Author Archives: Hannes Võrno LOOD

See lõhn on eriline meeldejäänutest. Niimoodi lõhnab puhta rõiva triikimine. See on pakendist välja võetud valge triiksärgi ja ema õmmeldud lühikeste mustade pükste ning viie nööbiga vesti perfektne statuut. Peeglilaual koridoris, on ootamas mansetinööbid. Musta emaili seest vastu vaatavate kuldsete H-tähtedega. Isa omad. Lips on minu enda oma. Põikitriipu kootud polüesterlips, mis käib kummiga kaelaContinue reading “ESIMENE KOOLIPÄEV”

Alustama nagu ikka, peab kaugemalt. Sellest, et ka ohvitseride omavaheline läbisaamine ei ole mitte alati ülearu sõbralik. Sellistel puhkudel võib ta olla mossitavast arrogantsist, kuni ülespoole tagaselja pealekaebamisteni välja. Just niisugusel põhjusel, pääsesin ma mitmed aastad tagasi, kaitseväe spordimeeskonna delegatsiooni koosseisus Indiasse. Hyderabadis toimunud Armee Maailmamängudele. Olgu tõe huvides märgitud, et tsiviilisikuna finantseerisin selle sõiduContinue reading “TOIDUAHEL”

Kui ma 1976. aastal oma kooliteed alustasin, avati Rakvere 3. keskkoolis esimest aastat kunstiklass. Kuni koolini, oli mu vanaema, kes tikkis ja tegi muud neiupõlves õpitud peenemat näputööd, mind joonistamisel juhendanud. Juhendanud mitte seda, kuidas joonistada nii “nagu peab” kassi, jänest ja inimest vaid õpetanud vaatama ja silmadega mõtlema. Märkama ja nähtut kirjeldama. Olgu sõnadesContinue reading “KUNSTPOLIITIKA”

Mu kõige armsam, see on Sinu isa esimene kiri Sulle. Kirjutan seda suure kerguse, usu ja veendumusega. Tean, et tunne mis minu sees on hetkel suurim kõigest, on armastus. Ma olen täna 49 aastat vana. Usu, ma julgen Sulle öelda, et olin 9 aastat tagasi palju vanem. Enda meelest isegi üleküpsenud. Isegi aasta tagasi arvasin,Continue reading “KIRI TÜTRELE”

On varajane augustihommik. Teen just nüüdsama midagi, mida tunnen, et keegi lahke käega juhib. Süütasin sandlipuu-viiruki, pikad valged küünlad ning piserdasin töökoha õhku pühitsetud ja puhastavat vett. Tahan jagada üht kogemust, ühest kohtumisest, mis mõni aeg tagasi toimus. On tõsiasi, et maailmas on raudkindlasti rohkem seda, mida me näinud, kogenud või tundnud ei ole. KuitahesContinue reading “THEO”

Leidsin sõbra juures maamajas tema välikemmergus olevast ajalehekorvist, posu vanu eestikeelseid ajalehti. Kaheksakümnendate keskpaigast ja seitsmenda kümnendi teisest poolest. Ajast, kui sovjettidel hakkas tekkima esimene hirmupuhang, et varsti võib olla väga keeruline hoomata ja hallata seda hulka inimesi, kes enam lihtsalt ei kuuletu. Täpsem oleks öelda – kes enam ei karda. Mulle on alati meeldinudContinue reading “TEE SILMAD LAHTI”

Igaüks teab kedagi, kes teab kedagi, kes kasvatab köögivilju ise, mitte ei osta poest. See muuseas ei erista inimesi virgemateks ja laisemateks, sest igaühel lihtsalt ei ole musta maalappi ega rohelisi sõrmi. Mõni kalkuleerib südamerahuga. Arvutades tomati poehinna ja oma vaeva ning kulud kasvatamisel, otsustades külvata pigem muru. Teine tahab, et tomatil oleks tomati maitse,Continue reading “KATTELOORI AEG”

Alustan sissejuhatuseks väljavõttega ühest pöördumisest. Selle pika ja põhjaliku seletuse, täna Eestis toimuvast on väga kujukalt kirja pannud Andres Lindmäe ja Arvo Soomets. Esimene väljavõte; Seda lugu illustreerib üks sümbol – uroboros. Uroboros on valitseva süsteemi üks alussümboleid, mida laiemate masside jaoks on tõlgendatud kui jätkusuutlikuse ja taassünni sümbolit. Tegelikult ei ole eneseõgimises mitte midagiContinue reading “UROBOROS”

Sellest, kui rikastavalt erinevad on kultuurid, kombed ja harjumused, kuuleme meie, on kuulnud meie isad ning kuulevad ka meie poegade pojad. Sellest uusavastusest, et me kõik oleme ühesugused, ei räägi erilise õhinaga need, kes on kaheksakümnendate alguses viidud vägisi ja vanglaähvardusel viimaseid korinad tegeva Nõukogude Liidu armeeteenistusse. Kõigi kultuuride ja rahvaste pleegitustrumlisse. Tšurkad, mustpersed, ahvirdievid,Continue reading “KES SU ISA ON?”