kuumal päeval vaha tihkuv mürripuu. Need on minu hea isa meisterdatud, väikesed puust linnud. Osa kuldsed. Osa hõbedased. Nad ei ole linnuaabitsa lindude seast, neil on hingelinnu kuju.

Minu isa osks kõike. Ta oskab minuga tänagi nii ühenduses olla, et mul ei ole sentigi sidekulusid, kuid pikad jutud on kõik räägitud. Kus maailma otsas ma ka ei ole. Mu isa saadab mind. Saadab oma sõnumiga, läbi nende hingelindude selles vitstest korvis ja visates nalja, kui istume koos turbulentsist rappuvas raudlinnus ning ei karda keda kuraditki. Ta keerab demonstratiivselt tulehakatuseks käkrasse värviliste piltidega lollidele trükitud ajalehe ning süütab sellega katlas söe, et omade keskis oleks soe. Ta saadab mulle igal aastal jõulude paiku postkaardi, mille taha on kirjutatud – mäleta alati inetut kuusepoega…

Minu ema ja isa abiellusid päeval, kui esimene venelane kes eluga tagasi jõudis, kosmosesse saadeti. Nad elasid koos üle 45.aasta. Neil oli oma kätega rajatud ilus kodu. Nii ilus, et see veel 30 aastat hiljem uute asukate poolt suure armastusega omaks võeti. Emal ja isal oli igal aastal nende hubases kodus jõulude ajal kuuseke. Selline väga eriline kuuseke. Nad nimelt käisid metsas ja tõid pühadeks koju selle kuusekese, keda keegi isegi ei oleks märganud. Kõveravõitu ladvaotsaga. Üks oksakene pikem, teine lühem. Nagu elule jalgu jäänud kraavihall, kesk sooblikasukatega kodanlaste kaneelilõhnalist jõuluturgu. Kuusepojuke, kellest kunagi ei saa kuusk. Ei ehituseks ega jõulupuuks. Kuusepojuke, kellele Jumal ei andnud sirguda puust printsiks. Just tema toodi igal aastal koju ning ehiti nagu kaua oodatud kallist külalist. Ta pandi elutuppa aukohale ning anti hea vaade kogu eluruumile. Las tal olla kaunid jõulud, ütlesid mu vanemad. See kuusepojuke, ei olnud peale tuppa sooja saamist ja isa tehtud puust käsitööehetega ehtimist, enam sugugi see õnnetu heidik, sirgeselgsete ja haljasoksaliste härrasmeeste klubis. Ta oli perekonna liige ja ta pingutas, et olla selle privileegi välja teeninu. Ta ei poetanud okkaid ega püüdnud pirtspersena küünlalt sädet haarata, et enesele hädaga tähelepanu tõmmata. Ta oli lihtne. Inetu kuusepoeg, nagu maapoiss kes saab koos linnanolkidega koolilõputunnistuse koos kiituskirjaga.

Mul oli nukker lugeda, et minu sünnilinna kunstnik, Teet Suur, ameti maha paneb. Teetu ma ise ei tunne, aga ma tunnen tema käekirja ja mõtlemise viisi. Ta on kunstnik, visionär ja elustaja. Ta tegi Rakvere Turuplatsi iga-aastase jõulupuu sündmuseks. Ta tegi sedasama, mida minugi vanemad. Andis millelegi hinge ja puhus sooja sisse. Oli eeskujuks ja mõtlemapanijaks. Algatajaks ja elluviijaks. See linna jõulupuu, on minu jaoks samasugune Rakvere väärtus, nagu paljud teised virumaalaste vaimukad ja suured teod. Neid võiks jäädagi loendama. See on miski, mis on ainult Virumaal nii. Elus, ehtne ja oma ajast ees. Nagu poisike jalgrattaga, kes sõitis ümber elektriposti, mille küljes rippuvast plekkruuporist, lasti klassikalist muusikat. Vaikselt, viies enesega kaasa ja kinkides puudutuse Taevaisalt.

MINU ARAABIA

 

Kojujõudmine on alati eriline. Muidugi kisub nina viltu, kui oled olnud kaua helesinise vee ääres ja sillerdava päikese käes ja jätad sellega siis hüvasti, kui lennuki kapten palub rihmad kinnitada ja Tallinnas maandumiseks valmistuda. Enamasti näed päikest uuesti siis, kui taas lennukisse istud ning kapten palun õhkutõusuks rihmad sulgeda. Raudlind viib su jälle, läbi paksu halli pilvesodi, ülespoole maist olemist ning juba oledki õnnelik.    Ometi on see tunne mõnus. Oodata keerleva pagasilindi ääres ärevusega oma reisikohvrit. Mõelda vaimusilmas läbi kõik neli stsenaariumi. Kohver ei jõua. Kohver jõuab. Kohver on katki, muljutud ja rääbakas. Kohver on suhteliselt tervena kohale jõudnud. Paljud inimesed on tulnud seal lindi juures ja tänanud. Peamiselt tänatakse väga poisitiivse üllatuse eest. Öeldakse otse, et minuga reisile tuldi kõhkluse ja suure eelarvamusega. Arusaadavalt, väljastpoolt tulnud tugevate mõjutustega. On tõesti üsna keeruline viia kokku see, mida mantrana ketrab kogu õukonnameedia ning inimest, kes giidina varjamatult neid maid ja inimesi kus ta reisib, sügavalt austab. Ausaltöelda on isegi pentsik oletada, mida mõtleb kõhklev ja eelarvamusega inimene, kes ostab reisi koos Hannes Võrnoga. Julgemad on näiteks öeldnud, et valmistusid nägema kogu külastatavat maad läbi Hannese huumoriprisma. Reisi lõpuks selgus aga, et oli väga tõsine, huvitav ja hariv maailma avastus. Ei varjagi, et neid tunnustavaid sõnu on väga meeldiv kuulda. Annab palju tagasi ja kingib hingerahu, kui suudad kellegi eelarvamusi ja hoiakuid tõsiselt kõigutada. Nii, et inimene selle eest silmast silma ja südamest südamesse tänusõnu tagasi ei hoia. Minu reisikaaslaste tunnustus on mulle väga suur au ja ma kinnitan, et ma pole seda soovinud kergelt ja pingutamata ära teenida. Ma viin oma kaaslased austuse, õhina, kultuurierinevuste ja kunstiajaloo teid pidi, väga põnevatesse kohtadesse. Nende uudis- ja teadasaamise himumaailma. Ma hoolin oma reisikaaslastest. Algav aasta 2018, toob reisikalendrisse taas väga toredad kohtumised ning ma juba õpin nendeks ja teen ettevalmistusi. Seda lihtsal põhjusel, et maailm on pidevas muutumises ning need muutumised käivad üleöö. Ootan sind kaasa reisima. Tule minuga Araabia Ühendemiraatidesse või Aafrikasse. Läbi halli pilvesodi, ülespoole, kus särab päike ja pärast õnneliku ja särasilmsena tagasi armsasse koju. Kohtumisteni! Vaata reiside kohta täpsemalt germalo.ee kultuurireisid või võta minuga ühendust, kui soovid väikse seltskonnaga midagi erilist!

HÄBIOTSIMISED

Nõnda, nagu ihumüümist, ehk maakeeli litsitööd, peetakse maailma vanimaks ametiks, võib väita, et häbi otsimised on vanem tegevus kui läbi otsimised. Palju sel kromanjoonil ikka maist vara olla sai, kus läbiotsimisi teha, kui kellelgi midagi kadunud oli. Tõenäoliselt tulid läbiotsimised alles koos asjadega, mida inimene oma laiskuses oli mugavamaks äraelamiseks või staatuse näitamiseks valmis meisterdanud või kokku ahnitsenud. Häbiotsimised olid hoopis varem. Võimekuse- ja võimukuse kontrollimine. Isaduse või emaduse tõestamine ja ümberlükkamine ning miljon muud asja. Pole ju läbiotsiminegi tegelikult midagi muud, kui häbiotsimine. Kas iga kord?

Kellegi kodu või kontoriruumide läbiotsimine tänapäeval, pole ju selleks, et leida midagi, mis kaduma on läinud. Otsitakse tegelikult ikkagi üksnes seda, mida ei peaks seal kohas üldse leidma. Mis see täpselt on, et tea keegi, aga see miski võib seal olla ning seda siis otsitaksegi. Enamasti siiski keegi teab, mida otsima minnakse. Kas siis väga vinge vihje põhjal või kuriteokoosseisu olemasolust muul põhjusel veendununa. Vahel otsitakse ja leitakse demonstartiivselt see, millest läbiotsitaval aimugi pole, ehk poetatud või sokutatud kraami. Vahel otsitakse salaja ehk toimub lihtlabane kolamine. Läbiotsimine ei erine ses osas kuigi palju sissemurdmisest. Kodu- või kontoriomaniku enesetunne pärast asetleidvat on tülgastav. Okseleajavamgi kui murdvaraste külaskäigu järel. Kui pätid inimese külmavereliselt kinni teibivad või piiravad liikumist korrakaitseametniku käerauad, ei ole selles õigupoolest vahetki. Ajad on muutunud. Vargapoisile kerepeale andmise või paadunud kaabakal käe maharaiumise ongi asendanud oma vastase häbiotsimised. Õukond lihtsalt määrab, mis on häbi ja häbenemisväärne. Häbiotsimisest on tehtud uue aja karistus, mida ühiskonnas hirmu külvamiseks ja ähvardamiseks tehakse. Jõuluturud turvatakse krusarünnakute eest kivibarrikaadidega. Ei midagi häbenemisväärset! Uus normaalsus. Ent nimese vaimne vigastamine? Tema elutoas poriste saabastega kondamine ja olemises hooletu üleolekuga puistamine, viiakse paljudel juhtudel läbi varjatud nägudega inimeste poolt. Sageli just jõulude eel või ajal. Inimeste poolt, keda kaitseb nii seadus kui ajakirjandus. Ka siis, kui isegi aus õigusmõistmise jumalanna, käed ahastades ja appihüüdeks, taeva poole sirutaks. See on beerialik arveteklaarimine ning uussotsialism. Allamäge veereval vankril pidutseva sovetiaadli, krampis koonuga naeratav maskeraad. Häbiotsijate ajastul, 2017.

EESTI 100

Tahad kihla vedada? Olen valmis käed lööma, kui tahad öelda, et sina ei ole see, kes põhimaanteedel, kus suurim lubatud sõidukiirus on 90 km/h sõidad tegelikult “sajaga”. Sinna vahele mahub tegelikult mitte väga palju. Kõigest 10 kimoeetrit tunnis, ehk liikuva inimese tervisejooksu distants. Tahad veel kihla vedada? Olen valmis käed lööma, kui tahad öelda, et sina ei ole iial näinud baarmeni, kes püüab virtuoossust teeseldes üheksakümne grammi napsiga, täita pilgeni täis sajagrammine klaas. Sinna vahele mahub tegelikult ju kõigest see kümmekond grammi, mis mõne teise aine puhul ilma pikema jututa trellide taha viiks. Nähes tammudes lähenevat seda suurt pidu, tuleb tahmatult huulile küsimus – kas Eesti 100 jääb niisamuti  selle kümnendikuga eksimise raamidesse? Kas Eestimaa on sajaaastane? Kas Eesti Vabariik on sajaaastane? Ei kumbagi. Eesti MAA on sama vana kui kõik muu Jumala loodu. Eestimaa algas 800 aastat tagasi pühitsemisega Maarjamaaks. Eesti Vabariik on 1918. aastal sündinud ning pärast paarikümmet aastat lakanud vabatahtlikult ja vastuhakuta olemast, olles üle poole sajandi Venemaa poolt okupeeritud Nõukogude liiduvabariik. Mina olen sündinud 1969.aastal ning oma esimese Eesti passi sain ma 1992 aastal.  Minul, nagu kogu ülejäänud Eesti kodanikkonnal, olenemata vanusest, rahvusest või usutunnistusest, oli Nõukogude Liidu pass. Ma ei ütle et ma olin 23 aastat keegi teine, aga ma ei olnud sellel ajal Eesti Vabariigi kodanik. Sellist riiki lihtsalt ei eksisteerinud! Teisisõnu kütame edasi nagu seni? Vajutame gaasi veidi rohkem. Valame klaasi veidi vähem. Ütleme, et on 100. Mul on väga hea meel et Eesti on olemas ja ma armastan teda ausalt. Ma vaatan  oma Eestimaale tänuga silma, et ta on kandnud ja toitnud minu esivanemad ning võtnud nad oma mulda puhkama. Ükskõik mis ajad siin on olnud ja mis inimesed valitsenud ja juubeleid pidanud. “Eesti 100” ärgu olgu propaganda peenraha ja peo pealkiri vaid MISSIOON. Jumal aidaku me järeltulijail seda näha!

KONRADI VIIUL

Müstiline on maailm kus elame. Meie ise ja kõik mis meiega toimub. Üle tosina aasta tagasi, kuulsin kusagilt, kellegi kaudu uudise, et mu kallite poiste koolis, oli juhtunud väga kurb sündmus. Üks väikemees, oli temale antud aja viimaseni ära kasutanud ja läinud. Vanemate, lähedaste ja paljude sõprade lohutamatuks kurvastuseks.

Südantlõhestavalt kurvaks kogu selle kuuldud surmateate juures oli üks fakt. Seesama väike mees, oli olnud esimese klassi esimesest koolipäevast alates, vabatahtlikuna see, kellele sai osaks au, mida soovisid rüütellikult kogu klassi poisid. Nimelt oli klassis üks poiss, kellele polnud antud näha. Kõike muud oli talle andena antud rohkesti ja nii sai pime poiss hakkama nii koolis- kui muusikakoolis käimisega. Pimeda poisi kooli-vennaks, selle kõige otsesemas tähenduses, sai tema. Ta aitas kuis oskas, olles vajadusel sõbra silmadeks ja käteks. Kui ma kuulsin, et see abivalmis väikemees lahkus, olin ma nii neetult kurb, et lubasin endale kodus kaua, valjusti nutta. Tundsin, nagu oleksin ise midagi tegemata või hooletusse jätnud ja süüdlasena.

Minu lohutajaks sai kirjutamine ja on seda tänaseni. Kirjutamine viib mind mujale ja annab tagasi kadunud jõu ning usu. Ka täna. Niisiis, kirjutasin ühe jutiga ühe loo, mis tuli kusagilt minu seest. Üks jutt, mille pealkirjaks sai KONRADI VIIUL. Ma tahtsin kogu südamest, teha midagigi, selle pimeda väikemehe heaks, kes jäi ilma oma kallist sõbrast ja koolivennast. Nii tuli mul hullumeelne idee ja ma helistasin sõber Priit Pajusaarele. Rääkisin talle, et mul on idee ja üks lugu. Tahaks sellest teha filmi mis mõeldud pimedatele. Küsisin kas võin saata loo ning palusin sõbra arvamust, kas ta nõustuks kirjutama sellele loole muusika. Originaalmuusika, nagu mistahes täispikale filmile…

Priit helistas tunni pärast tagasi ja ütles – teeme! See mis sealt tulema hakkas, oli minu jaoks väga õige juba esimestest näidiseks tehtud katketest. Edasi helistasin Lembit Ulfsakile, kellele rääkisin sama jutu ning saatsin lugemiseks loo. Lembitki helistas tunni pärast tagasi. Ütles – väga hea, teeme! Nõnda saimegi ühel pärastlõunal Vanas Raadiomajas Lembituga kokku ja läksime stuudiosse, et lugu sisse lugeda. Saime selle tehtud tänu väga professionaalsele ja abivalmis helirežissöörile, keda tahan tänada ka tänaseks lahkunud Lembitu poolt kiidetule lisaks.

Nüüd on see lugu olemas olnud juba pea kümme aastat.  Ma tunnen ja tahan selle loo  välja tuua, et kõikidele kes iial armastanud, öelda aitäh, et olime koos olemas ja saime neid asju teha. Ilmselt nii peabki settima ja klaaruma veel mõnigi asi.

FOODSTEPS

Mis saab, kui ühel ilusal päeval lõpetataks ära  toidu serveerimine? Pean silmas seda “auru” mis kulub söögi taldrikule paigutamisele ja igasugu viguritega apetiitsemaks muutmisele. Mis juhtub, kui jätta suurelt tühjalt liualt ära see soustiga joonistatud “edeva notari allkiri”? Mis muutub, kui toitu ei tehta enam suure pingutusega “värviliseks” või värskeilmeliseks kõikvõimalike õite, maltsade ja seemnetega? Kuidas maitseb ahjus küpsetatud juuretiseleib, kui see on traditsiooniline, klassikaline või öelge kuidas tahate, ehe rukkileib? Ilma taignasse segatud millegita, mis peaks midagi nii tavalist, nagu seda on leib, muutma ühtäkki “põnevaks” või “üllatavaks”?

Mitte midagi ei saa. Mitte midagi ei juhtu. Mitte midagi ei muutu.

Tõenäoliselt saab toit ausam. Tuleb kapist välja ja ei pea häbenema, et ta on see, mida me sööme. Olenemata toitumisharjumusest või eneseväljendusvahendiks olemisest. Vaata või seda, mis on viimase viie aastaga muutunud kohvikultuuris. Millal sa viimati jõid kohvi ilusast kohvitassist. Oled sa korralikku kohviserviisi üldse näinud viimasel ajal? Pigem on näha, kui suur kogus kohvi juuakse ära jooksu pealt ja papptopsist. Seepärast otsustasin minna tagasi lätete juurde. Lõpetada toiduga mängimine. Toit peab olema tehtud armastusega ja ausalt. Väljenda end toidu võrratute maitsetega, mitte teda visuaalselt naeruvääristades. Haute couture ja pret a porter käivad mitte üksnes moemaailma juurde. Need sobivad tabavalt ka toidukultuuriga. Mängi, õilmitse ja hulla kui teed šoud, aga selleks pead enne raha teenima. Paraku seda, saab üksnes hea ja kvaliteetse kaubaga, mis eeldab teadmisi, tahet, pühendumist ja tohutult palju tööd.

PRESSIVAENLANE 2017

Uus kirikuaasta on alanud ja kalendriaastast on saamas vana aasta. See on olnud väga eriline aasta. Ei usu? Tee proovi. Googleda ja vaata lõppeva aasta pressivoogu. Kui leiad kasvõi üheainsa positiivse uudise Eesti õukonnameedia veergudelt, võta ühendust, teen lõunasöögi välja. Millest kõik algas ja miks see nii läinud on? Ei midagi üleloomulikku. Kahe – kolme rängalt solvunud kaasmaalase ja vihast ning kättemaksuihast toituv raha-ahne meediamasin. Kes need solvatud siis on? Esmajoones “punahabeme” meediakaleeril alumistel aerudel punnivad följetonistid, kes said aasta tagasi lugejateni jõudnud Afganistani päevikumärkmetes tunda seda, mida ise igapäevatööna teistele teevad. Nädalakirja peatoimetajaks tõstetud tujurikkuja. Mees, kes enda suhtes kriitikat ei talu ja rängalt solvus, kui ütlesin, mida ebaõnnestunud telesketšist arvan.  On suutnud pea aasta lõikes, vähemalt korra kuus, koos ülemnõukogu esimehe võsukese ja teiste riigipalgaliste parketikomsomolidega midagi välja imeda. Olgu see siis tele-, raadio-, trüki- või online meedias. Nähes hiliskevadeks, et kõik süütamiskatsed susinal luhtuvad, võeti appi näiliselt valusam tuli ning tariti mudasõtta mu pere ja lapsed. Kõik ühe eesmärgiga – teha jõhker laimukambakas. Peksta vahendeid ja valesid valimata maatasa ning valada haisva sopaga üle oma inimene, kes julges olla lihtne, aus ja otsekohene. Öeldes välja see, mida kitsamas ringis isekeskis siunavad isegi needsamad võltsheadusega hõilutajad. Endise KGB Rootsi – agendi madal tatipritsimine komeetrstelevisioonis ei lähe sellessegi kategooriasse. Lihtsa tahmanina kühvlitäis sütt pugejalikult katlaahju vista, näis toovat lihtsat poliitilist tähelepanu kohalikel valimistel. Küsimus ei ole selles, kas ja kuidas ning ons üleüldse mõtet üritada sellest välja ujuda. Lõppude lõpuks ei ole midagi uut siin taeva all – lugeja on väärt seda, mida ta loeb. Oled sa ikka õiglane kohtumõistja, Eesti meedia? Enne kui vastad, mõtle! Sina oled õhinaga ja tõtates, nagu meid ilma selleta eestimaalaste seas ei teataks, nimetanud alati Kreisiraadio – meesteks. Ühele ei suuda sa kahe aasta jooksul andestada “murjanit” ja “metsalist”, kahte eestikeelset sõna. Teise aga poputad puhta särgiga pildile tagasi kohe peale kriminaalse “džinnirodeoga” arestimajja paigutamist. Räägime heast ajakirjandustavast? Kus ja kellega? Nalja teete. cropped-anfass-bykerstiniglas-2.jpg