DENISSIDENT

Saame kokku ja räägime silmast silma. See ei ole telefonijutt. Ärme sellest e-posti teel arutle. Need ja paljud samasisulised sõnumid, on levinud inimeste keskel juba pikemat aega. Nii tundub mulle, on peaaegu et igal teemal, peatselt võimalik suhelda üksnes nii, nagu oaml ajal kirjutas Kurt Wonnegut “Tšempionide eines”. Kes seda raamatut on lugenud teab. ÜksContinue reading “DENISSIDENT”

KASSIDE JUMAL

Oli üks erilistest tavaõhtutest. Muudmoodi ei ole seda täpsemini võimalik nimetada. Oli mu armsa poja 19. sünnipäev. Olime seda tegelikult ühiselt, küpsetatud lambakintsu ja klaasi hea veiniga, tähistanud juba paar päeva tagasi. Ette ära, sest “õigel päeval” on ta teenimas kodumaad. See õhtu oli seepärast pigem sarnane mitmete omasugustega, nagu üks argiõhtu meie kõikide rahulikusContinue reading “KASSIDE JUMAL”

UDURÄNNAKUD

Mulle meeldib sügis. Täitsa ausalt. See aeg aastas, mis on just parasjagu praegu. Olen muutunud harjumusest, nähes põldudel viljakoristusmasinaid, hakanud tundma saabuva sügise nukruse asemel, rahu ja rõõmu küllusest. Naudin kergusega isegi seda iga-aastast põllumeeste ikalduse juttu, mida juba ammu enam mitte keegi traagilisena ei võta. Selle igihalja pobinaga ollakse juba nii harjunud. Matkamehed ütlevad,Continue reading “UDURÄNNAKUD”

ESIMENE KOOLIPÄEV

See lõhn on eriline meeldejäänutest. Niimoodi lõhnab puhta rõiva triikimine. See on pakendist välja võetud valge triiksärgi ja ema õmmeldud lühikeste mustade pükste ning viie nööbiga vesti perfektne statuut. Peeglilaual koridoris, on ootamas mansetinööbid. Musta emaili seest vastu vaatavate kuldsete H-tähtedega. Isa omad. Lips on minu enda oma. Põikitriipu kootud polüesterlips, mis käib kummiga kaelaContinue reading “ESIMENE KOOLIPÄEV”

TOIDUAHEL

Alustama nagu ikka, peab kaugemalt. Sellest, et ka ohvitseride omavaheline läbisaamine ei ole mitte alati ülearu sõbralik. Sellistel puhkudel võib ta olla mossitavast arrogantsist, kuni ülespoole tagaselja pealekaebamisteni välja. Just niisugusel põhjusel, pääsesin ma mitmed aastad tagasi, kaitseväe spordimeeskonna delegatsiooni koosseisus Indiasse. Hyderabadis toimunud Armee Maailmamängudele. Olgu tõe huvides märgitud, et tsiviilisikuna finantseerisin selle sõiduContinue reading “TOIDUAHEL”

KUNSTPOLIITIKA

Kui ma 1976. aastal oma kooliteed alustasin, avati Rakvere 3. keskkoolis esimest aastat kunstiklass. Kuni koolini, oli mu vanaema, kes tikkis ja tegi muud neiupõlves õpitud peenemat näputööd, mind joonistamisel juhendanud. Juhendanud mitte seda, kuidas joonistada nii “nagu peab” kassi, jänest ja inimest vaid õpetanud vaatama ja silmadega mõtlema. Märkama ja nähtut kirjeldama. Olgu sõnadesContinue reading “KUNSTPOLIITIKA”

THEO

On varajane augustihommik. Teen just nüüdsama midagi, mida tunnen, et keegi lahke käega juhib. Süütasin sandlipuu-viiruki, pikad valged küünlad ning piserdasin töökoha õhku pühitsetud ja puhastavat vett. Tahan jagada üht kogemust, ühest kohtumisest, mis mõni aeg tagasi toimus. On tõsiasi, et maailmas on raudkindlasti rohkem seda, mida me näinud, kogenud või tundnud ei ole. KuitahesContinue reading “THEO”

TEE SILMAD LAHTI

Leidsin sõbra juures maamajas tema välikemmergus olevast ajalehekorvist, posu vanu eestikeelseid ajalehti. Kaheksakümnendate keskpaigast ja seitsmenda kümnendi teisest poolest. Ajast, kui sovjettidel hakkas tekkima esimene hirmupuhang, et varsti võib olla väga keeruline hoomata ja hallata seda hulka inimesi, kes enam lihtsalt ei kuuletu. Täpsem oleks öelda – kes enam ei karda. Mulle on alati meeldinudContinue reading “TEE SILMAD LAHTI”