Author Archives: Hannes Võrno LOOD

Seal on nüüd tühi koht. Lage plats, mis seisab juba aastaid. Nelikümmend aastat tagasi, seisis seal madal, ühekorruseline puumaja, millel oli ainult üks aken. See hoone oli ehitatud vana veski külge ning asus samanimelisel tänaval. Ehe veski, mitte Johann Voldemar. Veski kõrvalt uksest pääses kingsepa töökotta. See oli tilluke ruum, mille õhus lehvis kingaparanduse lõhn.Continue reading “KUSIKUD”

Kell on saamas sinnamaale, et kesknädalane tööpäev rullitakse tagasi kokku ja pannakse vaga liigutusega riiulisse. Neljapäevaks. Reedeks. Sealt edasi juba uueks nädalaks ja nii aina edasi. Need kel pole midagi kokku rullida, tööd ma mõtlen, hakkavad moodustama juba piisavalt tuntavat hulka inimesi, kes kalendrimüüjate sihtgruppi enam ei kuulu. Esiteks pole neil vahet, mis päev on.Continue reading “VIHMAVARJUTORGE”

Ei meeldi mulle ta luuletused. Pole neis nagu seda…Seda samustki, no tead küll. Ühesõnaga ma ei loe ta luuletusi. Ma pole neid kunagi lugenud, kui aus olla. Tõele au andes, ma ei teagi ühtegi ta luuletust. Või siis? Minu teada ta mitte ainult ei oska luuletada, vaid ta ei teegi seda. Vist? Igatahes ta eiContinue reading “ÕIGUS ARVAMUSELE”

Kui see minus esimest korda kõlas, ei teadnud ma sellest midagi. Kust saingi teada, kui see oli mu omaenese tillukese südamekese kõige esimene löök. See hetk, kui elu oli südamega kokku leppinud ning elu liivakell pandi jooksma. Seda tundma ja tajuma hakates, kogesin alguses suure müra ja segaduse kohisevat mäsu. Need olid minu enese südameContinue reading “0105”

Esimene metsalaager. Vihm, segiläbi lörtsise lumega ja siis lõikav jäätuul, mis presendist sissitelgi kõik õmblused proovile paneb. Ööd, kus vahelduvad jalalt kukkuva väsimuse sügav uni ja kahetunnised vahikorrad valvepostil. Noorsõdurid on õppinud tundma oma suhet toidupakiga. Nurisedes, aga isuga noolitakse nii lusikas kui katelok nii puhtaks, nagu see oleks pestud. Anna üks suits! … Pole.Continue reading “ORDUELU”

Mäletan väga täpselt oma teadliku elu esimest pahandust. Seda tegema asudes, teadsin ma täpselt, et mitte kunagi pärast seda sooritust, ei saa “kogemata” ja muude selle sarnaste sõnadega end välja vabandada. Pahandus oli see, et ma kasutasin ema õmbluskääre, paksu tinapaberi ja plastmassi lõikamiseks. Mul oli vaja ilusat, sirge servaga ja puhast lõiget ja niiContinue reading “MAAILMAVAATE KÄÄRID”

See oleneb. Oleneb, kui ebausklik keegi on. Ja ka siis oleneb see veel mitmest asjaolust ehk teisisõnu teiste inimeste mõjust. Sellest, kuidas nad kõik sinu senisel eluteel, on ebausku kummardanud. Ma ei tea, kust see külge kleepis, aga isegi ilma ebausuta, on mul aastaid komme, et kui midagi maha unustan ja koju tagasi pöördun, vaatanContinue reading “ANTON FJODOR TAMMJEVSKI”

See oli öölaulupidude aegu ja takkajärgi meenutades väga märgiline periood iga inimese elus. Enam vähem sel ajal toimuski see suur üldrahvalik start. Mäletad? See “stardijoon”, millest kogu iseseisvuse aja on rääkinud need, kes olid kiiremad ja jõudsid napilt enne sind kohale. “Me olime kõik võrdses situatsioonis”, nagu tänaseni siristavad kõik need, kes punase nelgi pintsakurevääril,Continue reading “TALKING HEADS”

Üratuskell helises täpselt kell kuus hommikul. Ärkasin enne teisi, et oleks aega rahulikult toimetada. Lõpurivistus ja kojusõit ning omade juurde jõudmise tohutu pingelangus. Hommik oli karge nagu sellele aastaajale omane. Baierimaa paksude metsadega kaetud mägede vahel, liikusid esimeste päikesekiirte poolt peeneks rebitud pilveräbalad. Nagu hundikarja hallid seljad, kõrges roheluses, jahti pidamas. Pisikese Oberammergau külakese, tillukesteContinue reading “ÜLESTÕUS”