PAGULASED

Tulin Linnahallist. Seal toimus just midagi erakordset. Mis see täpselt oli, ei hoomanud siis ilmselt mitte keegi. Aus olles tundus siis kõik, mida sai vähegi teha, et näidata oma vastumeelsust tibladele, sovettidele ja nende kollaborantidest persepugejatele, minimaalne. Linnahallis räägiti Eestist ja oma riigi tulek tundus kohe kohe siinsamas. Mis sellest, et rääkisid kommunistid. Ses eufoorias, mis novembrikuus algas, lõikus nagu pulmas kus keegi pussitab pruudi nooremat venda, ahastaust tekitav uudis, et Armeenias on toimunud kohutavate tagajärgedega maavärin. 10ndal detsembril kadus maapealt Armeenia linn Spitak. Tuhanded kannatajad, kaos, apokalüpsis.

Ma elasin koos ülikoolikaaslastega Lomonossovi tänaval. ERKI ühiselamus. Esimesel korrusel oli Tallinna Balletikooli internaat, ülejäänud korrustel kunstitudengid. Esimesel korrusel olid mõned toad ja üks puhketuba. Tubades elasid nö “demblid” ehk siis vanemate kursuste tudengid, omaette tubades, et saaks oma diplomitöödega jännata. Puhketuba oli suhteliselt askeetlik, ent ometi oli seal õhtuti rahvast tulvil. Vaadati telekat, tehti suitsu ja piiluti plikasid ning plikad piilusid poisse.

Mõned nädalad peale maavärinat, majutati meie ühikasse trobikond armeenia maavärinas kannatanuid. Need olid lõviosas nahktagides ja ronkmustade juuksepahmakutega ning karvaste lõugadega mehed. Tassisid sisse ja välja neid koledaid sini-puna-valgeid kilematerjalist suuri kaubakotte ja blokeerisid kogu selle koridori, kust nende pärast tõsteti välja diplomandid ning ka meie puhketuba. Meile öeldi pidevalt, et hoidke uksed lukus ja väärtesemed enda ligi kui välja lähete.

Needsinased armeenlastest maavärina ohvrid – pagulased, elasid ERKI ühikas umbes kolm kuud. Umbes märtsis-aprillis olid nad läinud.

Toad, milles nad elasid, olid lõpuks puhtaks varastatud ning ära lagastatud.

Kaasa oli viidud KÕIK, mida sai lahti kruvida ja uksest välja viia. Isegi aknakremoonid. Puhketuba, kus olid lauad lauamängudega, karoona, televiisor ja diivanid ning tugitoolid oli TÜHI. Kõik oli minema viidud. Keset tuba oli põletatud üht vana voodimadratsit, mis oli enne täis kustud ja situtud.

See oli seeme mis kujundas minu hoiaku igaveseks. Erinevalt poliitkorrektsetest puust prillidega hipsteritest ja europrojektidega õitsele puhkenud vinnilistest uuskomsomolidest, tean ma väga hästi, kuidas üks kõigest ilma jäetu maailma ja kõigesse enda ümber toimuvasse suhtub. Erinevalt eelpool nimetatutest, olen näinud lähedalt ka Afganistani sõja ohvreid ning seda haigutavat musta auku, kuhu väidetavalt oldi aastaid veetud nii EU kui USA humanitaarabi. Need rahakohvrid ei ole kunagi isegi õhku tõusnud. Rääkimata pärale jõudmisest.

Veel ohvitserina kaitseväes teenides, söandasin sellest kogunenud taagast vabaneda soovides, öelda mida kogu sellest globaalsest maffiast ning poliitikute immigratsiooniärist arvan. Subjektiivselt ja kodanikuna. Ju sa mäletad isegi, mis sellega kaasnes. Õukonna poolt lindpriiks kuulutamine, näidispoomised ning sitaga ülevalamine, et hävitada terve elatud elu. See õnnestuski osaliselt. Sadade lammaste jaoks oli see pädev faktor, et mitte riskida ning puudlina kuulekalt alluda. Avalike “hukkamiste” eesmärk see ongi. Näidata, mida me teeme nendega, kes pole meiega.

Ülestõusmispühaks on lahingtegevus Ukrainas läbi. Ma näen seda selgelt.

Selleks ajaks kasvab Lasnamägi kolmandiku võrra suuremaks ega mahu enam kahele poole Nolani kanalit elama. Rakvere linnatäis inimesi otsib omale kohta elus. Mitte peavarju…vaid kohta elus! Unistades samamoodi, nagu me ise terve selle kuradi vene okupatsiooni aja unistasime läände pääsemisest, sest teadsime neid jumala valitud rahva imelisi edulugusid peast. Me ei tea ju tegelikult mitte sittagi neist punaste eest pakku jooksnutest, kes ei saanudki jalgu alla. Kes poosid end üles, lasid maha, hüppasid rööbastele või lihtsalt jõid end surnuks. Neist ei räägitud kogu ESTO päevade ajaloo jooksul poolt silpigi, ometi olid nad samuti õnnelikud pakkupääsenud. Toonane eliit pani konservivabrikus rohelisi herneid purki või kleepis ümbrikke ning püüdsid ennastunustava kiirusega muutuda ameeriklasteks, sest see oli õitsengu ja vabaduse kehastus. Küsin otse – kas EESTI oli tookord armeenlastele ja on täna ukrainlastele ÕITSENGU ja VABADUSE kehastus? Kardan et mitte…Eesti on hoovõtulaud. Tõukepakk ja stardikoridor. Sest kodu ja kodumaata inimese jaoks on tähtis tajuda, kas keegi on ise oma maal peremees või ei ole ta seda mitte. Ehk teisisõnu – kelle riisist te meile putru keedate ja mis teil endal üldse olemas on? … me veel näitame maailmale, kui kuradi saamatud me oleme

HIRMUL ON TILLUKESED SILMAD

Mida kevadele lähemale, seda valgemad on varahommikud. Kui püüaksin elada nii nagu tahaksin, oleks ma talvel voodist väljas vaid mõned tunnid. Selle aja, mil Päike ennast läbi selle paksu tumehalli vatiteki taevavõlvil õrnalt kumada laseb. Suviti seevastu, poleks asja magamistuppagi. Sest pööriöö mis kunagi musta ei mattu ja sellele lähikonda jäävad nädalad, ma ei maga. Olen ärkvel.

Viimasel ajal olen saanud selgemaks, kuidas luua sisetasakaalu. Saavutasin selle enese juhitud unenägude vaatamisega. Unenägusid ei saa juhtida, ütleb teaduse usku skeptik ja tal on ilmselt õigus.

Seesama skeptik ütleb aga iga kord, kui ta kunstiga kokku puutub, et ta ei oska joonistada. See ongi meie vahe. Temal on see kõva, minul too, ehk mina suudan joonistada kõike mida tahan. Abstraktsetest tundmustest kuni fotoga segamini aetava naturalismini. Tunnistan, et mulle meeldib surfata seal piiride vahel, sest maalin ja joonistan lõviosa oma viimaste aegade loomingust enda kujutlusis eksisteerivast. Paikadest ja esemetest ning olustikest ja inimestest, keda skeptik iial ei näe. Kuna neid ei eksisteeri. Tema suudab tõestada, et seda ei ole – mina joonistan või maalin selle aga olemas olevaks. Seega on tõde kusagil vahepeal…

Öösel vastu tänast, anti unenäos näha seda mida küsisin. Pöördusin korraks sügavale sisemaailma, kus näeb kõike ehedalt ja välise mõjutuse ning võõra võõbata. Enesesse minna aitavad mitmed vanad ja head praktikad. Mind toetab mulle harjumuspäraseks ja toetavaks saanud DBA meditatsioon. Küsin – kuidas seda maalida ja pildid hakkavad end ilmutama nagu veeloigule sattunud õlikirme. Sulades üksteisest läbi ja muutudes pidevalt nii, et iga järgmine näib olevat see lõplik. Aga ei…järgmisele järgneb järgmine ja neile omakorda järgmised. Lõpmatus, mis kestab kuni jaksan minna ja siis väsib see maailm väljapool sedavõrd, et suikub kehana kosutavasse unne. Need on hommikud, kui magan. Aastaajale vaatamata. Muudel hommikutel on mul selleks kellaajaks juba kõvasti üle nelja tunni intensiivselt maalitud…

Küsisin kuidas maalida maailma pääsemist.

Maailma(de) hävinguid ja õidepuhkemisi on kujutatud küll ja küll, aga maailma päästmist, nende käest kes seda hävitada tahavad on kujutatud ainult kolmes neljandikus filmides. Filmides on lihtne – on head ja pahad ning mida idiootsemaks peab autor oma publikut, seda grotesksemad need tegelaskujud on. Kuidas aga maailda SEE HETK, mida saab pidada silmapilguks, kui energeetilises protsessis toimub tohutu ulatusega pööre ning kõik keerdub hävingu teelt pääsemiseks?

Alustada tuleb tõest.

Tänases maailmas on see tõde Venemaast. Venemaast ja selle rahvast nende etnilistest juurtest olenemata. Venemaast, mis on täna see kes ta on ja kuhu ta teel on. Maailm väljapool venet kardab teda nüüd, on kartnud varem ja jääb kartma ka tulevikus. Kardeti juba enne, kui steppides hakati hobuseid kodustama ning kardetakse ka viiekümne aasta pärast, kui isegi venelased on kuni rakutuumani tehisintellekti juhitav mass universumi suure laborandi katsekolvis. On kardetud ja jäädaksegi kartma vene genoomi. Seda spetsiifiliselt mongoloidse tahukapeaga kolli, kelle ükskõik millises maailma nurgas kaugelt ära tunned. Võiks öelda, et ainus etnos, kelle puhul ei pea sportlaste dressidele nende päritolumaad maalima. Võib segamini ajada ükskõik mis sarnased rahvused omavahel, aga venelase tunneb kaugelt ära ka selja tagant, sest kui sa teda ei näe, siis vähemalt kuuled päris kaugelt. Seda maailm pelgabki. Lärmavaid, ülbeid ja ebameeldivaid peremehetsejaid kes ei tea mida nad tahavad ega ka mitte seda, kuidas seda saada. Sellega on tänaseks nakatunud mitte üksnes venelane. Seda põeb ka ameeriklane. Seda levitab ka sakslane. Eestlanegi ja kõik teised rahvad samamoodi – igaüks omamoodi. Venelasi on lihtsalt seepärast rohkem näha ja tunda et neid tundub olevat sama palju kui hiinlasi.

See pildikaleidoskoop mida hommikul vaatlesin, oli koloriitne.

Saama hakkab järjekorras pilte kirjeldades nii, et kogu maailm suudetakse uskuma panna, et Kremlis on kõigile midagi kokteili sisse pandud… ja selle mõju on nüüd päev päevalt näha. Kui see kahtlane kokteilikomponent oleks Valge Maja salapuhvetist, siis näib seda kogemata proovinud olevat ka sealne pererahvas ise, järelikult on see pärit mujalt…

See ei ole inimkatse, milles me kõik täna osaleme. See on evolutsioon. Me oleme suutnud luua KÕIK selle, mis ON ja see liigub nüüd omasoodu sinna suunda, kuhu me liigina liigume. Me ei ole loonud midagi enamat kui kõik selle, milleks me oleme tänases arengufaasis valmis. See on lihtsalt meie arengu järgmine faas. Oleme jõudnud enesehävituse oskuse järgmisele künnisele ning teades kui kole see kõik on, jätkame me sellele energia andmist, sest tahame suurt muutust. Suurt muutust ehk lihtsustatult öeldes suurt hävingut, et ennast seeläbi iseendale loojatena tõestada. Võrdlus liivakastis mängivast lapsest on siin vast kõige täpsem. See pole rõõm millegi lõplikult valmis saamisest vaid elevus mis tuleneb võimalusest seda kõike pidevalt uuesti luua. Liivateradest, millest moodustub liiv, millest moodustub maailm, mida laps loob. Kui ei lõhu liivalossi rannas või liivakastis vene tatikad või hulkuv peni, lagundab selle tuul või vihm. Lapsel on sellest kahju, aga seda suurema innuga asub ta rajama uut, paremat, ilusamat, kestvamat…

Aasta pärast ei ole enam sellist Eestit

Käib hoogne tegevus, mida ühed näevad hävingu ja teised loomisena. Need kes mäletavad mis oli, vaatavad ahastades kuidas kõik mis oli “hävib”. Need kes tulevad, mäletavad seda mis neil endil enne hävingut oli ning asuvad seda omale siia “looma”. Tulijad näevad Narvat venelaste linnana… narvalased tulijaid ukrainlastena. Venelased asuvad Narva kaitsele…ja puhkeb kodusõda, mis kustutab lootused sissetungija vastu alliansiga midagi ette võtta…ja niimoodi kõigis paigus üle terve maa. Keegi ei tea lihtsalt enam ega saa aru, kes on siis see sissetungija…

See on Kremli ja Valge Maja duell- mis oleks kui hoiaks oma aknad terved aga saaks sellest seisvast kraamist mis ladudes aegub, lahti.

Mürgitame linnulennult maad ja veed ning tekitame sellise põua ja nälja, et see liik õpiks üksteist sööma nagu paljud teised liigid juba ammu suudavad…See mõte ei tule sepitsustest globalistide või illuminaatide peades, see tuleb evolutsioonist – kujutlusest, et suudame Jumalast mööda minna ja ise uusi maailmu luua.

Ei tea, kes küll selle kujultuse Looja on…?

Jumal olevat inimese omaenese näo järgi loonud. Miks lõi ta siis liigi, kes ainsana kõigist ülejäänutest, hävitab õhinaga iseendale eluks hädavajalikku, et toota sitta, mida tal elus püsimiseks vaja ei lähe? Vastus on lihtne – Jumal lõi hävingu, et loomine kestaks ja liigid saaks täiuslikumaks. Need kes usuvad suutvat end Jumal üle kavaldada, saavadki kogeda seda Jumala loodud tunnet. Kõik skeptikud siin maailmas.

NELI MORTI

“Tilk brändit ja kressid” 50×50 cm Digimaal flanellil autoritõmmis signatuuriga 750€

“Astrid vaasides” 50×50 cm Digimaal Flanellil autoritõmmis, signatuuriga 750€

“Sool ja veiniäädikas” 50×50 Digimaal Flanellil autoritõmmis, signatuuriga 750€

“Savipotid Tagetedega” 50×50 Digimaal Flanellil autoritõmmis, signatuuriga 750€

Tööd on raamitud ja klaasitud ning autori sertifikaadiga. Soetades kõik neli on hind 2000€

Z & V

Kui sul seisab ees midagi enneolematut, tunned igal juhul aistinguid, mida ei saa alla suruda. Ole sa kui guuru tahes, käib sinust kuuma jutina läbi kõik see, mida sinu meeled on valmis vastu võtma. Sõltub lihtsalt sellest, kuidas sa iseenese juhtimisega hakkama saad. Hirm millestki ilma jääda nagu ka hirm midagi soovimatut kaela saada on olemuselt võrdsed. Aga mis sest ikka nii pikalt vadrata. Kõik on ju vähemalt korra mingil enese juhtimise koolitusel käinud. Kalli raha eest kellegi tarka juttu kuulanud. Märkmeid teinud ja siis paari päevaga paremaks iseeneseks hakanud. Hakanud, mitte saanud, sest teooria ja kogemuse vahe on nende omandumise ajavälbas. Ükskord saabub igal juhul hetk, mil sellest on isegi kasu, aga otseselt väga vähe abi.

Aga asja juurde ja ilma keerutamata. Oled ehk märganud, kui palju vastuseid pakub iga päev meid ümbritsev elu, lubamata sul endal seejuures küsimusi esitada. Just vastuseid!!! Seda mida sa tegelikult ja ise teada tahad, teatakse… ja see pole vandenõuteooria, sest nii on lihtsalt, kuna küsimused mis jäävad vastuseta on nagu toit, mis käib suus ringi ega neelata alla.

Kui oled veidigi ajaloo vastu huvi tundnud, tead hästi kust on pärit “hea tava” anda võimule tulnud valitsejale niiöelda sada kriitikavaba päeva tegutsemiseks. Suure Prantsuse revolutsiooni ajast. Praegu käimas oleva maailmarevolutsiooni turbulentsis on seepärast huvitav küsida mõned lihtsad küsimused. Ma rõhutan – lihtsad küsimused, mitte need, millele pandud juba eos eksistentsiaalsuse tempel a’la “mis saab edasi?”

Minu teadmised Ukrainast on minimaalsed. Olen käinud Kiievis 2018 ja Odessas 2021. Julgen end pidada piisavalt uudishimulikuks ja teadmisjanuseks. Seepärast olen neil reisidel sõna otseses mõttes ahminud ja krabanud teadmisi, mis mind paelunud. Kiievisse lennates nägin ära ka Tšernobõli metalselt kiiskava sarkofaagi kumera kaane, mis päikese paistel kaugele läikis. Odessas oli üks mu elu ägedamaid ja ka pikemaid jalgsi linnaekskursioone väga karismaatilise ja erakordselt laiade teadmistega kohaliku teejuhiga. Neile reisidele eelnes kaks, täna minu jaoks tähendusrikast kokkupuudet ukrainlastega. Esimene oli 2008 Belgradis kui serblased korraldasid Eurovisiooni lauluvõistlust ja meie viisime sinna kultuurivahetuse raames “Leto Svet”-i. Teine Lashkargas, Afganistani Isalmivabariigis, kuhu viisime arusaama sellest, kuidas kõik inimesed maailmas õigesti elama peavad.

Neist reisidest Ukrainasse ja sealsetest kokkupuudetest kiievlaste ning odessalastega, olen saanud paar väga särtsakat teadmist selle riigi ja tema rahva kohta. Odessa on kõhkluseta üks vabamüürsemaid linnu, kus eales käinud olen. Rääkida Odessa ajaloost, jättes rääkimata selle vabamüürlikust minevikust, on absurd. Niisamuti julgen nimetada Odessat ajalooliselt üheks tolerantsematest kultuurilinnadest Euroopa ajaloos. Lenin, nagu väidab Putin ei olnud selle rajaja – FAKT! Kiiev on Moskvast vanem vürstiriigi keskus ja kultuuri häll mille rajamisega on Simbirskist pärit terrorist Uljanovil veel vähem pistmist – FAKT! Boršist olen siinsamas blogiraamatus juba ammu kirjutanud. See on ainus, millel on mingigi seos kommunistidega – punane värv – ja ohh üllatust, ka see ei ole Krupskaja mehe patenteeritud.

Eurovisioon on olnud ukrainlastega seotud aastaid. Just ukrainlased tarnivad enamasti kogu selle udupeene optika pargi, mida euroglobaalse estraadietenduse teleülekandeid tegevad proodkasterid vajavad, et … oleks äge. Näiteks Belgrad Arenal, kus oli kord nooruses vajadus esineda, toimetas selle kolm korda Saku Suurhalli mahutava saali lae all ämblikuvõrguna traadistik, millel liikus terve pilv kanamuna suurusi kaameraid, näidates nurki, mida steadycam-i leiutajad uneski pole näinud. Võid juba oletada, et peab olema lihtsameelne, et mitte ette kujutada ukrainlaste võimekust valmistada seadmeid, mida saab kasutada ka mujal kui laulukonkurssidel. Siit kerkibki esimene küsmus:

Miks pikki aastaid väga kõrge tasemel optilisi tippseadmeid arendav Ukraina, edastab juba nädal aega maailmale kogu riigis toimuvast sõjast üksnes eraisikute keskpärase pildi- je helikvaliteediga mobiiltelefoni klippe? Erinevate tegelaste videopöördumistest kuni avalikus ruumis aset leidva sõjateatrini. (Selle termini peale ei maksa õrnatel solvuda. Nii seda militaarses kõnepruugis nimetataksegi)

Üks pildike sobib siia ka Afganistani islamivabariigist. Nimelt heast nahast pilooditagidega endise punaarmee ukrainlastest õhuväe ässad. Nahktagid, police-i “tilgaprillid”, khakivärvi kõrbepüksid ja nöörsaapad. Edevad kellad randmetel. Ilma liialdamata üks leidlikumaid kooperatiive regioonis tervikuna. Milles siis seisnes nende meeste fenomenaalne ettevõtlikkus? Nad olid tipp-professionaalidest kopteripiloodid, kes venelaste kunagised transpordikopterid “Mi” aerosoolidega kirjuks maalisid ning siis nende lendavate “hipibussidega” mille kõhu all rippus last, sõdijaid mitmel pool rindejoont varustasid. Neid graffityga kaugele nähtavaks tehtud raudlinde ei puutunud keegi ega üritanud alla lasta, sest kunagi ei võinud teada, kellele parasjagu kaupa viiakse…saad aru küll, mida ma silmas pean. Teenus oli tasuline mõistagi kõigile ja seda “toidukullerite ajastu” pioneeri menetleti kui midagi kohalikku ning reportaaže nendest meestest ei näidanud samuti kumbki osapool. Siit tõusebki teine küsmus:

Miks selgelt ja ühemõtteliselt pikalt vägagi neutraalsena püsinud riik euroopa südametuksetest mitte kaugel, ühtäkki sellise “supi” sisse sattus ning täna slaavi konfliktis esimest viiulit mängib? Esimest viiulit selles mõttes, et dirigent on teadagi kes.

Inimelu ei maksa midagi! Maksab see, mis toimub selle ümber. Ja see maksab palju…

KUNINGLIK PLAAN

Kolmas maailmasõda algaski. Eesti Vabariigi väljakuulutamise päeval, 24ndal veebruaril 2022. Ellujääjatel, kes hakkavad ajalugu kirjutama, hea meeles pidada. Hommikul Eesti lippu heisates, sähvatas korraks mõte, mille ise, kärmelt nagu lapsepõlves muru sees kasvava murumuna, jalaga laiaks kaksasin. See oli mõte esitada küsimus – kas siis Putinit ei saa “tühistada”…? Proovitud on kõike ja just meie väike armas Eesti on seda ennast salgava järjepidevusega viljelenud. Natuke nagu Jussike, kes tahtis jõuda Pühapäevamaale ning oli seepärast krapsakalt mestis nii Esmaspäeva, Teisipäeva kui kõigi ülejäänud nädalapäevadega ja tegi mis kästi… Sel ajal, kui meie valitud naised ja mehed ümmarguste laudade taga oma hääli kähedaks karjusid, mängisid ülejäänud laua all vaikselt üle interneti, Putiniga “Mariaasi”. Kaubeldi, tehti businessi, sõlmiti kokkuleppeid millest ühises lauas vaikiti jne. Kõik mis kedagi häirida võinuks, käis läbi kolmandate riikide ja vahendajate ning juriidiliselt oli kõik kogu aeg korras. On muuseas tänagi, sest koroona pandeemia õudu külvates on väga hästi kätte õpitud, millise silmavaate, hääletooni ja kehakeelega, tuleb seista kaamerate ja mikrofonide ees ning püüda jätta olukorrast tõepärast muljet. Ma küsiks siin korraks lihtsalt vahele, et mis kuradi värk on nende haiglatega? Kord kukuvad nad süsteemina kokku selle pärast, et arvestatav hulk ühiskonnast ei soovi ennast vaktsineerida. Nüüd – juba sõja teisel päeval, pommitab Venemaa Ukraina haiglaid. Milline kõigile jälestust tekitav sõnum, kas pole? Keda kotiks mingite sõjaväeladude ja väeosade pommitamine, eksju? Niisiis, hakkame sättima, ehk pangem end valmis uudisteks, mis viivuks soiku vajuva koroona agenda üle võtab. Need võtted on meediale ning seda toitvale tagatubade propagandasüsteemile, psühho-operatsioonide õpikutest võetud baastõed. Neid kaadreid jahtima sõidab täna iga kaamerat käes hoida suutev reporter. Ei minda otsima tegelikkust, vaid suitsevaid varemeid, mille foonil killuvest seljas ja kiiver peas rääkida lugusid sõjast mis mõjutab kogu maailma. Oluline on luua õud, mis paneb kedagi tingimusteta vihkama, iseennast seejuures äärmuseni õiglaseks pidades . Sa mäletad seda veel liiga värskelt. Mäletad küll ja saad väga hästi aru, millele ma osutan, olenemata sellest kummal poolel rindejoont koroonasõjas olid. Tõele au andes, pole ju ekstreemseks minnes mingisugust vahet mida teevad globalistide inkubaatorites võrsunud võimupoliitikud siin või Venemaa president seal. Igasuguse vägivalla suunamine kellegi vastu, vajab üksnes käsku ja selle kuulekaid täitjaid ning selle vilju näeme täna mitte üksnes Kanadas vaid meie oma koduski. Kusjuures, nagu juba öeldud – õigustusi kui tahes ebaproportsionaalse vägivalla kasutamisel, tuleb kellel iganes, nagu võluri varrukast. “Nemad ise alustasid” nagu me mäletame sellest eluperioodist, kui käisime lasteaias ja lõuna ajal oli kohustuslik uinak. Rahumeelsel rahvakogunemisel korra tagamiseks peaks olema piisav argument korravalvuri vorm, mitte taktikalise kiirreageerimise tipptasemel erivarustus. Kui siiani ei saadud aru, mida kujutab endast valitsuse kehtestatud piirangute vastu protesteerijate kallale jõudu kasutama saadetud märulipolitsei operatsioonide eesmärk, siis nüüd küll. Sedasama teeb Venemaa Ukrainas. See on ajaloos juba olnud, kui kodudes pidi olema seinal krapp, mille korrasolekut käidi aegajalt kontrollimas ning mis edastas ainult ühe infokanali sõnumeid ehk tõde. See polnudki nii väga ammu, kui sadadele tuhandetele oli tõde see, et juudid on kõiges süüdi, nii nagu täna maskivastased või vaktsiinist loobujad.

Seda sõda oli hädasti vaja. Nii vastikult kui see kahjuks ei kõla, on see tõde. Sõda on ravimibisnise ja narkoäri järel TOP 10-s oma kasumlikkuselt neile, kellele sõda hädasti vaja on. Või arvad sa, et praegu Ida-Euroopasse liigutatatav sõjamasin sõidab üksnes armastuse ja puhta õhuga? Söandan öelda oma isiklikust kogemusest, et kui sõjas saabuks korraks vaikus ja vaibuks kogu lahingukära, kuuleks isegi kurdid kuidas kellegi taskutesse voolab raha.

Venemaa võimude propaganda sõnumid on muidugi omaette žanr läbi ajaloo. Sa ütled, et kahekümnenda sajandi suurim geopoliitiline katastroof oli Nõukogude Liidu lagunemine ning matad riigi austusavalduste saatel leninlaste kätega roimatud tsaariperekonna säilmed. Sa ütled et seisad oma kaasmaalaste õiguste eest väljapool Venemaad, aga ajad neid seal tsüaniidiampulliga taga, sest ta võttis oma raha ja perekonna ning põgenes Venemaalt kus ta ei saanud edasi elada. Sa taastad kommunistide hävitatud kirikuid ja katedraale ning ütled samal ajal kogu maailmale, et ma alles näitan mida tähendab dekommuniseerimine.

Valdimir Putin on otsustanud taastada Venemaa impeerium ning seda otsust ei peata miski. Tema unistus realiseerub, kui ta saab kuulutatud selle eest ortodoksi pühakuks ja nimetatud Püha Vladimiriks – Venemaa päästjaks. Selleks on tal vaja geopoliitiliselt haarata enda kätte ajalooline tsaarivenemaa ala ning ulatada see sümboolselt koos krooniga, taastatud Venemaa uuele Tsaarile. Tsaariperekonna järeltulijale, kes naaseb peale saja-aastast vaheaega Euroopast tagasi Venemaale. Euroopast, kus sellesama Euroliidu lipuvärvi verd perekonnad on nagu tähekesed ringis, otsustanud taastada maailmas korra. Kuninglik plaan milles Volodja on kõigest lihtne käsutäitja

PEALKIRJATA

Kas sa tead, mis on teema tunnuseks?

Teema tunnuseks on see, et mingil hetkel ta tõuseb. On oma haripunktis ning langeb siis või võetakse lihtsalt maha. Seepärast annan iseenesele vande, et sellel teemal rohkem ei kirjuta ega joonista. Niisamuti võib see olla või mitte olla tõde või vale. Aga asja juurde.

Kas sa mäletad, millega see kõik algas?

Sa ei pruukinud selles üldse osaleda, või jooksid teistega kaasa. Praegu ei puutu see enam asjasse. Igatahes osteti kauplused ja hulgilaod peldiku- ja majapidamis-paberist puhtaks. Kogu maailmas. Oli nii ilkujaid kui muigajaid. Iga kolmas, kes kassas ära oli maksnud, filmis telefoniga teisi ja jagas seda sotsiaalmeedias. Enamasti need, kelle enese maailmalõpu varud eelmisest buumist täitsid veel panipaiku. Olgu siin vahele põikena soovitatud, et kui me kogu oma metsa perse pühkimiseks ära ei taha kulutada, siis kiigakem viivukski muu maailma poole. Seal on juba ammu bideed kasutusel. Kuivatamiseks väike personaalne rätikuke.

Olgu sellega. Lähen tagasi teema juurde. Niisiis rabas kogu maailm koormatega vetsupaberit ja naerda pole siin sittagi. Inimesed ei ole iial lihtsalt lollid. Nad on kas poole lollimad kui me arvame, või vastupidi. Targad ja nutikad. Seda selgi korral.

Ettevalmistused tänaste massimõrvarite laborist inimkonna kallale saadetava viirusega “võitlemiseks” käisid mitmel rindel. Farmaäri surus valitsused “faktidega” käpuli ning segas ühes tsisternis soolvett ja teises sigimist pärssivat ning südameid seiskavat solki. Meediamajade kõrid võeti pihku ning anti ette kohustusliku repertuaariga laululehed kogu sabatiks. Inimesed aga rabasid kokku varusid ja tallasid üksteise inimväärikusel. Meie oma Maag Vanaküla, mu nimekaim, ütles ühes alternatiivkanali raadiosaates kuldsed sõnad. Tualettpaberit ostetakse alati kui mingi suurem sitt on tulemas. Enam paremini sellest prohvetlikust kokkuvõttest öelda ei saa. Mu enda oletus, seda kõike kõrvalt vaadates oli see, et ju on laboritest tulemas mingi sedasorti nakkushaigus, mis inimesed peldikupottidele aheldab, aga olin sinisilmne ja tõtakas. See alles tuleb!Praegu köhige koduses karantiinis. Globaalse toidumaffia kröösused alles valmistuvad! Ülemaailmseks näljapuhanguks. Mõistagi on selles süüdi fossiilsed kütused ja “tsee-oo-kaks”. Valmistuvad, see tähendab juba pakendavad vaakumisse seda, mida tohib süüa, sest muu vabas looduses kasvav on eluohtlikult toksiline ja avab seedekulglad piduriteta pasataudile. Kaasa arvatud kariloomad, kelle piima asemel hakatakse lüpsma kaera, mis kasvab silmapiirini laiuvatel GMO põldudel, kõrvuti laboris aretatud maisiga, millest valmistatkse suurem osa eluks vajalikust. Taas vahelepõikeks üks küsimus. Millal sa inimeseloom ometi taipad, et biolagunev “kilekott” mille eest sa kaupluses kallimat hinda maksad, tuleb sealt samast põllult kasvavast maisist tehtud biomassist. Mais aga kasvab seal, kus kunagi oli mets, mida sa maisist tehtud kotti ostes sinisilmselt jätkuvalt kaitsed.

Tagasi teema juurde. Niisiis, nagu nimetasin, muutub kogu maailmas arusaam normaalsusest totaalselt, ehk sellest mis varem oli enesest mõistetav saab nüüd see, mida aina karmimalt karistatakse. Ja ka vastupidi. Massiline inimeste mürgitamine, füüsilisest kehast kuni vaimse tervise hävitamiseni on alles ees. Selle kordasaatjad ja täideviijad jäävad nagu ikka, igasuguse karistuseta. Õieti on see neil juba kätte saadud. Õigusemõistmise seisukohalt sündisid nad maailma väga sittade inimestena. Nad tulid ilmale nendena, kes nad tänaseks muutunud on ja see ongi nende karistus. Annetused, heategevus ja hoolimine maailma hädadest on nende satanistlik snobism, et tunda rõõmu oma võimust ja üleolekust. Siia vahelepõikena üks vahva mälestuskilluke. Mäletan, kui Urmas Sõõrumaa sai neljakümne aastaseks ja sellega koos tähistati ka Falck Eesti viieteistkümnendat sünnipäeva. Mina oma meeskonnaga seda tookord korraldasime ning see oli võimas ettevõtmine. Kui Sõõrumaa publikust tulvil Linnahalli lavale tuli ja mikrofoni võttis, ütles ta mitte kuldsed, vaid lausa plaatinast sõnad. Kõlasid need umbes nii, et jah, ma kujutan ette mida te mõtlete. Arvate, et Sõõrumaa on hulluks läinud oma pompöössuses, aga sõbrad – see kõik on tegelikult teie enda raha eest…

Ehk taaskord suurepärane näide sellest, midas juba ütlesin. Inimene ei ole loll. Ta on kas poole lollim, või hoopis väga nutikas. Arvestada tuleb üht rusikareeglit – loll ja tema raha kauaks kokku ei jää…

Kuidas ja kas saab sellele vastu seista? Nii sa küsid ja ma vastan, et saab,

Täpselt samamoodi, nagu sai seista vastu vastastikku mürgiga gaasitamisele I Maailmasõja ajal. Täpselt samamoodi nagu sai hakata vastu Hitleri ja Stalini ajal toimunule, olgu see laagrites toimunud massimõrvad või sundmobilisatsioon. Täpselt samamoodi nagu sai peatada genotsiidi Aafrika, Lähis-Ida või endise Jugoslaavia erinevates nurkades… Ikka nii, nagu kogu aeg. Kõike toimuvat hukka mõistes ja argpükslikuks alatuseks hurjutades.

That’s it.

Selle vastu saab üksnes ühel viisil ja see on töötav!

Võimulolijate sõimamine lollideks, on sõimajate eneste lolluse peegeldus. Valitsejate kahtlustamine kurjades vandenõudes, on vandenõu sõprade luul ja nii edasi. Sama ka vastupidi. Nii tänutunde, austuse kui toetamisega. Sarnased tõmbavad, siga leiab ikka pori ja see muu. Ükskõik kuidas see kellelegi kõrvaltvaatajale tunduda võib.

Ülekohus jääb ajatuks, õigusemõistmine ajalikuks.

Mida siis teha? Küsid ehk mõttes minult või iseendaltki praegu.

Tee seda, mis SINULE õige tundub! Mu kallis sõber Raivo Juhanson ütles ühe lausega, kuidas seda taibata. See mida sa teed kergusega, on õige. See, mida tehes tunned raskust hinges, ei ole õige. Ongi kõik. Kui eri pooltele rindejoont sundmobiliseeritud vennad peavad lahingus üksteist tapma, näitab see süsteemi tugevust või vendade armulikkust. On süsteem venna-armust vägevam, voolab veri. Kui vastupidi, visatakse püssid põõsasse. Seepärast on sõdadega alati asi lihtne ja selge. Sõdu alustavad ALATI POLIITIKUD, aga lõpuni peavad nad viima sõdurid. Kui see ei ole täna mõttekoht ja sa ei saa mu jutust aru või ei võta ikka mitte midagi ette, siis ära ka hala. Kanna maski, valmistu sõjaks ja vaata kust saab

“EESTI LOOD”

EESTI LOOD on raamatuprojekt. Selle loomiseks on vaja musketärliku lepet: üks kõigi, kõik ühe eest. Üks teeb raamatu kaanest kaaneni valmis, joonistades ja kirjutades kokku 365 pilti ja lugu. Sellest tuleb kõvade kaantega, korralik album, milles igaks päevaks üks meeleolu loov lugu. On rõõmsaid ja kurbi, naljakaid ja groteskseid. Mõne puhul poleks pilti vajagi. Teise puhul jälle võib jutt olla ülearune. Igatahes on need lood puudutavad ja liigutavad ning ausad pildid eestlastest.

Idee se raamat kokku panna, sündis soovist tänada. Tänada kõiki, kes märkavad. Märkavad ega pea paljuks sellesse panustada. Niiöelda “rahva raamat” mille väljaandmist toetab rahvas. Rahvas, kellele need lood korda lähevad ja kes piltides sinna peidetut näha suudavad. Kõigi toetajate ja märkajate auväärt nimed saavad selle raamatu kaante vahele ning jäävad alati tänuliku autori südamesse.

Selle projekti eelarve on täna 53 tuhat. Homme tõstab keegi kusagil taas ja ülehomme keegi teine omakorda hinda. Seepärast on see viimase aastaga aina kerkinud.

Võta minuga ühendust, kui soovid aidata. Suur tänu!

“Olafi kõrts” illustratsioon piltidega lugude raamatule “EESTI LOOD”