MINA, TÕEIMPEERIUM

Kas sa tead, mis sõna on viimasel viiel aastal olnud enim avaldatud sõna Eestis ilmunud raamatute pealkirjas?

“AUSALT”

“Ausalt” millestki…ja siis seal järel koheva sabana mingi selline sõna, mis MÜÜB. Mis müüb, seda tead sa isegi. Need on seks, suhted, raha ja surm. Niipalju, nagu viimasel viisaastakul, ei ole ilmselt terve trükikunsti ajaloos, avaldatud raamatuid, mille autor TEAB kuidas ühe või teise asjaga ON ning püüab päev tagasi, aplombikalt esitletud samal teemal raamatu kirjutanud autorist, veel AUSAM olla. Kümnest autorist üheksa ei saa isegi aru, et publikut ei eruta mitte ilmunud raamat, vaid uudis sellest, et jälle otsustas keegi kirjutada ühe ausa raamatu. KES seekord kirjutas, mitte MIDA ta kirjutas, on põhiküsimus. Muuseas needsamad kümme või suurem osa neist, tulid alles paar aastat tagasi välja ka oma raamtuga “MINU…”

MINU… on raamatupealkirjade eelmise edetabeli enim levinud sõna.

Tunnistan, et olen kogu selles “minu” lugude sarjas ilmunud raamatutest, suutnud lõpuni lugeda nelja ning neist neljast kaks olid täitsa haaravad lood. Kõik ülejäänud olen jätnud otsustavalt pooleli. Mõned juba sissejuhatuses, teised seal, kus oli tunda, et kirjutaja on mingil mahasõiduta ringteel ning kolmandad seal, kus paigaltammumise teekonna jätkamine oleks lihtsalt üks ülinüri töö. “Ausalt….” lugusid ei ole ma seetõttu isegi soovinud lugeda ning nende heitlik troonimine müügiedu edetabelites, kahandab vähesegi uudishimu üldse olematuks.

Oma mõtete avalikustamine ja tunnete tutvustamine (nagu seesinanegi siin), on kujunenud üheks kaasaja elulemise vormiks. Milles ei ole midagi paha. Ringituiamise asemel inimesed kirjutavad. Kirjutavad raamatuid. Raamatuid, mille pealkiri ütleb, et need on sügavalt isiklikud read. Prognoosin, et järgmine laine saab olla vaid kahe eelmise võngetest kantud, ehk “ausalt..minu..seksist..seal”

Lood, mis jutustavad kahes sarjas ilmunud lugusid, samade kaante vahel ehk lood seksiturismist nagu näiteks: “Ma nikkusin filipiinlast. Ausalt” või “Ausalt. Ma keppisin kreeklast”. Mõistagi on selliste ilmutiste müügikampaania sõnumiteks: “…nüüd täiesti lõpuni absoluutselt ausalt ja ilgelt isiklikult ning ilma valetamata väga raputavad lood mis on tõestisündinud ja autorit mõjutanud elulised sündmused”. Sest, täpselt “selles raamatus saad lugeda mis TEGELIKULT maailmas toimiub mida me iial enne seda ei ole kunagi kusagil isegi mõelda tohtinud, aga nüüd saab sellest esmakordselt aimu väga sügavalt isiklikest läbielamistest rääkivas enimmüüdud raamatus, mille autor on kirjutanud, sest ta on üliäge inimene ja mis varsti müüki tuleb”

Üks vana anekdoot tuleb meelde. Mustlane kohtab juuti ja müüb talle kullast käevõru. Käevõru hinnaks on tuhat eurot. “Ilge pettasaamine”, mõtleb juut, kes sai kohe aru, et käevõru ei ole kullast vaid puhas võtsing. Sedasama mõtles ka mustlane, kes alles hiljem avastas, et mõlemad viiesajased, mille juut maksis, olid valeraha. Petturi petmine ei ole petmine…

Mõtlen siin praegu, et millega need viimati kirjeldatud raamtumüügi TOP-i vallutajad võiksid veel silma paista…

Usun, et sedagi lahendust ei minda kaugelt otsima, sest kesse ikka viitsib. Nii saab ringikeppimisest “hästi otse ja ausalt” rääkivate elulooraamatute üheks tõenäoliseks hooandjaks, sinna samma kaante vahele pakitud retseptivalik autori valmistatud vahemere toitude retseptidega ning läikpaberile trükitud fotolavastused bakhanaalidest. Tutid, tissid ja toit lookas laudadel. Kuidagi peab seda heaolu ja hedonismi eksponeerima, sest eelmistel sajanditel juba tehtu, mida õhinaga kopeeritakse, on kõikidel meelest ära läinud.

Kõik meelest läinud, tuleb aga moel või teisel, sel või teistsugusel kujul, niikuinii tagasi. Tuleb, nagu poleks iial varem eksisteerinud ja lubab kõigil ahhetada, kes teda näevad.

Mõnule…kauaks seda ei anta

NOBLESSE OBLIGE

Kuule, lase üks kohv mulle, ütleb ammune kuigi mitte väga lähedane tuttav. Kuna mul on kohvik lahti, siis ei saa ma seada prioriteediks, aruande kallal edasi pusimist või pooleli jäänud pokaalide poleerimist. Minu reegel on inimlikult lihtne. Teen kohviku siis lahti, kui saan tegeleda klientidega. Klient ei tule varavalges kodust välja kohvikusse, et vaadata ja oodata, kuni ma kohviku-asjadega tegelen. Mul on kohviku pidajana õigus, teha kohvik hiljem lahti, või tulla varem kohale. Imelihtne.

Niisiis, kuule, lase mulle üks kohv, ütleb ammune kuigi mitte väga lähedane. Mul on masinas valmis värsked Etioopia oad. Vahustajas värske täispiim. Äsja masinast tulnud puhtad tassid ning alustassid on veel lausa soojad. Panen alustassile pehmest paberist tassialuse. Teades, et ta magusat jumaldab, teise alustassi veel, paari šokolaaditrühviga “maja poolt”.

See käis kiirelt – kuulen enda kiituseks.

Plaanin kohviku laes rippuvad vanad lambid restaureerida. See pole odav lõbu, aga olen selle ära otsustanud ning meistriga on juba käedki löödud. Seepärast ütlen – täna maksab kohv niipalju, kui sul südametunnistust on. Aita taastada ajalugu.

Ma praegu ei saa maksta. Tulin just autot ostmas. Näe, ütleb ta ja viitab veripunase küünega peene sõrmega otse ukse ette pargitud Daimler Benz-ile. Uhke auto. Kasutatud ja mis sest. Sellised ei maksa vähe. Ka pruugituna. Ja nii jääbki. Ta tõuseb lauast ja lahkub ütlemata isegi head aega.

Ei möödu palju aega, kui astub sisse järgmine külastaja. Justkui oleks tuttav kusagilt, aga ei hakka seepärast vaevlema ning jään teenistusvalmilt kuulatama.

Ma ei oska kohe midagi tellidagi, ütleb ta sõrmi mudides. Võtaks bokaali head veini. Mis hinnaga need veinid siin on?

Igaühele tema võimete kohaselt. On sellised, mis vaat et poolmuidu ning on selliseidki, mille eest makstes tunned et maksad. See oli muidugi nali ning ütlesin ühe soovitud väiketootva veinimõisa väga hea kraami hinna. No nii. Jäin kuulatama. Mis nonii? Oli see vähe või palju küsitud, ei saanudki aru. Lisasin sellegi jutu otsa, et plaanin lampidele täiesti uue elu kinkida ja nad algelise iluga taasilmestada.

No nii – tähendas seda, et soov veini juua siiski säilis ning ju siis oli hind okei. Mul pole praegu sularaha ja kaardiga ma ka ei saa maksta kahjuks, sest mul on koodid meelest läinud. Ma räägin kiirelt sõbrannaga, ta saab tulla läbi loodetavasti ning maksta ära.

Kiiret pole. Ütlen suusoojaks ja rohkem selleks, et lihtsalt midagi kosta selle jutu peale. Võtan kapist puhta ja poleeritud pokaali. Vaatan veel üle, et on tõesti ilusasti puhas klaas. On küll. Avan korgiplumpsatusega külma härmapalitus pudeli ning valan jahedat veini vaga joaga valguse kätte. Ta silmad juba joovad.

Tulen homme läbi ja maksan ära. Peaksin selleks ajaks oma kaardi korda saama, ütleb ta alles kolmanda lonksu vahele hingates.

Sobib siis kui saate. Vastan vaikselt ja muigan enda üle. Olen ma loll või? Ju vist

No ma ei tahaks võlgu olla…eriti kõrtsile, viskab ta nalja

Võlga ei ole olemas, vastan mina. On au.

Ei, see oleks häbi…eriti kõrtsile võlgu olla

Olen temaga nõus. Tõesti on see pigem häbi kui auasi, kui lähed käed taskus kõrtsi ning sellest ei tehta numbrit, vaid kostitatakse ikkagi. Kuidas sa saadad kunde minema, kui ta muidu alati auväärne ja lugupeetud au ja õigluse eest seisja.

Nii see läks ja jäigi.

Ma ei pane oma kõrtsi kinni. Ei jäta ka lampe restaureerimata. Maksan veed ja elektrid ning palgad ja maksud. Teen ühele S-klassi Mercedese puhul tassi kohvi välja. Kallan teisele maja kulul väga head veini. Teen seda selle pärast, et Jumal näeb. Näeb, et ma olen aus iseenda vastu. Mina pean kõrtsi ja pakun igale sisseastujale peavarju ning kehakinnitust. Näeb, et Tema antud anne ja oskused, teenivad teisi inimesi ning toovad neile loodetud õnne ja oodatud rõõmu.

Mis tunne see võib olla, kui sa sõidad suure saksa luksusautoga, aga ei saa edaspidi iialgi peatuda väikse kõrtsi ees ning sinna sisse astuda, sest sul ei jäänud enam raha isegi tassi kohvi ostmiseks? Või mis tunde tekitab aastateks jääv äratundmine, kui kohtumistel ja bankettidel valget veini kallav kelner alandlikult otsa vaatab?

Iga kord, kui vaatan oma taassünnist säravaid lühtreid, kõrges kõrtsi laes, meenub kingitus mille minult saite. Ei, mitte see kohvitilk piimavahuga ega keelt paitav viogniere, vaid punkt teekonnal, mis jääb teist maha mälestusena. Mälestusena sellest, millised inimesed te olete. Võtke see kingitus ja olge te tuhandest tänatud selle õpetliku kogemuse eest. Elämä on…nagu ütles Matti Nykanen – mees kes ei jäänud kellelegi mitte iialgi võlgu…

PROHVETLIKULT

On sul meeles, et sa ise või keegi sinu sotsiaalmeedia sõpradest kindlasti, raamis oma kontopildi Pantsusmaa lipuvärvidega. Mäletad sa, miks seda tehti? Oli midagi…kus kõik püüdsid üksmeeles oma meelsust väga avalikult demonstreerida. Moekarjatus, mis meie ellu on imbunud – räuskav leinamine. Me leiname kõiki. FaceBooki sõbra kuldkalakest ja tont teab kus, maailma otsas toimunud segaste asjaoludega õnnetuses, meile täiesti tundmatuid kannatajaid. Me oleme üks pere…on selle mängu nimi. Mõnikord peame piisavaks susata kellegi postitusele lihtsalt nutta löristav emotikon. Teine kord kirjutame RIP, sest see on ühtaegu “lühike ja lööv”, teisalt stiilselt võõrapärane ning kolmandaks justkui pisut osavõtlikum.

Maailm muutub päevade ja kuudega ning seepärast on vaja järgmise näite manamiseks tulla pikkade sammudega lähiminevikust olevikku. Püüda eestlasele seletada, et vaata, see on midagi sellist, nagu keegi põletaks sinimustvalget lippu, ei riiva enam ammu kahe kolmandiku eestimaalaste hinge. Sestap siis, tuleb ränga solvangu sisu selgitamiseks öelda midagi sellist, et “ta sülitas vikerkaarelipule”. Rahu! See on ainult näide. Nii ei tee mitte keegi. Mitte kunagi! Kõik on hästi. Vabandust

Sisult sarnane, näkkusülitamine oli ka toona Prantsusmaal aset leidnud sündmuste käivitajaks. Liikluses on lihtne. Me ei mõtle punase fooritule süttides, et mis nüüd siis saab. Me aju ei asu analüüsima, et mida meile sellega öelda tahetakse. Mul on juba mõnda aega raske, kasutada väljendit “haritud inimene”, sest kõrgharidusega mölakaid on maailm täis. Seepärast kasutan selguse mõttes sõna – kasvatatud. Niisiis, üks kasvatatud inimene nii ei teeks. Teeks mida?

Kasvatatud inimene ei solvaks teise inimese sügavaid tundeid. Nuttev emotikon ja edvistavalt võõrapärane RIP ei ole sügavad tunded. Need on pealiskaudsed ja tähelepanujanused nagu öised puuksud pioneerilaagri öörahule sunnitud poiste reformvoodites. Teise inimese sügavad tunded on seotud tema hingega. Tema meelega. Need on sügaval tema sees, mitte pinna peal, nagu akvarellilikult läbipaistev Prantsuse lipp, millega oma proofiilipilt sotsiaalmeedias ajutiselt huvitavamaks muuta.

Inimesel on tema füüsilised mõõtmed, mis kõigile näha ja arvustada antud. On aga ka nähtamatu ja sügavalt sisemine pool ning selle mõõtmeid teised ei tea. Ometi on neil viimastelgi teatud piirid ning neile lähenedes või neid ületades, võib teha teisele rohkem kui haiget. Nende piiride ületamine võib viia teise kuni äärmuseni, olgu ta kui haritud või kasvatatud tahes. Kutsume neid kannatuse piirideks, kuigi just niisamuti, nagu sotsiaalmeedias leiname võhivõõra inimese lemmiklooma, kergekäelised ka iseenese kannatuse piiridest rääkides. Sestap imestamegi, et kuidas saab nii kergekäeliselt muutuda hullunud roimariks ja joosta amokki või tühjendada AK padrunisalved rahumeelse huumoriajakirja toimetuses, seal olevate inimeste pihta. Tead küll millest ma räägin – sellest, mida me nimetame argpükslikuseks. Mida muud kui “argus” see ju on, kui oled viidud viimase sisemise piirini ja kaotad viimaks kontrolli, soovi üle inimesena selle kõige keskel eksisteerida. Inimlikkuse kadumiseni viidud kannatus ei ole argpükslik. Argpüks on inimene, kes teise selleni viib, sest ta ootab oma teole tunnustust. Koolikiusaja on selle ehe näide. Tal on ainult üks valik – kiusa või oled ise peksukott.

Koolikiusaja aeg saab ükskord otsa. Parimal juhul lõpeb kool ning sellele järgneva elluastumise järel, kiusatuga enam ei kohtuta. Hullemal juhul… sa tead. Maailm on neist näotutest lugudest üle ujutatud, mille antikangelaseks jääb alati see, keda pekstakse kuni ta sooritab midagi sellist, mille eest teda edasi peksta.

Vaata seda pilti

See on pika ajalooga väljaandest NELLI TEATAJA

Samasugune, nagu CHARLIE HEBDO

Ma tunnen selle nalja autorit tema käekirjast. Vahel väga vaimukas ja virge, vahel silmnähtavalt punnitatud. Mõlemal puhul püüdlikult kiuslik. Oleks Mart Juur ment, paneks ta kooli vilistlaste kokkutuleku järgmisel hommikul, kõik endised klassivennad puhuma. Fakt. Seekordse Nelli Teataja följetoni puhul, on astutud samm Charlie suunas.

Mind on araabia kirjakunst ja kalligraafia alati paelunud. Sinnamaani, et olen võtnud kätte ja õppinud need tähed selgeks. Oskan neid lugeda ja kirjutada. Oskan lugeda ka seda teksti, mis seal kirjas. Tean sedagi, mida araabia keeles tähendab “Rasul” ja mõnda asja veel. See nali pole üldse naljakas. Ütleks isegi kaugel huumorist, sest Nelli naljad pole olnud kunagi pööblile vaid pisut peenemad, kuid SEE ei ole üldse naljakas. Charlie Hebdo toimetuses sai esimese kuuli lähidistantsilt otsaette nende karikaturist. Sai selle eest, et joonistas kõveriku lõustaga muslimivanamehe ning sildistas ta islamiusuliste püha prohveti nimega. Mul on temast kahju. Nii selle eest, et noorelt suri, kui sellegi eest, ta ta ilgelt sitasti joonistas. Õigemini ei osanudki joonistada. Ju olid tal mingid muud teened veel, ma ei tea…miks ta argpükste poolt sõelapõhjaks lasti.

Maailm oli toona šokis ja sellest roimast rääkimiseks polnud sõnu. See oli tagajärg. Lõpplahendus, millele järgnes uus turvanõuete laine kogu Euroopas, aga millele eelnenut ei vaevunud keegi jutuks võtma. Kedagi ei huvitanud teise poole tunded, kes tembeldati argpükslikuks jätiseks, kuna ta naljast aru ei saanud…

Kui see on julgus, ärme sõima hiljem kedagi argpüksteks ega “ripita” sotsiaalmeedias

SURNUKSPUREMINE

Kas sa oled kunagi puudli aju näinud? Või mistahes muud tõugu sülekoera aju? Koeratõuge on palju ning nagu oled isegi tähele pannud, käib nende aretus püüdlikult nagu dresseeritud peni peremehe jala kõrval, trendidega kaasa. Kui moes on kolli, on kolmveerandil koeraarmastajatest kolli. Kui dobermann, siis dobermann. Džäkkrasseli ajal läks mul tabelipidamine sassi. Sestap ei teagi hetkel, kes on kõige moodsam, kuid pruugib teha tiir kohtades, kus koerasõbrad sotsialiseeruvad ja pilt on selge.

Uskumatu küll, aga kõiksugu muutused maailmas, ei käi üksnes inimesi pidi. Enne veel, kui maailmaomanike väike sõprusring otsustas inimkonda uuel moel päästma asuda, jäi täiesti tähelepanuta, kui suureks oli kujunenud koerte tööpuudus. Viimased, keda veel teenistusse võeti, olid tublid narkolabradorid maailma eri lennujaamades. Täna on nemadki valdavalt tegevuse ja tööta, kuna seaduslik farmaatsibusiness käsikäes globaalse meediaäriga, on leidnud palju rammusama lüpsilehma. See sööb üksnes hirmuniitudel ja mäletseb paanika-aasadel ning annab ööpäev läbi rõõskkoort. Siiski…! Need teenistuskoerad, kes teistest taiplikumad ja kiire ümber õppimise võimega, leiavad ilmselt tööd meeleavaldajaid hirmutavate märulipolitseinike saatjatena. Niisama heatahtlikud kotinuuskijad lähevad korealastele kotleti sisse või veedavad veteranipõlve võrkaias. Oodates kord päevas oma graanulikaussi ja vett. Pai enam ei tehta.

Nii on saanud koerast mitte üksnes moeasi, mõtlen tõuaretuse trendide turjal tehtavat äri, vaid sõna otseses mõttes “töötu”. Sülekoer ei ole amet. See on roll. Mängus, mida inimene loomaga mängib, oletades et see on looduslähedus ja elujõuliste liikide koos eksisteerimise kaunis randevuu.

Inimeste maailmas käib sama

Mida päev edasi, seda ligemale liigume elule, kus igapäevaseks normaalsuseks on tapale aetava looma tunde põlistamine, masside alateadvuses. Sa usud tõesti endiselt, et Põhja Korea on riik? Riik, mitte suuremõõtmeline polügon, kus harjutada kuulekaks kogu inimkonda. Katsebaas, kus “teaduspõhiselt” luuakse töötavat doktriini, mida järk järgult ja sammhaaval, kehtestada globaalselt üle kogu maakera. PR projekt, mille jutupunktideks on hullunud isevalitseja tuumasõjalembus, läbisegi muud maailma vihkava pimedusega. Projekt, mille eesmärgiks on õpetada kogu ülejäänud maailm üksteist vihkama, tehes selle juures kätega suuri ringe, et näidata lossiaknal lambikesega naabrile valgust ning rääkida armastusest. Tingimusteta armastusest, nagu seda nimetavad armastuse preestrinnad, kelle tingimusteta armastuse ainsaks tingimuseks on see, et armastatul peab olema olemas kõik see, mida igaühele ei anta.

Ära mine Toompeale ega Võiduvabaduse platsile

Ära mine sinna laulma ja naeratama, et väljendada oma tahet, arusaama ja lootust. Ära mine sinna ka kõnelema ega kõnesid kuulama. Ära mine lunima, et need mänguasju täis riputatud sinistes krimpleentunkedes mehemürakad sind kaubikusse luku taha paneks. Ära isegi ütle, et sa sinna lähed, veelvähem ära hõigu seda oma sotsiaalmeedia tegelaskujuna. Kergemal juhul saad oma tagurliku tegevuse eest trahvi, hullemal võtab mõni õukonna valvekoer su postituse nagu kondi hambu ja viib oma teenistuskaaslastele näha. Seal nad siis on. Nuusivad õnnetundes teineteise tagumikke ja tõstavad laigisirtsutuseks tagajalga. Nad on eliit. Nemad on juba seal, kuhu sina loll ei oska veel tahatagi pääseda. Nad on juba täna sama õnnelikud, kui nende atekaaslased Põhja Korea sülekoerte tõuaretusjaamas.

Ära mine valima seda mida sul valida ei ole.

Kujuta ette, et Eesti on väike küla, kus eemalt vaadates veel paar suitsu üksikust korstnast taevasse tõuseb. Kujutle seda kogukonda, kus enamasti elatunud eidekesed ja töövõimelisi mehi kogu külas kõigest kaks tükki. Üks kes teeb tööd kahe eest ja teine, no ütleme otse tavaline persevest. Logardist joodik ja nõelapea suuruse silmaringiga sitapea. Ära tee seda fataalset viga, et lähed valima ja annad oma hääle tublile mehele. Tublist mehest saab Toompeal juba teisipäevaks seesama ennasttäis tolvan, keda sa juba enne esimese õlle avamist sõpradega siunad. See on sinu süü, et külla jääb alles ainult see logard ning Toompeale valitu sulgeb nii postkontori, perearstipunkti kui poe. Rääkimata koolist, sest mitte igasse maakooli ei jagu entusiastlikke seelikutega kommionusid, kelle tundides saab selgeks kui solvav on olla see, kelleks sa sündisid.

Sa sündisid eestlaseks! Sa võid lasta omale munad taha õmmelda või need maha lõigata. Käia seelikku või pükstega, aga sa ei pea muutma seda, kes sa päriselt oled. Sinu keha ei ole SINA ja sina ei ole sinu KEHA. Sa oled vaba ja see sinu vabadus seisneb vabaduses olla vabana seal, kuhu suudad ennast kujutleda. Sa võisid sündida põhjakorealaseks ent olla tuhat korda vabam igast eurooplasest ja ameeriklasest, sest sa suudad ennast kuhu tahes mujale kujutleda. Kujutleda sinna, kus oled õnnelik ja terve. See on sinu ümbermaailma reis, mille läbi tegemiseks ei ole vaja vaktsiinipitsatiga tõutunnistust ega kiipe.

Avalda oma meelt iseenesele

Poe maailma eest peitu iseenda sisse. See, ei ole soovitus hakata erakuks, sest sa niikuinii ei hakka. See ei ole isegi soovitus leida endas üles see müstiline tasakaal, sest üksikud, kes selle eales elus leidnud, said sellega hakkama aastate pikkusel pühendunud teekonnal, mitte moodsatele ja edukatele mõeldud nädalalõpuretriidil kusagil trendikas maamajas.

Ütle iseendale, mis sulle ei meeldi ja miks see sulle ei meeldi

Õpi endaga rääkima, sest ainult nii suudad sa õppida kuulama. Kuulama oma enda sisetunnet. Tegema vahet. Nii, nagu sina andsid oma elust tükikese mulle, andsin mina oma elust tükikese sulle. Ma kirjutasin selle sulle – sina oled mina ja mina olen sina. Mul ei ole vaja presidenti ega peaministrit. Sõjaväorkestrit ega kaplaneid. Minul ei ole seda vaja ja sinul ei ole seda vaja. Kui seda üldse vaja on, siis võibaolla MEILE, aga mitte niipea

….selleks tuleb kõigega uuesti alustada, mitte perioodiliselt uusi inimesi valida, kes niikuinii samu trikke edasi hakkavade tegema. Tuletõrjuja, kellest võiks saada kõigi maailma tuletõrjujate pealik, ei oleks enam tuletõrjuja, vaid lihtsalt üks pealik… Nii ka inimene, kellest võiks saada ühe riigi president, ei ole enam lihtsalt kaasinimene…vaid üks president. Minul ja sinul on vaja tuletõrjujat ja teist inimest, mitte pealikke kelle funkstioon on olla tähtsam kui teised. Võimutunnet loov nauding ja teistest kõrgemale tõstetus, kus riigimehelik üllameelsus seisneb kergliiklusteede rajamises, nagu möödunud sajandil veeti kõrgepingeliine. Need on mugavused, mida pealikud meile me oma raha eest kingivad. Suudaks me seda ise teha, me mõtlen teid rajada ja elektriliine vedada, poleks meil vaja üksteist pealikke valides surnuks pureda.