Miks on päikesetõusu aeg ööpäevas alati kõige külmem?

Sest pimeduse võitmiseks on vaja äratust. Seepärast, kallis maailm tahangi ma sind õnnitleda! Elagu energiakriis! Tõsiselt muide. Sest kui te selle praeguse (päiksetõusu) maha magate, ärkate te oma uneuimast ehmatusega selle peale, et lõõskav põrgupalavus tapab ja orjahigi voolab silmist ja selga mööda alla. Ikka ja jälle ning aina ja uuesti, kuulen ma veel kõnelda julgevate tuttavate suust vaikselt küsimust – kuidas see asi nii sai minna. Kuhu täpsemalt, ei hakka siin osutama.

Üks rahvas, kes mere kaldale kodumaa loonud, on jälle lootusrikas. Ammu pole seda olnud, nüüd siis taas.

Räägin Riigikogu valimistest ja sellega seotud ootuse ning lootuse sabatist. Üks rahvas. Üks riik. Üks…jah, siia otsa muud hoogsat ei oskagi lisada kui ükspuha. Midagi rohkemat ega vähemat kui ükspuha, mida igaüks omal moel püüab peita, tegelikult pole. Ma tõesti ei paindu härdaks kui kuulen jälle kellegi vadratust sellest, kuidas kesta ja jääda ning seda üheskoos luua. Ma olen juba ammu valinud selle tee, et toetan sõna ning teoga vaid neid, kes samalpool purret selle vaevavee nire kohal. Teen seda tunnetuse pealt ning usaldan iseennast.

Lootus, mis presidendi allkirjaga maad mööda laiali laotus – ees ootavad valimised pole vist võrreldavad isegi sellega, kui kogu progressiivne noorus, mina ise nende hulgas, toetasid Ilvese kandidatuuri ekskommunist Rüütli vastu. Täna loodab üks Eesti, et Helmede ümber koondunud suudavad mingi imega oravate elektrilise hääletusmasina külili joosta ja rahva soov näha parlamendis konservatiivselt rahvuslikku esindust võidab. Teine Eesti, mida tõe huvides peaks ehk siinkohal tegelikult “esimeseks” nimetama, loodab omakorda sellele, et kõik kellele vähegi suurest katlast on almusi või hüvesi antud, oskavad õukonnale otsustaval hetkel truualamlikult käituda ning omadele hääle anda. Mis seal siis ikka juhtuda saab, mõtleb valitsev klann tegelikult enesekindlalt ning oi me seekord alles näitame, mõtlevad ülejäänud niisama lootusrikkalt. Ma tean juba ette sõbrad – tegelikult ei muutu mitte midagi. Ei muutu seepärast, et muutused ei saa olla millegi tagajärg vaid ennekõike põhjus. Põhjust midagi muuta on aga üksnes neil, kes tahavad saada võimule. Tead sa ajaloost mõnda isikut, kes on võimule tõustes olnud õiglane, hooliv ja aus kõigi suhtes, kes tema alamateks? Mina ei tea

Olin äsja pikalt Aafrikas. Seekordne reis sinna oli juba paarikümnes või enamgi. Mulle meeldib see maailmanurk. Ma olen näinud selle muutumist viimase paarikümne aasta jooksul ja tean millest räägin. Tohutud kontrastid. Kontrastid inimeste mõttemaailmas ja suhtumises. Hämmastaval kombel muutub Aafrika aina enam ja enam Eestiga sarnaseks. Kõiges.

Aafrika aafriklastele, seisis valimisplakatitel nii viimaste valimiste aegu kui ka kümme, viisteist ja kakskümmend aastat tagasi. Niisamuti nagu me ise, kolmkümmend aastat tagasi tahtsime ise omal maal peremehed olla.

Täna näeb Aafrikas kontraste aina selgemini ning need samad kontrastid ilmnevad saamhaaval, jupphaaval, tükkhaaval ja nii edasi nagu koopiamasinast ka siin. On edu ja areng ning kaos ja häving. Edukad on kõik, kes kiirrongil nimega maailmakord teadmatuse suunas rappudes kaasa loksuvad. Nad ei saa sellelt rongilt seal tunnelis enam maha astuda. Nad näevad valgust üksnes peatustes, kus ootab tügiv mass neid, kes tahavad peale tulla või neis peatustes, kus kõik koos maha lähevad, et trügida tööle ja õhtul tagasi koju. Seejuures väga valusalt palju on neid, kelle töö või õppimine seisneb üksnes muljes sellest. Muljes mis tuleb jätta, et oleks kuupilet kiirrongile, mis maa-aluses tunnelis hommikul viib ja õhtul toob.

Masendav on mõelda, et hiinlased istuvad praegu surmaähvardusel seal kus kästakse ning unistavad võimalusest sellesama kiirrongiga ükskõik kuhu sõita.

Niisama palju hiinlasi, nagu meid lätlaste ja leedulastega kokku!

Istuvad vagusi mask ees kinniste uste taga ja unistavad kui sina küsid käsi laiutades, et kuidas suudab käputäis korraloojaid sellise massi koonupidi mutta suruda? Püüdlikkuse ja teenistusvalmidusega mu armas. Korravalvur tahab sõita õhtul tunnelis kihutava kiirrongiga oma koju. Oma pere juurde. Teda ei koti teised. Mitte ükski neist. Miks? Sest kõik kes kannatavad või end sitemini tunnevad, on ise süüdi! Süüdi selles, et ei saa aru kui ohtlikud nad ülejäänutele on. Aafrikast on saanud hiinlaste Eldorado. Tõotatud maa ja paradiis, mida ta kahtlemata ka on.

Mis seos on sel Eestiga?

See, et pool meie rahvast istub igal hommikul kiirrongile et jõuda tunneli lõppu tööle ning sealt õhtul tagasi koju. Koju mis on täna saamas luksuseks, nagu neil hiinlastel, kes ei pea valitsuse korraldusi järgima mingites laagrites ja angaarides.

Eestis on ees valimised. Valime mida või keda? Tunnista, et me valime meie tarbitavas meedias kõige enam silma ja kõrva jäänud nimede vahel enam sümpaatsema näoga inimese ning teeme linnukese ta nime taha – las ta siis saab pealegi selleks neljaks aastaks Toompeale. Tore inimene ju… Aafriklased on viimased paarkümmend aastat teinud sedasama. Seal ei ole asjad paremnaks läinud. Huvitav miks? Sest aafriklastele on igal valimiste perioodil räägitud üht ja sama – Aafrika kuulub aafriklastele. Meie ajju on taotud see, et me oleme eurooplased… mida iganes see tähendama peaks, tahame me ju ehk ka Eestit

Proovinud kõiki dieete ja kaalulangetuse võtteid, läks mu sõber lõpuks ikka maale teadjanaise juurde. Sealmaal ei kutsuta neid auväärseid ei sensitiivideks, nõidadeks ega šamaanideks vaid lugupidamise ja austusega doktoriteks. Nii, nagu meie kutsume neid, kes üleriiklikes suurkliinikutes, moodsates kabinettides ja kosmosetehnoloogia tipptasemel tehnikaga, su ihuhädadega tegelevad. Sealne teadjanaine on doktori kraadi väärt juba seepärast, et ta usaldab oma teadmisi ega kõhkle neis viivugi. Kunagi edaspidi, järgmisel korral jutustan pikemalt sellest, kuidas tema hüti juures tungles nädalaid loendamatu inimmass, kes tulid ennast sundkorras süstitud sodist puhastama. Kas nad kõik seal ka virgusid, ei tea öelda. See on aga kindel, et mu sõber sai doktori juures abi. Sõber muuseas ei soovinud kõiki rituaali osi isegi kirjeldada, ütles vaid moka otsast, et peaagu woo-doo värk. Oma sajast kilost üleliigsest kehamassist sai ta aga lahti kolme kuuga. Teadjanaine oli lihtsalt ja igasuguse sissejuhatuseta onni sisse trüginud paksult valgelt mehelt küsinud – “Kas sa ise ei suuda oma tahtmisel ja vajadusel vahet teha?” Ilma et kamraad oleks jõudnud midagigi kosta, jätkas teadjanaine rahulikul toonil seletamist. Sa oled oma rasvarakkudele lubanud, et nad ei jää kunagi nälga. Seepärast sa pistadki iga kord midagi suhu kui tunned nälga. Oma näljutamiste ja dieetidega oled sa seda kõike jätkanud. Lihtsalt veidi teisel moel. Sinu rasvarakud on osa sinu keha tervikust ega kuulu sepärast isegi arutluse alla, kas tähtsam on üksikosa või tervik. Dieedihullud ei tegele tervikuga, kuigi nad sellest pikki jutlusi peavad. Nad lihtsalt valetavad iseendile ja ülejäänutele. Su keha küsib juua! Tal ei ole nälg iga kord kui sulle tundub kõht tühi. Seega – õpi tegema vahet oma vajadusel ja tahtmisel. Veejoomine on sinu keha vajadus sest sellest ta koosneb ning pole tähtsamat tasakaalust ja piisavast vedelikust. Toit on üksnes sinu tahmine. Mida iganes sa omale suhu topid, läbi närid ja alla neelad, ei ole kuidagi seotud su keha vajadusega. Sa lihtsalt tahad õgida, sest see on mõnus. Lasi ta ühe jutiga, silmavalgete ja hammaste särades mustas kortsus näos. Söömine, ütles ta – on ainult selleks, et kellegagi oma toitu jagada. Kõikidel elusolenditel. Olgu toitu külluses või väga vähe, pole sel pistmist ellujäämisega. Ellujäämine sõltub sellest kuidas sa toidu hangid ja kellega seda jagad. Niipalju siis leivast. Sõber hakkas vett jooma ning näljatunde nimetas ta januks. Selgus peatselt, et ta keha vajas vett ning kõik muu oli tema enda tahmised. Täna on sõber oma elu parimas vormis. Kaksikutest plikatirtsude isa ning rõõmu ja rahuldust pakkuv mees oma armsale naisele.

Lisaks leivale vajab inimene ka lusti. Ma nimme ei kasuta sõna tsirkus sest sellel pole lustiga mingit pistmist. Vaadata tund aega dresseeritud loomi ja inimesi tekitab minus pigem ahastust kui rõõmu. Lusti all pean silmas kärtsu ja mürtsu ehk maakeeli meelelahutust. Milleks on kindlasti ka sport. Et Qataris käib jalka MM, siis suuremat meelelahutussündmust praegu planeedil Maa ei toimu. Olen oma kalli naisega koos pisarateni narda saanud, kui oleme fantaseerinud sellest, kuidas võiks jalgpalli kordades pilkupüüdvamaks ja põnevamaks teha. Ausaltöelda oleks see tohutult meeleolukam ja lõõgastavam kuulda kui poolaja vahel seda pentsikut analüüsi, mida jalgpallistuudios tõsise näoga teha püütakse. Kunagi ütles üks vana jahimees, et saksa terjeri peaks nimetama ümber hundi surmaks, sest kui hunt sellist koera metsas näeb, naerab ta ennast surnuks. Seepärast ma ei saagi aru, miks Eesti jalkahunt oma saksa terjerit ei saa, vaid peab seda poisipeaga proua teeseldud tõsiseltvõetavust taludes, köögis võilebu tegema?

Jalgpall sündis ju ükskord kellegi peas millegi jumalikult geniaalsena. Kujutad ette, kui võtta seesama staadionitäis rahvast – kuulu järgi seal kaheksakümne tuhande isendi kandis ja öelda neile – vaadake! Et seda kantakse ka üle, vaatab seda kodudes ja tööl, palatis ja pubis, telefoniekraanil ja poeaknal sada korda niipalju inimesi. Mida nad siis õieti vaatavad? Seda mis saab, kui anda neile pall…

Kas saab olla midagi veel naljakamat, kui see, et sa võtad inimestelt nende aja, raha ja energia, pannes nad vaatama mis saama hakkab, kui mängus on üks pall. Aga asi on naljast kaugel. See on väga tõsine asi. Tohutu töö ja mis kõik veel. Loendamatu hulga elanike jaoks siin maailmas lausa eksistentsi küsimus. Mõtleme nüüd korraks tagasi loo algust ja selle musta woo-doo doktori lugu. Kui küsida – kuidas on jalgpalliga? Kas inimene vajab või tahab seda? Mõtle rahulikult. Kui sa vastad, et vajad, siis mõistan ma täielikult nähtust mida kohtab siin seal pubides, kus seintel rippuvatel ekraanidel käib kogu aeg mäng. Aga muidu? Kui sa ütled, et sa tahad – on see veidi rohkem mõistetav, kuid küsimus jääb ikka – milleks? Et näha mis saab, kui panna pall mängu…Absurdne seejuures on kogu see tingel tangel ümber reeglistiku ja viimse vindini kruvitud tehniline tase. Peab ju täpselt teadma ja veeeeelkooooord aaaeeegluuuuuubiiiiiis vaaaattaaaaamaaaa misssss seeeaaaal siiiiiiiiis tääääääääääppseeeeemaaaaalt toooooiimuuuuuus. Persse küll. Miljonid inimesed tahavad vaadata kuidas miljonärid seda palli taga ajavad ja needsamad miljonärid järeliklult vajavad seda. Tegelikult küll siiski, vajab seda lambakarja kes sellest meelelahutusest joobub, kõigest käputäis tegelasi, kes kogu seda kremplit munepidi peos hoiab.

Kokkuvõtteks. Sa ei vaja seda võileiba mida sunnib sind tegema see surmigav jutumõmin seal analüüsijate hauakambris. Su tahad seda. Sa ei vaja ka seda vaatemängu, sa lihtsalt tahad seda tsirkust, sest oled niimoodi dresseeritud. Vaatad mängu ära, saad teistega rääkida. Vaheajal võid võileba teha. Oi seda lusti

Ida-Virumaal pedagoogitööst elatununa, küsisin oma õpilastelt sageli nende arvamust. Selle ja teise kohta ning ilma oma hinnangute või suunatuledeta. Kord uurisin meediaõpilastelt kooli omaloomingulise telesaate nimesse suhtumist. Õpilased tegid ise saadet, mille kogu tootmisprotsess oli osa nende ainekavast ehks meediast. See saade kandis nime THE SAADE. Õpilastele see nimi meeldis ja nii jäi see teema sinnapaika. Kuigi, kui nüüd päris otse küsida, siis eesti keeles ei ole sellist sõna nagu THE – milleks siis see anglikaanide artikkel? Ja sealsamas kehitab iga inglise keele kõneleja õlgu sõna SAADE peale. Onju nii? Aga las ta olla, siis saad aru, miks on loo pealkiri THE ANTS mis võib vabalt tähendadagi seda mida ta tähendab inglisekeelse lugeja jaoks.

Ega ma seda pealkirja muidugi päris juhuslikest klotsidest ei konstrueerinud. Sa näed ju isegi, et see on suund, kuhu me vaikselt hoogu kogudes veereme. Ma jätan nimme tänitamata ega nimeta seda veeremist allamäge liikumiseks. Kellegi jaoks on see vaieldamatult tõus, sest selleks, et millegi jaoks ruumi teha, tuleb vana eest ära koristada. Seepärast ongi “The Ants” see punkt kaardil, kus me parasjagu oleme. No kes kurat on Ants? Küsib uus generatsioon, kes teab et mehe nimed on Manglus, Gyther, Branson, Brennan, Gerard, Bräit, Jystin, Dänver ja teised. Kui need kutid kuulevad, et kellegi nimeks on pandud lihtsalt Ants, ei arva nad muud, kui seda, et see Ants on kusagil suve- või jaanipäeval täis peaga, kuse ja mullaga pooleks tehtud. Aga kuna Manglus, Gyther, Branson, Brennan, Gerard, Bräit, Justin, Dänver ja teised on enne kui nad kõndima ja rääkima õppisid, saanud selgeks suurema osa uuseuroopalikest väärtustest, asuvad nad Antsu otsekohe tolereerima ja temast hoolima. Ta saab õige nime. Seades selleks muidugi oma reeglistiku ja see on ajaloost tuttav “Sisult rahvuslik, vormilt sotsialistlik” ehk The Ants. Nõnda said pärisorjadest esi-esivanemad omale kõik kunagi mõisniku käest nimed ja õieti pole midagi muutunud. Suheldes robotametnikuga ei küsi masin sinult ju iial su nime. Tal on lahter su isikukoodi ja jälgimisseadme numbri jaoks, kuhu saata kontrollkood, tuvastamaks milline ori soovib süstemi siseneda. Niisiis pole õieti mingit vahet, kuidas me üksteist veel mõnda aega kutsume – ma mõtlen milliste meile vanemate poolt pandud nimedega. Tulevikus on nimi kõigest leid arheoloogia huvilistele, kes rajatavale magistraalile ette jäävas võsarisus kummalisi lihvitud kiviplaate uurivad, kus on mingid veidrad sõnad ja daatumid.

Kas sa pole tajunud, eriti viimasel ajal, et tulevik on hääbumas. Ma mõtlen seda tulevikku mis tuleb. See, mis kunagi oli sel samal ajateljel, kus ühte “otsa” jääb möödunu ja teise ees ootav. Näib, nagu tammuksime ammu märjast lirtsuvate saabastega keset laukaid ühe veidi kõrgema mätta otsas ning sunniksime end uskuma midagi muud. On olevik, see milles elame praeguses hetkes ning tulevik, millest mõelda ja unistada on absurd, sest sa ei suuda enam järge pidada, mida sulle üks või teine sellest jutustab.

The Ants – need olemegi meie sinuga. Ja sedasama on ka need kes meist võimukamad või viletsamad. Asjalood on sealmaal, et nõndasamuti nagu sipelgate koloonias, näevad Kuningannat ainult teda teenindav kõige lähem kitsas ring ümmardajaid ja teenreid. Muud on sõdurid ja töölised, imetajad ja ammed ning need kelle bioloogiline kell alles hakkas tiksuma või kohe lakkab. Mõtle ennast kord maapinnale. Sipelga silmade kõrgusele. Kujutle nüüd ette end sipelgana selleks, kes sa täna süsteemis oled. Kui sa ennast kuningannana tunned, siis tuleta meelde, kas sa rohtu võtsid juba või unistasid kas võtsid ja laksasid teise peotäie lisaks. Sama on ka siis kui kujutad ette, et oled seal kusagil õukonnas väljavalitu, sest oled kuningannale üsna lähedal. Seda tunned sa kohe kindlasti, kui allkirjastad täis õhinat avalduse parteisse astumiseks ning saad selle elu ainsa käepigistuse. Pealikult, kelle jaoks oled sa üks kuradi kuulekas Manglus, Gyther, Branson, Brennan, Gerard, Bräit, Justin, Dänver või The Ants.

Sealtpeale oled sa sõdur või töösipelgas, kes vaadates retušeeritud plakatil osakonnajuhataja naeratavat nägu, meenutab hardumusega seda käepigistust. Ta ei ole mingi kuninganna. Ta on justnimelt tööliste ja sõdurite osakonnajuhataja, kes ainsana teab, et kui sipelgakaru otsustab nii või naa, on pesaga perses, kuigi sa usud ta juttu, et rohkem töötades ja vähem mölisedes, kasvad sa nii suureks, et sipelgakaru kardab hoopis sind. Sa usud et käsk ühest pruunist pudelist lonks sitavett rüübata, hoiab sind terve ning kaitseb kõigi teiste hingematva hingeõhu eest. Loogiline, et sa paned sellele kuulekalt õla alla ja vihkad neid, kes tõrguvad seda paska neelamast. Sa liigud edasi töösipelga unistuste utoopilisel teel ning õhkad aina täiuslikumate tööriistade poole. Sa annad uhkusega oma käepäraseks saanud labida sellele, kes äsja küüntega auku kaevas ning võtad tänust nõretades vastu võimaluse istuda ise väikese eksavaatori hoobade taha. Sa näed oma karjääri äkki hoopis teise nurga alt. Varsti tuleb keegi õnnepisar silmas ja võtab sinu koha ekskavaatoris. Sest kui te mõlemad võtate puiklemata oma kohustusliku poosi ja doosi sisse, saadab teid edenemine. Nõndamoodi nagu meie, töö eest põgenedes ja paremate tööriistade poole püüeldes sipelgad ei saaks. Nad sureksid varem või hiljem välja. Lihtsalt ja tseremoonitsemata.

Kui nüüd sipelgate kuninganna peaks tahtma seda kaost ja peadpööritava kiirusega persemimekut peatada, siis mida ta teeks?

Kuninganna lahkuks pesast. Võtaks kaasa oma lähimad ja kuulekamad toapoisid ja teeniatüdrukud ning astuks aupaklikult viirgu võtnud pööbli keskelt läbi spaleeri minema. Suure tõenäususega lendaks see jõuk ustest ja akendest kuninganna suletud ruumidesse ning teeks kõike seda milleks neile mõistust jagub. Nad kahmaksid üksteist jalge alla tallates kõike seda, mida neil enne pole olnud. Muidugimõista kõige kõvem rüselus sõdurite ja tööliste vahel käiks troonisaalis. Seal ei tunne vend venda ning iga krooni proovinud pea lendab sealt peatselt kolinal veeredes verest voogavasse rentslisse.

Kokkuvõtteks:

Tule koju. Muud ma sulle soovida ei oska. Kujuta enesele ette, et sipelgad (The Ants) teeks nii nagu inimesed…ja see võrdlus ei ole milligrammigi vähem absurdne kui sinu lemmikpoliitiku iba. Sipelgatel on muuseas rohkem e-lahendusi kui minul, sinul ja kogu küberteadusel kokku. Nende e-hääletuse fenomeen, erinevalt ilgest pettusest, seisneb üldse selle valimiste farsi ärajätmises. Igaüks jääb selleks kes ta ON, sest igaühele on antud tema võimed oma võimeid arendada. Soov suurema vabaduse, suuremate hüvede ja isegi võimu poole on igaühe enese luua. Tahad olla kuningas, siis lihtsalt ole seda. Miks peavad teised sind kuningaks pidama? Sõdur või tööline, kes tahab saada koloonia kuningannaks võib leida omale tõepoolest mõttekaaslased ning raha, et ennast emaseks lõigata, aga ta ei jätka sugu. Seepärast on sipelgad leppinud toimiva süsteemiga mille eesmärk on säilida ja kesta. Kui sureb kuninganna, sureb koloonia koos temaga ja see on loomulik selle ajastu lõpp sest järelikult teeb see ruumi uuele. Nende töölised ja sõdurid, ammed ja ämmad ei kuuletu ummisjalu tormates uuele kuningannale, vaid omandavad, kohanduvad ja täiustuvad. See pole lõpp, vaid vastupidi – sealt algab uus ja parem.

Ma olen kunstnik. Maalisin suure tellimustöö, mis avaldatakse ühe ajaloolase uurimustöö illustratsioonina rahvusvaheliselt tunnustatud euroopa ühe maineka ülikooli väljaandes. Et tellija oli tööga väga rahul ning lausa julgustas, et võiksin seda kunstnikuna avalikult eksponeerida, avaldasin ta FaceBookis ning kirjutasin ka omalt poolt väikese süütu veste sinna juurde. Nagu ma olen juba viimased kolm aastat teinud pea iga päev.

Selgub, et see maal, ei vasta FaceBooki kommuuni standarditele. Maal kõrvaldati ja minu konto suleti.

Mul ei ole sõnu. Õigemini on küll ja piisavalt, aga milleks…? See on Eestivaba Riik.

Õieti meenutab praegune hetk tunnet, nagu seisaks harkisjalu uhke lossi pargis, vesiroosidega tiigi kaldal ja pea kohale tõstetud kätel kümnekonna kilone kivilatakas. Veepind mis ilus ja sile nagu taaskasutatud pudelitest sulatatud biskviidivaagen, ei usu, et see kivi tõesti lendu läheb.

Ei usu?

Sähke siis!

Sissejuhatuseks üks tsitaat. See kõlab nii:

“Eksisteerib kurjus, mis ähvardab riigis iga meest, naist ja last. Me peame astuma samme, et tagada oma sisejulgeolek ja kaitsta oma kodumaad”. Need sõnad lausus Adolf Hitler oma pidulikus kõnes, kui Saksamaal asutati GeSTaPo. Et kõik on tänaseks üksmeelselt kokku leppinud selles, et Hitler oli ja on ajaloo ilgeim elajas, viitab kristallselgelt talle eelnenud epohhi suurmees Napoleon Bonaparte’i öeldu. Tsiteerin : “Ajalugu on möödunud sündmuste versioon, mida inimesed on otsustanud tõeks pidada”.

Õigupoolest ei otsusta inimesed ise juba inimkonna hällist saati, ise mitte midagi. Peaks keegi seda kasvõi üritama, võtab kõik ette ära otsustanud üldsus lihtsalt kätte ja taob ta mutta või surnuks. Ma ei hakka rääkima tagurlaste ega teisitimõtlejate lugu. Räägin aja-lugu. Mitte ajalugu – mis nagu juba öeldud ei ole rohkemat väärt kui tema kokkukirjutamise ajal parasjagu võimul oleva türanni fantaasial lennuvõimet jagub. Ei ole ta ka tuleviku ennustus vangausksete nostradamuslaste repertuaarist. See on see, mida näha kui julgeda elevanti vaadates tunnistada, et seda see tõesti on, mitte igaks juhuks ja areldi piire kombates mingit joga ajada.

Üle maailma tuntud lahkulööja David Icke on kirjeldanud toimuvat parasjagu täpselt. Tsiteerin:

Kui inimgrupi või kollektiivi alateadvus on programmeeritud selleks, mida nimetatakse kultuuriks, siis saab teadlikul tasandil müüa neile sõna otseses mõttes mistahes kaupa. Ühiskond ongi kujundatud selle illusiooni säilitamiseks.

Ei pea olema eksperdiks tituleeritu, et näha selle sõnumi kiiluvees ujuvaid võltshumaansust, inimõigusi, euroopalikke väärtusi ja muud loosunglikku ja sisutut möga mida uue ühiskonnakorra loojad oma orjadele hääletorudest hõiguvad.

Doktor William Sargant kirjutab oma 1957ndal aastal ilmunud raamatus “The Battle for the Mind”:

Tsiteerin:

Inimestesse saab istutada mitmesuguseid uskumusi pärast seda, kui nende ajufunktsioone on kas juhuslikult või nimme tekitatud hirmu, viha ja erutusega sihilikult häiritud. Sääraste segadustega põhjustatud tagajärgedest on kõige tavalisemad ajutiselt nõrgendatud otsustusvõime ja süvenenud sugereeritavus. Selle mitmesuguseid avaldumisvorme liigitatakse mõnikord “karjainstinktiks” ning need ilmnevad iseäranis tähelepanuväärselt sõjapäevil, epideemiate korral ning muudegi ühiste ohtude aegu mis süvendavad ärevust ning nõnda ka individuaalset ja massisugereeritavust. Me ei tohi alahinnata, kirjutab Sargant; mõju, mida hirm kollektiivsele psüühikale avaldab, arvestades võimude soovi “kaitsta rahvast” selle hirmu eest.

Seega pole sugugi liialdus öelda otse, et inimõigused on õigus teha seda, mida võimul olev valitsus lubab ja sulle ette ütleb.

Lugesin hiljaaegu ühest raamatust, mille auror on mõistagi vandenõuteoreetikust tagurlane, tsitaati – “Vandenõuteooria; see on mistahes väide, et valitsus valetab ning järgib rahva eest varjatud tegevuskava”. Ju sa tundsid isegi ära. Muidugi on see David Icke. Kes juba viisteist aastat tagasi kirjutatud raamatus “Ajasilmus”, juhib lugeja tähelepanu julgelt veel ühele nähtusele. Tsiteerin:

Juudid võivad öelda, et nad ei joo kunagi veinipudelist, mille on avanud keegi teine peale juudi – ja kõik on sellega päri. Ei mingeid probleeme. Aga valget inimest, kes keeldub joomast pudelist, mis pole avatud valge käega, nimetatakse silmapilkselt rassismiks. Juudid võivad väita, et nemad on Jumalast väljavalitud rass, mis on kõikidest teistest üle, aga kui valge inimene ütleb, et ta kuulub “peremeesrassi”, sõimatakse teda valgeks rassistiks ja võimutsejaks. (Tsitaadi lõpp)

See (loetu) pani mind hiljaaegu mõtlema sellele, et on kaks paika ilmas, kus viibides olen ma tundnud seda, mida juudid tohivad aga mina ei või nimetada sionismiks. Need on Jerusalem ning Odessa.

Tunnistan siinkohal, et minu arusaamad, hoiakud ning tunded on kujundanud mu eakaaslane Simone Montefiore, kelle raamatut “Jerusalem” mulle kümmekond aastat tagasi tungivalt lugeda soovitati. Soovitajaks, kellele olen kogu südamest tänulik nii selle kui muude väga huvitavate vestluste eest, oli Arne Rannamäe…

Kui kellegi ajus peaks tekkima suurushullustusest halvatud mõte, vallutada kumbki neist eelpool nimetatud linnadest, ei saagi seda nimetada teisiti kui “sõjaliseks erioperatsiooniks”. Sest see mees, kes kord nimetas asju oma õigete nimedega, sai kaela veskikivina rõhuva igavese needuse kui ajaloo värdelajalikum monstrum. Hitlerist hullemat ei saa juhtuda isegi Putiniga, sest isegi tema ei puutu seda punast nuppu mis käivitab enesehävitusliku apokalüpsise. Ta on jah, pusserdanud kokku mingi suurteoseks mõeldud balalaikapala, kopeerides siit üht ja sealt teist ning usaldanud need noodid siis oma puuhobuse lõustaga tahumatutele družinnikutele, kes ei kõhkleks võileivale viilutada isegi oma lihast ema. On ilmselge, et julgeolekumajorina ida pool Saksa müüri teenides, hakkasid tema pisikeste, ninajuurel kokku kasavnud silmade ees avanema enneolematud unelmate horisondid. Ta õppis selgeks mahasurutud vaimuga sakslase orjalikult kuuleka meelelaadi ning toimivad meetodid selle alpuse omatahtsi ohjamiseks. Kui sa tead, kuidas panna kuuletuma saksa lambakoer, pole sul mingit probleemi karjatada ka siberi hunte, on ta kahtlemata vähemalt korra elus mõelnud. Paraku näib, on jäänud tegemata see pool rehkendust mille võrrandis on alati üheks liidetavaks ülemaailmne kogukond kellele on iseendi poolt antud absoluutselt kõik õigused ja vabadused.

Albert Einsteinile on omistatud lause, mis kõlab siinkohal detailitäpselt – Pole võimalik lahendada probleeme samal arukuse tasemel sellega mis need lõi.

Milleks meil sinuga valmis tuleb olla?

Aastaks 2024 on minu prohvetlik vastus

See tuleb kiiresti ning just siis me hakkame otsustama oma õnnelikkuse taseme üle oma viletsuse suuruse järgi.

Aastal 2024, saab täis sada aastat 1.detsembri verisest mässust.

Ka siis, sada aastat tagasi, lehvisid klassivõitluse lipud ning vähemat kui pöörata pahupidi kogu maailm, ei olnud kellelgi plaanis. Kui ma ütlen, et see oli viimse vindini kruvitud vaeste vastuhakk ennast täis õginud eliidile, pannakse mind seina äärde. Kui ütlen, et see oli alatu ja argpükslik katse rünnata väikse ja õnneliku rahva vabadust elada õnnelikult omal maal, siis jäetakse mind rahule, aga suhu jääb sooja sita maitse. Seepärast pole ei nüüd ega seal ees ootavas mingisugust mõtet, hakata andma hinnanguid olnule, et olevikus ontlikult oleskleda. Ma ju tean fantaseerimatagi, mis oli vene kindralite soov isakesele tema 70ndaks juubeliks kinkida. Ma tahan, ütles Putin 24ndal veebruaril oma ustavatele husaaridele kinniste uste taga omavahel, enne kui tele- ja raadiojaamades käivitatid lindistus. “Ma tahan, et pigimütsiga miki hiir mu magamistuppa ei marsiks ja seepärast nimetame selle erioperatsiooniks”. Mis see Barbarossagi muud oli kui operatsioon. Maailma ümberlõikamine.

Oled sa mõelnud, miks esoteerikast lummatud ning kõik ülejäänud maagid, nõiad ja selgeltnägijad, riietavad end nagu muinasjutust välja astunud tegelased? Olgu nad siis haldjad, posijad, manajad, tervendajad või avardajad, ikka käib selle juurde mingi “see” mis kõrvaltvaatajas müstikat või vähemalt huvi tekitab. See on küll mu enese subjektiivne oletus, aga valdavalt näen ma ses nõidumise atribuutikas igasugu vanade hõimurahvaste šamaani- või teadjamehe tööriistu, sekka pendlid ja värvipiltidega postkaardid ning kõik see muu. Tuli ja veri muidugi ka, milleta mõnedki üldse tööle ei hakka. Oled sa mõelnud seda, kuidas ja mida teevad need inimesed omaette olles? Iseendaga ja niiöelda “luua seljas” kusagil teises dimensioonis vuhisedes ringi lendamas. Peaks see ju olema nii, et kui šamaan kutsub iseennast rituaali kaudu välja, suudab ta endast välja minemata ja kõrvaltvaataja jaoks liikumatuna lesides, teha mida iganes. Niisiis jääb küsimus. Miks vajavad esoteerikud ja okultistid ning kõik muud moodsate vaimsete praktikate harrastajad ning pühapäevanõiad seda välist nähtumust? Tunnistan, et mulle meeldib mõttetera, mis ütleb et kuni väline nähtumus on vajalik, pole sisemine kogemus veel võimalik. Meister ei kanna rinnas meistrimärki…

Võtame realistid. Nimetan realistideks reaalainetega sina-peal olijaid. Need kaasaja gurud on ultramoodsa ja eduka elustiili kandjad. See maailm, milles nemad tegutsevad toob neile aina uut edu, sest tehisintellekt, mida nad väidavad endale kuuleka olevat, on praeguse ajastu nafta ning virtuaalgloobus nende tegelikkus. Siledad, moodsad ja ägedad. Ka meditsiin ning farmakoloogia koos viroloogiaga käib selle kategooria alla. Konn, keda laboriglobalistide loodud pandeemia kirglikult suudles, muutus üleöö unelmate printsiks.

Ajalugu, see õnnetuke. Et teda keegi üldse veel tõsiselt võtaks, loob samuti uue välise kuvandi. Ta hakkab muuseumirotist habemikuks ning jutustab haaravaid lugusid asjadest mis aset leidnud. Poliitik on noortepärane ja suurlinnlik. Rituaalsus on minevik ja traditsioonid üleeilne päev. Nii näiteks on Eesti kolmkümmend aastat kestnud iseseisvus tänase Y-generatsiooni jaoks niikuinii mingi eelmise sajandi museaal. Poliitikut ei huvitagi sestap mitte keegi teine kui vaid 12-19. aastane noor. Selle vanusegrupiga on tänasel poliitikul kõige lihtsam manipuleerida. Ajalugu niisiis, on veidrate retrofriikide snobism ja sellega noorte peadpööritavad globaalset arengut ei pärsita. Nii kujunebki võimalus unustada X-generatsiooni omaaegne moedilemma evolutsioonist ja selle erinevatest teooriatest. Pole tähtis, kust me tuleme! Oluline on – kuhu me oleme teel!

Siit ka plan – päästa maailm. Kasvõi elu hinnaga…

Päästa maailm ja muuta see paradiisiks, mida pool sajandit tagasi kujutati kõige värvikamalt mormoonide ning jehhoovatunnistajate Jumalasõna kuulutavates almanahhides. Mäletad ju küll neid pilte? Inimene räägib karuga juttu ja lõviema lakub bämbit ning taamal vohab kuldne viljapõld üle mille kooldub vikerkaar. Taevas sirab Päike ja Jumala Poeg teeb naeratavate pealtvaatajate sõõris puutööd.

Niisiis viiakse selle urbaniseerunud hübriidolendi reaalsus täisikka jõudmise hetkeks sajaprotsendiliselt üle virtuaalmaailma. Ta saab moodsaima kaasaegse tarkvara, et vaadata biljonitest pikslitest moodustuvat pilti 5D ultraretiina quadrokeskuses, kus ta preemiaks kuulekuse eest saab tuusiku seiklemiseks paradiisiplaneedil. Seda kõike ja ainult tänu üliägedale valitsusele, kelle lipukiri on HOOLIVUS. Hoolida tuleb esmajoones noortest. Seepärast polegi vanade aegade, vanade asjade ega vanade inimeste austamine otseselt keelatud ning üksikute veidrike huvist selle kõige vastu, saabki ajaloo kui teaduse infantiilne järjepidevus. Mõned “vanad” nähtused on ju nii nummid. Kasvõi needsamad aja lugu jutustavad habemikkudest prillipapad, kelle lemmiparfüüm on “MUSEUM” ning meelisteemaks möödunud aegade vandenõuteooriad ning nende levitajad. See on lõbus ja samas “teaduspõhine” šõu noorte meelelahutusjanuses infotulvas. See viimane muide on nutikalt sõnastatud paratamatus. Infotulv – see on miski, mida ei saa isegi mitte hoomata. Rääkimata selle peatamisest või tegelikkuse tunnetamisest. Eks sa peata Niagara või vaigista Vaikne ookean…niisiis võib toota nii meeletutes kogustes müra, et selle kõike neelav jõud hävitabki lõpuks ka tõe viimase seemne. Kui selline asi üldse seemet annab, mida on veel raskem tõestada.

Kõik see polegi oma olemuselt midagi muud kui koopia taimede maailmast. Välise märgi ja mitmekesisuse piirideta võimalus eksisteerimiseks. Lihtsamalt öeldes võiks me olla vabalt üks kapsasort. Või mõni mistahes muu taimeliik. Lihtsalt inimese vormi ja kujuga. Orgaanika, mis on toiduks maapinna alumistes kihtides elavale universumile, luues läbi eneselagundamise uut eluenergiat kõigile erinevatele taimedele, kellest üks näeb muuseas välja täpselt nagu sina…

Sissejuhatuseks ütlen kohe, et loen parasjagu üht raamatut, mis on viimase aja vaatenurki nii olnule, olevale kui ees ootavale rikastanud. Just nimelt seda, mitte muutnud, avardanud, retriitinud ega valgustanud. Vaid rikastanud. Teinud seda teadasaamise läbi ning õppinud seeläbi tunnustama erinevusi mõttemaailmades.

Mõtlen just, kas nimetada see autor ja tema raamatu pealkiri või mitte? Ühest küljest vabastaks see mõnegi uudishimuliku eelarvamuste ahelaist ning annaks talle tema eluajast need kaasa mõtlemisele kuluvad minutit tagasi. Teisalt võib selle teatavaks tegemine saada väljakutseks, hakata seletama asju mida seletada ei saa. Niisiis jätan selle sinu oletada ja soovin lõbusat reisi.

Hakkame pihta.

Oleme kuulnud vaat et trumminahkade kulumiseni, et need kes minevikku ei mäleta, elavat tulevikuta. Seda tõde siitpeale taskunoa otsaga lahti kangutades, nagu mõnd kammkarpi, küsin ilma igasuguse hirmuta lolliksjäämise ees – kas tõesti? Kelle silmis ma õieti lolliks jääksin? Sa tead neid isegi. Nad on need, kes pugenud oma mugavustsooni nagu munandid kotti ja hakkavad kohe näpuga oimukohta puurima, kui kohtavad eriarvamust. Enamasti taipamata, et see eriarvamus ei ole relv millega rünnatakse vaid sõbralik lonks soojarohtu põuepläskust, et ärkvel püsida. Mitte kriis vaid võimalus. Niisiis: mäletades minevikku, kindlustame me tuleviku? Aga mis siis, kui me unustame mineviku? Mis siis kui me laseme ta olla ja minna ning lihtsalt unustame? Kohe kerkib silme ette pilt ehitusest. Ma küsin sinult: kujutle et sa seisad ehituspaltsil ning vaatad kuidas seal kõik ümberringi sagivad. Sa siis väidad, et see mida nad seal teevad, on seotud sellega, et kerkib hoone, mis saab millalgi valmis, kuna ehitusmehed mäletavad detailselt, mis maja see oli ning milline ta välja nägi? Või piilume vaikselt tuppa, kus helilooja istub klaveri taga ning komponeerib temalt tellitud oratooriumi. Senise veendumuse kohaselt, pole selles ju midagi keerulist. Pane lihtsalt noodid, mida sa mäletad, niimoodi noodijoontele kirja nagu nad olid ning ühel hetkel tulevikus, ongi teos valmis. Nõus. Võib vabalt vaadata ka nii, et mäletamisest on kasu siis, kui tuleb mängu soov välistada. Välistada ükskõik mida iganes. Kordamist, kopeerimist, ideevargust ja nii edasi ja teha kõik vastuoksa sellele mis olnud, et luua kardinaalselt teistmoodi tulevikku. Selles konks ongi, et minu meelest võiks millalgi eksisteerinud täiuslikkust mäletada ja uuesti loomise läbi elus hoida. Sinu meelest aga hoopsi vastupidi – unustada läbi mäletamise, mida tähendab täiuslik olnu ja luua selle asemele veel täiuslikum uus. Mõlemat varitseb üks ja sama oht. Oht lihtsalt luisata või lausvaletada. Valetada kokku minevik, nimetades see AJA LOOKS ning sundides seda valet omaks võtma, luua tulevikku. Tulevikku, kuhupoole liikudes on vaja ajalugu pidevalt mugandada, sest loomise protsessis ei ole võimalik isegi kopeerides, tagada absoluutset identsust. Vead lihtsalt tulevad sisse. Ka ajalukku, sest igaüks mäletab asju isemoodi ning üksnes turvalisema tulevikuväljavaate nimel hoidutakse mineviku üle vaidlemast ja mängitakse kokkuleppimise mängu. Sealt ka see tarkus, et minevikku on vaja mäletada mille mõte on lihtsalt selles, et ära unusta milles me kokku leppisime. Räägime niiöelda sama juttu, nagu poisid, kes pahanduse pärast koolis direktori juurde kutsutakse.

AJA LOO teebki relevantseks ainult see asjaolu, et teda saab lakkamatult ümber kirjutada ning selle käigus aina tõestada, et oli nii mitte teisiti. Kui hakkab tunduma, et ses vaidluses võib sündida tõde, et õigus võib olla ükskõik kellel, tõmmatakse loole joon alla ning öeldakse ühtede kohta teadlane ja teiste kohta uhhuuu ning uskuda, et toimik on sellega suletud, suudab iga alla andnu.

Mõtle nüüd ise edasi

Justnimelt. Mõtle nüüd ise ja oma peaga siit edasi. Küllalt on sellest läbinäritud ja poolseeditud roka teelusikaga toitmisest. Võtsin netist ühe suvalise foto nagu neid seal on tuhandeid. Vaade reisilennuki parda aknast. All kummuv paks pilvemadrats ning kaadri servas lennuki tiib. Joonistasin sinna fotole lahtise käega suvaliselt nii sirgeid kui kaarjaid suitsujutte, kuni sai pilt millega oleme vaikselt harjunud. Harjunud nii need, kes seda õudusega kurat teab mis globaalseks mürgitamiseks nimetavad, kui ka jonnakalt seda uskumast keelduv seltskond teadususkseid, kes näevad seda mida vaadata tahavad. Tegin seda selleks, et näidata, kui lihtne on ajada mistahes möga ükskõik millest iganes. Joonistada taevasse jutte ja öelda – sähke. Ühtedele kont mida järada ja uudisena levitada, teistele teema millest mööda hiilida, et see kõik väljamõeldiseks nimetada. Mis sellest, et needsinased tossuribad, mida transponderiteta lennukid maa kohal selgesse taevasse triibutavad, tekitavad küsimusi.

Sulle valetatakse igal sammul. Kõik valetavad. Sa ise oled valetaja.