OLE NAINE

Mu hea Soome sõber küsis kord, et mis vahet on Soome hokil ja Soome jalgpallil? Vahe olla see, et jäähoki matši ajal, teab publik jäähallis kõiki kes on jääl aga jalgpalli matši ajal, teadvat mängijad väljakul kõiki pealtvaatajaid. Hoki on Soome rahvussport, selles pole kõhklustki. Olen vaadanud käimasolevate olümpiamängude ajal puht kogemata just sel hetkel televiisorit, kui seal käib jäähoki. Hoki ja laskesuusatamine on kaks ala, kus päris surmkindel selles, kes on lõpuks võitja, saab olla õnneks harvem kui muude talialade puhul.

Kuna mu favoriit-spordiala on mäekõrguselt olnud läbi kõikide aastate naiste rannavolle, otsustasin nimme, vaadata kogu ses puuderdatud juubelitulvas just naiste jäähoki medalimänge. Rannavolles on selge, et seal pole üldse vahet, kes võidab. Enamasti on tulnud võitjateks brasiillannad või norralannad ja ma ei pea silmas mänguskoori. Nende siredate kaunitaride emotsioonid ning sportlikkus paeluvad janutavalt eranditult kõiki bioloogiliselt terveid mehi. Öelda, et mehed kes seda vaatpilti üksnes bikiinideni hinnata suudavad, on šovinistidest sead või seksistlikud jõmmid, suudab häälekalt üksnes mõni paks ja vurrudega vanatüdruk.

Hokiga on lugu teine. Jääle kallistama ei minda ja midagi väga naiselikku seal vaadata pole. Küll aga viis naiste hokimängu vaatamine mu mõtte, õnneks juba hüübivale teemale –  ahistamisest. Mõtlesin, et mis ajal me küll elame? Naised omavahel sõidavad jääl üksteisele halastamatult uiskudega jalgadesse. Õla, küünarnuki või põlvega elu eest rüselemine ning teise naise armutu hokikaikaga tõukamine on õilis ja sportlik? Ilma “suukorvita” ei lasta kehtivate rahvusvaheliste reeglite järgi enam jäälegi. Lisaks on veel hambakaitsmed kõigil lõugade vahel. Väravavahist ma parem ei räägi, sellel on isegi puuduvate munade kaitsed, rääkimata kõigest muust. Seda kõike üksnes selleks, et kaasmängija – õrn naitserahvas vastasnaiskonnast, ei teeks sulle räigelt viga. Oleks alatu öelda, et nad mängivad nagu mehed. Tead, nad mängivad isegi paremini, sest erinevalt meestest näevad naised mitte 3D-s vaid 4D-s ning see on väljakualadel väga hästi tajuda.

Sellest kõigest lähtuvalt. Mina usun, et naised üldse, mitte ainult jäähokimängijad, on suutelised ennast väga tõhusalt ahistaja vastu kaitsma ning ka piisavalt tõhusalt ründama. Selleks on vaja seda midagit… Mäletan kunagi end ammulisui imestamas, kui kuulsin, et mu tuttav käib oma kuueteistkümneaastasel pojal autoga trennis vastas. Poisil oli juba kümneaastaselt olemas kõiki värvi vööd ning võinuks aravata, et meie esikarateka Marko Luhamaa saab omale tõsise mantlipärija. Paraku pidi isa pojal kõikjal autoga vastas olema, sest see ei julgenud trammiga koju sõita. Ongi kõik…

Arvan seepärast, et igasugusele ahistamisele vastu seismiseks ja selle ellimineerimiseks, peab naine julgema olla Naine. Oskama 24/7 kanda välja kõik mis seljas, pitspesust puuladumise teksadunkedeni. Õppima kontsadel seisma ja liikuma. Oskama olla  veenev, mitte lihtsalt veetlev. Õhkuma ja sillerdama emana, abikaasana, naisena ning isiksusena mitte ülelõhnastatud riidepuuna, suhuvõtmise eest preemiaks laenatud sportkupees. Iseseisvana ja enda eest väljas nagu hokinaised külmal jääl kuumavereliselt võideldes või külmavereliselt kuumal liival vollet tagudes. Nii nagu kes iganes, hilisõhtuses trammis trennist tulevat poissi torkima minnes, võinuks vabalt korralikult “nossu saada”, ei saa ega taha keegi ahistada tõelist ja hindamatut Naist.

PIHITUURID

Väikeses Viru-Jaagupi külas, kus elasid nii minu ema kui isapoolsed vanavanemad, liikus mu poisipõlves suurte inimeste suus jutt kellestki külamehest. Nime ei mäleta, aga igatahes see ei olnud keegi rahvafolkloori legendidest. Neist legendidest kirjutan kindlasti tulevikus. Igatahes oli seal Viru-Jaagupis elanud mees, kes olla kord jõuluks siga tappes öeldnud, et kärssninal on ainult üks puudus. Muidu üdini kasulik loom, ninast kuni sabaotsani välja, aga täielikult ikkagi ära ei saa kasutada. Ta tahtnuks tapmise ajal sea kisa kinni püüda ja sellest ka kasu saada, et see niisama õhku ei haihtuks. Nali naljaks, aga ökonoomika seisukohalt täiesti innovaatiline mõte, nagu ütleks mõni woodglass aegaon kella vaadates.

Viis mind selle mõtteni seast ja tema kaotsiminevast kisast, üks viimase aja uus trend. Nagu šampinjonid turbakotist, pistab iga nädal keegi peanupu välja ning tuleb lagedale oma vestlusõhtu, kohtumise või seminariga, pealkirjasteades selle nagu uue lunastaja kauaoodatud saabumise. Kõik need küpsise- ja kohviõhtud teemal “mis meil siin tegelikult toimub” või “mida me seni kogu aeg varjanud oleme” on muutumas justkui üheksakümnendate tümmituride renessansiks. Need praegused võiks ilmselt vabalt nimetada “pihituurideks”. Tuleb punt inimesi ning lubavad pileti ostjatele, et siit algab enneolematu paljastamine ning tõekuulutus. Sisuliselt on need vahvad pihituurid ju mitte midagi muud kui omaaegsed Pärnu Turundusgosplid, kus iga esineja natuke Steve Jobs tahtis olla. Nõnda käivadki inimesed rääkimas mida nad kusagilt kuulsid ning mida sellest arvavad. Pole mõtet pizza-ahju tuld teha, kui keegi pizzat ei söö, sestap on neil tänastel “pihituuridel” olemas täiesti aktsepteeritav koht, sest ka püstijalakoomikute ressurss ei ole lõputu. Publik väsib ja tahab aegajalt avastada midagi uut, olgu see parem või halvem kui eelmine. Tulla kohale ja kuulata ning vaadata, mis kellelgi öelda, on tore ja edasiviiv. Mõtelda aitav, vabastav ning lahustav. Just see viimane! Lahustav tunne, et las ma lihtsalt olen ja saan toimuvast osa.

Kas sa ei ole mõelnud, vaadates ajaloolisi filme, et miskipärast on rahvarohkel linna turuväljakul alati kohal tolad, kes karkudel koperdades köögiviljadega žongleerivad või lihtsalt heast peast hundirattaid viskavad. Kust pagana kohast see kaasaja inimese niisugune visuaalne kinniside tuleb? Miks ta surmkindlalt seda usub, et keskajal ei möödunud ühtegi turupäeva selleta, et hobusesita ja värskelt veristatud searümpadest lookas laadalettide vahel, jalutab prokaadis ja sametis kõrgaadel, läbisegi lällavate pajatsite ning kaltsudes turuvarastega? Ta tahab seda uskuda – nõndasamuti nagu ta usub mehi, kes astuvad lavale ning lubavad “kõigest (viimaks ometi) ausalt rääkida”. Ta tahab veenduda, kas ta on selles kõiges isegi kunagi sees olnud, sest see on naljakas  ja tundub samas usutav.

“Pihituur” oli ka KIRG. Vestlusõhtu, mille koos Epuga (Epp Kärsin) seitsmel õhtul Tallinnas ja Tartus oma publikuni viisime. Õppisin sellest väga palju. Kogesin, kui palju on meie elus ja meie ümber soovi kõike uskuda. Uskuda millesegi, mis aitab, edasi viib, parema tunde tekitab. See ei ole soov naerda möirates lõõgastuda või vastupidi. Hingelinnu kõige õrnemate sulgede sassiminekust segadusse sattuda. See on abiotsimise tundest saadav moodne seltskondlik nauding. Justkui kõigi oma hädade kindlustamiseks ostetud kindlustuspoliis. Õnnetuse vastu, millesse sattumist sa suhtes “üks miljonile” vaevalt tõenäoliseks pead.  Mõtlesin kord, et teeksime Jesper Parvega ühe ajakirjandusliku eksperimendi. Mina, Jesprist dekaad vanema ja kogenuma mehena kirjutaks loo – kuidas armastada naist. Jesper noorema ja laste kasvatamist alles alustava hea papana, kirjutaks loo – kuidas kasvatada meest. Avaldaks need aga äravahetatud nimedega. Nõnda, et Jesper kirjutab alla minu loole ning mina tema omale. Tead mis siis saab? Mina tean, proovi näiteks ette kujutada, et Jesper Parve kuulsaima lause – “naine peab võtma suhu ja tegema peale seksi mehele võileiba” oleks öelnud mina…

Kokkuvõtteks. On imetore, et me elame. Saame näha ja kogeda, igatseda ja uskuda. Püüda ja pingutada, heituda ja loobuda. Kõike saame teha, sest meil on kindel usk sellesse, et kui me ka ise ei tea, siis kuuleme kellegi käest kes räägib, kuidas asjad tegelikult on ning nõustume või tõrgume vastu. Elame pihituuride ajal, sest tõe hind näitab turul tõusutrendi. Üheksakõmnendatel janunes publik tümakat ja see pandi taha kõigele, mis oli leviladudesse või meloodialettidele seisma jäänud. Täna lubab kes tahes – “Raisk, ma räägin suu puhtaks” ning sa maksad talle, et kuulda kas mees tõesti pihib ka sinu eest. Arvan, et see Viru-Jaagupi mees on rahul, ei lähe enam isegi seakisa tänapäeval raisku…

TOPIS

Topis on mõnus olla. Arvan, et on palju neid, kelle jaoks on see täiesti tähtsusetu, kuid on ka neid, kelle jaoks topis olemine on elu ja surma küsimus.  Topis olijatel, õnnestub olla edukas. Silmapaistev kui soovite. Mingil kummalisel moel on juhtunud nii, et olen ühe oma eakaaslasega väga sageli nagu taignapatsid struudlipärjas, eluteel põimunud. Oleme mõlemad sündinud 20 aastat peale suurt märtsiküüditamist. Aastal, kui toimus legendaarne Woodstock-i rockfestival ning riburada sündisid lapsed, kes eostati ameeriklaste kuul käimise ülemaailmse eufooria taustal. Käis külm maailmasõda ja kalendis kirjutati aastaks 1969.

Meid kiskus ellu ja elama seesama tung ning me noorus kattus väga tormiliste aastatega. Tema oli pealinna poiss ja laps-filmistaar, mina provintsilinna poisina, elasin oma tähelepanuvajadust välja kodulinna kooliteatris. Sellest, mida me oma nooruses tegime ja tegemnata jätsime, oleme mõlemad avaldanud ka raamatud. Mina otsustasin enda oma mitte reklaamida. Tema tegi kõva reklaamitööd ja tegi õigesti. Ma olen rõõmus, et temal sellega nii metsikult hästi läks. Sellest on saanud koolides kohustuslik kirjandus. Olen väga rahul ka enda esimese raamatu tulemustega. Mitte läbmüüginumbrite pärast. Rohelisi herneid müüaksegi rohkem kui musta kalamarja, aga selle pärast, et ma tean kindlalt inimesi, kes muidu üldse raamatuid ei loe, kuid minu oma lugesid. Meie esimene niiöelda silmast silma kohtumine, toimus juba sinimustvalgete lippude ja Eesti krooni esimesel aastal. Tema tegi siis kultuslikult head popmuusikat. Käisin ta bändi kõikidel kontsertidel ning kuulasin tema ansambli esimest kassetti seni, kuni see venis kuulatamatuks. Samal ajal kuulati nii kassettidelt kui raadiost ja röögiti naerda ka komeedina tõusnud Kreisiraadio sketšide peale. Tema tegi moodsat ja head muusikat, mina uut rõivamoodi. Minu Kunstiakadeemia diplomitöö pidanuks olema tema bändi “stiili” väljatöötamine ning kostümeerimine eelseisvaks läbimurdeks euroopa suurtele muusikaturgudele. Plaaniks see jäigi ning viimasel hetkel tegin diplomitööks hoopis Hardi Volmeri debüütfilmi Tulivesi kostüümikujunduse. Muuseas, tema mängis Hardi bändis kitarri. Jälle juhus. Me olime edukad! Kui meie Kiuriga KAHVLI lõpetasime, hakkas tema tegema sedasama teleformaati edasi. Siis tegi tema õhtust jutusaadet ja tõusnud hea ühiskondliku närviga teravaks ja populaarseks, kasutas ta hetke ning läks Riigikokku. Minul oli see juba käidud tee, ainult selle vahega, et ma ei venitanud saadikutööst loobumisega seni, kuni tiksuks täis lahkumishüvitis. Vahepeal kirjutasime jälle raamatuid. Tema rändas kitarrega mööda Eestit, et  lugejatega kohtuda, mina käisin ka kolm korda raamatuga rahva ees. Ilma kitarrita, sest ma ei oska seda mängida. Tema oli topis ja mina olin topis. Mul on taas käsil uus raamat, sest mulle meeldib kirjutada. Meie eraeludki on läinud lahku ja eraldi ning jõudnud uute tunnete ja inimesteni. Tema on karsklane, mina vahel võtan natike napsi. Me ei suitseta kumbki ning meie kehad on samuti kord suuremad ja siis peenemad, nii kuidas parasjagu sellega tegeleda viitsime. Viimati kohtudes viskasime ühiselt nalja selle üle, et vajame mitte lihtsalt iPhone-i, kuna see on iseenesestmõistetav, vaid “plussi”. Seda näeb lugeda, sest oleme oma nägemise otsast hakanud tasapisi ära andma. Mul on juuksed, tal kiilaspea, aga nina- ja kõrvakarvadega õnnistab lähenev täisküpsemine meid mõlemaid juba täna ühtemoodi. Ta on palju lugenud, mina palju näinud. Ta on arukas ja terav, mina otsekohene ja tihe. Meil pole kummalgi rohkem kui paar üksikut lähedast sõpra, keda usaldame ning meid mõlemaid hoiab mälestus ja kustumatu armastus oma lahkunud isade vastu. Meil on lapsed, keda armastame tingimusteta ja üle kõige maailmas ning me suhtume austusega oma laste emadesse, kuigi me suhted nendega on keerdkäikudes pusasse läinud ja katkenud. Meil on kodud, kus tunneme ennast vabalt ja armastavate inimeste poolt hoituna. Meile meeldib reisida ja vaadata inimesi, mõeldes endamisi – mida kuradit… Mina pole mingi topis ja tema pole mingi topis. Me oleme kaks poole sajandi vanuseks saavat meest, kes teevad asju, mida hing kutsub tegema. Täiesti erinevad inimesed, kes teevad täiesti erinevid, samu asju. Mulle meeldib see aastakäik. Meie aastakäigu jaoks on Eesti keeles rohkem sõnu ja me naudime nende kasutamist. Ükski noor ei kõhkle olemast uhke ja öelda – olen topis.

Topis on uurimisotstarbel või eksponaadina esitamiseks looma terviknahast või peast (peatopis) valmistatud kuju[1]. Mõni allikas peab topise sünonüümiks kaavikut[2][3], teine allikas loeb kaavikuks aga loomutruud topist[1].

Topiste tegemist nimetatakse taksidermiaks.

Wikipedia

TAHA PANDUD NAER

Usun, see võis olla teleprodukt nimega “Tuvikesed”, mis televaatajad kättpidi embrüonaalsusesse tagasi püüdis viia. Sinna, kus nalja kohad olid režiis kirjutatud kursiivkirjas ning sulgudesse tehtud lisandusega (publiku naer). Iga neljas stsenaristi huumoripongestus, oli märgitud lausa (publiku naer + aplaus). Jõudsalt, nagu tsellofaantorbikust valguse poole sirutuv basiilikutuust, ökopoe salatiletis, kasvas peale publiku uus arusaam huumorist. Tema taju teravus, empaatiavõime ning narratiivitunnetus, polnud enam relevantsed kategooriad. Oli lihtsalt puuraiduri flanellsärgis, reied laiali, diivanil mune tuulutava tölli ja tema killerkontsadel ringi koperdava, tupeeritud puudli primitiivne lalin. See oli pilt miljööst, kus justkui mitte millestki, pidevalt midagi “ootamatut” ja naerumöirgeid esilekutsuvat sündis. Kujuta omale ette, et seesama toode oleks tulnud meile mitte Ameerikast, vaid Koreast! Diivan keset elutuba ja ühe veidrike pere argitoimetused selle ümber. Taustale heliefektide plaadilt mängutud koreakeelsete naerukohtadega. Oleks see toona publikule peale läinud? Arvan, et see oleks olnud telefenomeen ja hullumeelselt punk huumori kung-fu. Ma arvan, et meil oleks kasvanud peale uus põlvkond huumorisõpru ning naljamehi- ja naisi, kelle kujutlusvõime piirid oleks vertikaalsed mitte horisontaalsed. Nali on naljakas alt-üles ja vice versa.  Taevast maapeale, mitte laiali mööda horisonti. Huumor on see kui sõidetakse tikkude vahelt edasi – tagasi ja alles siis, vajadusel ka otse, läbi tikkude. Teisisõnu – taha pandud naeruta. Needsinased “suured komöödiaõhtud” televisioonis, ei oleks ehk üksi kodus nii piinlikud vaadata, kui tegijatel endil poleks nii kaugelekiirgavalt piinlik seda kõike võltsilt naeratades teha.  Teha nalja, nagu “tuvikestes”. Varjamatult kella vaadates, sest publiku naer tuleb nii ehk naa lindilt ja õiges kohas. Korea värk, ainult Eesti keeles.

REISIKIRI

Olen reisil. Ilma ääres, kus Päike on tasuta ja soe merevesi aktsiisivaba. Anna mulle andeks Eesti, et seda tõesti praegu väga vajasin.

Kui olin pisike poiss, oli me hoovis üks tüdruk, keda kutsuti araka-liiaks. Nagu paljud lapsed, kes soovides matkida oma vanemaid või täiskasvanuid, kasutavad niiöelda “suurte inimeste keelt”, sai seegi sealt oma hüüdnime. Minulegi tundus poisikesena, et see plika, kelle õiget nime keegi tänaseni ei tea, muud ei oskagi öelda. Oli see mis iganes laste mäng tahes.  Olgu täpsustuseks öeldud, et meie ajal oli laste mänguväljak maja taga ja mõned ümbruskonna hoovid lisaks, mitte pihuarvuti ekraan. Vahemärkusena, poliitik, kes valimiste ajal oma agendena jälle seda laste mänguväljakute juttu ajama kukub, on lihtsalt lill. XXI sajandi mänguväljak mahub pihku ja karusselli asemel on vaja kiiret wifit! Tagasi lammaste juurde! Niisiis plika mu lapsepõlve koduhoovist, kelle nimi oli araka-liia sest ta iga asja peale kiunuva häälega ütles:”arakka liiale”.

Meenus see araka-liia siin Taimaal. Olen siin enne ka käinud ning inimestega suhelnud. Mul on muuseas reegel enda jaoks! Tahan iga mossis näo käest naeratuse saada. Reisil olles! Mitte Eestis, muidu võib lootusetusest peast segi minna. Siingi on päästmatult palju väga sitta teenindust, rääkimata mu oma suurest puudusest, mitte osata kohalikku keelt. Siia koer maetud ongi. Õppisin juba eelmisel Siiami reisil õigesti tänama ehk tänulik olema. Kohalikus keeles ja kummardusega. See tegi nii õnnelikuks, et jalutades mööda veidi räämas, koloniaalstiilis majadega palistatud öist tänavat, kilekott arbuusi ja teine veevaruga näpus, lausa tantsisin. Mis kunsti seal siis niiväga on, mõtleb morni moega mulk. Aga just see ongi! Teha väga lihtsaid asju lihtsalt, õigesti ja siiralt. Aitasin ühel õhtul üht vanemat vene meest, kes peale kirillitsa ühtegi muud tähte ei näinud tundvat. Las see olla siinkohal ta ainus süü, et ta pole tundnud mingitki huvi kultuuri ja vajadust võõrkeelte järele. Minu vanaisa ei osanud ka surmani vene keelt ega sattunud Eestist kaugemale. Need ongi kaks kanget. See vanem vene mees nägi oma suures hädas, viimase õlekõrrena kesk aasia nägusid, üht europiidi ning ta vaatas silma. Abiotsivalt – anuvalt ja valusalt väetina oma suure emakeele armetus tühisuses kahe pisikese tai silmis.  Kui ma ta siis segadusest välja sikutasin ja oma teed jätkama asutasin, kummardas see vana mees ja tänas mind õigeuskliku õnnistussõnadega. Kui ta vene keeles küsis, kuidas on “suur tänu”? Vastasin – ütle seda oma südamega, keeles mida valdad. Suur asi. Suure rahva ja keele jaoks, enne kui spetsiifikasse laskuda ja tänamisel vahet teha, kas tänad meest või naist. Mõni päev hiljem, hommikusöögilauas ühes vahepeatuse hotellis, kohtusime eestlastega. Olime ise ja nemadki olid kannatavalt vait. Ei suutnud emakeeles “tere” öelda. Vaatasime üksteisest mööda ning kõigil oli ilgelt nõme olla. Kelle eest kaitset otsides me NATO-sse kuulume?

TÕRVIKURONGKÄIK

Ma ei ole ainus, kes on nõnda tundnud ja mõelnud. Kindlasti on neid, kes mõtlevad täna ja tunnevad ka homme nii. Raudselt on palju neid, kes ei suuda meid mõista, ja küsivad imestades: “Aga kuidas teisiti?”. Jutt on kõhkustest, mis pugenud inimeste hinge, aga tahavad sealt välja.

Mäletan, kui saime relvavendadega lõpuks kätte taasiseseisvumise järel taastatud traditsiooni kohaselt, Solingeni tehasest saabunud maaväe ohvitserimõõgad. Neid tehti kindel hulk ning nad kõik on tänaseks kellegi kätte hoida ning kanda antud. Minul on Eesti Vabariigi ohvitseri mõõk number 0015. Esimesel iseseisvuspäeva sõjaväeparaadil olid meil veel pruunid, nahast portupeed, sest “vabariigi aegseid” kootud siidivöid, ei jõutud valmis. Lasime siis endile õmmelda õhukesed, valgest kvaliteetsest tallenahast sõrmkindad. Suvised õhukesed ning talvised, sooja voordiga. Meil olid enda kuludega õmmeldud sinelid, tavavormid ning korralikud peene liistuga ja heast nahast nöörsaapadki ostsime omale ise jalga. Meie, see tähendab vabatahtlikest reservohvitseridest, omal soovil moodustatud Eesti riigilipu toimkond. Olen kandnud Eesti riigi lippu kümnel üleriigilisel sõjaväeparaadil ning tänaseks, olles selle järgmistele väärikatele meestele edasi andnud, tunnen ma me endi üle siirast uhkust. See on olnud suurim au, mis mulle minu elatud elus antud.

Mäletan, et kord tõusis kellegi pahamel sellest, et Eesti kaitseväe truudusevande admisel ja suurematel tähtsündmustel, õnnistab kaitseväe kaplan asjaosalisi Jumala armuga. Mäletan hästi, mitmeid suure suuga “sõjamehi” kes kindral Ants Laaneotsa ja mõnd teistki kaitseväe kõrgemat ohvitseri siunasid. Kuidas saavat need mehed anda taas truudusevande, kui nad on kord seda juba ühe teise armee rivis ja teise lipu all teinud? On soiutud ka sel teemal, et kas muukeelsed mehed, kes täna Eesti väeosades vandeandmise päeval seda teevad, ikka on Eestile truud? Kes te sellised õige olete, et seda neilt meestelt ja naistelt küsida julgete? Mõistmatud, kes ei hooma, et see rivi ees antud truudusevanne, antakse neile, kellega koos seistakse lipurivis. See üksus on kokku tulnud, harjutanud ja nüüd vande andnud, et samas koosseisus, tulgu mis tuleb, üksteist alt ei veeta. Olen andnud saadikuvande riigikogu liikmena. Lubanud siis jääda alati truuks Eesti põhiseaduslikule korrale. Olen ohvitserina andnud vande loobuda vajadusel oma elust, et kaitsta relvaga käes Eestimaad. Ma olen vandunud  mehena, eestlasena ja patrioodina truudust oma maale ja rahvale ning need on asjad, mida ma võtan igavesti surmtõsiselt. M.E.P

Minu riik, olgu see kelle juhtida tahes, on võtnud minult need lubadused ja peab võimaldama mul mu antud vandeid ka täita. Kui ta seda ei suuda, ei saa või ei taha on tema mind petnud. Ma tahan oma riiki tõsiselt võtta. Ma tahan, et minu riiki võtaksid tõsiselt kõik teised rahvad ja riigid. See on minu kodanikuõigus, oma antud vande eest, riigilt sellena käitumist nõuda.

24.veebruar on Eesti Iseseisvuspäev. See on kõige tähtsam päev Eesti riigi olemasolemise jaoks. Kui mõelda inimesele ja tema iseseisvusele, siis kui iseseisev ta ikka kohe sündides on? Inimeseks kasvamine ja iseseisvaks saamine tuleb aja, töö, kogemuste ning haridusega. Minu silmis, istub Eesti täna nagu saja-aastaseks saav mutike, kelle pisikeses ärakraamitud toakeses, kepsutab voodi ümber kamp õnnelikke munitsipaalametnikke ja ajakirjanikke. Et nemad veel nii vanad pole, püüavad nad teha ise seda nägu, mida peaks tegema sünnipäevalaps. Eideke ei ole enam väga iseseisev. Ta vajab igapäevast abi ning hooldajat. Tema argipäevadeks on mineku ootus ärkvel olles ning enda Jumala kätesse andmine, unne suikudes. Tema retsept noortele, kuidas nii kaua elda, on lihtne – seisa alati üksnes selle eest, mis kallis. Võitle lõpuni.

Kõhklus, millest sissejuhatuses kirjutasin, ongi sellega seotud. Seista selle eest mis kallis, kuni lõpuni. Kallis on mulle see vaatepilt, kui paraad on rivistatud ning läheb marsile. Ma vaatan seda tundega, mida annab mulle ainult iseseisev Eesti. Sel aastal lähen ma Eesti Iseseisvuspäeval ka õhtusele tõrvikurongkäigule. See ei ole üldse  poliitiline ja millegi vastu, mida ma esimestel aastatel pelgasin ja tean paljusid arvavat. See on sünnimaa iseseisvuse ühine austamine. Tulede toomine välja ning üksmeeles ja rahus edasiminek. Nõnda, kui päeva algus koos rahvuslipu heiskamisega Hermanni torni, ei ole ühegi partei nägu, pole seda ka üksmeelne tõrvikurongkäik pidupäeva lõpus. Ma ei lähe sinna kellegi ega millegi vastu protestima, ega meelt avaldama. Ma lähen ise ja kutsun sinna oma kaasmaalased, soovides et meid oleks rohkem kui valitsusele viinahinna nina alla hõõrujaid ja kestvustorisejaid. Olgem väärikad ja austagem Eestit, üksteist ning iseennast. Kohtume Iseseisvuspäeva õhtul tõrvikurongkäigus!

TRIPID

Kui ootad põnevat pesujuttu, siis sellest siinkohal ei räägi. Kirjutan trippidest, kus me vahel käime. Mõni sageli, mõni harva. Mõni niimoodi, et ise ei teagi, kus ära käinud on. Ma ei pea silmas perepuhkust Serenas või neid kümnete avaliku elu eestlaste “pühkis tolmu jalgadelt” lugusid, kui minnakse paariks nädalaks turismireisile. Räägin trippidest, kus käiakse koos või ilma kõrvalise abita. Nagu unenägudes. Teises maailmas, kuhu viib aju meid magades, vaim teatud meditatiivses seisundis või vastavat “sõiduelamust” pakkuvad ained. Siinkohal kirjutan ühest viimase aja kõige vibratsioonilisemast tripist magades ja ei nimeta seda mingil juhul unenäoks.

Olime paari lähema kaaslasega suuremas seltskonnas ning asusime laevale. See oli mitte väga suur. Umbes seda mõõtu alus, millised seitsmekümnendatel Väinamerel nagu metronoomid kaldast kaldasse tiksusid. Oli lahtine autotekk, kus olid reisijad. Need olid viisakalt riides, lobisesid heatujuliselt. Kogu õhustikus oli tunda teeseldud rahu taha halvasti varjatud elevust. Me vaatasime kõik ühes suunas. Ette – sinna, kus helendava ja poorsena siras tohutus mõõdus kuumaastik. Kogu tema pind oli selgelt loetav ja terav,  nagu superkaameraga tehtud tähistaeva fotol. See veider praam sõitis kuni me ees kõrgus justkui kordades uhkem Monte Video kaljusein, mis puutus helerohelist külma ja puhast kosmosevett. Randumine käis kaptenil väga libedalt ning niisamuti reisijate maaleminek. Ei trügitud ega tõtatud, sest see kõik oli nii neetult uskumatu. Seda ei saanud olemas olla. Veelvähem minu ning kõigi teiste siinolijatega juhtuda. Oli hiline keskpäev ning õues oli soe ja  kevadiselt värske. Õhk oli nii puhas, et suutis end ise, inimeste kallitest parfüümidest puhastada. Nii lõhnaski kõik – inimesed, ümbrus ja õhk ühest mõõtmatusuurest puhtusest. Sammusime huvitunult ümberringi vaadates ning püüdsime igaüks omal moel, hinnata kogu selle hetke erilisust. Sellisele tundele ei saa nime anda. Selleks ei saa ette valmistuda ega läbi mõelda, et teen sel puhul nii või naa. Hetk, millest kirjutan, on üks miljardi aasta jooksul, kui Maa ja Kuu on nii lähestikku, et elu Kuul oleks võimalik. See on hetk, kui Kuu tuleb maale väga ligidale. Sõna otseses mõttes väikese praamitripi kaugusele ning nende vahele tekib justkui Looja imeteona, maailmamere tulisoolasest mõõnaveest ühendustee. Kuu peal oli väga puhas ja kena. Inimesed, kes olid sinna selleks kohale tulnud, näisid olevat jõudnud justkui oodatud puhkusele. Keegi ei kiirustanud ega siblinud, vaatamata sellele, et Kuu sadamas randujaid tervitas tabloo, kus tiksusid vähemaks tunnid, kui palju oli jäänud selleni, et see kõik kord taas, miljardiks aastaks kaugusesse vaob. Selle ime kestvus oli teada ja välja arvutatud ning see oli viimati 54 tundi ja 21 minutit. Minu ees kõndis Harrison Ford. Nägin silmanurgast isegi Vladimir Putinit, oma kaaskonnaga millestki väga lõbustatult rääkimas. Otsustasin, et ma ei hakka seda enneolematut hetke kasutama selleks, et seltskonnakroonika raisakotkana, teada saada – kes, kellega, miks ja kuidas? Oli selge, et siia igaüks seda hetke nautima ei pääsenud. Ma ei tea, miks ja kuidas minul õnnestus sinna pääseda, aga see paistis olevat rohkem tahtmise kui saamise küsimus. Paistis, et suurt osa maailmast huvitavad hoopis teised asjad. Maisemad? Võibolla tõesti, aga taas ei kavatsenudki ma oma pead vaevata sellega, kes on need “väljavalitud” kuna sellest rohkem köitis mind nende rahu. Näis, nagu keegi ei kavatsekski seda kättejõudval ajal, praami hädakarjena kõlavat pasunakutsungit kuulma teha. Tundus, et kegi ei tahagi enam maapeale tagasi ning selleks oli ka põhjust. Mu hämming, mis oli kestnud juba pikalt, andis mulkle viimaks kõnevõime tagasi ning ma sain eneselt midagi küsida. Need ilusa mööbli ja kuuvarjudega vabaõhu kohvikud. Nende fassaadil siravate klaasseintega modernsete hotellide ja restoranide vestibüülid. Uhked apartemendid, terrassivaatega Maale. Taevake – seda kõike on siin ehitatud ju aastaid? Jumal küll, see kõik on siin ju ainult üheks hetkeks! Kes ometi on siia rajanud selle sadama ja selle linna, mis on tõeline Moon City? Näis, et selles seltskonnas oli ports inimesi, kes lugesidki teiste mõtteid. Nad astusid nagu messidel, need firmade palgatud kaunitarid, kes külalisi oma boksi kutsuvad, aegajalt kellegi juurde ning andsid vastuseid. Minu juurde astus noor mees. Kena pintsaku ja ilusa lipsuga. Ta ütles, et mõistab mu küsimust ja on valmis rõõmuga selgitama. Seda ta siis tegigi. Sain teada, et maailmas on inimesi, kellele on veel rohkem antud kui siin näha. Inimesi, kelle jaoks on oluline nii see mida, kui ka see, kuidas nad seda teevad. Need on inimesed, kes on teadlikuna sellest, et jõuab kätte Kuu-päev, investeerinud kolossaalseid summasid pelgalt selleks, et seda päeva lihtsalt inimesena nautida. Pole vahet, kas keegi võistleb kellegi ülelöömises või millegi sensatsioonilisemaga silma paistes. On standardid ning see mis ühele on see, on teisele hoopis teine. Seega, olid Maa vägevad, loonud omale selleks üheks sündmuseks Kuule terve elu. Tegi seda keegi ka sel eelmisel korral? Miljard aastat tagasi. Kavatseb keegi midagi sellist teha järgmisel korral, miljardi aasta pärast?

Kui minu kallis isa meie seast lahkus ja ema jäi üksi, kolis ta nende armastusega rajatud kodust, väiksemale elamispinnale. Mu ema pesi keldri põrandad ka puhtaks. Mitte ühtegi asja, mida uus pere peaks hakkama prügimäele vedama või hoiustama, ei jäänud tervesse majja. Sodi, rämpsu ja kellegi teise vanu asju. Reeglina on see tüüpiline, et uus peremees peab esmalt eelmise järelt kõvasti koristama. Kui mu kallis ema oli pühkinud ja pesnud puhtaks kogu maja, ülakorruselt kuni keldri ja garaažini. Pesnud puhtaks kõik aknad. Küsisin ma temalt – miks? See on minu kodu ja ma ei lahku siit lugupidamatult. Ma austan oma kodu lõpuni, vastas ta.

Arvan, et see on kõige tähtsam õpetus, mida veel küpses eas oma armasalt emalt sain. Austada lõpuni. Oma hingelindu, iseennast ja oma kodu. Sest kui sa ei usu isegi sellesse, et Kuu peale saab miljardi aasta pärast jälle üht kuu-päeva veetma minna, ei saa sa iial midagi. Seepärast kallis – ära ütle, tule maapeale…Magadeski näeb täna rohkem kui ärkvel olles ning seda aega tulebki naudinguga võtta. Nõnda nagu võimalust käia kord miljardi aasta tagant Kuul.

SOOVILUGU – RONGISÕIT

Aitäh jälgijale kes saatis tagasiside küsimusega, kas ma presidendi rongisõidust ei kirjuta. Miks mitte. Teen seda suurima heameelega.

See oli eeslmisel kevadel, kui otsustasin, et aitab edasi lükkamisest – lähen sõidan rongiga. Viimati tegin seda ajal, kui isegi rongijuhid ise ei tahtnud nendega sõita. Ostsin pileti Tallinnas, Balti jaamas ning asusin teele Tartu. Võtsin 1.klassi pileti ning mu istekoht vagunis osutus olema päris rongi ninas. Vedurijuhi kabiini ukse kõrval. Rong oli ilus, puhas, mugav, moodne ja tõesti mitte ühtegi etteheidet, olgu etteruttavalt öeldud, ei kogenud ma seal kuni reisi lõpuni. Kui rongi väljumise aeg kätte hakkas jõudma, tuli läbi vaguni vahekäigu viisaka olemisega härrasmees, mapp kaenlas ja mingid asjad veel käes. Küsisin aupakliklult, kas tegemist on vedurijuhiga ja sain jaatava vastuse. Palusin, kas mul oleks võimalik ukse vahel sisse piiluda, milline on vedurijuhi töökoht, selles uues ja moodsas rongis. Tulge Ülemistes, vastas ta. Kui Ülemiste peatus oli tehtud, läks uks vaikse klõpsatusega irvakile ning mõistes märguannet, astusin kiiresti sisse. Sa poiss! Kõigepealt vaade. See oli midagi sellist nagu 46st jalast suuremate mootorjahtide kaptenisillal. Voolujooneline tuuleklaas ning ulmefilmilikult moodsa armatuuri miljöö, oli korraga nii modernne kui põnev. Puutetundlikud ja ülimalt kaasaegsed juhtseamed ja siis see iste. See oli bondiaana fännile nagu ma juhtumisi olen, justkui retrospektiiv, selle linateose kurjade peategelaste peakorterist. Tead küll seda käetugedega ja kõrge seljatoega sohvat, kus klaassilmaga psühhopaat oma rauast käega, süles istuvat angooratõugu kassi, kõhu alt sügab. Siin võib ju magama jääda, oli mu esimene mõte, mille ka valjult välja käisin. Võimatu! Tõi veduriujuht mind kiiresti maapeale tagasi, et siis uuesti veel kõrgemale lennutada. Tead, seal rongis on nupud. Sellised teeküünla mõõtu ja paigutatuna nii, et ühe vajutamiseks pead sirutama käe armatuurlaua juhtpuldile. Teise vajutamiseks pead tõstma käe ülemisele laekonsoolile ning kolmandat tuleb vajutada üldse jalaga ja natuke eemal pöiakaugusest. Vajutada tuleb neid siis, kui nad põlema süttivad või piiksu teevad. Vajutada tuleb kohe. Sest need isepäiselt ja omasoodu tegutsevad nupud, kontrollivad vedurijuhi seisundit. Kui vajutamiseks kulub loetud sekund, on kõik hästi. Kui reaktsioon on loid või jääb koguni hiljaks, arvutab vedur ise juhi reaktsioonikiiruse ning saadab info teele. Mistahes ohu korral, saab siis rongi peatada ka “keskusest” ning järgmises jaamas, vahetab värskem mees väsinud mehe välja. Seega, ei saa enam kunagi juhtuda seda, mis Ellen Niidu ikoonilises ja mitmele põlvele lapsepõlve osaks olnud “Rongilaulus”. Piilupart, kes on rongijuht, tänapäeval tukkuma jääda ei saa. Muidu ootavad ees maitseained, ahi ja pidulik õhtusöök.

Ma soovin Eestile kiiresti areneva raudteeriigina head ja seda ka, et presidendi ja tema kaaskonna reis Narva läheks sama toredasti, kui minu toonane Tartu sõit. Mingu ka kõigi teiste igapäevaselt ronge kasutavate reisijate teekonnad rõõmsalt ja moodsalt. Rongiga on lahe sõita ja kui ma aasta aega ametis olnud president Kersti Kaljulaidi kohta täna midagi sooviloona ütlen, siis seda, et see rongisõit on väga äge ettevõtmine. Esimene asi, mis mulle kodanikuna meeldib. Eestimaa on rongi aknast hoopis teine ja on armas, et president seda vaadet hindab. Mõnusat ja toimekat visiidi jätku!

Lill

Heureca! Võibolla päris avastuse kirja see ei lähe, aga ära proovituna ja mõnda aega kasutanuna, on vähemasti prototüüp väga hösti toimiv. Kuna Eestis on peatselt KÕIK mida eestlusega sidada annab, tagurlik, natslik või lihtsalt lapsikult rukkilillepurune, õige aeg hakata päästma me emakeeles kõnelejaid. Jevgeni kuuldes ei tohi ilmselt isegi sotsid öelda, et võtavad midagi oma õlule. Veel vähem lubada, et viin oma lubadused täide. On nähtud nii siin kui seal pedagooge, kes ka ise teavad, et nende antav õppeaine ja nende endi esitlusoskus, inimesi nagu Kersti kõne Merkeli, magama suigutab. Üks seesugune tegi kord nii, et muu pobina sekka lihtsalt ütles: “Kõik kes on ärkvel, jäävad istuma” ning käratas siis kogu registrist: “Püsti!”

Midagi seesugust toimub praegu Eestis punkti pealt. Reinsalu võib nii oma vabast- kui tööajast rääkida mida õilsat ja arukat iganes. Pruugib tal aga säutsatada kasvõi üks inkvisitsioonimasinas registreritud keelatud sõna, kui seni rahulikult tukkunud võltsmoraali kõlblussanitarid  püsti kargavad ja verelaskmise põlled ette seovad. Veider on seejuures see, et näiteks sotsist välisminister võib parlamendi väliskomisjoni tööruumis, kõigi juuresolekul, öelda opositsioonis olevale rahvaesindajale: “Mine karu persse…” isegi vabandama ei pea. Ahhh. Mis sest sitapotist ikka jälle tulele panna. Toimub lihtsalt ehe võimu külge klammerdunute repressiivliberaalne omamehepoliitika ning saab varsti otsa nendegi kuutõrvajate kuldaeg.

Kuidas aga päästa iseennast ja teisi, et need oma emakeeles kõnelemise pärast karistatud ei saaks? Kui USA prsident Donald Trump ütles oma maailmas vingu tekitanud arvamuse riikide kohta, keda ta julges nimetada sitaaugu riikideks, oli Eesti õukonnameedia käpuli. Küll püüti leida seda “õiget” sõna, mida kasutada. Viitsite, sirvige ja vaadake seda keerutamist ja asesõnade otsimist meie ajakirjanduses. Kõik said aru, mis sõna Trump selgelt välja ütles, vaatamata sellele, kuidas meie eksperdid seda sõna tõlkida või siluda püüdsid. CNN-i saatejuht lausus seda otse-eetris 4 korda ning tema seljataga oli ka kirjas sõna “shithole”. Donald Trump ei vabanda kellegi ees ja õigesti teeb. Vabandama peaksid need, kes ei saa aru, kui neile väga selgelt ja keerutamata asju otse näkku öeldakse. Õigus öelda peaks olema samuti igaühel ning mis öeldud see öeldud.

Siit ka toimiva enesekaitse võti avalikult arvamust öelda julgejatele. Kui sul on kõhklus, et sind millegi täiesti jabura eest rattale võidakse tõmmata, jäta mõte samaks ja kasuta sõnades muid tähti. Näiteks: kuulge mehed, ärge mängige lilli, tehke hoopis vutile pai. Loomulikult on võimatu eksitada seda, kes niigi päästmatult eksinu. Seega tabloidmeedia puhul see ilmselt ei tööta ja need saagigu pukki.