EESTI 100

Tahad kihla vedada? Olen valmis käed lööma, kui tahad öelda, et sina ei ole see, kes põhimaanteedel, kus suurim lubatud sõidukiirus on 90 km/h sõidad tegelikult “sajaga”. Sinna vahele mahub tegelikult mitte väga palju. Kõigest 10 kimoeetrit tunnis, ehk liikuva inimese tervisejooksu distants. Tahad veel kihla vedada? Olen valmis käed lööma, kui tahad öelda, et sina ei ole iial näinud baarmeni, kes püüab virtuoossust teeseldes üheksakümne grammi napsiga, täita pilgeni täis sajagrammine klaas. Sinna vahele mahub tegelikult ju kõigest see kümmekond grammi, mis mõne teise aine puhul ilma pikema jututa trellide taha viiks. Nähes tammudes lähenevat seda suurt pidu, tuleb tahmatult huulile küsimus – kas Eesti 100 jääb niisamuti  selle kümnendikuga eksimise raamidesse? Kas Eestimaa on sajaaastane? Kas Eesti Vabariik on sajaaastane? Ei kumbagi. Eesti MAA on sama vana kui kõik muu Jumala loodu. Eestimaa algas 800 aastat tagasi pühitsemisega Maarjamaaks. Eesti Vabariik on 1918. aastal sündinud ning pärast paarikümmet aastat lakanud vabatahtlikult ja vastuhakuta olemast, olles üle poole sajandi Venemaa poolt okupeeritud Nõukogude liiduvabariik. Mina olen sündinud 1969.aastal ning oma esimese Eesti passi sain ma 1992 aastal.  Minul, nagu kogu ülejäänud Eesti kodanikkonnal, olenemata vanusest, rahvusest või usutunnistusest, oli Nõukogude Liidu pass. Ma ei ütle et ma olin 23 aastat keegi teine, aga ma ei olnud sellel ajal Eesti Vabariigi kodanik. Sellist riiki lihtsalt ei eksisteerinud! Teisisõnu kütame edasi nagu seni? Vajutame gaasi veidi rohkem. Valame klaasi veidi vähem. Ütleme, et on 100. Mul on väga hea meel et Eesti on olemas ja ma armastan teda ausalt. Ma vaatan  oma Eestimaale tänuga silma, et ta on kandnud ja toitnud minu esivanemad ning võtnud nad oma mulda puhkama. Ükskõik mis ajad siin on olnud ja mis inimesed valitsenud ja juubeleid pidanud. “Eesti 100” ärgu olgu propaganda peenraha ja peo pealkiri vaid MISSIOON. Jumal aidaku me järeltulijail seda näha!

KONRADI VIIUL

Müstiline on maailm kus elame. Meie ise ja kõik mis meiega toimub. Üle tosina aasta tagasi, kuulsin kusagilt, kellegi kaudu uudise, et mu kallite poiste koolis, oli juhtunud väga kurb sündmus. Üks väikemees, oli temale antud aja viimaseni ära kasutanud ja läinud. Vanemate, lähedaste ja paljude sõprade lohutamatuks kurvastuseks.

Südantlõhestavalt kurvaks kogu selle kuuldud surmateate juures oli üks fakt. Seesama väike mees, oli olnud esimese klassi esimesest koolipäevast alates, vabatahtlikuna see, kellele sai osaks au, mida soovisid rüütellikult kogu klassi poisid. Nimelt oli klassis üks poiss, kellele polnud antud näha. Kõike muud oli talle andena antud rohkesti ja nii sai pime poiss hakkama nii koolis- kui muusikakoolis käimisega. Pimeda poisi kooli-vennaks, selle kõige otsesemas tähenduses, sai tema. Ta aitas kuis oskas, olles vajadusel sõbra silmadeks ja käteks. Kui ma kuulsin, et see abivalmis väikemees lahkus, olin ma nii neetult kurb, et lubasin endale kodus kaua, valjusti nutta. Tundsin, nagu oleksin ise midagi tegemata või hooletusse jätnud ja süüdlasena.

Minu lohutajaks sai kirjutamine ja on seda tänaseni. Kirjutamine viib mind mujale ja annab tagasi kadunud jõu ning usu. Ka täna. Niisiis, kirjutasin ühe jutiga ühe loo, mis tuli kusagilt minu seest. Üks jutt, mille pealkirjaks sai KONRADI VIIUL. Ma tahtsin kogu südamest, teha midagigi, selle pimeda väikemehe heaks, kes jäi ilma oma kallist sõbrast ja koolivennast. Nii tuli mul hullumeelne idee ja ma helistasin sõber Priit Pajusaarele. Rääkisin talle, et mul on idee ja üks lugu. Tahaks sellest teha filmi mis mõeldud pimedatele. Küsisin kas võin saata loo ning palusin sõbra arvamust, kas ta nõustuks kirjutama sellele loole muusika. Originaalmuusika, nagu mistahes täispikale filmile…

Priit helistas tunni pärast tagasi ja ütles – teeme! See mis sealt tulema hakkas, oli minu jaoks väga õige juba esimestest näidiseks tehtud katketest. Edasi helistasin Lembit Ulfsakile, kellele rääkisin sama jutu ning saatsin lugemiseks loo. Lembitki helistas tunni pärast tagasi. Ütles – väga hea, teeme! Nõnda saimegi ühel pärastlõunal Vanas Raadiomajas Lembituga kokku ja läksime stuudiosse, et lugu sisse lugeda. Saime selle tehtud tänu väga professionaalsele ja abivalmis helirežissöörile, keda tahan tänada ka tänaseks lahkunud Lembitu poolt kiidetule lisaks.

Nüüd on see lugu olemas olnud juba pea kümme aastat.  Ma tunnen ja tahan selle loo  välja tuua, et kõikidele kes iial armastanud, öelda aitäh, et olime koos olemas ja saime neid asju teha. Ilmselt nii peabki settima ja klaaruma veel mõnigi asi.

FOODSTEPS

Mis saab, kui ühel ilusal päeval lõpetataks ära  toidu serveerimine? Pean silmas seda “auru” mis kulub söögi taldrikule paigutamisele ja igasugu viguritega apetiitsemaks muutmisele. Mis juhtub, kui jätta suurelt tühjalt liualt ära see soustiga joonistatud “edeva notari allkiri”? Mis muutub, kui toitu ei tehta enam suure pingutusega “värviliseks” või värskeilmeliseks kõikvõimalike õite, maltsade ja seemnetega? Kuidas maitseb ahjus küpsetatud juuretiseleib, kui see on traditsiooniline, klassikaline või öelge kuidas tahate, ehe rukkileib? Ilma taignasse segatud millegita, mis peaks midagi nii tavalist, nagu seda on leib, muutma ühtäkki “põnevaks” või “üllatavaks”?

Mitte midagi ei saa. Mitte midagi ei juhtu. Mitte midagi ei muutu.

Tõenäoliselt saab toit ausam. Tuleb kapist välja ja ei pea häbenema, et ta on see, mida me sööme. Olenemata toitumisharjumusest või eneseväljendusvahendiks olemisest. Vaata või seda, mis on viimase viie aastaga muutunud kohvikultuuris. Millal sa viimati jõid kohvi ilusast kohvitassist. Oled sa korralikku kohviserviisi üldse näinud viimasel ajal? Pigem on näha, kui suur kogus kohvi juuakse ära jooksu pealt ja papptopsist. Seepärast otsustasin minna tagasi lätete juurde. Lõpetada toiduga mängimine. Toit peab olema tehtud armastusega ja ausalt. Väljenda end toidu võrratute maitsetega, mitte teda visuaalselt naeruvääristades. Haute couture ja pret a porter käivad mitte üksnes moemaailma juurde. Need sobivad tabavalt ka toidukultuuriga. Mängi, õilmitse ja hulla kui teed šoud, aga selleks pead enne raha teenima. Paraku seda, saab üksnes hea ja kvaliteetse kaubaga, mis eeldab teadmisi, tahet, pühendumist ja tohutult palju tööd.

PRESSIVAENLANE 2017

Uus kirikuaasta on alanud ja kalendriaastast on saamas vana aasta. See on olnud väga eriline aasta. Ei usu? Tee proovi. Googleda ja vaata lõppeva aasta pressivoogu. Kui leiad kasvõi üheainsa positiivse uudise Eesti õukonnameedia veergudelt, võta ühendust, teen lõunasöögi välja. Millest kõik algas ja miks see nii läinud on? Ei midagi üleloomulikku. Kahe – kolme rängalt solvunud kaasmaalase ja vihast ning kättemaksuihast toituv raha-ahne meediamasin. Kes need solvatud siis on? Esmajoones “punahabeme” meediakaleeril alumistel aerudel punnivad följetonistid, kes said aasta tagasi lugejateni jõudnud Afganistani päevikumärkmetes tunda seda, mida ise igapäevatööna teistele teevad. Nädalakirja peatoimetajaks tõstetud tujurikkuja. Mees, kes enda suhtes kriitikat ei talu ja rängalt solvus, kui ütlesin, mida ebaõnnestunud telesketšist arvan.  On suutnud pea aasta lõikes, vähemalt korra kuus, koos ülemnõukogu esimehe võsukese ja teiste riigipalgaliste parketikomsomolidega midagi välja imeda. Olgu see siis tele-, raadio-, trüki- või online meedias. Nähes hiliskevadeks, et kõik süütamiskatsed susinal luhtuvad, võeti appi näiliselt valusam tuli ning tariti mudasõtta mu pere ja lapsed. Kõik ühe eesmärgiga – teha jõhker laimukambakas. Peksta vahendeid ja valesid valimata maatasa ning valada haisva sopaga üle oma inimene, kes julges olla lihtne, aus ja otsekohene. Öeldes välja see, mida kitsamas ringis isekeskis siunavad isegi needsamad võltsheadusega hõilutajad. Endise KGB Rootsi – agendi madal tatipritsimine komeetrstelevisioonis ei lähe sellessegi kategooriasse. Lihtsa tahmanina kühvlitäis sütt pugejalikult katlaahju vista, näis toovat lihtsat poliitilist tähelepanu kohalikel valimistel. Küsimus ei ole selles, kas ja kuidas ning ons üleüldse mõtet üritada sellest välja ujuda. Lõppude lõpuks ei ole midagi uut siin taeva all – lugeja on väärt seda, mida ta loeb. Oled sa ikka õiglane kohtumõistja, Eesti meedia? Enne kui vastad, mõtle! Sina oled õhinaga ja tõtates, nagu meid ilma selleta eestimaalaste seas ei teataks, nimetanud alati Kreisiraadio – meesteks. Ühele ei suuda sa kahe aasta jooksul andestada “murjanit” ja “metsalist”, kahte eestikeelset sõna. Teise aga poputad puhta särgiga pildile tagasi kohe peale kriminaalse “džinnirodeoga” arestimajja paigutamist. Räägime heast ajakirjandustavast? Kus ja kellega? Nalja teete. cropped-anfass-bykerstiniglas-2.jpg

SÜGISVOLINIK

31.oktoobril kell 15 tuli kokku Viimsi valla IX koosseisu volikogu. Vallamajas oli rahvast veidi rohkemgi. Kaameraid ja fotolampe sähvis ootuspäraselt, sest volikogus on neid inimesi küll, kes üle-eestilise meedia huvisfääris. Tundsin sellest seltskonnast vaevu veerandit ja sellestki pooled, olid viimaste valimiste ajal, ristunud radadel trehvatud. Olin rõõmus, et saan istuda selle pika laua taga, ligi neljasaja viimsilase esindajana, kes valimistel koduvallas kolmanda tulemuse teinud. Ei jäänud head tunnet sellest õhustikust. Ütleks, et selle õhustiku kirjeldamiseks parim sõna on – ebamugav. Inimestel oli ebamugav olla ning selle tunde peletamiseks, tegi igaüks midagi jõukohast. Volikogu esimehe ja -aseesimehe valimised, olid peaaegu identsed kunagiste pioneerimaleva valimistega. Üks kandidaat kohale, kes saab piisava portsu hääli ja nii ta läheb. Kuidagi mage tunne jäi sellest kõigest hinge. Siiski olen õnnelik, et mul on õigus olla selle laua taga sirge seljaga ning seista oma valijate ja omaenese ausa nime eest. Ma olen maailmakodanikust patrioot ja olen täna usaldatud tegema endast kõik olenev, et habeme ja puust prillidega lapsed Eestit liivakasti vedelema ei jätaks, kui mänguisu üle läheb. Mina jään.

Eesti kaitseks antud aastakümme

1969 aasta “töörahvapüha” hilisel pärastlõunal, kui Rakveres, Vene tänava sünnitusmajas sündisin, oli viimasest küüditamisest möödunud 20 aastat. Eesti oli olnud selleks ajaks 30 aastat okupeeritud nõukogude väikeriik. Rakverest räägiti uhkusega kui nõukogude impeeriumi kõige pisemast professionaalse teatriga linnast. Just nagu poleks see sovetlik moodustis tervikuna üks teatraalne jamps olnud. Kõige selle kiuste, ei olnud inimesed sel ajal sugugi üksnes poolopakad perifeerialased, nagu tänased habemega nutilapsed kogu lähiajalugu visualiseerida pingutavad. Las me naerame ise oma mineviku üle!

1984 aasta kevadel lõpetasin põhikooli koos lastemuusikakooliga. Kaks diplomit ja paarkümmend rubla taskus, sõitsin Tartu. Juuli alguseks olin vastu võetud Kunstikooli õpilaseks ning algas aeg, kui tegin kõike seda, mida iga terve inimene teeb esimest korda elus. Sellest kahest kümnendist minu elus, kirjutasin ja avaldasin hiljem, Petrone kirjastuse lapsepõlvelugude sarja esmaväljaandena, oma esimese raamatu – “Poisi lugu”. Värske autorina, olin siiralt uhke tunnustuse üle, milleks oli nominatsioon Vilde nimelisele kirjanduspreemiale. Selle võttis Tõnu Õnnepalu.

1988 aasta kevadeks, olin olnud aasta kirjavahetuses oma Rakvere kooliaegse klassivenna ja mitme Tartu Kunstikooli vanema kursuse koolikaaslasega, kes olid saadetud veel aasta eest Nõukogude armeesse, üle laia Venemaa. Minu sõjaväkke minek, seisis väga suure tõenäosusega samuti ees. Sellest palju tähtsam oli aga sisseastumine ERKI-sse. Astusin moe erialale ja sain maksimaalsete punktidega esimesena kooli sisse. Sügisel selgus, et ENSV sõjakomissari käskkirjaga, ei võeta ülikoolides õppivaid päevase osakonna noormehi stuudiumi ajal ajateenistusse. Teisisõnu – olin nüüdsest vaba mees.

1993 aasta suvel, kaitsesin Hardi Volmeri esimese täispika mängufilmi “Tulivesi” kostüümikujundusega oma rõivadisaineri diplomi ning sõitsin jätkuõpingutele Saksamaale. Saksamaal oli langenud Berliini müür. Ida – Euroopa nõukogude satelliitriigid, olid erinevalt Balti riikidest, veriste rahvuslike vabanemisliikumiste tuules ning ametis oma moskvameelsete kollaborantide hukkamisega. Jugoslaavias püüdsid venemeelsed serblased hoida liitriiki jõuga koos seni, kuni mädapaise viimaks plahvatas ja algas XX sajandi ilgeim tapatalg keset Euroopat. Eestis oli käibel Eesti kroon. Meil oli oma rahvuslik lennufirma Estonian Air. Taasloodi Eesti Politsei ja Kaitsevägi.

1997 suvel sündis poeg Joosep. Olin maailma kõige õnnelikum mees ja uhkeim isa. Olin selleks ajaks koos Tarmo ja Peetriga, teinud KUKU raadio laupäevaõhtutes kultusliku kuulatavusega Kreisiraadiot ning algasid esimesed teletööd. Õhtune megamenukas otsesaade KAHVEL koos Kiur Aarmaga. Sellele järgnes Eesti esimene, kõigi aegade suurima eelarvega ja kommertstelevisioonis litsentsiga toodetud vaatajahitt “Kes tahab saada miljonäriks”.

1999 aasta sügisel sündis teine poeg Luukas. Minust sai kõige uhkem isa ja õnnelikum mees kogu Päikesesüsteemis. Teenisin oma esimese miljoni. Ostsin omale maja ja vahetasin iga kahe aasta tagant võimsa auto veel võimsama vastu.

2002 küünlapäeval lõin oma esimese firma. Viisteist aastat hiljem loovutasin selle tugeva ja nimekana, koos kõigi varade ja õigustega oma poiste emale. Viisteist aastat hiljem ei suutnud ma teda kaitsta ei maailma õeluse ega vaenlase valede eest.

2003 kevadel, oma telepopulaarsuse tõusulainel, andsin järgi kutsele osaleda poliitikas. Minust sai värskelt asutatud Res Publica liige ning Riigikogu märtsivalimistel võitsin lõuna Eesti inimestelt saadud isikumandaadiga koha parlamendi X koosseisus. Olin omal soovil Riigikogu riigikaitsekomisjoni liige. See oli ülipõnev ja oluline aeg Eesti riigikaitse ajaloos. Liitumiskõnelused NATO-ga ning Eesti Kaitseväe ja Piirivalve kiire areng.

2005 sügisel astusin vabatahtlikuna Kaitseväe Lahingukooli reservohvitseride kursusele. Olin selle XXXVI lennu lõpetanu ning 2006 sai minust reservrühmaülem, sõjaväelise auastmega lipnik. Lipnikupagunid andis Sõjamuuseumis üle Kaitseväe juhataja, viitseadmiral Tarmo Kõuts. Astusin Kaitseliitu ning minust sai Tallinna Maleva Põhja kompanii võitleja. Kõigil järgmistel aastatel osalesin vabatahtlikuna igal kaitseväe suurõppusel Kevadtorm. Olen esimese rahvusvahelise CIMIC ohvitseride kursuse lõpetanu. Osalenud mitmetel kaitseveäe koolitustel, kursustel ja õppustel.

2011 sügisel asusin omal initsiatiivil kaitseväe tegevteenistusse. Olin selleks ajaks sõjaväeliselt auastmelt nooremleitnant. Tegevteenistusse asudes täitus minu auastmeaastate nõue ning minust sai teenistuse alguses leitnant. Minu teenistuskoht oli Kaitseväe Teavituskeskus, mis tollel hetkel oli töölaud peastaabi teavitusosakonna ülerahvastatud kabinetis, mille õhustik oli kõike muud kui kollegiaalne, ohvitserlik või viisakas. Ma tulin meediamaailma valgematest koridoridest, ülemistelt korrustelt ja mind selgelt ei oodatud sinna. See kiuslik klassivaenu õhkkond alates esimesest päevast, oli kohati pentsikult haletsusväärne. Minu õnneks, oli kaitseväe kõrgema juhtkonna eesmärk ja nägemus Teavituskeskusest siiski midagi enamat kui alguses ehamatavalt mõjunud teavitusosakonna oma. Nii sain asuda komplekteerima ise oma meeskonda.        Tõeline kergendus oli kolimine Peastaabi ülerahvastatud ja pingelisest õhustikust tühjana seisvasse Sakala keskusesse. Ma panin kokku parima meeskonna, keda sain usaldada ja kellega koos töötamine ning töövälised head suhted, tegid Teavituskeskusest kiiresti areneva ja toimiva üksuse. Staabi- ja Sidepataljoni alluvusse tõstetuna, sündis teavituskompanii, mille võimekuse arendamisel oli kogu pataljoni toetus. Väljaõppe- ja töömeeleolud olid kindlasti ühed parimatest kogu kaitseväes ning Teavituskeskus kui üksus muutus seni põlatud ja tüütust segajast, loovaks koostööpartneriks üle kogu kaitseväe. Tung teavitussõduriks sundis tublimate ajateenijate valimistel sisse viima konkursi. Reservväelased ei olnud õppuste ajal enam tasuta tööjõud ja kuulekad tsiviil-lambad, vaid meediataustaga professionaalsetest erialaspetsialistidest kokkuharjutav riviüksus.

2012 sügisel hakkasin osalema ohvitseri täiendõppes ja koolitustel. Nii lõpetasin Kõrgema Sõjakooli juures nooremstaabiohvitseride kursuse pataljoni tasemel. Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves andis mulle kapteni sõjaväelise auastme.

2013 aasta jooksul käisin läbi kaitseväe missioonieelsed kursused ja õppused ning mitu rahvusvahelist erialakursust välisriikides. Novembris 2013 läksin vabatahtlikult Eesti Kaitseväe rahvusvahelisele sõjalisele missioonile Afganistani Islamivabariiki. Missiooni ajaks, andis Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves, majori sõjaväelise auastme. Minu teenistuskoht Helmandis, oli Eesti kontingendi ESTCON16 ja jalaväekompanii ESTCOY17 teabeohvitser. Missioonil Afganistanis osalesin välioperatsioonil koos Eesti jalaväekompanii ning USA Merejalaväe õhudessantüksusega. Võtsin osa Kabulis toimunud NATO- ja liitlasriikide tippkohtumisest. Teenistuse käigus tegin igapäevaselt koostööd Ühendkuningriigi meediakeskuse ning USA merejalaväe meediakeskusega. Sellest veel tihedam ning viljakam oli kaas- ja koostöö tsiviilmeedia kanalitega nii kodu- kui välismaal. Missioonil teenisin välja NATO ning Eesti missioonimedalid ja USA merejalaväe kopterieskadrilli ülema tänumündi. Ma nägin mis sõda on.

2014 täitus minu kuus kuud kestnud missioon ning ühtlasi ka kolme aasta pikkune, kindral Ants Laaneotsaga sõlmitud teenistusleping. Mulle tehti ettepanek, jätkata teenistust ning ma võtsin selle pakkumise vastu. 2015 ootas ees Eesti kõigi aegade suurim sõjaväeõppus “SIIL” ning olnuks kahju sellest kõrvale jääda. Selleks ajaks oli väga hea töö teinud kogu Teavituskeskuse kaaderkoosseis ning selle üksusega “sõttaminek” olnuks iga ülema unistus. Teavituskeskus tegi suurõppuse “SIIL” raames selgelt ajaloo parima kaitseväelise teavitustöö nii kvaliteedi kui kvantideeti mõttes.

2015 oktoobris täitus minu neli aastat tegevteenistust Eesti kaitseväes. Läksin kapteni sõjaväelise auastmega reservi. Mul on teada minu sõja-aja ametikoht, alluvad, ülesanded ja vastutus. Ma sain kaitseväe juhatajalt, kindral Riho Terraselt Kaitseväe eeskujuliku teenistuse risti ning Staabi- ja Sidepataljoni tänuplaadi ja Teavitusosakonna hinnalise meeneplaadi. Ma läksin sirge seljaga, õnnelikuna ja rahul, et olin selle ära teinud. Täita oma kohus sünnimaa ees ja olla mees, kelle üle lapselapsed võivad olla uhked, öeldes – minu vanaisa oli Eesti Vabariigi ohvitser. Ma andsin selle nimel vabatahtlikult 10 aastat oma elust, sest ma olen patrioot ja tahan olla uhke Eesti üle.

2016 novembris avaldasin autobiograafilise raamatu MISSIOON. See päeviku formaadis ülevaade, sõjaliseks missiooniks valmistumisest, seal toimunust ja hinges läbielatust, sai minu süüpingiks. Selle raamatu kaante vahel kirjutatu oli liiga otsekohene ja aus ning ei kattunud õukonnakõlbulike heietuste, ega valedega vooderdatud potjomkinlusega. Seda raamatut rapiti ja püüti põrmustada ilma sisu analüüsimata. Ometi sai temast aasta menuk. Seda hoiakute, eelarvamuste ja solvumiseta lugenud inimeste liigutavalt positiivne ja aus tagasiside autorile näitas, et olemegi jõudnud hirmuajastu algusse.  Minust hakati tahuma kibestunud pettujat, nagu seda on jõustruktuuride lähiajaloos tehtud üsna mitme ohvitseriga ka enne mind. Kui nad ise või nende kriitiline hoiak, kellegi või millegi suunal on häirinud, on alati leidnud mehi ja naisi, kes teene eest kõhklemata käsi on nõus määrima. Õnnest, et endal nahk terve, rõkkavale pööblile “vaimutoidu” ette hakkima ja künasse kallama. Nii on lood.