MINA, LEONARDO DA VINCI

Raha oli pakkides. Igas pakis sada kupüüri. Kõik sajaeurosed. Summat ei mäleta, sest teatud rahanumbrist alates, läheb iga inimene veidi homeeriliseks. Minu jaoks oli selles koguses piisav doos, et muutuda ülemeelikuks, nagu püstirikastega vahel juhtub. Nagu ütlesin, summat ei ole meeles, ainult maht. Mahtu oli tihedalt laotuna üks käsipagasi kohvritäis ja kümmekond pakki taskutesse jaContinue reading “MINA, LEONARDO DA VINCI”

PEKS JA VABANDUSED

See kõik toimus väga kiiresti ja sellise õhinaga, et ei saanud arugi kui läbi sai. Olime oletatavasti umbes neljandas või viiendas klassis. Täpseid detaile ei ole meeles, ainult emotsioonid. Täiesti aru saamata kust või miks, lahvatas ühel vahetunnil kellegi peas mõte, proovida kui mitu värvipliiatsit keegi korraga pooleks lüüa suudab. Saad aru küll? Pliiatsid võetakseContinue reading “PEKS JA VABANDUSED”

PAELUSSI JÕULUD

Ma ei ole (veel) oma elus Maibachiga sõitnud, aga usun üpris kindlasti, et sellegi limusiini imeliselt luksuslikus interjööris, tunneb õhkõrna sitahaisu, kui kevadise virtsaveo ajal põldude vahel ringi sõita. Paistab et tänaseks olemegi oma vabas Eestis täiskasvanuks saanud põlvkonnale, loonud religioonina näiva veendumuse, et poliitika on ala eriti tublidele ja väljapaistvatele. Neile kes tibupojast peale,Continue reading “PAELUSSI JÕULUD”

MEES VÄIKSE EMMIGA

Kujutle maastikku. Veelparem, alustame galeriist. Tead ju küll seda tunnet, mis kunstigaleriides põue poeb. Lõhnast, mis tuleb veidi tuttav kunagisest algkooli aegsest aulast. See parketi poonimispasta mõrkjas suim ning valgeksvõõbatud lagedate seinte matil nahal varje joonistavate damiilide otsas rippuvad pildid. Kirkad karjujad, oma värvide närvilisuses ja loojate kätteõpitud maneeride ning õnnestunult kujunenud juhuse tardunud teeskluses.Continue reading “MEES VÄIKSE EMMIGA”

SÕDA TULEB. AGA MILLAL?

On palju asju, mille kohta on tavaks öelda – see juhtub kindlasti, teada pole vaid see, millal täpselt. Nii saadetakse oma esimestele sõitudele mootorrattureid, lubades kindlasti kukkumist, aga jättes õhku aja. Millal kukud. Sama lugu on sõjaga, kui on rahuaeg. See, et sõda hakkab, on ilmselge. Pole lihtsalt täpset informatsiooni selle kohta, millal see tuleb.Continue reading “SÕDA TULEB. AGA MILLAL?”

POLE POLE*

Lihtsaim viis, teha iseendale selgeks oma väärtus, on lubada enesele ausaid vastuseid. Näiteks küsides, nimeta kiiresti ja esimesena pähe tulev Betti Alveri luuletus. Minu jaoks on see “Tulipunane vihmavari” sinu jaoks võibolla mõni teine. Seega on mul hea teadmine ja tunne, et Betti Alver kirjutas mulle kord luuletuse. Ühe teise luuletuse kirjutas ta sulle. KindlkastiContinue reading “POLE POLE*”

NO VEMBER

“Vember” on moodsa keele seletavates sõnastikes miski, mille kirjeldamiseks saab öelda: adrenaliinipauk, närvikõdi, neurootiline ülesköetus ja palju muud. “No” on teadagi mis ja kasutatakse teadagi kus. Seega sobib nii pealkirjaks kui praegusesse aega perfektselt. Ei mingit võnget, mis võiks tavapärast rütmi häirida või pidevkulgu kujundama kippuda. Eesti keeles on selle sündroomi kirjeldamiseks imetäpne sõna olemasContinue reading “NO VEMBER”

ROAD END

Mul on tõeliselt kahju, et andeka tandemi Ojasoo – Semper ja nende loovtrupi haarav, andekas ja kirglik teatriprojekt NO, vaikselt ja susisedes, nagu kõik Savisaare vastu algatatud kohtuprotsessid, ära vajus. Minule NO-teater väga meeldis ning oleksin tahtnud kogu selle projekti triumfina näha ükeskord ka NO1 lõppakordi. Sellest ajendatuna, ütlen täna iseendale – “tubli”. Kunagi, ajalContinue reading “ROAD END”

ISA

“Kõik jääb”, ütlesid Sa silmadega ringi vaadates. “Kõik jääb”, mõtlesid Sa minekuks valmistudes. Sinu kätega oli see kõik loodud. Sinu kokku kantud ja riiulitele seatud. Pisemad asjad karpides ja kastides. Pisitillukesed purkides ja topsikutes. Mitte midagi ei raatsinud ega lubanud Sa ära visata, sest kõike võis Sul vaja minna ja nii nagu aeg näidanud oliContinue reading “ISA”