LIHTNE KÜSIMUS

Alati, kui kohtan inimest, kes annab mõtlemiseks teemaotsa, olen ma temale tänulik. Siiralt tänulik, et olen sellest hetkest justkui asjasse pühendatu. Ei, ma ei mõtle siinkohal neid aegajalt tasapaksust meelepahast pinnale kerkivaid õhkeid, üleskutsetega märgata, hoida, hoolida jne. Ma mõtlen hoopis kutseid oma peaga mõelda ja ausalt öelda. Mõelda, mida vastaksid ühele või teisele küsimusele. Eile õhtul olin seltskonnas, kus esitati just selline küsimus ning öeldi, et igaüks mõelgu endamisi vastus sellele küsimusele. See küsimus kõlas nii:

Miks võeti Nukitsamees oma kodust kaasa ja viidi kasuperre?

Mõtle enne, kui edasi loed. Mõtle, mida sina sellele vastaksid! …

Kas pole nii, et me tahame öelda – no Nukitsamehe kodu oli kole ja sügaval metsas asuv kollimaja? Kuid seal oli tema kodu! Mis on kodu? Kus on kodu? Kus on kodukoht, kõlas Juhan Viidingu tekst ühes filmi tunnuslauluski. Kas teda peksti või kiusati seal? Sugugi mitte, kui meenutada. Ahjupeal redutav kollivanamees tuli igal pisemalgi puhul, kui Nukitsamehele liiga taheti teha, “viu-viu kaikaga” vahele. Ei toiminud mingisugust kiusamist ega peedistamist ka noortöllide suunalt, kes pigemini kogu pere heaks metsas päev läbi müttasid nagu tänapäeval käiakse Soomes kalevipojaks. Mäletad, kuidas metsamoor jättis kõik sinnapaika ning tormas osutama hoolt ja abi, kui Nukitsamees oma sarvekese peast murdis? Omaenese käega loodusest korjatud taimedega, tegi ta lausa imet. Kui keegi selles pundis tahtis Nukitsamehele haiget teha, oli see Kusti, kes samal ajal iga kord mingisse letargiasse langes, kui lauldi “head lapsed, need kasvavad vitsata…”

Vitsahirm, arusaam sellest, et lapsed ei pea tegema kodutöid vaid saama üksnes puhata ja mängida ning kergemeelsus, võhivõõra inimesega kaasa minna, olid selles loos pärit just sellest teisest kodust. Sellest, kuhu ka Nukitsamees kaasa viidi. Mis inimene temast seal kasvas? See ei ole enam, hetketeema küsimus. Tule tagasi alguse juurde ja mõtle veelkord. Miks võeti Nukitsamees kaasa ja viidi kasuperre?

Laps ei ole varjupaiga kass, sest loomal ei ole oma vanematest, õdedest vendadest ega muudest sugulastest asja nii, nagu seda on lapsel. Kassil ei ole vaja õde ega venda, kass vajab oma kodu, mugavust ja kassiinimese armastust. Ma tean seda kassi-inimesena suurepäraselt omast käest. Olgu või kolliperest pärit Nukitsamees, vajab laps sotsiaalset kogukonda, mitte kasvuasutust.  Inimlikumalt ja otsekoheselt, mitte lihtsalt vaesust või pilti õnnelikust kodust stigmatiseerides. Kui lapsel on kõht tühi, ei ole mitte laps vaene, vaid tema vanemad ei tule toime. Kui lapsel pole kuhugi magama minna, ei ole ta mitte kodutu, vaid tema vanematel pole talle seda pakkuda. Kas Nukitsamees, kes sirgub pojengipõõsastesse uppuvas ja aasta kaunimaks koduks pärjatud häärberis ükskord meheks, unustabki lihtsalt oma päriskodu ja lähedased ning isegi sarved, mis tal kunagi olid? Selle pärast, et ta toodi “palju paremasse” koju, kus on “palju paremad inimesed”? Aga kui Nukitsamees ütleb ühel päeval hoovi sõites, saage tuttavaks – minu ema, isa ja vanemad vennad…ning armastavad kollid seisavad hoovis? Et miks ta peaks, küsid sa nüüd? Aga ta on ju nüüd selle õige headuse ja armastuse selgeks õppinud ja tahab ka head teha. Tal pole vaja neile isegi midagi andestada. Seda, mida pole iial olnud. Ta vanemad ega vennad ei olnud ei narkarid ega joodikud. Ta ei näinud mitte mingit ahistamist ega koduvägivalda. Olid sealgi koduloomad ja linnulaul. Lihtsalt tema lapsepõlve kodu oli teistsugune ja ta elas “kolliperes” kus samuti perena kokku hoiti. Miks viidi Nukitsamees oma kodust, pere juurest ära?

VINDESTAMINE

Ma ei löö kunagi risti ette, kui pean olema esimene. Esimene,  kes tarvitab kõnes või kirjas sõnu, mida keegi varem kuulnudki ei ole. Ma kasutan sageli sõnu, mis mulle tonaalsuse ja reljeefi polest kõnekamad tunduvad. Vahel täiesti uusi sõnu. Tahtmata end sugugi võrrelda heliloojatega, kes teevad muusikas sedasma akordidega. Sest kui ma kellelegi tõesti alt üles vaatan, siis neile, kes tunnevad ja loevad noodikirja. Jah, ma tunnen isegi noote, sest olen lastemuusikakooli kenasti lõpetanud, aga mul puudub sellegipoolest  muusikaline “lugemisoskus” ehk sofedžo. Hoides käes mõnd muusikateost, olen ma sama võimekas nagu keskmine Eesti lehelugeja. Oskan lugeda loo pealkirja ja tänu algelisele muusikaharidusele, nuputan välja isegi helistiku ja taktimõõdu. Paraku minu kõrvus ei hakka silmaga nähtav muusika kõlama. Mu meelele ei kangastu helipildina terviklik lugu ega kildugi kompositsioonist. Kui mõtlen nagu keskmine lehelugeja, on mulle tõenäoliselt pealkirjast rohkem kui küllalt, et siiski oma arvamus manada. Ma imetlen inimesi, kes võivad õhtul tugitoolis lesides Beethowenit või Prokofjevit “lugeda”.

Ma vaatan vahel noodiraamatuid. Sirvin ja vaatan neid, püüdes treenida oma noodilugemisoskust. Mulle meeldib tegelikult väga muusikagraafika. See, kuidas üks muusikateos noodiraamatus välja näeb. Erilist naudingut pakuvad vanad arhiivinoodid, kus lisaks imeheale muusikale, on selle looja ka imeilusa noodikäekirjaga. Ma vaatan vahel ka uudiseid selle pilguga. Seda, kuidas need tehtud on. Saamaks näiteks teada, mis uus teema Eestis seekord õhku on paisatud. Meie kogukond on nii pisike, et suurt uudisvoogu ju tegelikult õieti polegi. On üks päevane peateema.  “Kanakarjad” kes ükskõik mis etteantud teemal otsustav-kriitiliselt kaasa kaagutavad ning verd ihkavad. Üksikud järellainetused, mõnest vana uudise pealkirjast ja ei palju muud. Need on enamasti sellised uudised, nagu omal ajal mäletan kunstikoolis mõnel puhul. Harjumuspärane oli esitada niiöelda master-eskiis ja siis hunnik sodipodi lisaks, et jätta tehtud suurest tööst tublim mulje.

Alanud 2018. aasta on toonud Eestisse vindestamise.

Vindestamine on õukondlik valikandestamine. Neile, kelle patte “uue võimaluse andmise” ja teisitiarvajaid survestades, mälust kustutada püütakse. Ausaltöelda meenutab see kõik kõrvalt vaadates Gulliveri lugusid, kust mulle meenub üks armas lause mida hiiglane kähmakatele, õigluse vastu eksides ütles: “Eksimine on hiiglaslik… ”

Minu poolest võib president suuremeelselt andestada ja  teha Vabariigi aastapäeva kontsert-etenduse lavastamiseks ettepaneku absoluutselt kellele tahes. Lavastada kogu selle suure etenduse sees, mis käib juba üle aasta,  üks pisike stseenikene veel eraldi, on võrreldav ENSV lõpuotsaga. Raha lihtsalt tuli ära kulutada ja nii ongi. Probleem ei ole ju selles, kas Ojasoo on kedagi löönud või mitte, vaid selles, et talle Semperiga jälle makstakse. Keegi jäi ilma. Keegi väga lähedalt, kes oli sellega ise arvestanud ja suuremad ostudki juba plaaninud. Keegi teatriringkondadest või keegi lossist, kellele see ootamatu plaan kuidagi ei sobinud. Nii peab president end taas kühmu tõmbama ja vabandama ning eksinutele andeks- ja  võimaluste andmisest soiguma.

Vindestamine on õukonnasotsialismi liberaalne ringkaitse. Selle eeskõnelejad on võtnud endile kohtu rolli, otsustamaks selle üle, kes väärivad uut võimalust, andeks andmist ja kohta päikese all.

Vindestamine on seegi, et Eesti Ekspressi ajakirjanik Toivo Tänavsuu kord aastas jaanuaris vennalikult kontakteerub ning ütleb – teeme sel aastal jälle, eksju! Pidades silmas seda, et tema tänuväärset ja üllast projekti, vähiravifondi “Kingitud elu” eestvedamisel, juba mitmed aastad toetanud olen. Olen Memory iga-aastast kontsertsarja mitmeid aastaid konfereerides, kutsunud publikut üles vaheajal annetama ning hädasolijaid toetama. Need muusikat armastavad inimesed on olnud alati helded ning abivalmis. Mul on olnud auasi seda üleskutset teha, sest  seesama haigus viis mõned aastad tagasi ka minu kalli isa. Kui Toivo minuga selle aasta jaanuari alguses taas ühendust võttis, ütlesin talle, et teen fondi heaks kõik mis vähegi minu võimuses. See on üllas ja õige ettevõtmine. Ühtlasi mainisin talle sedagi, et ma ei palu temalt omakorda rohkem, kui kasvõi kord aastas Eesti Ekspressi toimetuse koosolekul püsti tõusta ja julgeda mainida, et Võrno on  elus siiski midagi head ka vahel teinud. Sellest ei pea kellelegi kõssamagi, aga jätke mind lihtsalt rahule. Ma ei sure teie rõõmuks enivei!  Aga seal ta irvitab mulle juba õhtuse kontserdi toimumise päeval jälle näkku. Müües Tiit Ojasoo “kolleegile jalaga perse” madalat  kommunaalteemat, pealkirjas hoopis Võrnot, Kirssi ja vihkamist silkides. Sa võid ju tahta olla vaimukas, aga ole terane!  Ära kujuta, et tagumiku all surnuksistutud käega pihku pekstes, teeb seda keegi teine…

M.E.P

Ma ei kutsu lihtsalt kontserdi lavalt Memory publikut enam vaheajal annetama. Las igaüks otsustab ise. Kas ta annab küsijale. Kas ta avab koputajale ukse ning kas ta leiab selle, mida otsib…Ma tean, minu südametunnistus on puhas ja abivajajatele soovin siiralt Jumala abi ning heldet ja abitoovat sekkumist.

M.E.P.

Olin siis algklasside poisinaga, aga mäletan seda nagu oleks see olnud äsja. Meie koolis õppis poiss, kes oli jõudnud keskkooli lõpuotsa. Ta oli matemaatikust koolidirektori, üks lemmikõpilasi ning tema nime teadsid isegi algklasside lapsed. Ta oli reaalainetes ilmselt üks sajandi andekamaid poisse Rakvere 3. Keskkoolis, tänases Rakvere Realkoolis. Tema lugu on tänaseni olnud kalevi all, sest see ei ole paljudele mugav ega meeldiv.

Oli Eesti Vabariigi aastapäev ning ta tegi selle aja kohta midagi ennekuulmatult lolli. Võttis vanaema kummutisahtlisse peidetud villase sinimustvalge ning läks linna serva, kus kõrgus Rakvere viljaelevaator. Kuidas ta sinna sisenes ja hoone katusele jõudis, ei tea täpselt keegi, aga ühel hetkel lehvis tervest linnast näha oleva kõrge hoone tipus Eesti lipp. Ei kulunud kuigi palju aega, kui julgeoleku töötajad, miilitsad ja muu punane kaader, ähmis ja ärritatuna elevaatori suunas kihutas. Ta hüüdis sealt viljaelevaatori otsast kaks sõna – “Elagu Eesti”… ja hüppas alla. Kukkudes vabatahtlikult asfaldile surnuks.

Neis sõnades on minu  jaoks tänaseni väga eriline kaal, sisu ja tähendus. Minu jaoks on need kaks sõna NEED, mida igaüks ei tohigi öelda, sest mitte igaüks ei ole valmis Eesti eest oma elu andma. Elagu Eesti tähendab Eesti esikohale seadmist kalleimaga võrreldes ning oma elust loobumise valmisolekut. Kas sa tead Toompeal või Kadriorus kedagi, kelle suhtes sul pole kõhklustki, et tema teeks seda? Mina ei tea kedagi peale Madis Millingu. “Elagu Eesti” ei ole mingi kuradi parketisotsialisti toost ega puust lipsuga noorpoliitiku  kitseköhatus, millega võtta kokku oma moogerdav kõnemulin. Mäletan nimelt väga hästi, kuidas koolipoisi matusest kardeti kasvavat midagi ohtlikku ning linna komsomoliorganisatsioon koos kagebiitide ja noorsoomentidega andis  juhised, kuidas matus korraldada nii, et noored oleks kogu see päev hõivatud. Nii palju KGB autosid ja võõraid nägusid nähti Rakveres viimati siis, kui Rakvere 1. Keskool jättis jumalaga oma äsja kooli lõpetanud noortega. Nendega, kes hukkusid Võsu lähedal Letipeal, punaarmee piirivalvurite kuulide läbi, kui need end täis jõid ja suvepäevi pidanud noorte telkide pihta valangutega laskma hakkasid.

Ära hiili mööda nurki! Ära oota, et mingi väriseva lõuaga arg  ilamokk hakkaks rääkima sellest, kuidas ühiskond suudab adekvaatselt hukka mõista ja viimaks andestada ning uus võimalus anda. Uue võimaluse saavad kõik pugejad ja “omad” ehk kaasanikutajad ja tänutantsulised. Täpselt nii, nagu sai kutse, juhtida presidendi kantseleid mees, kes viimase kümne aasta jooksul suutis IRL-ist selle peasekretärina, teha kõigi valimiste põruja ning võimule jäämise nimel, põhimõttelageda kõigesööja.  Ma olen elanud poole oma elust taasiseseisvunud Eestis mille kolm eelmist presidenti on andnud mulle auga välja teenitud, sõjaväelised auastmed. Ma olen kapten reservis, selle üle uhke ja ei karda seepärast ei praegu ega tulevikus kedagi ega midagi! Ajalehetoimetus, kus arutatakse selle üle, kui kaua suudab üks mees igale järgmisele rünnakule vastu panna ning millal ta enesetapu teeb, ei ole südametunnistusega riigis normaalne. Vaid värdjad naudivad sellisel moel ettekujutust oma võimust. Halastajad ja andestajad ning uute võimaluste andjad…

Tuleb teine aeg ja rutem kui arvata. Me sõidame, me marsime ja me kehtestame ennast oma vanaisade maal, mida meil on kohustus kaitsta ning oma pojapoegadele hoida!

M.E.P

 

 

BLOGIMINE

Olles täiesti aus, siis see hetk, kui olin saanud hakkama oma veebimärkmete avalehe kiire ja käepärase kujundusega, oli üsna jabur. Võrrelda saab seda ainult tundega, mis tekkis kunagi Hispaanias, Marbellas asuvas Nicci Beachi melus. See oli nimelt just see aeg, kui kogu maailma oli vallutanud “jää-ämbri” kapaania. Mis oli selle kunagi kellegi algatatud “heategevuskampaania” algne mõte ning mis sellest lõpuks sai, on imestamisväärne. Imestamisväärne, kuidas inimesed hakkasid massiliselt arvama, et väljakutse pole mitte see, et annad raske haiguse käes vaevlevate inimeste abistamiseks loodud fondi annetuse, vaid see, kui ennast jääveega üle valad. Mõistagi tuli seda teha suure etenduse ja laia kõlakolinaga, nagu heategevust üldse tegema ei peaks. Need Nicci Beachil heljuvad kakaopruuniks päevitatud ja Victorias Secreti stringidega rikkurite riidepuud, tegid seda vist iga veerand tunni tagant. Jälle kostus kusagilt basseinikaldalt plikadekarja tähelepanujanust huilgamist ning jälle valati üks kiljuv kaunitar dušist lastud sooja veega, milles šampanjakuuleri libedad jääkuubikud, pahinal üle. Kuni sajast klõpsitud poosifotost oli leitud just see kõige – kõigem ning sotsiaalmeediasse üles laetud, oli kord järgmise udupeene printsessi käes.

Just samasugune, kõiki haaranud moepalavik, näib olevat ka blogide pidamine. Tunnistan ausalt, et ei loe blogisid üldse või teen seda üliharva. Ma ei tea Eestis ei tuntud ega tundmatuid blogijaid, keda  jälgida suudaks. Ega neid ilmselt loetagi. Niisamuti nagu raamatutega. Ma olen juba ammu löönud käega unistusele, et loeks oma kodus raamaturiiulitel olevad raamatud läbi. Annab Jumal päevi kui kauaks iganes, on see väljavaade lootusetu. Mul on palju väga häid raamatuid. Seetõttu pole mingit tarvidust lugeda kedagi veel lisaks internetist.

Säästmaks oma e-postkasti rämpsust, kasutan vahel google’i kontot ja seda õigupoolest sellest ammusest ajast, kui pakkus veel huvi, mida meedia minust kirjutab. Google nimelt saadab teavitusi, kui sinu nime on kusagil mainitud. Ammu pole neid teavitusi lehitsenud. Ühtäkki hakkas aina enam tulema google’i teavitusi märkimistest ning mida ma näen. Võhivõõrad inimesed, kellega saatus mitte kunagi pole vaevunud kokkugi viima, on hakanud minust kirjutama. Enesestmõistetavalt on need arvamused päästmatus enamuses negatiivsed, et mitte öelda kohut mõistvad. Iseenesest täiesti loomulik ning arusaadav, sest ei ole lihtsamat teed oma arvamusega populaarsust koguda või laiemalt tuntuks saada, kui võtta ette mõni õukonnas parketikõlbmatuks kuulutatu ning käia selle täistatistatud pildiga oma ristikäiku edasi. Kindlasti leidub kusagil solgiköögis ka reporter, kes ninaurgitsemise vahele juhise järgi uudise kirjutab, kuidas see või teine populaarne blogija millestki midagi arvab, et näidata vox populit.

Eile möödus kaks aastat päevast, kui kirjutasin oma FaceBooki aknas, et kavatsen kandideerida EOK presidendi valimistel. Sellest ajast mäletan, et esimesena helistas KUKU raadiost Mart Pukk ning küsis kommentaari ja veidi hiljem ERR-i sporditoimetusest Aet Süvari, kellele keeldusin kommentaari andmast, tema köögiplikalikult ebaviisaka käitumise pärast. Hiljem Anu Sääritsaga siiski kohtusime ning vestlesime kaamerate ees sel EOK teemal. Sellest ajast peale – nüüdseks kaks aastat, ei ole minult mitte ükski väljaanne, meediakanal ega keegi teine, küsinud silpigi kommentaariks, millele iganes, mis minust kirjutatatud või räägitud. See isegi ei üllata mind, veelvähem kurvastab. Mu südametunnistus on puhas ja ma vaatan igaühele silma, kes vastu tuleb, kartmata minust loodud lorilugude tausta. Ma vaatan neid kohmetusest leemendavaid näolappe ja mu sisemine rahu saab mult loa, nende õnnetute abitusest läbi vaadata ning märkamatult muiata. Kes on kord solgihing ja prügisüda, jääb selleks igavesti. Mees elab seni, kuni mäletatakse tema nime, aga sodinokad jäävadki ootama oma järgmist “jää-ämbri väljakutset”, meeldida püüdes ja pügatud persega bolonkana, küpsisetüki pärast tagajalgadel peremehele tantsides. M.E.P

Mina ei pea blogi. Ma pean kirjavahetust.

16.jaanuar 2018

MEMORY

Tartu. Julius Kuperjanovi tänav. Teater Vanemuine külalistemaja. Siit neljanda korruse aknast on vaade just sel aastaajal üks ilusamaid. See on jaanuarikuu alguse Tartu ja peaaegu et reeglipäraselt, esimeste talveilmade saabumise aeg. See on aeg, kui päev nagu heasoovlik liinibussijuht, mõne minuti varem saabub. Hommik ahhetab just nüüd hoopis teistmoodi. Ahhetab nagu eideke, kelle ette astub pruutklieidis noor tütarlaps ning toob meelde mälestused ta enese  poole sajandi tagusest kargest kirikuteest, ühel elu tähtsaimal päeval. See sinine, mis murdub  sealt kaugelt, läbi kirka hommikuvalguse,  otse Jumala juurest, värvib kõik ilmatõusu kullaga soojaks. Jättes ainult fooni külmkauge.

Just nõnda mäletan selgesti, siinsamas Tartus kolmkümmend aastat tagasi maalitundides õpitut. Mulle meeldivad need pallaslikud Tartu valgused ja toonid. Meeldivad vist kõige rohkem Eesti linnavalgustest. Ma näen neis valgustes ja toonides seda, mida  nimetatakse hea harjumuse hoidmiseks. Suitsusabad, nagu iseenda korjatud köömnetee aur, mis kannunokast uhkustades tõuseb, ilmuvad telliskivikorstendest justkui vennakesed. Pliidipuudest kiiret toasooja toovate, äkiliste leekide hommikutaevasse puhutavad suitsud, on nii ilusat värvi. Sedasama värvi, nagu on hilisõhtuse puust Tartu koduakende väärikas valgus. See on valgus, mis tuleb tubadest, kus põlevad õdusad lugemislambid. Ei sähvi ega välkle neis akendes, raamatutühje tube täitvate hiigelekraanide, sini-lilla meelelahutus. Ollakse paigal ja ollakse endamisi. See on Tartu rahu.

See rahu tuleb minusse iga kord, kui olen Tartus. Kõike, mida üks inimene teeb esimest korda elus, olen mina teinud Tartus. Linnas, mida ma armastan, sest saan siin lähedaseks saanud hingedega rääkida. Tarmo on mulle lähedane ja kallis sõber, kelle hauale Tallinna Metsakalmistul lähen ma hea meelega igas tujus. Seal mändide all, oleme me temaga  kõigi teiste keskel. Oleme justkui, niiöelda seltskondlikud ja formaalsed. Omad jutud, oma uudised, naljad, mured ja muu, vahetan ma sõbraga alati hoopis Tartus, Vanemuises. Minu jaoks on mu sõber siin majas.

Seepärast on Vanemuise sümfooniaorkestri, ansambli ja solistidega kontsertsari Memory, mulle väga isiklikult armas. Alustasin kunagi Tarmo kutsel selle konfereerimist ning teen seda tänuga Vanemuise usalduse eest, tänagi. Ma ei ole mitte ühegi Memory kontserdi ajal lahkunud lavalt. Ei lähe puhketuppa ega puhvetisse, kui pole parasjagu minu etteastet. Ma tunnen, et soovin olla kogu selle kontserdi aja laval ning tunda ennast koos sõber Tarmoga. See annab terveks aastaks, kuni järgmiste Memory kontsertideni, meeletu energia ja positiivse laengu. Ma ei mäleta mitte ühtegi Memory kontserti, viimase viie aasta jooksul, mis ei lõppeks püsti aplodeeriva täissaaliga ning kordamisele minevate lisalugudega. Ole tänatud armas sõber selle kingituse eest. Pool aplausist ja lilled on alati Sinule!

UHKUSE HIND

Vahur Kersna autorisaade Urmas Otist, tegi minust mitmeks õhtuks ja pikkadeks tundideks taas televaataja. Vaatasin Eesti Televisiooni arhiivist mitmeid Urmas Oti rohkem- ja vähemvirtuoosseid partiisid. Teletutvust ja Carte Blanche’i. Imetlesin Urmas Oti lugupidavat ja ausat armastust Salme Reegi ja abrasiivselt otsekohest mängulisust Tarmo Pihlapiga. Kõhklemata üheks otilikumaks tuleb tunnistada intervjuu Tiit Toomsaluga. Ma ei tea, kui kaugele ses pimedas tunnelis ja punaste lampide olematus valguses Eesti veel jõuda või minna tahab, ent see kahekõne oli hoiatavalt prohvetlik ettekuulutus. Tänaseni vasardab mu meeles Urmas Oti küsimus Tiit Toomsalule. “Kes on teie abi palunud? Kes on need inimesed Eestis, kes pöörduvad veel teiesuguste poole pärast pool sajandit kestnud kommunistide jäledusi, kinnitades, et usume teid endiselt seisvat rahva huvide eest?”  Siis, kakskümmend aastat tagasi, vastas Tiit Toomsalu küsimusele täpselt samasuguse enesekindlusega, nagu esineb täna mistahes sots. Teisisõnu – just meie korjame kõigi käest raha uuesti kokku ja jagame siis niimoodi laiali, et kõik oleksid rahul ja õnnelikud. “Mul on kõik väga hästi, ma ei vaja sellist abi” vastas Urmas Ott ning mul on hea meel tänini, et ta juba siis vastas ka minu eest. Eesti rahvas ei vaja ei teie abi ega teie terrorit. Justnimelt terrorit, sest vasakpoolsete revolutsioonilised ideed ei ole rajatud mitte millelegi muule, kui Siberisse ulatuvatele liipritele, loomavagunitele ja hallitusrõsketele keldriruumidele, mille seintes on ajused kuuliaugud.

Tänapäeval seda ei juhtu, kostab kusagilt kellegi hääl. Ta on juba unustanud, mis toimus sellel samal õhtul, kui Urmas Ott vestles kurjategijate järjepidevuse toonase eeskõnelejaga Eesti Televisiooni otsestuudios. Sel õhtul viidi endises Jugoslaavias ühe väikese küla kõik elanikud lähedalasuva järvekese kaldale ning sunniti põlvili madalasse vette laskuma. Et massihukkamise lasud ei kostaks lähedal asuvate ÜRO rahuvalvajateni, hukati inimesed haamrilöökidega pähe. Nii et ärme palun räägi mitte kunagi ilgustest kuuldes, et tänapäeval selliseid asju ei tehta. Selle väikese külakogukonna süü seisnes üksnes selles, et nad esindasid üht rahvust. Nad hukati  rahvuse pärast… Nii nagu seda on tehtud ja tehakse läbi kogu inimkonna ajaloo veel. Meie, eestlased ei saa midagi sellist kõrvale panna, sest meid ei ole sel moel rahvuse pärast surma mõistetud. Süü on olnud ikka ja alati milleski muus, sest süüdimõistjate seas on läbi ajaloo väga palju tont teab mis ideoloogiast joobunud rahvuskaaslasi, et mitte öelda otse – argpükslikke kollaborante ja nahahoidjatest pugejaid. Nad on kõik tänaseni alles. Alles nii oma vagatsevas vaikimises kui raevukas revolutsioonilisuses. Nad kardavad oma rahvaga silmitsi ja omavahel jääda, sest nad on harjunud olema võõraste kuulekad komissarid. Kellegi, kes seisab nende seljataga. Kellegi, kes annab räige intressiga laenu, mida maksab tagasi kogu Eesti rahvas, neile ajjutaotud “tõe” eest.

Braveheart’i lugu on ühe rahvuse lugu. Šotlaste lugu, kes teevad parimat viskit ning käivad seelikuga. Nad on kõige uhkem ja austustväärivam rahvas minu silmis. Nad on uhked oma scottish whiskey üle, sest see on isegi šoti täiskarsklaste jaoks seotud rahvusliku uhkuse ja traditsioonidega. Nad on uhked, kandes kilte, millesse on kootud sajanditepikkused eri hõimude ajalood oma kõigi keerdkäikudega. Nad ei unusta neid, kes on nende rahva kallal sigadusi toime pannud ning tänagi teab iga karistuse ärateeninu, et see saadab teda alati. Põlgus ja unustamine!

Ma olen Eesti patrioot ning ei häbene olla eestlasena uhke. Seda uhkust ei saa minult võtta keegi! Nõndasamuti, nagu seal balkanil haamrilöökidega tapetuid, ei saa arvata alla-andjateks, küll aga põlata kogu hingest selle roima toimepanijaid.

Pidulikul pataljoni rivistusel, kus minu kaitseväes teeniv poeg sai  nooremseersandi sõjaväelise auastme, tahtnuks ma neile meestele midagi öelda. Midagi südamele panna. Neil oli vägagi hästi isegi lihasmälus meeles äsjalõppenud mooduli lõpurannak. Teisisõnu on need noored mehed, saanud poole aasta jooksul tunda, millist pingutust eeldab järgmise astme saavutamine. Tahtnuks neile öelda mõelge! Selleks, et jõuda riigikaitse tippu, sinna, kus täna hulk austust väärt Eesti rahvusest ohvitsere, kulub kümneid selliseid pingutusi. Siis tulevad aga valimised ning juba te oletegi oma esimese mooduli lõpurännaku villid ja hõõrdumised unustanud. Te ei lähe üldse valima või annate oma hääle vasakliberaalsele “hoolivusele”. Lõikate iseendale kätte sellega, et tsiviilkontrollile alluv riigikaitse juhtimine, antakse koos ministriporfelliga jälle mõne puust prillidega sorava jutuga sotsiaalselt õukonnakõlbuliku komnoore kätte. Nolk, kes ei rooma nagu teie novembrikuises metsas, vaid varjub partei inkubaatorisse sooja tuppa. Tema annab juhiseid kindralitele ja sealt alla sinule ja su vendadele. Tema käes ongi sinult ära võetud raha, mille eest masksta, et Braveheart ei oleks enam uhkuse ja vastuhaku sümbol, vaid üks veidrik, kes kannab seelikut. Mis on su uhkuse hind noor eesti mees?

F-PUKK

See oli aastal 2005. Mu parim sõber Soomes, kellega tutvumisest oli möödunud juba kümme aastat, ütles ühel taaskordsel kohtumisel, et tehku ma omale “feisspuki – proofiil”. Missasi? Olin mõni aeg tagasi lasknud kirurgist sõbral eemaldada oma nina otsa kasvama hakanud “punni”, mistõttu olin esiotsa mõistmatu. Mis kuradi proofiili? Alles lõikasin nina normaalseks? Nii ta siis selgitas mulle, et on selline imetabane keskkond inetrnetis, kus saad kuuluda oma sõprade kogukonda, kellega mistahes erinevatel põhjustel argielus sageli ei trehva. Teisisõnu – ei pea mitte midagi tegema, loo lihtsalt konto. Miks mul seda vaja läheb – küsisin selguse huvides. Mida iganes, võid sa seal oma sõpradele infoks jagada. Istusime mu elutoas laua taga. Tõin rüpeka ja tegimegi mulle sel õhtul konto. Sain omale kohe sealsamas ka kaks sõpra. Jukka ja Hanna-Mari, kes külas olid. Mõnest nende sõbrast, keda ma Soomes tundsin, said samuti mu sõbrad facebookis. Nii ma seal siis olin korraga. Umbes paar kuud, oma kümnekonna Helsinki ja Soome tuttavaga. Ühel hetkel ma enam ei vaadanud sinna F-Pukki, see lihtsalt oli mul, passiivselt ning ei toonud mulle ei kahju ega kasu.

Umbes poolteist aastat hiljem, meenus või tuli lihtsalt jutuks ja läksin vaatama, mis seal toimunud on. Ohhh sa poiss. Näen, et mul on 1386 vastamata kirja ja kutset! Selgus, et need olid inimesed, kes ka kõik tahtsid omale f-puki sõpru. Suur rõõm oli näha, et selles inimhulgas oli ühtäkki ka väga palju eestlasi. Mitut ma isegi tundsin ja mõni julgeb mind veel tänagi tunda. Nii hakkasid nagu tuulerõuged, tohutu kiirusega, ütleks lausa pandeemiana, levima uudised, jutud ja muu, mis puudutas elu f-pukis.

Kohates inimesi, küsisi mõni vahel – miks ma teda enda sõbraks ei võta? Kui ma seda siis viisakalt teha proovisin, sain Zuckerbergi meestelt teate, et mul on juba 5000 sõpra ja rohkem enam ei saa juurde ahnitseda. Metsik hulk aega, mis kulus seal f-pukis lihtsalt nagu klassiekskursioonile kaasa saadud taskuraha. Küll oli seal toredaid kohtumisi, taaskohtumisi, lahkumisi, hüvastijätte ja muud. Ei pidanud enam laua tagant tõusmagi, et maailmale ring peale teha ja suhelda tunni jooksul rohkem, kui hiilgeaegade Rock Summeril kogu festivali ajal kokku.

Mingil hetkel, tahtsid minu sõbraks saada ja palusid et ma neid meeldivaks peaks, enam mitte üksnes inimesed. Objektid, üritused, söök ja jook ning mis kõik veel, olid ärganud ellu ja segunesid inimestega. Mulle meeldis kummaliselt nii minu kunagine koolipõlve suur armastus, kui tore koristusfirma. Ma sain korraga vabalt suhelda nii oma hea sõbraga Itaalias kui puhkeruumi mööbliga. Nägin, kuidas kõik ärkas ellu.

Inimesed hakkasid elama nagu Strugatskite kujutlustes ja mitut elu korraga. Muutudes iseendaks, mõneks inimlikuks tundeks, tarbekaubaks või tont teab veel kelleks. Poliitikud muutusid kibekiirelt maskikandjateks. Kosmilise headuse hõllandustest sai üksikute snobismi asemel, kõikide möödapääsmatus. Kutsikad, vasikad, põrssad, maimud, tited ja kõik muu “oikuiarmas” sai normiks. Täiesti võhivõõra inimese surm tõi virtuaalpisaratest mõne tunniga kokku terve kaastundemere. Värsketest, veidi vanematest ja isegi vanadest päikesereisidel tehtud pildikestest, sai nüüd osa südatalvisest masohistlikust masturbatsioonist, mida tehti meelega teiste inimeste ees. Algas tasahilju see üksteise kiitmise ja vihkamise aeg. Kui polnud millegi eest kiita, mõeldi se välja, nii nagu ka vihkamise puhul. Proofiilipilte hakati teatud puhkudel värvima erinevates rahvusvärvides, jäädes siiski alati reserveerituks nende riikide leina trööstimisel, kes Brüsseli käsu kohaselt ei pea sallima. Mis sellest, et sealgi süütud inimesed hukkusid. Ravimatult sügava tuntusevajadusega “minasuudanitest”, said läbi suvereporterite algkursuse, tänased õukonnaportalide peatoimetajad. Polnud orjapidajal vaja enam palkagi maksta, rääkimata töövahenditega varustamisest. Kogu kõmu, jutu- ning pildimaterjali hakati ammutama hommikustel virtuaalsetel jalutuskäikudel.

Imeline, et see kõik on olemas ja töötab. Mõelda mis saab, kui seda ei oleks, pole isegi mõtet.

Inimene on olemuselt leidlik ja suurem osa inimestest ei vaja tegelikult sellist maailma. Midagi see armas inimese laps siiski vajab? Ta vajab teist inimest, ligimest. Olgu see megalinna mäslevas metroos sagivate miljonite keskel või valge liivaga üksikul saare rannal. Teist inimest tahame oma kõrvale. Kedagi, kelle jaoks olla ja kelle olemasolemine on ääretult tähtis. Kui kümme aastat tagasi kirjutasin f-pukki, arglikult ja mõeldes kas maksab – “I am travelling to Finland on 1th of September” siis nüüd kirjutasin üleskutse motorahvale. Sõbra ümmargust juubeliaastapäeva tuli austama mõnisada mootorratturit kogu Eestist. Korraldan ka sel aastal, juba kevadel, järgmise motosõprade paraadi. Tuleb palju tuleb, aga ma tean, et viis kuuendikku tulijatest ei kuule sellest f-puki kaudu. Seega niisamuti,  nagu minu lapsepõlveski, kirjutavad lehed sitta ja sellest mis elu tegelikult on, kuuleb ainult piimapuki juures. Arvasin kunagi, et facebookist saabki XXI sajandi piimapukk, kuid eksisin, sest selle meediumi turvaauk on avastatud – seal ei ole enamuses reaalsed, vaid virtuaalsed inimesed. Luarvik Luarvik ning Doktor Moses oma imeilusa naisega. Täpselt nagu Strugatskid kirjutasid.

FAKEBOOK

 

FAKEBOOK on avalik ja kõikidele soovijatele tasuta loetav kirjaplokk, kuhu tehtud ülestähendused ja ääremärkmed on viimseni kohustustevabad ega pretendeeri tunnustusele.  Mida inimene ise ei soovi avalikult öelda, seda ei pea ta avalikult ütlema. Samuti on see ka lugemisega. Lugemine ei ole kuulmine, kus pole valikuvõimalust ise otsustada, mida kuulen ja mida mitte.

     Elame väga huvitaval ajal, sest tähtsam kui see mida öeldakse, on tänapäeval ütleja persoon ja positsioon. Sellepärast janunemegi kõik sõnavabadust.

Mõtlen selle all SÕNA VABADUST. Sõna õigust sõnana elada. Nii riigi põhiseadus kui hall dressipluus loosungiga SÕNA ON VABA, annavad igale kirjutajale õiguse kasutada vabalt IGA SÕNA. Aitäh selle eest!

EESTI – EESTI

Taevaisa näeb, kuidas igaüks oma vaba valiku teeb ning Eestile aastaid annab. Tema annab aastaid ka Eestile ning meile kõikidele. Tema näeb sedagi, kuidas igaüks oma vaba valiku teeb ning usub või ei usu. Isegi kui ei usu, on seegi usk, sest usk võiks igaühel olla. Nõndasamuti, võiks olla igaühel õigus oma vabale arvamusavaldusele. Vabadus arvata teistmoodi – omamoodi. Kritiseerida teise inimese arvamust on niigi despootlik, aga kritiseerida kedagi arvamuse avaldamise eest pole enam relevantne. Vaadates lõppenud aastale kui lahkujale, tänuga kummardades ja hüvastijätuks viibates järgi, jäi mulle hinge üks igatsus. Vajadus sõnaraamatu järele on juba ilmne. Kas näevad seda minugi silmad, ei oska öelda, kuid möödapääsmatuks see varsti saada võib. Pean silmas Eesti – Eesti sõnaraamatut. Sellist raamatu ja e-variandis välja antud mahukamat ning tasku- ja nutiseadme versioonis vestlussõnastikku.                                                                    Taasiseseisvunud Eesti ajal on “eesti keele teema”, nagu sinep süldi kõrval, igas lauas teemaks. Mis saab rahvusülikooli õppekeelest, näitab me kuulekus kupjale ja meeldida tahmise soovi sügavus. Mis saab riiklikust keelenõudest riigi- ning munitsipaalsektori esindus- ja funktsioonametnikele, näitab immigratsioon ja selle mõju tööturul. Ka hoogu koguv väljaränne lahjendab emakeelt nagu vesi piiritust. Inimesed ajast, kelle lapsepõlve mänguväljak ei mahtunud pihku, on niikuinii juba jännis e-keele mõistmisega. Nende näidete loetelu võib vabalt järgmisse hommikusse venitada ja see polegi eesmärk.                    Soovin kogu südamest, et me keel oleks rikkalik ja põnev. Tahan seda kuulda ehedas esituses, mistahes Eestimaa nurgas, ükskõik kelle suust. Ehedas, see tähendab igapäevases keelekasutuses, mitte üksnes kusagilt fondidest näpistatud eelarvega tehtud kultuurnupukestes siin-seal õukonnameedias. Mulle väga meeldivad need inimesed. Inimesena. Need perifeerias tervet mõistust säilitavad ägedad noored ja enam mitte kuhugi minna tahtvad vanad. Inimesed, kes pügavad lambaid ja hekke, teevad heina ja kasvatavad põllusaadusi ausalt, ilma hinda vabandava veidra mahejututa. Saan aru, kui setoke või võroke kõnelevad, mis sellest, et seda keelt ise kõnelda ei mõista. Kuulan ja olen veidi kade, umbes nagu siis, kui näen millise uhkusega šotlased kannavad oma kilte.  Selles keeles palvetatakse, olgu esiisade hiites või jumalausku pühakodades. Selles keeles avaldatakse armastust ja väljendatakse viha. Öeldakse mida ise arvatakse ja kui vaja, seda mida teise arvamusest arvatakse. Saadetakse persse ja palutakse vabandust.            Mul on hirm. Hirm, et me rahvana eriarvamuste venituspingil ükskord lõhki oleme kistud. Katkirebitud ja sandistatud ning ka selles lõpptulemuses, üksteist süüdistavad verised käntsakad. Abitud, haletsusväärsed ja võõrastavad. Mul on nukker. Nukker, et me muutume päev päeva järel lõugavaks pööbliks gladiaatorite võitluse tribüünidel. Tõstame pöidla või suuname alla. “Laigime” või ei laigi kedagi endi seast, lootes ja uskudes sügavalt ainult sellesse, et me ise ei ole järgmine, keda “laigitakse” või ei laigita.          Urmas Ott oli ja jääb minu jaoks iidoliks ja eeskujuks, sest ta suutis “kuuendikule” planeedist tõestada, et oluline ei ole mitte see mida sa ütled, vaid see kuidas sa seda teed. Seda oskas Aarne Rannamäe ja seda oskab Vahur Kersna. Palun võtke kätte, otsige laiast netiavarusest või kust iganes ja kuulake, KUIDAS nad ütlevad. Peale seda uskuge, lööb tuba särama, sest te saate aru MIDA nad ütlevad. Ma ei võrdle end nende meestega, ma vaatan neile alt üles ja tahan olla nende moodi. Siis, ükskord kui Jumal tahab, on ehk olemas ka see Eesti – Eesti sõnaraamat, mille abil me omavahel uuesti suhtlema õpime.