Jõudsin metsa, kui oli veel valgust. Tagurdasin auto teekõrvale nii, et kui ses olematu liiklusega metsatukas keegigi peaks teed mööda liikuma, pääseks ta ilusasti mööda. Lund oli sadanud pausidega viimased poolteist nädalat. Lahti lükatud metsavaheteed, palistasid kahel pool kitsa lumesaha lükatud vallid. Surusin autoukse lihtsalt kokku, et mitte tekitada helisid, mis karges talveloojangus kaugele kostaks ja sigu ehmataks. Enne kui auto juurest liikuma asutasin, kontrollisin kas kõik on kaasas. Taskulamp, binokkel, nuga, sigaretid, tulemasin, püss, padrunid, dokumendid ja seljakott, kus termos kuuma teega ning sinkipidi suudlevad kaasaleivad. Iial ei tea ette. Võib minna nii ja võib minna ka naa. Siga võib tulla üksi või karjaga. Üsna ootamatult ja kohe või peale pikka ootamist ja siis kui silm enam seda ei erista keda lasta ning tuleb tühjade kätega jahikantslist alla ronida ja koju tagasi sõita.

Õues oli külm. Tahtmata liialdada, aga sinna paarikümne kraadi kanti alla nulli kohe kindlasti. Päike kukkus peaagu et kuuldavalt noore kuusetuka taha ning kuu ajas end sirgu, nagu kass kes ringutab, haigutab ja teeb njäu samal ajal korraga. Lumele joonistusid külmad varjud ning kogu mets muutus nagu mustvalgeks loodusfotoks. Talveöös on metsa nägu imekaunis.

Kindasoojade sõrmedega toppisin padrunipessa vaskses kestas laengu poolmantel kuuliga. Mu vintpüssi salve läheb kolm padrunit, aga varitsusjahil sa ju rohkem kui ühte pauku teha ei plaani, sestap jätsin lisapadruni käepärast. Asusin ootama ja tunnistan, et see tunne ongi jahilkäimise juures minu jaoks kõige mõnusam. Sa ei tea mitte midagi, mis saama hakkab ning see tunne on väga eriline. Võrrreldav endale esitatud küsimusega – kas Jumal kuuleb minu soove…

Minu seekordne soov oli küttida üks metsseapõrsas. Lubatäht selleks oli seadusekuulekalt taskus ja jahi alguses korralikult avatud. Kes ei tea mida see tähendab, siis on luba küttida antud välja ühe uluki jahtimiseks väga täpse määratlusega. See luba kehtib üks kord – kuni on realiseeritud, ehk teisisõnu käib asi nii, et kütt enne kui ta relv seljas jahile astub, avab jahiloa. Selleks pole vaja muud, kui kirjutada loale ettenähtud lahtrisse õige kuupäev ning allkiri. On jahijumalanna Diana armuline, lõpeb koos ühe metslooma teega ka selle loa kehtivus, ehk peale tabavat lasku, sulgeb kütt loa, märkides tabatud uluki lahtrisse jahitulemuse.

Jahitornis istudes toimub ajaga midagi arusaamatut. Elu su ümber justkui tardub paigale, viivuks mille sa ära tunned ning läheb siis pöörase hooga käima nagu hea lugu. Nii iga kord. Kõik sinu ümber on korraga nii toimekas, enesestmõistetav ja sealsamas uudishimust ning valvsusest tulvil, et üksnes linnastunud inimmassi keskel elades see hoomamata jääbki. Siin laskub unest ärganud ämblik mööda niiti otse su silma ette. Vaatab su pupilli nagu musta auku ja läheb siis kärmelt tuldud teed üles tagasi. Kõrv eristab hääli mida on nii palju, et nende algpunkt jääb mõistatuseks. Selles vaikuses kaovad distantsid ning ruumikaja kaotab oma tähenduse. Sa tead, et nii raksatab oks ettevaatlikult astuva põdrapulli jala all, aga hoopis mäger tuleb ruugete okastega okste alt lagedale ning veab pea kuklas ninaga õhku.

Ja sealt nad tulevad. Kaks, kolmas, neljas. Juba on neid kümmekond. Veel tuleb. Esimesed tulijad on noored. Kui need ennast mitte millestki häirimata lumiseid mättaid pahupidi pöörama hakkavad, julgevad ka suuremad vaikselt välja imbuda. Kesikud on sel aastal väga tumedat karva ja hästi söönud. Vaatan neid, süda paukumas rinnakorvis ja mõtlen endamisi, et ah nii hästi elate. Rõõmsad loomad. Muidugi ei malda ka pereproua ise pikalt oodata ning liigub äärimse ettevaatlikkusega lagedale astumata, metsatumeda foonil. Tema teab. Noored on hulljulged, põrsad aga päris pöörased. Neil pole milletski midagi ning rahmivad äkilisi liigutusi tehes teineteise jalge alt kuldseid maisiteri nosides nagu noorukid kiirsöögikohas friikaid sheerides.

Tõstan vaikselt nagu tigu oma sarvi, kui on julgenud pea karbist välja pista, püssi kantslinurgast palgesse. Lükkan tolmukümbeme vaikust matkides kiikril katted eest ja vaatan optika otsast sisse. Ringikujulises vaateväljas mis kogu selle pidurooga nautiva seakarja mu silmele lähemale rullib, on helendav täpp ning skaalakriipsukestega rist. Liigutan aeglaselt millimeeter haaval minu jaoks, aga vaateväljast annab see laiema pildi ning leian sebivas seltskonnas selle keda otsin. Jälgin teda ja seda kuidas teised temaga käituvad. Ta on selles karjas üks õnnetu isend. Näen, et midagi on tama vasaku esijalaga. Hoiab seda maha toetamata enese ees õieli, ning hõnkab oma kolmel jalal, sõrgadega kõvale lumele jäljepritsmeid jättes. Ta on niruma olemisega ning nähtavalt enda eluõiguse eest kõige rohkem võitlev kommunist ses häälekalt süüa lätsutavas parteis. Lükkan kaitseriivi kuuldamatult maha ning mu sõrme alla jääb päästik.

Ma ei lase seda äbarikku, keda peaks. Mulle kangastub korraks lihtsalt pilt sellest, kuidas seesama seakari sügavas lumes elu eest kihutab, emis vedurina täistuuridel kõige ees ning ülejäänud selle sabas. Järjekorras, mille moodustavad mitte isendid vaid nende koht karja hierarhias ja füüsiline võimekus. Lõppu jäävad alati nõrgemad. Nii pole mingitki kahtust, et seesama kolmejalgne ei püsi poolt minutitki karjal sabas, kui minekuks läheb. Jätan ta alles – karja ankrumeheks ja nõrgemaks lüliks, sest sisehääl ütleb mulle – sina ei ole tema üle otsustaja. See kes otsustab, on ta juba ette võtnud ning ära sekku sellesse.

Täiskuu valguses helendaval lumel käib rõõmus õhtune sabat. Vaid kogenud vana emis veab pahisedes ninaga õhku ning kuulatab tardunult iga krõpsatust ja jätkab siis rahunedes söömist. Punt on nii koos, et selles kontrastses valguses on see nagu üks mitmekümne sibava jalaga vormi ja kujuta vana kušett. Must kogum, mille sees ei ole võimalik eristada ei nina- ega taguotsi. Püüan leida silmaga seda, kes massist niipalju välja astuks, et oleks väga hea ja kindel teha otsus, vajutada päästikut.

Seal ta ongi. Sabajupp sipsimas ümber tagapalgete, nagu ajaks ta sealt kärbseid laiali või teeks pakaselises öös sooja omale. Nina maas, nosib ta kiirelt lõhnapidi paremaid palasid otsides ning liigub magusama suutäie järel aeglaselt rikkalikuma valiku poole. Sean end valmis ja ütlen enda sees – anna mulle andeks, vend. See kelle ma nüüd saadan, tuleb kord ja võtab ka minu.

Vajutan päästikule. Raksatav pauk kajab vaikses talveöös ning üksnes viimased metsapimedusse sähvavad sabaotsad on veel silmale nähtav liikumine. Edasi on vaikus. Seal ta on. Sinakasvalge külma kuu, jäisele lumele paistvas kollaka valgusega sõõris, mis mustendava metsaringi keskel nagu järv helendab. Külili ja liikumatu. Viimase õhtusöögi viimane kaader. Ronin redelit mööda alla, lubades istumisest kangetes jalgades elul tegutsema hakata. Süütan taskulambi, siis sigareti ja lähen laskekohale. Otsin taskust jahidokumendid ning sealt kaante vahelt küttimisloa.

Pastakas raisk muidugi ei tööta selle külmaga. Võtan seljakotist aasaga rihma ning sean selle õigesti kinni. Püss rihmapidi selga, siga sädelgat pidi sappa nagu veokelk ja läbi paksu lume enda jälgedes auto juurde. Autos on töötav pastakas. Sellega kirjutan loale – metsisiga, põrsas. Kuupäeva ja kella. Ongi kõik. Kogu lugu

Ahmed on neljakümne seitsme aastane. Ta on perepea ning hõimuhierarhias on ta selle piirkonna üheksas mees. Kõige tähtsam mees on tema onu. Ahmedi ema vanem vend – tema vanus annab talle ta positsiooni otsuste tegemiseks. Hõimu alal, kus elab Ahmed oma perega, roosatab oopiumihooajal silmapiirini laiuv magunapõld. Suureõielise oopiumimooni saagist sõltub Ahmedi ja kõigi ülejäänute elu. Neid ülejäänuid on neli, kuigi majapidamises askeldab ringi hulk rahvast. Loendatakse üksnes meessoost isikuid ning alates kaheksandast eluaastast. Seega elab koos Ahmediga tema noorem vend, selle kaks naist ja viis last. Ahmedil endal on kolm naist ja üheksa last. Niisiis elab selles oopiumipõldude roosatavas embuses kerkivate liivakarva müüride taga, hetkel kakskümmend üks kahe ja teist samapalju neljajalgseid. Nad kasvatavd enda tarbeks nisu, juurikaid, arbuusi, melonit, kranaatõuna ja muidugimõista pistaatsiat. Oopiumipõld nende kõrge saviaia taga on nende ainus elatusallikas. Nimelt elab Ahmed ja kogu ülejäänud hõim keset tühermaad, mis on võimu haaranud valitsejate poolt kuulutatud riigile kuuluvaks. Hõimu liikmed neil aladel, aga illegaalseteks viibijateks võõral maal, ehk lühidalt inimrämspuks. Selle kohtlemisel on pea igaühel õigus absoluutselt piiramatuks omavoliks. Ahmed aga on seal sündinud ja kasvanud ning pole nagu tema esiisadki kaugemale kodust saanud. Käib sajandeid vältav igaühe sõda ühe väikese rahva vastu tema maal. Sõda pole selline nagu filmis näidatakse. See on kõikide sõda kõikide vastu ning võitjaid ega kaotajaid selles segaduses ei ole. Et oma peret toita, vajab Ahmed vett. Toidu valmistamiseks ja endale toidupoolise kasvatamiseks. Vett saab ta osta dollarite eest neilt, kelle poolt hõivatud on kogu olemasolev veevärk mis pärineb sajaprotsendiliselt Victoria aegse impeeriumi hiilgeaegadest. Dollareid saab aga üksnes ja ainult selle eest, et Ahmedi pere hooldada ja kasta ning valvata on oopiumimoonid tema elamise ümber. Moonid sel põllul – iga õis, on hea kitse hinnaga. Seetõttu on tema ja ta pere selle oopiumipõllu suhtes kordades lugupidavamad ja hoolivamad kui teineteise suhtes. Armutult rügatakse nii võõral moonipõllul kui oma peenramaal. Ainult selleks, et üldse ellu jääda. Ahmed ja tema hõim ei sõdi kellegi vastu juba aastakümneid. Nad pole loobunud lootmast Looja suuremeelsusele.

Kui jõuab saagikoristuse aeg, tulevad üle piiri oskustega oopiumikorjajad. Nad toimetavad ööpimeduses, et jahedat aega kasutada kuni kogu saak on käes. Nad elavad seni Ahmedi juures ning Ahmedi pere hoolitseb nende eest. See kõik on vee hinna sees. Kui tulevad aga riiklikud jõu- ja võimumehed, peab Ahmed vastu hakkamata lubama nad oma elamisse. Temalt võetakse ära see, mida võtjad võtta tahavad ning ainus mida tema pere saab teha, on vaikides, pilk maas, liikumatult paigal olla. Et kutsumata külaliste lahkudes lihtsalt eluga edasi minna.

Ahmedi ei kaitse keegi peale Jumala. Tema olematut materiaalset varanatukest samuti. Üksnes magunavälju, mis ümber hõimuala hõljuvaid, kaitsevad oopiumimogulite palgatud seiklejatest sissid. Nende koostöö hõimuga seisneb selles, et kõik maasse ja mujale peidetud lõhkekehad, oleksid külarahvale teada. Nende otsa peavad lendama üksnes soovimatud sissetungijad.

Ahmed ei pääse sealt kaugemale kui pepsi pudelisse bensiini mahub ning temast vanem mootorratas kuukab selle kugistades silmapilkselt. Ta isegi ei tea, kus lähim lennujaam asuda võiks, sest tal pole sinna selles elus kindlasti asja…

Anna palun andeks, Ahmed sest nad ei tea mida nad teevad. Nad ei tea mida nad teevad, sest nad ei mõtle mida nad teevad. Nad ei mõtle mida nad teevad, sest nad ei oska teisiti. Nad ei oska teisiti, sest neil puudub austus. Neil puudub austus, sest neile pole keegi asju selgitanud. Neile pole keegi asju selgitanud, sest nad usuvad, et teavad ise paremini. Nad usuvad, et nad teavad ise paremini, sest neid ei huvita mida teised tunnevad. Neid ei huvita mida teised tunnevad, sest neil pole südant. Neil pole südant, sest neil pole mõistust. Neil pole mõistust, sest loll olla on lihtsam. Loll olla on lihtsam, sest siis antakse lollused andeks. Lollused antakse andeks sest lollil puudub vastutus. Vastutus puudub, sest absoluutselt igaüks teeb mida tahab. Igaüks teeb mida vähegi tahab, sest see on inimõigus. Inimõigus on see, kui teist võib pidada loomaks. Teist võib pidada loomaks, kui ollakse temast parem. Parem ollakse siis, kui ei räägita tõde. Tõde ei räägita sepärast, et nii on parem. Parem, vasak. Vasak, parem…Nii et sorry, Ahmed

Kui sa Viimsi mõisa satud, oled Eesti Sõjamuuseumis. Ühtaegu oled sa ka kindral Johann Laidoneri valdustes, mis temale Vabadussõjas ilmutatud sõjamehelikkuse eest anti. Aga mitte sellest ei taha ma rääkida, nagu ütles president Lennart Meri.

Oleme mõlemad oma elu jooksul kuulnud sadu kordi kedagi lausuvat: “öeldakse et…” Vabandust, aga mul on küll iga kord seda kuuldes huulil küsimus – kes ütleb? Seepärast ei alustagi ma oma lauset sõnaga – “öeldakse et” ja siis midagi, mida ma ise mõtlen kuid tahan kellegi teise öelduna kaalukamaks teha. Ma ei usu, et mineviku unustamine kustutab väljavaate elule tulevikus. Võimaluse kellegagi vanu asju menutada, seda kindlasti. Niisiis kui sa satud Viimsisse, Eesti Sõjamuuseumi ning jalutad ka rasketehnika angaari, mis mõisast mõnisada meetrit, leiad sa eest eksponaadi Afganistanist. Kuulsusrikka merekonteinerist ehitatud missioonimeeste sauna nimega VELESANN. Võrokese pandud nimi mis minule nagu muile seal saunas käinuile armas. Võib öelda, et see on saun, mis suurema osa päevasest ajast oli peaagu kogu aeg kuum. Täiesti inimlikul põhjusel. Sealsamas vastas oli suur presendiga kaetud remondiala. Mehed, kes seal päevast päeva tegutsesid, poleks muidu jaksanud. Õues permanentselt sama kuum kui keskmise veekeskuse saunas, nii oli Velesannast välja astudes tunne, nagu satuks jahedasse jaaniöösse. Seal sauna ees laua ümber istunud mehed läbi kõigi aastate, on seal saunatades joonud ära ma arvan suurima koguse alkoholivaba õlut. Usun, et muudki, aga las see jääda sõtta. Hoopis pentsikum on tõik, et Velesannas joodi marki, mida ei tohi avalikult välja öelda, sest kellegi meelest kelle nime ei tohi samuti välja öelda, ei pea NATO suurim vaenlane teadma, et tema sõdurid ja ohvitserid joovad islamiriigi kõrbesse ehitatud saunas tema karastusjooke.

Punase ristiga kapis olid tegelikult kuutide võtmed. Raudtrepist üles ja alla käis minu ja kaplani teenistuskäik. Selles aknaluukidega konteineris mis teise kukil, oli meie töökoht. Sealt avanes Camp Bastioni kõige trööstitum vaade. Võibolla isegi kõige trööstitum vaade kogu Helmandi provintsis. Nimelt oli seal vastas MedEvac-i ehk meditsiiniteenistuse transpordikopterite maandumisplats ja platsi teises otsas Bastioni sõjaväe välihaigla. Kogu missiooni lõpuni ei lugenud sest läks sassi juba teise nädala lõpus. Loendamine – mitu kopterit päevas tuleb ning kui palju surnuid ja haavatuid maha tuuakse. See oli üks painavamaid sõjafilme, mida vaadanud olen. Need keda toodi ja toojad ise ning need kes vastas olid on minu silmis kogu selle totaalselt mõttetu sõjapidamise tõelised ohverdajad ning kangelased. Naised ja mehed, kes patriootidena ning kohusetundlike sõduritena andsid reaalselt KÕIK. Pole väärikamat, kui anda elu sõprade eest – mõtlesin kuus kuud iga päev, kui kopterimürin kostma hakkas ja haigla poolt vilkurite ja sireenidega kongautod koos päästemeeskonna saatebrigaadiga maandumisplatsi servale valmis kihutasid.

Missiooni lõpu poole, sai sellest rutiin. Sina istud sauna ees pingil, punane Marlboro hammaste vahel ja külmahärm nullõlu platseebona peos ning vaatad vaikides. Vaatad, kuidas Bastioni haigla päästeteenistuse sitked kutid tulekindla ülikonna ränka kuumust trotsides, kanderaamidega jooksevad ning siis tolmusaba järgi haigla poole kihutavad.

Sellest sõjamuuseumi saun-eksponaadist teebki erilise just see. Lood ja jutud. Küürimine peale ränka musta tööd remonditelgis või lihtsalt tahtmine palavusest tekkiv kõnts õhtul jahedama saabudes maha pesta ning puhas vorm selga panna. Ses Velesannas on paljad persed lavalaudadel kõrvuti istunud väga värvikad tegelased. On mida meenutada. Joonistasin mälu järgi, sestap on paar asja nimme ja mõned detailid kogemata välja jäänud. Üldpilt on aga õhustikult ja olemuselt autentne. Camp Kratt

Eestlane läheb alati kallimale vastu. Rakendab hobuse ree või vankri ette ja läheb. Sadagu taevast ükskõik mida või puhugu marutuul ükskõik kust ilmakaarest. Eestlasel on harjumus mida temast välja ei juuri. Ta armastab kallimat üle kõige. Kallima teeb armsaks just see, et ta läheb mingi aja pärast veel kallimaks ja mõne aja möödudes veel kallimaks. Eestlasele on vaja ta kallimat. Ta ei oska lihtsalt teisiti olla ega elada ilma kallimata. Ta laseb sõrmedega läbi setuka laka ning söödab peopesast leivakannikaga, ise mõeldes – kuradi kallis hobune ikka. Kohendab vammust ja upitab lambanahkse kasuka selle otsa. Lambanahkne kasukas on kurat kallis asi. See pole siin niisama, tead. Õmmeldud nahkadega vildid on isast jäänud. Neid ei raatsigi omale uusi osta. Isa rääkis terve elu kui kuradi kallid vildid ta linnas teha lasi. Uuest peast ei kandnudki teisi, kartis ära trööbata. Nii kandiski ta omi uhkeid vilte ainult kiriku- ja riigipühadel. Eks seal oli teisigi kes kallima kasuka selga ja vildid jalga tõmbasid. Ai kuramuse uhked olid need hobused siis kõrtsitoa ees. Üks kallim kui teine. Heinakott nina ees ja kallis paks tekk turja soojendamas. Kõrtsis oli igasuguse hinnaga kraami, aga kesse sitanokk seal siis kehva märjukest julges hõigata. Ikka kallimat karjuti lauale. Kalifeepükste nahkperset kõrtsipingilt tõstmata. Eks need, kes alati kallimaid kärakaid tellisid koheldi mõistagi aupaklikumalt ka. Eestlane ei saa kurat odavat kärakat juua. Kuraas ei luba ja käsi ei tõuse, et vaataks vähema poole. Kallim on alati poole parem. Alati

Sain “Kurikaga” tuttavaks enne kui palgalisena armeesse läksin. Ostsin temalt kapuutsika ja paar T-särki, millega toona toetasin missiooniveterane. Mulle meeldis tekst nende särkide seljal

AHVBANISTAAN

Ära mölise kui käinud pole

Tekst oli inglise keelne muidugi ja ortograafiavigadeta. Taipad isegi, mis põhjusel siin selline tõlge. Otsingumootoritest räägime järgmine kord…

Mulle läks see suhtumine hinge, sest särgimüügist teenitud pisku, oli sisult kordades toekam panus kamraadide katkirebitud hingedele pai tegemiseks, kui kogu muu potjomkinlik revüü.

Jah, ma ei kõhkle nimetamaks Eesti “veteranipoliitikat” millekski muuks kui potjomkinlikuks revüüks, sest olen näinud sügavale selle kulisside ja patriootliku fassaadi taha. Viimane mida veteranidel tõesti vaja on veterani-POLIITIKA.

Just seesinane termin ehibki puust prillidega patsifistide projektifailide pealkirju. Poliitika mu kallis on lihtsalt käsipidur kalapaadile, sest selle toimimisse usuvad siiralt üksnes poliitikud ise. Kui sedagi.

Mõned aastad hiljem, tõmbasin selle sama särgi selga hoopis teise tundega kui alguses. Ma ei olnud enam lihtsalt mees kes ostis Kurikalt särgi, vaid võin öelda omast kogemusest seda, mis särgil kirjas – kui sa seal käinud ei ole, siis ära mölise. Olin seal pool aastat ja lahterdusin sealtpeale ka veteranipoliitika raamidesse, kuni söandasin avalikult, etteantud jutupunktidest mööda minna ja suu avada. Aga aitab sellest. See on olnud ja kõrvale pandud. Poliitika oli siis ja poliitika on praegu. Omavahel öeldes imetlen Eesti riigikaitses enim saarlaste ühtehoiupoliitikat. Nõnda kui minister Hansole andis tont teab mis nõu nooruk Orissaare keskkoolist, annab Laanetile täna nõu – kuidas toita kogu kaitseväge, Kuressaare poiss, kes samuti päevagi kaitseväes pole teeninud. Lydia Koidulal on üks näidend…tead küll selle pealkirja. Aga las jääda. Saab üks saarlane linnas tööd, saavad teisedki ning see ongi rehepappide rahvuslik kokkuhoiupoliitika.

Olen Afganistani kohal lennanud nii päeval kui öösel. Nii suure kui väikese lennukiga ning samuti paari erineva kopteriga. Elanud keset kõrbe sõjaväebaasis ning postiks hõivatud kohalike majapidamises. Maganud telgis, konteineris ja paljal maal. Paar ööd isegi Kabulis mingis hotellis. Ei midagi rohkemat ega vähemat kui kellel iganes teisel, kes seal osakese oma elust andis. Lugude jutustamine on käinud läbi ajaloo sõdade juurde ning need nagu me teame on alati ajas muutuvad.

Sõda Afganistanis ei ole midagi erinevat sellest, mida Eesti nägi pärast teise maailmasõja lõppu – võitlust metsavendadega. Võitlust rahvaga, kellest tuntav osa hirmu, vägivalla ja repressioonidega suukorvistada õnnestub ent kelle tahe sissetungijale vastu hakata on visa. Ma kuulsin kümneid ja kümneid luureraporteid, mille kohaselt on maailma ühe kardetuma terroriorganisatsiooni organiseerunud võitlejate viiimase otsustava pealetungi-rünnakuni üksnes loetud päevad. Maksimum nädalad. Enamat kui maasse kaevatud või mujale käidavasse kohta peidetud pommkärakaid ning siit-sealt kaugemalt ja lähemalt kostvaid valanguid ning üksiklaske ei võtnud lõpuks keegi liiga tõsise ohuna. Tuleb raibe ja hammustab, no mida sa ikka hingekene teed. Ise ronisid siia raha teenima. Kõik enda juttude järgi jõhkramad kõrilõikajad pole seal tegelikult peale liikuvatesse põõsastesse või enamasti niisama huupi salvede tühjendamisest rohkemat teinud. Tehumardi öölahingud ja käsitsivõitlused verise vastasega jäävad punaarmee annaalidesse.

Täna valitseb Afganistanis selline “pardakk”, mida seal sajandeid nähtud pole. Iga kaabakat ei saa niikuinii mõistlikkusele kutsuda, aga sisuliselt lindpriiks kuulutatud rahvuslik armee ning politsei, keda seni lääneriikide maksumaksjate heldekäelisel ülalpidamisel on peetud, on taas poolt vahetanud. Seaduslikest kriminaalidest on saanud uue korra kaitsjad, nagu seda sealmail on harjutud tunnistama sajandeid. Iga pätt, kes täna üles puuakse oli alles eile valvas seadusesilm. Riigivõimu esindaja, kelle piiramatud õigused tema võimupiirideta maailmas, temast kõiketohtija tegid.

Olin just sel ajal Kabulis, kui seal ühes Liibanoni restoranis halastamatult arveid klaariti. Esmalt lendas akendeta kaubik sissepääsuteed valvavate jordaanlaste valvuriputka juurde, milles valvekorda üle andja ja vastuvõtja, koos kössitasid. Kummalegi lasti käeulatuse kauguselt kuul keset laupa ning liiguti edasi. Restorani siseneti kõigist ustest korraga. Kõik teele jäänud, hukati külmavereliselt lähilaskudega pähe. Ainsad, kes jõudsid relva haarata, olid restorani omanik, kes ei jõudnud teha ühtegi lasku, enne kui pommivestis enesetapja end köögipoolel koos kõigi sealviibijatega õhku lasi. Teine kes relva jõudis haarata, oli rootslane, kes turvas punase risti eurooplastest saadikuid. Tema jõudis teha lasu, mis tabas ühe pealetungija pommivesti, millele omakorda järgnenud plahvatuses hukkus silmapilkselt või sai raskelt viga hulk inimesi. Kummastki plahvatusest kõrvale jäänud ründaja, hukkas lähilaskudega pähe kõik veel hinge vaakuvad inimesed ning päästis siis valla oma pommivesti sütiku. Kõik lendas õhku. Kogu selle tapatalgu kohta rääkisid kohalikud, et tegu oli olnud kättemaksuks tehtud rünnakuga. Miks tappa süütuid inimesi punasest ristist? Tsiviilisikuid, kes Kabulis teenistuskohustusi täitmas või riigi kutsel seal viibivad? Aga kus on need miljardid, mida ameeriklased ja eurooplased on siia raportite järgi toonud? Kas need rahakohvrid üleüldse iial nende heaoluriikide lennujaamadesse jõudnud on, et sealt humanitaarabina siia lennata? Teie riigijuhid ajavad teile kärbseid pähe ning te rumalad usutegi, et afganistani rahvas sellega oma turvalist tulevikku üles ehitab. Siia ei ole need rahakohvrid kunagi jõudnud. Jätame kõrvale läänele kuulekate võimumarjonettide ning kollaborantidest hampelmannide paraadliku heaolu. Lihtsad afgaanid pole näinud muud kui kannatusi, korralagedust ning peataolekut mida millegipärast demokraatiaks nimetatakse. Talibanil on väga lihtne haarata enda kätte kõik, sest suur kaos mis ees seisab, ei oota enam kaua – nii öeldi vaikselt juba pooltosinat aastat tagasi. Selles ennustuses oli hirm ja lootus korraga. Justkui viimsepäeva kohtu ootamine, kus õigeid hingi kaalutakse.

Kas sa tead mis praegu mailmas aset leiab?

Kõigi aegade suurim turvaoperatsioon kogu inimkonna ajaloos. Selle eesmärk pole midagi muud, kui peatada mistahes vahenditega operatsioon “Viimne kohtupäev” ehk Iisraeli riigi pühkimine maamunalt. Tuumariikide turvaväravatest infiltreerunud isikud on tänaseks saanud ligipääsu arsenalile, millist ei oma ükski riik. Nad on jõudnud positsioonidele, kus seadistakse massihävitusrelvade sihtmärke ning viivad seal läbi operatsiooni järgmist faasi. Kõigelt sellelt fookuse kõrvale juhtimine ning rahvaste üle kontrollvahendite kasutuselevõtt läbi liikumiste piiramise ning paanika õhutamise, teenib vaid seda üht eesmärki – jätta tunnistamata korda saadetud räiged vead globaalse võimu haaramise käigus maailmas.

Mis siis saab sellest kõigest?

Raketid suunatakse Jerusalemmale ning maailm surutakse põlvili. Te mõtlete veel hardusega praegusele heale ajale, kui olid kõigest maskid, vaktsiinipassid ning võitlus koroonaga…nautigem seda vahejaama, järgmine ots tuleb kiire ja parajalt pikk.

Me rääkisime sellest, kuidas keegi saunavihta teeb. Mis nipid on kellelgi omal või kelleltki teiselt õpitud. Kuidas vihtu säilitada ning kõigest muust. Sai nalja ja oli tõelisi üllatusi. Ühtäkki ma isegi ei mäleta enam mille peale, aga see oli tõesti täiesti seosetu põhjus, ütles üks seltskonnas viibija – “ja maa on lame”

On! Vastasin tõtates ning täiendasin kohe otsa, et linn pole seda mitte. Linnas on kõrghooned, maaalused tunnelid ja muu. Linn ei saa lame olla. Maa on seda kindlasti. Isegi seal, kus on elu…

Seltskonnal oli lõbus. Just täpselt nii lõbus, nagu meil viimasel ajal üldse. Sest õieti pole mingit vahet ajaloos juba olnuga, kus isegi vennad omavahel kõigest ei rääkinud. Välditi teemasid ja isegi mõtteid, mis sügavikust kerkides võiksid asjaosalisi maailmavaadete tõttu teineteise vastu üles ässitada. Tühja need maailmavaated. Need saavadki kattuda vaid seal, kus lokkab reeturlikult mängisklev võltsüksmeel, mis nagu akvarellipintsel veeämbris loksutades puhtaks saab. Niisiis läks seltskond korraks vaikuserežiimile. Igaüks mõtles selle viivu vältel välja, mis pool seekord valida ning läkski lahti arutelu “kas maakera on ümmargune”.

Tunnistan, et mulle on “lamemaalased” sümpaatsemad sest neil on nägemused, usk, veendumus ning julgus mõelda ja arvata omamoodi. Miks see ühtäkki naeruväärseks ning isegi pilkealuseks on tehtud et igal inimesel on oma ettekujutus maailmast kus ta elab? Ei mingit kunsti ega hookuspookust. Selle nimi on teisitimõtlemine ja see, nagu teame on sammuke hullumeelsuse suunas. Kas sa siis tõesti…? Idioot oled või? Küsimus sellest, kas maakera on lapik või ümmargune, ei erine millegi poolest ühest teisest küsimusest. Nimelt sellest – kas mehe ja naise vahel võib olla sõprus. Kes arvab seda, kes toda – võta nüüd kätte ja hakka mõistma kohut. Ma muuseas ei välista, et aasta pärast võib tänast üldist õhustikku tundes oodata kõiki ees dilemma – elu või surm – vali raisk, kellega sa ühtemoodi mõtled! Kelle poolel oled? Vasta ruttu, et kelleski ei tekiks kõhklust! Nii liigumegi suuremalt väiksemale, üldiselt üksikule ja vabaduselt kuulekusele. Kas mehe ja naise vahel saab olla sõprus?

Kuna see teema mind lõbustab – ma pean silmas käesolevat aega ja arvamuste polariseerumisest läbi imbunud stigmatiseerimist täiesti absurdsetes situatsioonides, sikutasin ma seltskonna teema juurde tagasi. Niisiis – kas maakera on lapik või ümmargune. “Ah mine persse” – kuulsin ma vähemalt kolm korda ning olen valmis siinkohal vabandama, kui teen kellelegi liiga, aga persse-saatjad olid veendunud ümarmaalased. Küsisin siis, aga miks seda teemat lõbusalt arutada ei võiks? Miks keelata endale fantaasiapilte ja kujutlusi niikuinii hoomamatust? Õhk hakkas vaikelt särtsuma ja see lõbustas mind. Nii jätkasingi piltide ettemanamisega ja küsisin – kellele meeldib sushi? Kõikidele meeldib sushi. Eksole, ütlesin rõõmuga ning jätkasin – sushi on sushi, eksju? Sa tead mis see on ning tunned ta ära mistahes kujul ja nime kandes. Osa sushit keeratakse, teine vormitakse jne. Nägin ümarmaalaste nägudele ilmuvat iroonilist muigegrimassi. Sa ei võrdle sushitegemist maailma loomisega, küsis üks neist. Justnimelt seda ma mõtlen! Kui sulle, ugrilane on võileivatordi abil lihtsam asju selgitada, siis võime võtta ka võileivatordi näitena appi. See on lihtsamgi kui sushi. Võileivatort on juba oma olmuselt lame asi. Sa ei saa teha võileivatordi kera nagu on ilmselt ilge keberniit teha sushikerasidki. Ma ei räägi kokku potsitud toidupallist. Ma räägin funktsionerivast organismist mille keskel on tuum, kaetud sadade erinevate kihtidega mis moodustavad meie emakese Maa. Elava, hingava ja ennast taasloova.

Lollidele on lihtsam keerulisi asju seletada, ütles seltskonnas viibinud noorem mees. Muidugi. Kuidas siis teisiti? Või oled sinagi seda meelt, et inimene võib olla küpses eas veidi rumalam kui ta oli noorena? Õhk oli suminat täis ning igaühel midagi kosta. Kui palusin, et tuleksime teema juurde tagasi, nähvas keegi, et millest me siis sinu arvates praegu räägime. Vastasin talle, et te räägite inimestest. Inimestest, kes on debiilikud. Inimestest, kes on kurat teab mis seemnete söömise tagajärjel segi läinud ja see muu. Te räägite eriarvamuste illustratsioonidest inimese kujul, aga te ei lausu silpigi oma maailmavaate ega veendumuse tõestamiseks. Te ütlete lihtsalt, et te usute ja need kes ei usu on lame- või ümarmaalastest debiilikud. Sealsamas määratlete te sajad miljonid muslimid ja nende usu ning veendumused kui mullade ajupesu edusammud ning möönate isiku valikuvabadust lihtsalt mitte uskuda. Selle pärast polegi vaja tuua võrdlusena mängu moositäidisega karamelli – vedel suhkur tahke suhkru sees, krabisev paber ümber ei ole tuumafüüsika. Näe, ma valan lillevaasi kummuli. Kuidas seesama vesi vaasi tagasi saada? Seltskonnal läks järjest lõbusamaks. Oi mis lahendusi sealt pakuti ja need olid siiralt väga leidlikud ning vaimukad. Seejuures igavaim võimalus ei tulnudki lauda ehk võtta lapp ning kuivatada vesi kokku. Absoluutselt kõikidel oli mingi hoopis põnevam idee, kuidas vesi laualt tagasi vaasi saada.

Muidugi ei kestnud see lõbu lõputult ning jõudis kätte oodatud silmapilk kui keegi ütles ootuspärase – mis sellel kõigel lameda maaga pistmist on?

Ei midagi. Absoluutselt mitte midagi pole pistmist. Lihtsalt lõbus on mõtelda. Mõtelda ja ka mõttega kuulata, kuidas keegi teine mõtleb. Mida tema arvab ja kuidas talle asjad tunduvad. Ma ei saa aru, miks ei või inimene mõelda millest iganes ja mida tahes? Kes keelab inimesel oma tõe otsimise ning ütleb kuidas asjad on ja käsib mõtlemine lõpetada. Keegi, keda häirib mõttega inimene. Igasuguse mõttega inimene, kes ei vaata lolli näoga seda mida talle näidatakse ega naera kohtades, kus keegi näitab ette – plaksutage ning kõik plaksutavad.

Siis küsis keegi ootamatult küsimuse. Kas siis saab mehe ja naise vahel sõprust olla?

Kõik jäid mõttesse. Ma vastasin ise

Mehe ja naise vahel saab olla sõprus, kui nad on ühte meelt Maa küsimuses. Kui mees on lamemaalane ja naine mitte või vastupidi, ei ole mingit sõprust. Seks ei puutu enam ammu asjasse.

Tema ongi “Kiisu”

Kirjanik Maksim Gorki nime kandnud Nõukogude autotööstuse üks šedöövreid. Just nimelt šedöövriga sõna otseses mõttes ongi tegu, sest seesinane GAZ (Kass) on ilusa olemisega veoauto. Sedapidi, kuidas värdmoodustis nimega Nõukogude Liit aina enam lääpa vajus, muutus aastate pikku ühtlaselt allamäge liikuvaks ka kõik selle riiklik toodang. Viie- ja kuuekümnendatel tehti veel nägusaid sõidukeid. Alates seitsmekümnendatest sai sotsialistidest autodisainerite ainsaks väljakutseks toodangu maht. Viisaastakuplaanide täitmine ja nende ületamine ja kogu see muu, tänaseks oma saatuse leidnud pusserdis, millega punaterror pea kolmveerand sajandit laubalt higi pühkimata rassis. Niisiis on “Kiisu” pärit ajast, kui kõik polnud veel täiesti perses. Mehed ehitasid kirvega autosid ja teised mehed oskasid neid haamriga remontida just niisamuti, nagu kõigega mida üleliiduliselt toodeti. Ometi oli sel toodangul kunagi alguse poole veel täitsa oma nägu. Minu meelest tänagi. Või viitsid sa tõesti vaidlema hakata ning tahad öelda, et lameda näoga kast, tuled silmadeks nagu kõik need tänapäeva krusad – on ilusam kui vana hea porilaudadega kass? Samas – vaadates mida on modernistid isegi ikoonidega teinud on, pole autode kallal toime pandav stilistiline sittamine säästnud kedagi. Ma arvan, et Daimler ja Benz mõlemad, on hauas juba sada ringi ümber oma telje pöörelnud, nähes mis Mercedesega heaoluaastatel teha on lubatud. Mina ei lähe mehhiklasele õpetama, kuidas teha taccosid ja mehhiklane on selle eest tänulik. Nii mina kui mehhiklane saame aru, et mõned vanad asjad on väga väärikad, väärtuslikud ja toredad. Olgu selleks vanaks asjaks minu poolest kasvõi materjal. Või oskad sina öelda, miks autod, mille ehitamiseks kulub rohkem plastikut kui iial varem ning mille ekspluatatsiooni tsükkel on viidud sisuliselt miinimumini, muutuvad aina kallimaks? Nagu kõik me ümber! Kõike on rohkem aga see kõik on aina sitem. Telefoni kõnekvaliteediga ei ole tegelenud viimased kümme aastat mitte keegi, sest kogu aur läheb sellele, mida algselt telefonina mõeldud aparaat tegema ei pidanud. Enamvähem sama näib olevat poliitinkubaatorites toodetavaga. On teatud kindlad broileritõud ja “mudelid”, mis sobivad igasse funktsiooni. Nende kvaliteedikriteeriumiks ei ole mitte lojaalsus vaid kuulekus ning mingil äraseletamata moel meenutab see kõik uunikumikultuuri. Millegi säilitamist täpselt sellisena, nagu ta algselt oli mõeldud ja tehtud. Mul on mitu kamraadi, kes vanu autosid uuele elule putitavad. Fanaatikud. Pühendumusega juuksekarva lõhki ajavad detailipeded, kelle jaoks tänane saavutus on homne norm. Mõnd vana autot mida olen oma silmaga näinud, on kantud kätel rohkem kui enamikku noori naisi.

See “Kass” – või noh, sellist värvi ja niisugune masin, oli minu isa tööauto. Kinomehhaanikuna külakinos filme näitamas käis isa just sellisega. Plekk-kastid filmiketta karpidega kastis, sõitis ta neljal õhtul nädalas rahvamajadesse kinematograafiat viima. Kui kinovõrgud likvideeriti ja kinod erastati, ostis papa oma vana sõbra romulasseminekust vabaks ning putitas enda tarbeks sõidukõlblikuks. Sellega sai veetud kõike, mida oli vedada vaja. Oma kraami ja muud, kui keegi abi vajas.

Kui isa raskelt haigestus, jäi “kiisu” seisma. Varikatuse alla, vaikselt langeva tolmukihiga kaetuks. Haigusest vaevatud vanaisa andis selle auto edasi pojapojale. Minu nooremale pojapõnnile. Et poiss oli veel päris nagamann, olid kiisu pikad päevad ja kuud ihuüksi vana varikatuse all aina trööstitumad. Kui isa kõik jättis, jäi ka kiisu veel aastateks konutama kuni sündis otsus, anda see auto uutesse kätesse. Nii ta läkski. Poisile jäi lapspõlvest mälestuspilt oma esimesest autost ja ilmselgelt tänaseks juba tolmuks saanud raha pangakontol. Oli kord isa, kellel poeg ja sellel poeg ning neid kõiki ühendas üks vana “kiisu”. Me elus läheb suuresti kõigega tegelikult niisamuti. On, kaob, oli, ununeb.

Täna on sel autol tipp-topp soeng. Laitmatu maniküür ja perfektne pediküür. Ta on parimas töökorras ning kadestamisväärselt heas vormis. Kolmas noorus vähemalt.

Mul kibeles väga see lugu sellest autost hingel ja ilmselt jääb ta sinna edasi kibelema. Tundsin, et tahan selle loo kuni lõpuni jutustada, aga just praegu otsustan ringi ning lõpetan siin. See lugu sellest autost jääb õhku ja oma aega ootama. Ma tean

“Kaksteist lapsepõlve kohta”

Toeta kunsti – soeta kunsti

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Akvarell 2021

A3

1000€