FRANKENSTEIN

Näe. Kirjuta siia alla. Oma nimi ja allkiri, et oled nõus. Siis me saame näha, kus sa käid, mida seal teed ning kellega. Ei, me ei puutu su privaatsust. See on selleks, et saaksime pakkuda sulle kõige asjakohasemaid reklaame.

Otsisin kapipõhjast vana arvuti, mis oli kunagi mahamüümise plaaniga minu “sodist” nii puhtaks tehtud, kui see üldse võimalik on, sest tegelikult on niikuinii võimalik taastada kõik su jalajäled liivas, mille sinu enda arvates laine juba sekund hiljem rannas kustutas.

Startisin sellega joonelt, kus lõin ühe niiöelda roboti. Laboriroti, kelle nime ja kogu muu data välja mõtlesin. Ühesõnaga lõin eikellegi ja andsin talle selle, mida tänapäeval nimetatakse “elu”-ks. See on elukoht internetis, töökoht internetis, sõbrad internetis, hobid ja harrastused internetis, perekond internetis, rõõmud ja mured .. ei kurat, muresid ei ole. Sorry. Kokkuvõttes sellele frankensteinilikule teole, sündis me keskele ei tea kust, keegi. Kellel täna on kõik mida paralleeluniversumiks muutunud ebareaalsus evib. Tal on nimi, nägu, iseloom ja isegi minevik. Teatud anded. Tal puuduvad puudused. Praegu. Esiotsa las olla. Eks hiljem saab näha, kas teen ta depressiivseks maniakaaliks või hüpohondriliseks skisofreenikuks. Kõigepealt on vaja luua kuju, kes on…noh ütleme nii – nummi. Selline puuduste ja kõrvalnähtudeta inglihing, kelle ööpäevas on kolmkümmend kuus tundi ning nädalas üheksateist päeva. Muidu ta lihtsalt ei jõuaks valmis kõigega, mida on vaja teha, et olla olemas. Kõikjal, kus saab olla. Koos teiste endasugustega. Mingi vahe tekkkis pähe saatanlik mõte, et kurat, äkki ma olen see viimane, kellega kogu universum lolli mängib ning ainult mina veel ei tea, et see kõik ongi kunstlikult loodud maailm. Paralleelne ja tegelikkusega olematut kokkupuudet omav tivoli. Kujutlesin, et mina oma krutsiga, soovides seda süsteemi huiata, olen tegelikult ise huiatav ning see väljamõeldis on lihtsalt märk minu jõudmisest teistele järele. Sinna, kus teised kõik juba ammuilma ees. Istuvad päikeseprillid ninal, näoga taeva poole ning naudivad värsket mägiõhku, õlitades emotsioonide kinnistumist kehasse väikeste valge veini lonksudega külmast härmas pokaalisuult.

Ma panin oma FaceBook-i konto “kinni”. Niipalju kui seda niimoodi saab nimetada, sest nagu öeldakse, kes kordki internetis on olnud, jääb sinna interneti lõpuni ja sealgi ei kao päriselt, vaid jääd nagu Pompei laavatuhka mattunud, igaüks omas poosis. Poosis, milles ta internetis viimasena oli. Ahsooo, ütles seepeale igaüks, kellele seda mingil põhjusel teatasin. Et…siis…jah, justnimelt. Selles globaaleliidi kubjaste loodud rahvastikuregistris, kus me oleme kõik sõbrad, ei ole meil üktseise olemasolust suurt asja. Ei usu? Kujutle, et sa pole juba nädal aega mitte midagi söönud. Sul on surm silme ees ning su keha on heitmas kinnast duelliks ellujäämise nimel. Korraga annab kellegi käsi “ülevalt” sulle ühe tüki leiba. Ta ütleb ka seda, et see on sulle ning söö see ära, et ellu jääda. Siis aga tõmmatakse eesriie nagu tsellofaanist dušikardin trahhhh eest ja sa näed seda trobikonda oma sõpru. Sotsiaalmeedia sõpru. Igaüht, kelle sõbrakutse oled vastu võtnud ise ning need, kellele oled esitanud avalduse, olla tema sõber. Tulenevalt su panusest sellesse virtuaalühiskonda, võib seal vastu vaadata kuni viis tuhat silmapaari. Kõik, kellega oled jaganud oma …. no ärme ütle et elu. See mida sa seal jaganud oled, ei ole sinu elu. See on elu, millist sa tahad näidata teistele ennast elavat.

Sellest leivatükist ei jagu sullegi. Rääkimata selle jagamisest kellelegi. Olgu nad sulle kuitahes kallid inimesed. Niisiis saabub ikkagi näljale loogiliselt järgnev.

Selle pärast ma tegingi nagu Frankenstein, kuju kes ei toitu leivast vaid laikidest. Kuju kes ei reisi, vaid vaatab postitatud pilte maailmast ja postitab neid ise, näitamaks et olin või olen parasjagu reisil. Petan kõiki, kes mind petavad ja mängin seda mängu kaasa, mida minuga mängitakse.

Põgeneda ei ole kuhugi. Ükskõik kes sa oled – elus olend või virtuaalne vimkavend – nüüd pead sa andma allkirja, et sinu iga sammu oleks võimalik jälgida, sest sinu enda huvides tahetakse sulle pakkuda kõige asjakohasemaid reklaame.

Tead sa juba, mis reklamid need on?

Mina tean. Viie aasta pärast teab sulle kõige asjakohasemaid reklaame valinud hooliv ja sinu privaatsust austav süsteem isegi seda, kui palju paberit sa rullist rebisid, kui hommikul sital käisid.

MINA EI OLE SÜÜDI

Pulkadeni lahti võetuna, jääb erinevatest asjadest järgi väga erinev jäänuk. Oleneb selle lahti võetud asja koostisosadest, kas meile üldse midagi enam assotseerub või jääb lammutatud tulemuseks peaaegu muutumatuna alles samapalju primitiivset, kui oli tervikus eneses. Üks armas legend räägib, et kui Coca Colast sai laiatarbe karastusjook ja muutus “salapärase retseptiga” pruuniks, tööstuslikult toodetavaks suhkruveeks, sündis maailmas tootedisain. Enne seda müüdi seda jooki, mille nimes leiduvat kumbagi koostisosa, tegelikult joogis ei ole, üksnes apteegis. Ei ole seal ei kokat ega koolat. Mitte kumbagi. Mis lugu selle tootedisainiga siis oli…? See, et Coca Cola töösturid tellisid kunstnikult pudeli, mis pidi vastama ühele väga konkreetsele nõudmisele.

Nõndapalju, kui olen seda mistahes seltskonnas küsinud, et mis tingimus see oli, olen saanud väga erinevaid ja huvitavaid vastuseid. Õiget vastust mitte kunagi, kuigi tõele lähedale jõudjaid on olnud oletajate seas omajagu.

Pudeli kuju loomise tingimuseks oli nimelt see, et Coca Cola joogipudel peab olema väga selgelt äratuntav ka kildudeks purunenuna. Näed maas märga laiku ja klaasikilde ning on selge – see oli Coca Cola.

Mõtlen neile asjadele vahel, kui koos pisipojaga sööme. Mõtlen sellele, kuhu oleme omadega jõunud. Oleme sealmaal, et sõimame ja ülistame eri suupooltega sedasama. Näiteks plastmass. Seda laga on maailmas täpselt niipalju, kui seda igas sekundis aina juurde toodetakse. See ei kao kuhugi, ega lõppe iialgi. On meil tarvis selle pärast muretseda? Tead, ausaltöelda ükskõik on tunnistada, et temaga võitlemine on peaagu sama lootusetu, kui uskuda, et ilma kallal inisemine seda paremaks teeb. Kui sajab siis sajab ja ära hala ega osata. Nii nagu sa ei saa teha mitte midagi vihmapilvedega sinu kohe algava suveürituse pea kohal, ei ole sul võimu lõpetada ka plastmassistumine. See on ja MINA EI OLE SÜÜDI

Mina ei ole süüdi…

See on mu selle suvine elumuutev otsus, mida ei muuda enam iial mitte miski. Ma ei ole süüdi. Lihtsalt loobun võtmast oma kanda süüd kui sellist, olgu temal ükskõik kelle näpu- jala- või hambajäljed. See pole põgenemine maailma eest, peites oma prügi teise kohta ja väites maailmale, et ma ei tekita seda. Veel kevadel oli mul väga sant tunne, kui oskamatuses sellega midagi muud ette võtta, viskasin tühja klaastaara lihtalt prügikasti. Jah, ma olen täna veel see, kes ei pese kilest piimapakke, enne kui nad minema viskan. Ma ei pese joogiveega prügi, sest olen elus rohkem kõrbes käinud ja veepuudust näinud kui mõni teine. Olen oma terve lapsepõlve, kahel-kolmel korral nädalas, tassinud sõrmi soonivate kunstnahast taarakottidega piimapudeleid poodi. Need olid alati puhtaks pestud. Nii puhtaks, et sinna vabalt uue sisu võinuks villida. Kord mäletan, ostsid mu vanemad mesinikult mett. Mesinik kiitis mu ema, et meie purgid ja keeratavad kaaned olid alati ülima pedantsusega pestud. Mis aga juhtus oli see, et suures ärituhinas läksid mesinikul purgid vurritamisel sassi. Nii saigi meie pere oma trobikonna meepurke, mis olid kellegi teise omad. Kahju oli mul sellest meeletust tööst, mille mesilinnukesed olid suvi läbi toimetades teinud. Need purgid polnud nii puhtad nagu ema pestud purgid. Veel hullem oli aga lugu kaantega. Neil oli nuusutades veel eksimatult tuntav hernesupi või heeringa lehk. Sedagi süüd ei võta ma oma õlgadele. Mesi läks mesikäpale ja vahetasime mesiniku välja. Milles ei olnud ju tema tegelikult süüdi. Nagu ei olnud süüdi seegi inimene, kes need kusagilt riiulilt kiiruga kahmatud kasimata klaaspurgid mesinikule täita andis. On’s heeringas või sibul süüdi, et nad nii lõhnavad ja mee ära rikuvad? Ei ole ju. Mitte keegi ei ole süüdi! Vabane sinagi sellest kuradi permanentsest süütundest, mida sulle iga jumala päev heebliga pähe taotakse. Sa ei ole süüdi – mitte milleski! Ole sina ise ja ela üks päev nii, et tavapärases elusituatsioonis, tunned sa end süütuna. Alati ja kõikidel puhkudel. See on teeme ära – mitte sita ja sodi ühest kohast teise tassimine ning selle kuulutamine maailma päästmiseks ja oma süütunde silumiseks.

Ei, ära arva, et ma seepärast värdjaks muutun, kellele mitte miski korda ei lähe. Vastupidi. Kõik mis mind häirib, on minu vastutusala. Ma kasisin Afganistanis iga jumala päev peldikus kellegi sitarida, mille ta potiseinale oli pidurdusjäljena jätnud. Tegin seda nagu patukahetsust, sest tedsin, et kusagil koristab keegi minu sitta, mille olen kokku keeranud ja endast maha jätnud. See oli süütunne…

Nüüd, kui ma olen otsustanud, et ma ei ole süüdi, on ootamatult kadunud ka sitajutid potiseintelt ja kusetilgarida selle ümbruses. Ma ei nuusuta meepurgi suud, et ega see heeringa järgi lõhna. Ma viskan Vincenti pisikesed püreepurgid otseteed prügikasti ning muu mittevajaliku sinna otsa, sest mina ei ole süüdi. Ei ole süüdi selles, et pakendikäitlus on nagu on. Meres ujub plastmass ja inimesed reostavad kõikjal kuhu satuvad. See planeet on roheline planeet. Ta suudab oma haavadega ise hakkama saada. Päriselt. Üksnes inimene on kohati nii loll, nagu oleks ta sääsk, kes käib ja imeb verd ja tuleb siis sügelevale kupule lohutuseks pai tegema. Kui sa ei mõtle ennast maailma omanikuks, oled kohe ka süütundest vaba

10-st KAHEKSA

Ma väidan, et kümnest inimesest kaheksa, ei tea kunstist mitte sittagi. Võin selle väite nimel viimse veretilgani võidelda või tast rahuliku südamega taganeda. Mis tähtsust sel on. Mis mõtet on rääkida kunstist või sellest arusaamisest, kui kümnest inimesest kaheksa jaoks on sõnal kunst seos üksnes kunstrindade või -küüntega. Niisamuti, nagu kümnest isehakanud kokast kaheksa, arvab et kokakunst, see on oskus edevalt ja kiiresti midagi viilutada või hakkida, arvab kümnest inimesest kaheksa, nähes kunsti, et ta teab kunstist piisavalt. Ta teab ilma pikemalt mõtlemata, mida nähtu kohta öelda. Tal on kohe arvamus valmis, sest ta teab. Ekspert, igas küsimuses, nagu neid igast tänaval vastu jalutajast on kümnest kaheksa.

Olen huviga jälginud seda niinimetatud tagasisidet oma enese loomingule. Seda on nüüdseks juba omajagu. Julgen nii öelda küll, sest igast kümnest kunstnikust kaheksa ei loo sellise hullumeelse tempoga. Ükskord kunstitarvete poes varusid täiendamas, küsis müüja, kas kustukummi ka soovin… Vastasin, et ma ei tee mitte ühtegi vale joont. Natuke nagla, mõistsin sel hetkel kohe ka ise ning ütlesin endale vaikselt – tõesta!

Mu joonistuste kaustas on üle poole tuhande töö. Paljud neist olen teinud nähtavaks kõikidele huvilistele. Mul on oma välja kujunenud jälgijad ning oleks väga tore, öelda kümnest kaheksa avaldab mu tööde kohta ka arvamust. Püstpöidla plönn, mida nimetatakse “laigiks” ei ole arvamus. See on pigemini jalga tõstva peni sirtsatus postile, kus keegi on juba oma sirtsatuse lasknud. Kujuta ette, sa saad ajas rännates astuda sisse Leonardo enda töötuppa. Just sel hetkel, kui Giaconda tõuseb toolilt ning sirutab veidi kangeks jäänud liikmeid ning da Vinci vaatab pea natuke viltu värskelt valminud “monalisat” kust midagi enam ära võtta ei ole ning juurde lisada samuti mitte. Keegi ruumis ei aima, missuguse ikoonilise staatuse see köitemõõtu raamile tõmmatud lõuenditükk inimkonna jaoks saab. Ja seal ta seisab, häbelikult meistri ateljee nurgas – inimene, kellel on OMA arvamus. Ta tõstab areldi käe ja näitab kohalolijatele püstist pöialt. Noh, et…no et öleda et…normaalne pilt. Või noh. Ma ei tea, mulle tundub OK.

Nii ei teeks iial hea õpetaja oma õpilasega ega lapsevanem oma lapsega. See on primitiivne ja pealiskaudne nagu lõdvalt tolknev lehmakett sissesõidutee sulgemiseks kahe aiaposti vahel. Märk niiöelda, mis ei väljenda muud, kui kellegi OMA-arvamust ning sellele külge kujutletavat usku, et kõikidel teistel on samast asjast täpselt seesama arvamus.

Miks üks kunstnik ülepea oma loomingut peaks teistele näitama?

Tõepoolest! Milleks on vaja galeriisid, näitusesaale ja muuseume, mis omakorda on kellegi, täpsemalt siis arhitekti ja ehitaja looming. Kümnest inimesest kaheksa ei mõtle ju iial Prado või Louvre-i piletisabas seistes, et on veel palju palju rohkem, kui see “kuulus moonaliisa” mille “äranägemine” pigem linnukeseks ankeedis kui elamuseks hinges. Maalina on Gioconda ju üks tuhandetest omasuguste seas, üksnes selle vahega, et sellest on saanud MÜÜT.

Olen võrrelnud oma piltidele tulnud tagasisidet. Või noh, mitte tagasisidet, aga seda “laike” joonistustele ja maalidele. Olen avastanud väga hämmastava tulemuse. Kümnest inimesest kaheksa ei näe absoluutselt seda mida mina olen joonistades näinud. Kümnest kaheksa seega, vaatab ka igasuguse muu kunstiloomingu puhul hoopis midagi muud, kui mina seal näen. Ei, ma ei ole erand või eriline, sest kümnest kaheksal on OMA arvamus ning võibolla üksnes üheksandaga on mul mingi seletamatu side, näha veidi samu asju. Nimetaksin need “asjad” paremat väljendit otsides autori meisterlikeks puudeteks. Meie kahekesi näeme mitte üksnes ühte pilti, vaid meistri puudutusi selles.

Siit kerkibki küsimus – miks on “Mona Lisa” kümnest kaheksa jaoks MÜÜT, aga kahe jaoks üks pilt tuhandete omasuguste seas? Kes on siin rumal ja ei saa aru?

Legend räägib, et täna üks maailma kõrgemalt hinnatud maalikunstnik Vincent van Gogh müüs oma eluajal üheainsa maali…

Vincenti eluajal, anti hinnang temale. Kunstnikule. Sellele, kes ta ringkondades on ning milline on tema renomee “otsustajate” keskis. Tema maalidest oli kümnest kaheksal “pohhui” sest need olid vaid tähelepandamatu osake tema positsioonist kunstiõukonnas mitte inimkäega lõuendile kantud sõnum Loojalt.

Saada eluajal kunstnikuna tunnustust on sama tõenäoline, kui jääda lasteaias rasedaks. Just nii absurdselt kui see ei paista, asjad käivadki. Onud otsustavad…

Ma olen üliõnnelik et see nii on. See, et ma eluajal kunstnikuna tunnustust ei pälvi, tähendab seda, et minu pildid on minu õpetajad mitte lahked ammed. Iga pilt on parem kui eelmine. Iga pildi juures on miski, mida saab nimetada õnnestunuks. Minu jaoks on need täna nähtamatud jooned nähtavate seas. Kümnest kaheksa ei näe üldse jooni. Nad vaatavad PILTI. Nad vaatavad peale ja nende OMA arvamus ütleb, kas see on ILUS. Nad ei näe, et ma olen soovinud kujutada naise tunnet. Nad näevad tisse ja tutti ja otsustavad samuti nagu supermarketi suures külmakirstus sobrades, millne jäätis valida – OMA maitse järgi.

Raisk kui lahe on osata joonistada. Tead miks? Sest iga kord joonistama asudes on mu soov teha midagi paremat kui minu eelmine pilt. Need, kes ei joonista, ei tea mida see tähendab, sest nad ei suuda näha ja nähtavat joonistada, nii nagu kunstnik suudab näha ja kujutada ka nähtamatut.

Ütle: “Joonista armastus” ja ma võin võtta mistahes kangusega mürki, et kümnest kaheksa joonistab kõveriku ja ebasümmeetrilise südame. Nii lihtne see ongi, sest kümnest kaheksa ütleb Giocondat vaadates – “hästi joonistatud”. Kümnest kaheksa ei tee isegi joonistusel ja maalil vahet, aga kui nad on otsustajad, on nende otsustada, millest saab MÜÜT mis MÜÜB. Otsustajaks peab end aga igaüks, sest tal on OMA arvamus ning selle väljenduseks ongi see püsti tõstetud pöial. Kui elekter otsa saab ja internett samuti, ei näe ta korraga enam midagi, millele harjumuspäraselt “laik” panna. Kümnest kaheksa jaoks on see täiesti perses olukord. Umbes samasugune, nagu Louvre-is paksu turvaklaasi taga Giocondat vaadates, sest kuhugi pole laiki panna ning vaevalt see kahemeetrine neeger seal pildi kõrval valvates aru saab, mida sa öelda tahad, kui käe püstise pöidlaga püsti tõstad.

FIGUURIKROKIID

Soovid oma seinale originalset pilti? Sulle meedlib minimalistlik meisterlikkus. Põhimõte, et mida vähem on näha, seda rohkem on vaadata. Sa saad hüperkvaliteetse, sinule sobiva suurusega pildi, millel on signatuur ning tähis sellest, et autorieksemplar on just SEE. Pilt on paspartuu ja raami sees ning kvaliteetklaasi all. Hinnad kokkuleppel

Täpsema informatsiooni saamiseks kirjuta: vorno@protonmail.com

STUUDIO

Vähem on rohkem

Teekond täiuslikkuseni kestab igavesti. Igas joones mis silmaga näha, on palju rohkem kui üks kriips. Nähtava joone ülesanne on puudutada õrnalt neid jooni, mida silm ei näe. Joonistamine on kujutlemine ning kujutlemine on ausam hariliku pliiatsiga joonistatud fotost. Teha nii vähe kui võimalik, et saaks tehtud nii palju kui vajalik, ongi see mis teeb joonistaja olemise stuudios kordumatult eriliseks.

Sul võis tekkida soov…

Jah, need joonistused on otsimas omale uut kodu. Vali välja ja räägime sellest.

Või soovid olla modell ja saada osaks kunsti tegemise loost? Tere tulemast

MICHELANGELO

Rääkisin eile pikalt Michelangeloga. Esmalt niisama, et kuidas läinud on ja mida vahepeal huvitavat on toimunud. Pärast rääkisime pikemalt loomingust ja kunstist.

Tal oli väga huvitav seisukoht kaasaja kunstiloomingu kohta. Nimelt – kaasaja inimese kujutlusvõime on sedavõrd piiratud, et ainus, mida ta tõsiselt võtab, on tehnoloogia areng. Tung teada saada, kui targa masina on mees suuteline valmis ehitama. Kui proovisin talle vahele öelda, et tänapäeval on naised samuti… vastas ta, üldse mitte temalikult: “Naised ei tea sellest üldse mitte midagi. Pole iial teadnud, ega aru saanud”.

Mind jäi see kripeldama. Michelangelo ei ole olnud kunagi ühekihilise jutuga mees. Palusin selgitust ja sain. Soolise võrdõiguslikkuse instinktiivselt madalate kavatsuste taga, polevat tema kinnitusel midagi rohkemat kui mehed, kes on jäänud intellektuaalselt alla oma tööriistadele. Kogu naisliikumise ning naiste õiguste tagamise sügavam eesmärk on tõsta mehi. Tõsta neid sealt, kuhu oleme langenud, tagasi jalule. See tehnoloogia, millega mina töötlen marmorit, jõuab teieni kohe, kui katkestate oma ebavõrdse väljavaatega nuriabielu niinimetatud teadusega. Te teete masinaid, mis ei tee midagi peale rõõmu, et te saate teha töötegemise asmel masinaid. Laser, mille olete loonud, ei ole suuteline mitte eales teenima välja oma loomisele kulunud ressurssi. Te lõikate laseriga materjale, mida ei ole vaja üldse lõigata. Lõikamine on materjali lõhkumine! Terviku lõhkumine, mis on tõuganud troonilt Jumala loodud täiuslikkuse.

Minu Taavet, jätkas Michelangelo, on pealaest jalatallani modelleeritud tööriistaga, mille te XIX sajandil keelasite ja veel enne seda hävitasite. Ma olen sellega nõnda marmorit töödelnud, nagu teie ei suuda enam paljakäsi saviga teha.

Kas sa tead, küsis Michelangelo, kes mulle poseeris, kui ma Taavetit marmorisse lõikasin? Kunstiajaloolased räägivad… proovisin talle oma teadmisi näidata. “Need mingu kuradile” käratas Michelangelo. “Oled sa üldse mõelnud, mida tähendab tegelikult sõna KUNSTIAJALUGU…?

Kunstiajalugu on kunsti ajalugu, vastasin rutates ja püüdsin midagi lisama hakata, kui ta teatas, et kunstiajalugu ei ole kunsti ajalugu. Kunst on kunst. Kunstil puudub ajalugu, sest ta ON. Tunnistasin, et olen temaga siitpeale sajaprotsendiliselt sama meelt. On ju kõik, mida ma olen oma eluajal näinud, täpselt samapalju KUNST kui see, mis tuleb minu ellu alles tuhat aastat peale praegust mind. Kunst saab olla KÕIK, sest ta ei põgene iial praktilisuse eest, ega aja seda ka taga. Kunst ei ole nagu see kuramuse teadus, mille üks ja ainus eesmärk on olla praktiline. Isegi filosoofia, ütles Michelangelo. Mis filosoofia, inimlik mõnutunne püütakse muuta teaduseks, mida peab kursustel ja koolitustel õppima. Nonsenss. Me oleme mõelnud Jumalale terve loo, et siis sedasama lugu teaduse abil ümber lükata.

Ma olen Temaga rääkinud, ütles Michelangelo

“Jumalaga!. Täpsustas ta.

Muigasin ning teatasin, et tean veel mehi, kes…olen isegi selle pealkirjaga raamatut lugenud ja muutis minu ELU

Mis sind muigama paneb? Küsis Michelangelo. Vastasin, et enamasti usutakse, et Jumal kõneleb inimesega, kui viimane vaevub end selleks muust mürast eraldama ning tõesti soovib seda kahekõnet. Sina väidad, et hoopis sina räägid Temaga! See on huvitav.

Tead. Igasuguseid tegelasi on alati liikvel. Ühed räägivad seda, teised teist. Omavahel öeldes, on nad mõlemad Jumala sõnumitoojad. Ei, mitte nende tegelaste juttu pole Jumal ise vahendanud. Kõik prohvetid on Jumala saadetud väljavalitud, kes ei kuuluta sugugi Jumala eelistusi, nagu religiooni maaletoojad kinnitavad. Valikud on Jumalalt – muu mulin on juba inimese enda interpreteering. Ega sa ometi ei arva, et ma seal kabeli lae all “Maailma loomist” maalides, kuidagimoodi Jumala endaga kavandeid arutasin? Sa usud neid pagana teadusemehi, kes ennast kunsti ajaloolasteks nimetavad ning sega möga, mida minu kohta räägitakse? Ma ei vastanud midagi. Mõtlesin Michelangelo sõnadele.

Ma teadsin, kuidas seda hiigelkuplit projekteerida, ütles Michelangelo. Ma andsin mõõte oma sõrme, käelaba ja küünra pikkustega. See toimis! Ilma igasugu laserita, mida ma muide lihtsalt ei kasutanud, kuigi see mul jõude seisis. Ma ei andnud midagi masinatele mõelda. Inimesed arvutasid ja mõõdistasid! Inimese eksimus on inimlik, masinal masinlik – paratamatu, nagu teadlased seda ise nimetavad. Mida suurem masin, seda hiiglaslikum on tema eksimusskaala, aga inimene on nii rumal, et ei usalda enam ennast, vaid masinat. Medicid võinuks Firenze rajamise rahadega seitse telejaama püsti panna ja igasuguseid televiisoreid toota, aga nende perekond ei teinud seda! Tead miks?

Ma ei teadnud, miks Medicite perekond seda ei teinud, võisin üksnes oletada

Kui teadus haarab võimu, pole meil enam midagi teha. Siis on hilja, vastas Michelangelo. Inimesele antakse kätte masinad, mis teevad tema elu põrguks, sest need masinad teevad inimese eest kõike. Kanepiköie-käi, millega ma marmorist oma Taaveti välja lõikasin, oleks muutunud maailmale ohtlikuks. Inimesed oleksid hakanud ise omale kujusid tegema! Aga teadusemehed vajasid lugu Jumalast ning asusid kohe kui olid selle valmis mõelnud, seda teaduslikult ümber lükkama. Inimesed oli vaja eemale saada. Eemale marmorist, käiamehanismist, kanepiköiest, lubjaveest ja lihvuuritsatest. Inimestele oli vaja hakata rääkima lugu sellest, et mina haamri ja meisliga tagusin selle kuju kivist valmis. Marmorit ei tohi üldse lüüa!

Jätan siinkohal me vestulse kirjeldamise katki. Michelangelo palvel, kes just ütles, et las edasine jääb meie vahele. Nad ei saa niikuinii praegu aru sellest, mida nad saja aasta pärast peavad enesestmõistetavaks. Sarkofaagidesse maetud ei maga – ütles meister näppu tõstes. Sina saad seda näha. Medicite juures näeme…