Seal on nüüd tühi koht. Lage plats, mis seisab juba aastaid. Nelikümmend aastat tagasi, seisis seal madal, ühekorruseline puumaja, millel oli ainult üks aken. See hoone oli ehitatud vana veski külge ning asus samanimelisel tänaval. Ehe veski, mitte Johann Voldemar.

Veski kõrvalt uksest pääses kingsepa töökotta. See oli tilluke ruum, mille õhus lehvis kingaparanduse lõhn. Kingaparandus lõhnab nagu värvitud nahk, saapaniit, paks pooltald, kõva kontsaliim ja must tallakumm. Kuna nõukogude jalatsitööstus tootis tööjalatseid, pidid inimesed ka kodust tööle ja töölt koju käima tööjalatsitega. Nende kvaliteet oli nagu oli ning seepärast oli kingsepal kõvasti tööd. See ruum oli maast laeni riiulitega ning need riiulid olid triiki täis üksikuid või paarikaupa parandada toodud jalavarje. Igal jalanõul talla alla liimilätakaga pandud paberitükk numbriga, mille analoogiga oma käimad pärast remonti kätte saada. Sellel kingsepa-veskil oli nagu öeldud ainult üks aken. Vaatega tont enam mäletab mis punakangelase nimelisele tänavale.

Selle aknaga oli üks pidev ja lõbus lugu. Kutsusime seda poisikestena “kusikuprooviks”. Asi iseeneses oli imelihtne. See aken tuli sõpradele oma julguse tõestamiseks puruks visata. Olgu millega tahes. Jääkamakaga talvel või kiviga muul ajal. Täna, tagantjärgi siiralt vabandades, tunnistan, et olen selle akna kaks korda puruks visanud. Üks kord jäise lumepalliga ning teine kord kiviga. Vahele ei jäänud ja pahandust ei tulnud. Ei mina ega teised, kes seda akent kohe peale klaasimist uuesti puruks viskasid, huvitanud, et me kiusasime tubli meistrimeest. Ainsat kingseppa Rakvere linnas. See polnud mingi niisama julgustükk. Visata tuli nii, et läheduses asuvate naabermajade akendest ei nähtaks ning loomulikult ilma harjutamata. Seega oli ohte mitu. Viskamata jätmine võrdus möödaviskega. Pidid olema julge, kiire, täpne ja julm. Tõuke selliseks tegevuseks, saime oma lapsepõlve aegsest noorsookirjandusest. Pal tänava poistest, Roostevabast mõõgast, Kevadest, Marek Pieguse seiklustest ja teistest poistele haaravatest raamatutest. Ma arvan, et see aken võiks olla vabalt Guinnessi rekordite raamatus, kui “Maailmas kõige rohkem puruks visatud kingsepatöökoja aken Rakveres”

Tõele au andes, oli Rakveres vähe poisse, kes poleks sinna aknasse kivi lennutanud. Sest mitte keegi ei tahtnud olla “kusik”. Kes seda sõna esimest korda kuuleb, siis see on tuletis sõnast püksikuseja. Argpüks.

Piiskop Joel Luhametsal on väga head jutlused. Ühel missal Tartus, jutustas ta loo kahest mehest. Usklikust ja uskmatust. Lugu ise oli järgmine. Uskmatu mees ütles usklikule, et kui Jumal tema väite kohaselt olemas on, ronigu ta kõrge maja katusele ja hüpaku sealt alla. Vaatame, kas ta püüab su kinni ja päästab su elu!? Usklik mees aga vastas, et mina ei pea oma usu tõestamiseks kusagilt alla hüppama. See aga, et sina seda tõestust vajad, näitab, et sa kahtled. Näitab, et sul on kõhklus, mida soovid testida, et äkki juhtubki ime…

Nii võttes, oli ka see poisitattide kusikuproov tegelikult ajuvaba sigadus, sest mis oli sel kõigel pistmist kellegi julgusega? Võtta kätte ja lõhkuda üks aknaruut…

Kuulsin täna uudist, et minu kunagine teenistkoht, Staabi- ja Sidepataljon, andis 9.mail ajateenijatele käsu – saabuda linnaloalt tagasi väeossa, erariietes. Ausaltöelda ei viitsi ega raatsi kulutada minutitki sellele, et proovida nuputada välja riigi kommunikatsioonigurude seekordsed sõnumid. Oletan, et käiku läheb “Kunnase variant”. Mis see on? “Kunnas” on kommunikatsioonioperatsioon, mis seisneb selles, et keegi ei kõssa. Pärineb see ajast, kui reservkolonel Leo Kunnas lahkus kaitseväe teenistusest ning avaldas meedias oma arvamust. Kunnase esimesele kirjutisele ei andnud kaitsevägi ajalehtedele ainsatki kommentaari. Ka järgmisele mitte. Kui Kunnas oma kolmanda kriitilise looga avalikkuse ette tahtis tulla, polnud ajalahetoimetustel enam mingit huvi lugu avaldada. Seda olukorda kutsutakse – lase lollil hõikuda ja ära tee väljagi ning lugu hääbub ära. Nii pole tänagi vähimatki kahtlust, et kõik oma ametisse seatud, on kuss nagu kuldid rukkis, kui peaks keegigi esitama kriitilise küsimuse eri struktuuride sellekevadistest tegevustest.

Praegu toimuval, on piinlik kattuvus poisikesepõlve kusikuprooviga. Siis viskasime oma jõu ja julguse demonstratsiooniks liikumispuudega kingsepp-meistri töökoja aknaruudu kildudeks ning pistsime jooksu…täna “väldime provokatsioone”. Võtame oma poistelt lipurivi ees truudusevande riigile, kes kardab. Kardab seal kus asjad toimuvad ja ülbitseb seal, kus midagi ei toimu. Kusikud! Lihtsalt kusikud…

Kell on saamas sinnamaale, et kesknädalane tööpäev rullitakse tagasi kokku ja pannakse vaga liigutusega riiulisse. Neljapäevaks. Reedeks. Sealt edasi juba uueks nädalaks ja nii aina edasi. Need kel pole midagi kokku rullida, tööd ma mõtlen, hakkavad moodustama juba piisavalt tuntavat hulka inimesi, kes kalendrimüüjate sihtgruppi enam ei kuulu. Esiteks pole neil vahet, mis päev on. Teiseks ei ostaks nad niikuinii kalendrit.

Sajab korralikult vihma. Taevas on tumehall, nagu kasarmupõranda pesukalts ning peegeldub oma tühjade hallide silmadega, loikudele tekkivatest vihmapiisa prillirõngastest. Inimesed astuvad nagu kokkulepitult. Ma nimetan seda kõnnakut püksi kakanu kõnnakuks. See on see liikumine, mis on ühtaegu tõtakas, et rutem pääseda, teistpidi aga veenvalt veniv, et mitte suisa kandadeni sitaseks saada. Enamusel on vihmavarjud peade kohal. Pooltel ka parteipilet kummidega kõrva taha kinnitatuna näo ees, et end taeva aevastuse ja selle piisknakkuse eest päästa. Hunt nendega. Igaüks on oma teel, kuhugi minemas. Vihm on tugev ja tundub, et teda jagub veel mitmeks tunniks vähemalt.

Panin kodust väljudes kvaliteetse peenvillasest pintsaku ja istusin autosse, ilma, et oleks vihmavarjule mõttepiksleid kulutanud. Jõudnud kesklinna ja parkinud auto ühe tärnidega tornhotelli alla parkimismajja, tajusin, et tegelikult on mul mõnisada meetrit minna. Vihma valas nagu kaeravarrest ikka edasi.

Astusin hotelli uksest sisse ja tervitasin noort ja väga sõbralikku retseptsionistat. Naeratasin abipaluvalt ning küsisin, kas ma võin vihmavarju laenata. Toon selle pärast kindlasti tagasi, sest mul on auto siinsamas all parklas. Unustasin lihtsalt vihmavarju koju, aga olen teel kohtumisele, kuhu ei tahaks saabuda vihmast tilkuva kuuega. Onju?

Me saame anda kahjusk ainult meie hotelli klientidele…

Tänasin lahket neiut ning astusin välja. Ise mõtlesin endamisi, et vaata kui kummaline situatsioon. Minul oleks väga piinklik, kui ma võtaks ja laenaks vihmavarju ning ei tooks seda enam tagasi. No mis see üks vihmavari maksab? Igatahes ei ole selle endale jätmine lihtsalt mõeldavgi, sest ma pean oma head nime hinnaliseks ning ei kujuta ette, et selle ette või sappa käiks epiteet – see, tead küll, kes varastas ükskord vihmavarju…

Seesama küsimus kolksatas mu peas ka teisest vaatenurgast. Nimelt hotelli poole vaadatuna. Niipaljukest, kui ma turismi- ja hotelliärist tean, leidub minus küll epaatiat, et kujutada end viivuks ükskõik kelle kingadesse selles organisatsioonis. Ükskõik millise lüli eest ma ka ei vastutaks, oleks ilmselge, et mulle läheb väga korda mu ettevõtte maine. Öeldakse, et autoreklaamile kulutatud raha, on maha visatud, kui needsamad autod tänavatel ei sõida. Jäin mõtlema, et on’s tõesti ühe iseendast ja oma kundedest lugupidava ning prestiižse hotelli jaoks ÜKS VIHMAVARI see, millest saab kaalukeel ühe inimese edaspidiseks suhtumiseks, sellesse hotelli tervikuna. Tahtmata olla üleolev, julgen ma oletada, et isegi läbimärja nartsuna, maksaks ainuüksi mu kuub, mitme vihmavarju hinna. Lõppude lõpuks, pole asi üldse asjade hindades või nende väärtuses. Asi on õieti vähemas isegi sest kuradi vihmavarjust.

Asi on tundes. Tundes, mida tekitab nii erinev suhtumine. Mitte suhtumine varasse, vaid inimesse. Tulles tagasi tõiga juurde, et mistahes asjapulgana ses või mõnes teises hotellis, oleks mul hea meel, kui vihmast lädiseval kõnniteel, sammub keegi üle loikude, nägu õnnelik ja peakohal MINU NIME ja LOGO-ga vihmavari… Noorel neiul retseptsioonis oli mask näo ees, sest ta hoolib. Talle läheb teine inimene väga korda…

Ei meeldi mulle ta luuletused. Pole neis nagu seda…Seda samustki, no tead küll. Ühesõnaga ma ei loe ta luuletusi. Ma pole neid kunagi lugenud, kui aus olla. Tõele au andes, ma ei teagi ühtegi ta luuletust. Või siis? Minu teada ta mitte ainult ei oska luuletada, vaid ta ei teegi seda. Vist? Igatahes ta ei meeldi mulle. Ei luuletajana ega inimesena. Kuna ta minu teada polegi luuletaja, kuidas ta siis mulle inimesena meeldida saab? Kes ikka ridagi luuletada ei suuda, on mõttetu inimene, kellelt polegi õieti midagi tahta. Inimene võiks ikka midagi osata. Aga see ei oska mitte midagi. Enda arvates muidugi kõva luuletaja. Mis luuletaja ta selline on? Luuletaja…Ei meeldi mulle ta luuletused. Nõmedalt kirjutatud. Neis on kohe sisse kirjutatud mingi vinguv toon ja see metsikult häirib. Selle pärast ma ei loe neid. Miks ma peaksin? Minu meelest ei ole tal ühtegi normaalset luuletust, vähemalt mina ei tea. Ei tahagi teada, sest ta ei meeldi mulle inimesena. Ebameeldiv kuju ja vastik tüüp. Selline ei saagi luuletaja olla, sest ta ei oskagi kirjutada. Selles mõttes, et midagi mõistlikku, mida ma lugeda viitsiks. Vähemalt pole need soperdised mingid luuletused. Kes neid loeb? Mis inimesed need on, kellele ta luuletused meeldivad? Tõenäoliselt täpselt samasugused mölakad. Mina ei karda öelda, et mulle ta luuletused absoluutselt ei meeldi. Vihkan kuidas ta kirjutab ning ei kavatse seepärast iialgi mitte ühtegi tema pusserdist lugeda. Kohe tunda on, et ta luuletab mingist kibestumisest ja see on vastik. Miks üks inimene ennast kellekski pidada julgeb, kui ta on minu silmis üks kustuv komeet. Mitte ainult minu silmis, ma arvan et paljude meelest. Inimestele ei meeldi ta luuletused, sest ta kirjutab mingitest pseudo tunnetest või tont teab millest. Ma ei tea täpselt ja ei tahagi teada, sest mul on tõeliselt raske üldse selle inimese olemasoluga leppida, kuna ta ei meeldi kellelegi. Mitte minule üksi ei tundu ta mölakas. Paljudele on ta kogu aeg olnud lihtsalt üks tühikargaja, kes ennast ei tea miks luuletajaks peab. On tal mõni luuletus? Mina ei tea ühtegi näiteks. Kui teaks, püüaks unustada, et seda teadsin. Õieti on ainus võimalus seda lihtsalt ignoreerida, et ta eksisteerib, sest muidu hakkab ta ennast veel luuletajaks pidama. Need, olgem ausad, ei ole ju ühestki otsast isegi mitte värsid. Ma ei taha neist midagi kuulda ega näha ning õnneks olengi sellest hoiduda suutnud. Kes ta selline on? Kes ta omast arust on? Luuletaja? On ta jee. No ütle kasvõi üks ainus ta luuletus! Palun väga! Mida oligi tarvis tõestada – ta pole mingi luuletaja! Kes tahab öelda, et on küll, siis kuulub ta samasse kategooriasse, sest ainult nõdrameelsete meelest on ta geenius. Ta ongi selline rahvalaulik. Rahva Laulik – primitiivsete tolguste iidol, kelle luuletusi nad vaimustusega tsiteerivad. Peast muide! Mis on eriti imekspandav, sest ainult samasugune suudab aru saada, millest need luuletused räägivad. Miks neid pähe õppida? Ilmselt pole neil idiootidel mitte midagi muud asjalikku teha. Selle pärast nad õpivadki ta luuletusi omale pähe. Niiöelda luuletusi, sest need ei ole seda. Või on? Mina ei tea ühtegi ta luuletust. Ma ei suudaks lugeda ainsatki ta värsirida, sest ta on jube inimene. Kust see tema pime viha pärit on? Kuidas saab niimoodi primitiivselt olla kõige vastu ja muudkui viriseda? Kas elus ei ole siis tõepoolest mitte midagi positiivset, millest hoolida ja kuhu oma energia suunata? Ilmselt mitte, sest kui tema luuletusi lugeda, ei kohta seal grammigi empaatiat. Miks üldse sellise niiöelda “luuletaja” mõttetustest midagi otsida? Kui proovid seal leida midagigi, mis sulle meeldiks, siis sa ei leia seda, sest seal pole midagi meeldivat. Selle pärast ma ei loegi ta luuletusi. Mitte iialgi. Ma võin käsi südamel öelda, ma ei taha seda inimest tundagi. Muuseas ma tunnen teda üsna hästi. Sest tema luuletustel ongi tema nägu. Mitte ainult nägu. Ka tema lõhn on neil närbunud püüdlustel, mida kusagilt otsast ei saa pidada poeesiaks. Nii et kokkuvõtteks: said nüüd isegi aru – pole mõtet oma aega raisata ta luuletuste lugemiseks, sest tundes tema loomingut päris hästi, saan ma öelda, ma ei loeks seda iialgi. Ja nii ma muiude olengi teinud. Lihtsalt vältinud seda kätte võtmast. Ma tean ise mis on hea ja mul on mu arvamus. Kui sulle mu arvamus temast kui luuletajast ei meeldi, oled samasugune värdjas nagu temagi, sest sa ei talu ilmselt samuti mitte mingit kriitikat. Solvuja ning hädaldaja, kes leiab ainult kõiges muus väga palju halba, aga ise ei tee muud kui viriseb. Oleks ta oma elus kasvõi ühe ainsa luuletuse kirjutanud, võiksin seda lugematagi öelda, et mulle see ei meeldi. Väga lihtsalt ei meeldi ja kõik. Sest ta ei meeldi mulle inimesena. Ma ei tea isegi seda, kas ta on mees või naine. Tõsiselt. Ma ei tahagi teada kes ta on.

Kui see minus esimest korda kõlas, ei teadnud ma sellest midagi. Kust saingi teada, kui see oli mu omaenese tillukese südamekese kõige esimene löök. See hetk, kui elu oli südamega kokku leppinud ning elu liivakell pandi jooksma. Seda tundma ja tajuma hakates, kogesin alguses suure müra ja segaduse kohisevat mäsu. Need olid minu enese südame löögid, minu sees. Ma ise olin sel hetkel just nii tilluke, et mahtunuks ära mu praeguse südame füüsilisse avarusse. Ruumi jääks ülegi. Tundsin võnkeid enese sees ning veel mingeid võnkeid. Need tulid väljapoolt mind. Minu ema südame tuksed. Kui sa oled olnud sada korda väiksem, kui su ema süda, siis on võimatu unustada, mis üüratu jõud on selles sisekosmoses. See on üheksaks kuuks kogu sinu universum, mis sealtpeale iga sekundiga väiksemaks hakkab muutuma. Sina kasvad, universum milles oled, kahaneb, ahmides sulle ruumi sinu ema südame all. Südameke su sees lööb kaks korda sekundis. Nii kiire on tal, aitamaks sul võtta sinu kuju. Tundes ennast ühtäkki iseseisvalt ja elusana, ei hakka ma mõtlema välja, mis koht see on. Mõtlema välja. Oled sa mõelnud, mida tähendab me emakeeles see “välja mõtlema”. Kas sa pole kunagi mõelnud, milline võiks olla “sisse mõtlemine”? Arvan, et see ongi see, mida peame vabaduseks. Me võime olla ükskõik kus. Mistahes situatsioonis või olukorras. Me mõtleme igal juhul midagi välja…Ma võiks ju sellega mis on, rahul olla ja piirduda. Usun et emagi, kelle südame all ma olen, võiks olla nõndamoodi rahul, aga see on absoluutselt võimatu. On lihtsalt nii seatud, et kõik liigub lihtsamast keerulise ja algelisest täiuslikuma poole. Sel pole elu tungiks nimetatuga mingit pistmist. See on lihtsuse enese, täiuslik protsess ja absoluutselt kõige muutumisel progressi läbi maksimaalselt täiuslikuks. Kui see on saavutatud, saab see otsa, et Elu saaks valida uue. Nagu kunstnik valib oma järgmise maali jaoks uut lõuendit. Mõõtes silmaga suurust ja katsudes käega lõime pinda. See on loomisprotsessi ilusaim hetk. Just lõuendi valimine, mitte maalimine ise.

See kõlab nagu suure gongi löök, mis läbib kõik. Jätmata puudutamata isegi nähtamatut. Korraga on ses tõukes justkui kogu planeeti katva maailmamere pidurdamatu jõud, mis vonkleb tõusu ja mõõna vahelise võimsa amplituudina. Need on pisikese südame kiired tuksed, minu universumiks oleva üsa tuksete tohutult võimsas lainetuses. Kõik need protsessid mu ümber, tulevad sellest universumist, milles elab sel hetkel mu Ema. Me liigume koos kakskümmend kaheksa tuhat kilomeetrit tunnis ning teame, et sel kõigel puuduvad nii juhthoovad kui pidurid.

Ma ei tea, kuidas võimalikult lühidalt kirjeldada tunnet, et ma tahan seda oma silmaga näha. Vähemasti on see nii seatud, et ühel hetkel ihkab me meel seda välist universumit. Seda maailma, milles elab minu senine universum. See, kus mu süda tegi esimest korda “tuks”…nagu starter, kui Elu ettevaatlikult süütevõtit keeras. Ma ei tea, kuidas sina, enda puhul mäletan selgelt, et tahtsin näha silmi. Ema silmi, millesse vaatasid Isa silmad, kui see hetk oli kätte jõudnud. See silmavaade ei meenu mulle mu eostamise hetkest, küll aga teatest minu südame tuksuma hakkamise kohta emakas. Isa silmades oli ehmatus, ema omades pisarad. See kõik vältas umbes 60 minu südametukset ning sulas siis kallistuseks, milles oli nende mõlema liigutusest lähtunud silmaveeallikad.

Valisin päeva, millal vahetada universum teise vastu välja. See oli kõige esimene asi, mille ma välja mõtlesin. See muuseas, ühendab kõiki elusolendeid! Nimelt see, mille me kõige esimesena välja mõtleme. See pole mis ega kes, see oleme meie ise – välja mõtlejad! Kui see poleks nii, puuduks ka meid terve elu saatev kirg reisida. See pole midagi muud kui seesama soov, mida tundsime juba lootevees levivate võngete läbi. Meie otsingud ja püüd leida väljapääs. Väljapääs kõige hoitumast paigast kogu eksisteerivas loodus – väljapääs emast, mida nimetame sünnituseks. Oled sa mõelnud, miks on ta nimetatud just nii? On sünd ja on sünnitus, mis tähistavad sama…viguriga keel on meil, eestlastel.

Ma tulin siia 1.mail

Minu isa sündis aastal 1943 ja lahkus, kui ta oli elanud 69 aastat. Minu sünniaasta on 1969. Kui isa lahkus, olin ma 43. aastane. See on minu isandate sõrmus. Maagiline Ring, mis ei katke. Minu isa tuli siia 1.mail 1943 ja ma tean, et ma olin enne teda. Seda ette valmistamas. Välja mõtlemas, nagu öeldakse… aga tegelikult väljapoole mõtlemas. Ma otsustasin, et elan 73 aastaseks sest see on minu isandate sõrmus, mille olen otsustanud ulatada oma poegadele. See on 21 aastat veel, alates 1.maist. Päevast, mil otsustasin end välja mõelda. Edasi? …edasiseks on samuti plaan, mille kõigi alguste alguses välja mõtlesin. See saab kirja araabia keeles ja kalligraafiliste kaunite tähtedega.

Esimene metsalaager. Vihm, segiläbi lörtsise lumega ja siis lõikav jäätuul, mis presendist sissitelgi kõik õmblused proovile paneb. Ööd, kus vahelduvad jalalt kukkuva väsimuse sügav uni ja kahetunnised vahikorrad valvepostil. Noorsõdurid on õppinud tundma oma suhet toidupakiga. Nurisedes, aga isuga noolitakse nii lusikas kui katelok nii puhtaks, nagu see oleks pestud. Anna üks suits! … Pole. On sul suitsu?…Mul pole. On kellelgi suitsu veel? Ei ole. Juba teine päev järjest, on see vestlus kõigi puhkepauside sisuks. Poistel on suitsud otsas. Noorsõdurite värk, ei arvestanud, et metsas kulub tubakat rohkem. Ei mõelnud, et rakmetaskus liguneb kõik läbimärjaks ja ei võta enam tuld. Mis tuld? Ei võta isegi sigareti kuju.

Aga ühel kutil on suitsu. Neid tema “viimaseid” on teised vesise suuga vaadanud juba teist päeva. “Mul pole rohkem” – kostab filtrit hoidvate huulte vahelt – “See on viimane” ja nii hommikust saati. Mistahes üksuse teeb monoliitseks ja tugevaks mitte see, kui üks mees on Iron Man, vaid kõigi oskus üheskoos efektiivselt meeskonnana tegutseda. Mõni peab seetõttu evolutsiooni redelil mitu pulka laskuma, teine aga tõusma, et tekiks teovõimeline kollektiivsus.

Varustuse ettenäitamine! Pisteline aktsioon, millega alguskuudel sisendatakse distsipliin, et sõdur mõistaks, miks midagi just sinna, mitte teise taskusse käib. See pole norimine ega kius, see on enesestmõistetav. Esmaabipakk on individuaalvarustus! Teisisõnu on see mulle väljastatud puhuks, kui vajan esmaabi. See on mul sealsamas taskus, kus igal mehel kogu organisatsioonis, sest esmaabi antakse mulle minu oma taskus leiduvate vahenditega. Kui mu haav lahmab verd, aga šguti-taskus on marmelaad ning haavasideme omas sigaretid, jooksen ma lihtsalt verest tühjaks. Seepärast siis, väga pulkadeni seletatult, on varustuse standardid kohustuslikud ja kehtivad kõikidele, kuna see loob tegutsemiseks suutlikkuse kriisis.

Varustus telkmantlil laiali laotatud, seljakotid tühjalt kõrval kössitamas. Puudusi ei ole. Aga üks poolik blokk kilesse keeratud sigarette on küll. Viis – kuus kinnist pakki sigarette. “Kes suitsetavad?” Käed tõusevad. Jagage sigaretid laiali. Õhus on saamarõõm, kõrvuti kibeda viha ja pettumusega. “Oled vihane, et sinu sigaretid laiali jagasin?” Vaikus. Kordan küsimust. Vaikus. “Võta minu vihmavari endale” Nõutus kasvab. Selgitan – sa ei saa minu vihmavarju võtta, sest mul ei ole seda, oled nõus? Sõdur on nõus. Kas ma saan võtta sinult sigaretid ja jagada teistega, kui sul juba teist päeva ei ole suitsu? Kas ma jagan siin praegu kõigi vahel laiali seda, mida ei ole? Küsin kõikidelt – kas te saite sigarette? Noogutavad. Kust te saite, kui kellelgi ei olnud? Kust te saite sigaretid, mida polnud olemas? Vaikus. Säh, võta! Andsin sõdurile kahe sigaretibloki raha. Kui väeosas tagasi oleme, saad omale Sõdurikodust uued sigaretid osta. Praegu on teine situatsioon ning olukorrad mis elus ette tulevad, ongi aegajalt üldsuse huvides üksikule vastuvõetamatud. Kõik korras? “Korras” vastas sõdur. Üks paremaid üksuses, peale seda episoodi.

Siit sikutab mõte varrukast maksude suunas. Me oleme sama keelt kõnelejad ning pürgime olla ka sama meelsed. Eesti keelt rääkivad ja eesti meelt kandvad inimesed. Igaüks, viimseni indiviuaalsed, kõigis oma iseloomujoontes, mustrites ja mõttemaailmades. Oleme kõik koolis tarkust kogunud ning meile on räägitud me seitsmesaja aasta pikkusest orjapõlvest. Õnneks me oskame selle üle muiata. Juba kooli ajal mõtlesin, et miks ordumeister talupoegadelt makse kogudes, maapõhja neati. Mulle tundus juba siis, et ordumeistrile saab osaks vale hinnang, sest ordumeister ei olnud kohe päris kindlasti huvitatud rahva väljasuretamisest, surnuks näljutamisest või ribadeks töötamisest. Tal oli laiem pilt. Ta tegi plaane ning kavandas elu jätkusuutlikkust, nagu täna öeldakse. Maa eest maksu maksmine ei ole ju mitte kuhugi kadunud. Tehtud tööga saavutatust tuntava osa loovutamine, jääb ka peale meie lapselapsi edasi kestma. Ainus, mis on justkui muutunud, on nähtus nimega vabadus. Vabadus valida “ordumeistrid” endi hulgast ja “demokraatlikult”. Lõppkokkuvõttes on see tõestus sellest, et tänapäeva ordumeistrid on olnud osavad ja oskuslikud looma lihtrahva uut usku – nimega vabadus. Meil pole enam…mida? Mida sellist, mis meil oli kolmsada aastat tagasi, ei ole tänapäeval enam olemas? Absoluutselt kõik on olemas. Ropprikkad ja puruvaesed. Geeniused ja imbetsiilid. Usinad ja logardid. Röövlid ja samariitlased. Noored ja vanad. Tugevad ja nõrgad.

Me ei ela keskajas – ütleme uhkelt, sest oleme õppinud toksima. Me anname digiallkirju, sest me ei pea enam oskama oma nimegi kirjutada. Me oskame vajutada klahvidele, millel on ajaloolised sümbolid. Kujundid, mille nimeks on kirjatäht ja mida minu põlvkond veel joonitud vihikusse rida rea järel, tindisulepeaga joonistama õppis. Mõtlesin paarkümmend aastat tagasi, millal saab neist inimestest valdav enamus, kellel puudub loetav ja ilus käekiri. Et kui kaua kulub aega, kuni ilusa käekirjaga inimene jääb maailmas sama haruldaseks nagu on jumalast antud häälega ooperilauljaid. Traavli kiirusega, on täna mu vastus. Seos ordumeistriga on seega sama. Ta seisis keskpärasest kaugel ja kõrgemal. Tal oli ilusa käekirjaga kirjutaja, kes ta mõtted üles tähendas ning muu oli maksukogujate mure. Ordumeistri jõud oli tema kõige väetima kehviku nägu. Sestap, tuleb meiegi tänast heaolu otsida mitte Äripäeva TOP-ist, vaid näha inimesi, keda me teepervelt peale ei korja, kui nad seal kogu oma kehva varanatukesega küüti küsivad.

Kui võtta samuti, nagu ülem metsalaagris, sõdurilt suitsud, et see kõigi vahel jagada, tuleb see pärast tagasi anda. Niisama, lihtsalt võtta, sest sul on jõud või õigus, on vargus. Ülekohtune ja ülbe.

Kõik, kes tänaseks on kaotanud kõik. Need, kelle töö ja vaev on kokku kukkunud ning kelle “sigaretid” on kriisiolukorras solidaarselt laiali jagatud, peavad saama kaotatu tagasi. Et see peatselt sündida võiks, näitab lootust süstiv teadmine, et kõik on väga hästi – ordu oma palka tõstis. Miskipärast ma ei usu, et ahela järgmine reakstsioon on esmaabi oma alamatele. Ordumeistrite ümarlauas praalides, on vaja pärast oma vekslid ka katta, et mitte naeruväärne näida. Nõnda siis pillumegi esmalt nagu pokkeripanuseid, rahvusvaheliselt sinna tänna, mängu ilu ja enese staatust imetledes. Paneme papi kokku, saadame sõdurid, poome türannid, peksame puhveti segi ja siis hakkame häälekalt headeks. Ehitades üles majad, millised meile meedlivad. Mu alamad näevad mu heldust ja seepärast olengi ordumeister. Nad said masina, millel on mitu nuppu nimedega kuhu vajutada, aga see masin on ehitatud nii, et töötab ainult üks nupp. Nupp ordumeistri nimega. Seepärast ma ei kardagi, et mind ei valita – ütleb ordumeister – me pole olnud iial nii tugevad kui täna…meie vanurid ei suuda tõesti süstlasappa e-registreerida, aga e-valimistel on nende osalus ootuspärane. E-he Orduelu.

Kuidas seda muuta?

“Ma olen parem ordumeister” kõlab valimistele eelneval ajal tuttav jutt. Eriti nende suust, kes pole veel ordulossis käinudki. Nad veel ei tea, et lossi saades, ei jõua veel kuu faaski vahetuda, kui inimlikud nõrkused katavad kõik senise, nagu tolm katab kõik mis tasakesi seisab. Kõigi ordulossi pääsenutega on see toimunud. Muuta saab seda üksnes ühel moel. Näilise nähtavaks tegemisega. See on tegelikkuse tunnistamine mitte iseseisvuse imetlemine. See on vabalt mõtlemise võime, mitte krõlovi kirjeldatud kihu, vahetada mängukohti – äkki hakkab siis orkester kõlama. Ordumeister on selle puust ja punaselt selgeks teinud. Ikka ei saa aru. Me jäämegi omale kuningaid valima, kes me nõudmistega ordumeistri juurde läheks ja sealt “kroonitud peade” võrra lühemate lihahalgudena, käruga koju tagasi toodaks. Meie orduvennad ei kogu iial kokku väge, et kedagi rünnata või ennast kaitsta. Hea kui omadele põgenemistee praogi lahti suudavad hoida…seniks kuniks aga, lihtsalt vaadelgem. Orduelu saab toimida vaid vaenlase olemas olles. Kellelegi kui kurjale näpuga näidates. Ära osale selles, astu maha, roni välja, ole sekkumata. Joosta viiekesi jalkaväljakul ei ole vaprate vahvus, vaid vastasele loovutatud üleoleku võidurõõm. Nad ei saa üksi mängida, nii et massid vaimustusest rõkkaks – nad vajavad vastast! Nende poolt on kohtunikud ja mänguminuti pikkus on nende kellal mõõdetud. Alatu? Ei ole. See on orduelu, milles õigluse otsijal enne altpoolt üles voolavat vett õnnestub leida.

Mäletan väga täpselt oma teadliku elu esimest pahandust. Seda tegema asudes, teadsin ma täpselt, et mitte kunagi pärast seda sooritust, ei saa “kogemata” ja muude selle sarnaste sõnadega end välja vabandada. Pahandus oli see, et ma kasutasin ema õmbluskääre, paksu tinapaberi ja plastmassi lõikamiseks. Mul oli vaja ilusat, sirge servaga ja puhast lõiget ja nii see tuli.

Kääridega töötajad, rätsepad, juuksurid ja isegi hekilõikajad, teavad, et nende riistade mittesihtotstarbeline kasutus, muudab nad sisuliselt sekundiga äraviskamisele kuuluvateks. Mõni ehk ei tea tänaseni, et ta lambaliha vastane tõrksus, põhjendusega, et sel on “kasuka maitse”, ei oma vähimatki sidet lamba lihaga. Anna algajale lihunikule nüri nuga ja pits viina, nagu seda aastaid on tehtud ning “kasuka maitse” on garanteeritud. Vaata lamba villa lähedalt. Uuri seda tähelepanelikult ja näed ise, kui udupeen on selle armsa looma “juuksekarv”. Üksikuna silmale vaat et nähtamatu. Pole siis imestada, et pea alla ja põis ülespoole rehetoa parre külge riputatud voona töödeldes, võib lisaks sappi sisse lõikamisele, rikkuda väärt liha ka hooletu nahastamine. Selle käigus ei pane lihunik tihti tähelegi, et pea nähtamatu karv või mitu, satuvad kokku lihaga, kleepuvad sellele ning eritavad siis ebameeldivat rasust villamaitset. Räpakalt tehtud töö, valesti valitud tööriistadega tagab garanteeritult kehva tulemuse. Nii ongi oluline omaks võtta ja aktsepteerida seda, et on oluline vahe, eristada üksteisest ilus pingutus ja hea tulemus. Poisitatina oli mul tarvis täpselt ja ilusasti lõigata õhukesest tinaplekist mõned dekoratiivsed kujundid ning nende kinnituse alusteks vahekihtideks, paksust plastkilest kannad. Mul polnud valikut ning sestap võtsingi parimad käärid, mis üldse majapidamises olemas olid. Juuksurid, rätsepad ja teised käärkätega töötajad, võdistavad selle peale raudselt õudusest õlgu. Oleksin saanud valida, kas toimin nii, või ei tee üldse. Teen väga hästi ja pühendumusega, või ei tee üldse, sest nii jabur kui see ei paista, oli minu langetatud otsuse taga, kõigest üks ema korralik kääripaar. Arvad, et meie vahele tekkisid “käärid”? Ei tekkinud. Ema tahtis teada, mida ma tegin tema kääridega, et need enam korralikult kangast ei lõiganud. Näitasin ette ja oligi kõik korras, sest ma tegin midagi oma kätega valmis. Loovat, omanäolist ning kunstilist. Ma ei rikkunud kääre kogemata ega meelega. Ma tegin oma asja, aga paraku polnud mul omal häid kääre.

Hea tuttav, kes aastaid tagasi teisele poole suurt vett kolis, rääkis põneva loo. Ta läks Eestist ära, sest see polnud enam tema kodu maa. Kodu justkui oli ja maa oli ka, aga kodumaad enam ei olnud. Olid niiöelda “käärid”. Oma elu kaugel kaljusaarel sisse seadma hakates, alustas ta oma uue eluga ja selle sisse seadmisega. Kõpitses maja, mille ostis, hooldas aeda selle ümber ning kohandas kogu elamise nii, et oleks hing rahul. Kui ta siis juba paari päeva pärast avastas, et tema võsatrimmer on kadunud, lõi tal silme ees mustaks. Mis mõttes? Väike koht, üksteist tundev kogukond ja nüüd selline nõme vargus. Paari päeva pärast kadus tööriista kuurist ka mootorsaag. Kui sõber lähimasse keskusse minema asutas, et poest korralikud riivid ja tabad osta, jäi ta õues kuulatama…Polnud kahtlustki. Loodetuul tõi ta kõrvu undava võsalõikuri hääle ja päris kusagil siinsamas, kriunus lärmakalt oma raudhammastega puud purev mootorsaagki. Edasi läks mu sõbra jaoks kõik hoopis uskumatuks. Mees, kes naeratades võsalõikuri välja lülitas, kui sõber temalt selgitust küsis, vastas midagi täiesti adumatut. Ta küsis, kas sul on praegu võsalõikurit vaja? Otseselt mitte, aga see on minu oma – vastas eestlane. No näed, ütles kohalik. Siis saan ma ju seda seni kasutada!? Mis mõttes, kurat – ei jäänud mu sõber rahule – see on minu oma! Kas ma peaksin omale enda võsalõikuri ostma? – küsis kohalik. Kas igas majapidamises peab olema võsalõikur, mootorsaag, segumasin, treipink? – ei saanud kohalik eestlase kimbatusest aru. Kas igal mehel peab olema kuur tööriistu täis, mida ta võibiolla kord või paar, vahel vähemgi vajab? Aga mõtle, et sa oled maailma parim kontsertpianist…soovitas kohalik mu sõbrale. Kuidas sa siis ette kujutad oma maailmaturneed? Kas sa reisid siis mööda maailma koos oma tiibklaveriga? See pani mu sõbra mõtlema, nagu ta pani mõtlema ka mind. Et tõepoolest…kui suured oma peavad olema asjad, mida igaüks ei pea isiklikult omama? Asjad, mis saavad olla hooldatud, töökorras ja heaperemehelikult kasutatud ka mitmete kasutajate poolt üheaegselt. On’s asi üldse asjade suuruses? On’s üldse asi üksnes asjades, või ka inimestes endis, omavahel ja isekeskis? Ühel päeval oli sõbral tarvis hööveldada paar lauda…kuna naabrit polnud parasjagu kodus, läks ta ise teise mehe garaaži ja leidiski höövli. Võttis, tegi oma lauad klaariks ja viis siis tagasi. Ise mõtles, kurat küll – jabur oleks olnud selle asja pärast omale höövel osta või lauad seljas teise saare otsa sõita, kus keegi need raha eest samamoodi oleks siledaks lasknud.

Kas mina jätaksin oma garaažiukse lahti, et naaber sealt tööriistu saaks võtta. Naabrit tundes ja teades, vabalt. Korralik mees, hoiab oma asjad korras ja pole küsimustki, et ta teise asjadesse veelgi hoolsamalt ei suhtuks. Igaühele ei tahaks usaldada, sest igaüks ei hooli. Näiliselt jah küll. Näiliselt võiks sellest ümberringi hoolimisest, igaühel permanentne õnnepisar silmanurgas helkida.

Kord jutustas teine sõber toreda loo. Reklaaminduse algusaegadest. Tema büroo kliendiks oli justnimelt üks tööriistade maaletooja või midagi sinnakanti. Reklaamiagentuurilt telliti reklaam. Kindlasti oled seda näiinud. Terve ajalehe tagakülje suurune plats, tikutoosi suurusi tööriistafotosid täis laotud ning hüplevad hinnad “enne ja nüüd” templitena peale löödud. Tavaliselt töötavad sellistes meestekollektiivides turundustibid. Täpselt nii neid läbi kõigi aegade ja kõikides agentuurides on omavahel kutsutud. Seal oli ka selline. Kena, tubli ja kohusetundlik noor neiu. Täpselt ei mäleta, mis seal parasjagu oli, aga üks reklaam oli vaja enne trükki saatmist korrigeerida. Ikka juhtub. Siit koomale sealt suuremaks, seda ülespoole, seda allapoole. AD oli kiire taibu ja suurte kogemustega, mistõttu läks kogu selle asjaga alla poole tunni. “Kas selle masinaga saabki nii, et võtad pildi, paned paika, tõstad tekstid juurde ja kõik?” See oli kogu seda protsessi pealt vaadanud turundustibi esimene küsimus, kui ta üle graafilise disaineri õla selle tööd oli piilunud. “Põhimõtteliselt jah” vastas sõber tõsise häälega ja üksnes lähimatele kamraadidele hästi tuntava muigevarjundiga hääles. “A mis üks niisugune masin maksab?” – küsis neiu. “See on kallis masin” vastas sõber. “Kui kallis?” …. Nii see dialoog seal edenes ja ajapikku hiiliski tuppa tunne, et üks inimene läheb siit praegu otsejoones oma bossi juurde ja küsib raha samasuguse masina soetamiseks. Siis ei pea enam reklaamiagentuurist tellima.

Olen hoogsalt omandamas üht seni täiesti arusaamatut oskust. Seda tänu väga imelistele inimestele, kellega elu on kokku viinud. Elu viib inimesi lahku ja toob nad kokku, sest oleme sündinud karjakesi eksisteerima. See oskus mida aegamööda omandanud olen, on tõsiasi, et ainult teisi tõstes, on võimalik ise tõusta. Niisamuti, nagu teisi madaldades, ei jää muud, kui langeda ka ise. Kas ma mitte just hetk tagasi ei madaldanud kedagi turundustibiks, langedes ka ise? Kas ma mistahes siililegi selgele jamale, mida näevad ja tajuvad ka teised, viitamisega – madaldan kedagi, et siis ise langeda? Kas inkvisitsiooni riitadel tulesurma surnud, on ise süüdi, et vastuvoolu visklemise asemel pigem ennast kui tõde lasevad tappa? Ma ei tea. Tean ainult seda, mis on mu enda jaoks tähtis – MINA. Olla mina ise ja jääda iseendaks. Inimesi on kahte tüüpi ja selles ongi need käärid. On inimesed, keda vajavad organisatsioonid, et eksisteerida ning inimesed, kes vajavad organisatsioone, et eksisteerida. Kuulun vähimagi vabanduse vajaduseta ilmselt nende esimeste sekka. Tead miks? Sest mul on iseenesega hea, kuna oskan ja suudan teha üksinda seda mida muidu teeks seitse inimest. Ma ei pea endalt küsima, mis siis nüüd saab? Mida ma nüüd tegema hakkan? Tõesõna – ma teen mida ma tahan ja ma ei tee midagi mida ma ei taha, kui see pole kohustus täita oma lubadusi. Olen näinud elus küllalt inimesi, kes siunavad sünoptikuid, nagu oleks need süüdi, et ilm on muutuv.

Maailmas me ümber, on täiesti normaalne, et kõige pidevas muutumises, muutubki tegelikult ka kõik. Inimene sünnib ja sureb. Töö jääb pooleli või saab valmis. Õitsev hääbub ning muutub mullaks ja sõnnikust võrsub uus ilu. Käärid lõigatakse nüriks ning suhted aetakse teravaks.

Mina ei ole avalikkusega koolist lahkumise tagamaid jaganud. Kirjutan oma mõtteid elust ja asjadest juba aastaid oma siinsamuses blogis. See on minu looming. Minu väljund mõtetele, mida lasen vabaks nagu farmer vasikaid, esimesele kevadisele ädalale. Minu blogiraamat või jutuplokk, ei ole meediakanal. See on korv lugudega, mis elavad digielu, hoides metsas alles mõnegi puu, mis muidu läheks raamatupaberi puiduks. Ma ei teeni kirjutamisega kellegi huve, rahast rääkiimata.

Koolist lahkumise peapõhjuseks olid käärid. Käärid, mis tekkisid hirmuäratava teravusega juba pea paar nädalat peale ametisse asumist. Mõtlesin pingsalt, mis on ometi selle põhjuseks, et nii kiftist koolist, on vähem kui aastaga lahkunud pea pooled õpilased. Imestasin, et rahapuuduse jutuga pisaraid pühkides, lastakse jõulupühade eel korraga lahti suur hulk häid õpetajaid ning lihavõttepühadeks asendatakse nad tervet koridori täitva jalg- ja tõukerattabaasiga. Seal nad seisavad, oodates jalgrattahooaega…nagu talvel seisis seinatäis uiske, mida kasutas kokku ehk mõni sportlik uudishimulik. Nuputasin, miks linnaametnikud ja kõigi teiste piirkonna koolide inimesed, pigem väldivad igasuguseid kokkupuuteid, ja ühistegevust. Ei osaleta milleski. Sest kusagil on käärid…mitte need mu ema omad, millega lapsepõlves õhukest plekki lõikasin…

…on käärid, mis tekitavad “kasuka maitse” nagu nähtamatu karvake tallekarbonaadile. Olin õpetaja, kes tegi kohe ettepaneku, eraldada ajakirjanduse- ja meedia õpetamine ning praktika, kooli juhtkonna suhtekorraldusest ja eduimagoloogia kultuveerimise ülesannetest. Just see saigi “tegemata tööks” mida mulle tagantjärgi läbi meedia ette heita. Õpilased ootasid ammu sekkumist, et keegi tuleks ja ütleks – me ei pea tegema iganädalast “Teenin Nõukogude Liitu” programmi, kus räägitakse kõigest kenast, mis ripub fassaadil, varjates sageli objektiivset tegelikkust. Ei mäleta jupp aega, et oleksin näinud nii põlglikku kolleegi silmavaadet, kui tegime õpilastega koos persoonilugu, kooli venelannast koristajatädi Ljubaga. Õpilaste uurimistöödest, noorte inveteerimishuvist ja muid õpilasi huvitanud projekte. Selle asemel, et upitada prožektorite valgusesse need, kes tähesajus tegelikult peavad kümblema.

Mis teenistust puudutab, ütlesin juba enne tööleasumist. Ma ei soovi rohkem kui ükski teine õpetaja. See on töötasu, mis pingelistel kuudel on katastroofiliselt madal tasakaalupanus nagu kõigis haridus-, meditsiini ja muudes asutustes. Samas on see tasakaalus vähem pingelise aja töökoormusega ning sedasi on see igati mõistlikult kokku lepitav. Ida Virumaa on olnud lukus kogu selle aasta. Koolimaja seisab tühjalt ja linngi on välja surnud. Inimesed kogu piirkonnas on ahastuses ning meeleheitel. Mina aga ei ime pastakast positiivseid lugusid, mida iseendale sotsiaalmeedias jagada, ega tee Podcaste, kus rääkida piirkonna põnevatest tegevustest ning paljut muud, mis näitaks kui heleda leegiga põleb pirn kellegi peas. Aga miks ma peaks? Kuidas ma saakski, küsisin endalt juba teisel töönädalal, kui sain aru, et omavahelise suhtluse väljakujunenud tavaks, on tunnelkommunikatsioon. Teisisõnu “kirjad ülevalt” ehk alla surutud algatus, mis on viinud vaikivate varjudena hõljumiseni, hirmu ees kaotada seegi töö selles piirkonnas, mis täna on.

“Ta oli ainuke, kes ei kandnud kordagi maski” – on tõesti tõele vastav väide ja nagu teame, tänases uusküüditajate renessansis, täiesti piisav süü, avalikuks hukkamiseks või vähemalt sellega ähvardamiseks ja ülejäänute hirmutamisks.

Tahan võtta käärid ja lõigata sirge lõige. Öelda lihtsalt ja inimesele arusaadavas keeles – ma ei ole vaktsiiini, vaid inimkatsete vastu. Mis maske puutub, siis arvestades peale kasvavate põlvede kasvatust ning selle puudujääke, pigem pooldan neid. Inimesed kes on minetanud viisakuse teiste suhtes ning läkastavad, aevastavad, õgivad ja haigutavad lõuad laiali nagu tarkusehammaste välja tõmbamisel, peavadki maski kandma.

See oleneb. Oleneb, kui ebausklik keegi on. Ja ka siis oleneb see veel mitmest asjaolust ehk teisisõnu teiste inimeste mõjust. Sellest, kuidas nad kõik sinu senisel eluteel, on ebausku kummardanud. Ma ei tea, kust see külge kleepis, aga isegi ilma ebausuta, on mul aastaid komme, et kui midagi maha unustan ja koju tagasi pöördun, vaatan uuesti lahkudes peeglisse.

Nii oli see ka teise aastatuhande kahekümne esimese aasta paastukuu viimasel päeval. Kolmapäeval, kui asutasin end teele Virumaale. Tööle. Õpetama noortele ajakirjandust ja meediat. Unustasin dokumendid ja käisin neil toas järel ning vaatasin ka peglisse enne kui kodust lahkusin. Nii jääb vägi minuga. Väe nimi on olnud aga juba muinasaegadest saati Õnn. Teisisõnu – mis nüüd tuleb, on minu enese parimaks hüvanguks, seega – tulgu mis tuleb, see on alati minu teekond.

Et oli Suure Nädala eelne kesknädal ja ees seisis Ülestõismispühade aeg, küsisin õpilastelt tunni sissejuhatuses, et tõstku käsi, kes on kuulnud vaiksest neljapäevast. Mitte ükski. Küsimusle Suurest reedest, vastas ebaleva käemärgiga kahekümne kolmest kaks. Kiiresti tõstsin klotsid oma peas ringi ning sidusin tunni teema hoo pealt käesoleva hetkega. Näitasin õpilastele Da Vinci “Püha õhtusöömaaega” ning viitasin mõnele tänapäevaks tuntuks saanud Da Vinci koodile. Rääkisin läbi kannatusenädala sündmuste vatevinkli, sõnumi sisu loomisest, massidega manipuleerimisest ning apostlitest kui aja kirjanikest. See polnud esimene kord. Igas oma tunnis, tahtsin ma alati õpilastele midagi anda. Midagi sellist, mille kohta võiks öelda – võtke see ka igaks juhuks kaasa, tuleb päev, kui läheb vaja. Just nii on mu enda elu jooksul kogunenud teadmised ja tarkus, kogunenud mujalt leitud kildudest. Neid tunde oli palju, kui õpilased ei tormanud vahetundi ja neist südant soojendavamad olid tunnid, mille lõpus tuli keegi või lausa mitu õpilast ja ütles “Aitäh! Väga huvitav tund oli”.

Lähme räägime – ütles tühjas koolimaja koridoris vastu tulnud direktor. Tundsin, et see ongi nüüd see. Märk, mille sain teel autos, Tallinn – Peterburi maanteel. Kuulan nimelt pikkadel sõitudel Raadio Ööülikooli loenguid ja kolmapäeval oli ettekandjaks lavastaja Elmo Nüganen. Lavastades Tammsaaset, oli tema jutuajamise pealkiri. Elmo ei rääkinud sellest, kuidas tuleb või peab Tammsaaret lavastama. Ta tegi oma loo erakordselt huvitavaks, rääkides kahe suure kirjaniku omavahelisest nähtavast ja nähtamatust läbi põimumisest. Dostejevski ja Tammsaare. Nüganen luges pilte “Tõest ja õigusest” ning rääkis nende piltide varjatud sõnumitest, mis lavastaja töö just Tammsaare puhul nii paeluvaks teeb.

Kas Paas – paasi, või Paas – pae? Nõnda uuris usuõpetaja Indrekult. Mitte nime keelelise käänamise ega pööramise pärast, nagu ta esmalt nimetas, vaid selle pärast, et arutada läbi tunnetuse ja näidete, mis on igavikuline. Kui elus inimene siis “paasi” kui elutu kivi siis “pae”, aga kui inimene on surnud? On ta siis pae? See oli Tammsaare tegelaste üks sadadest arutlustest Jumala, elu ja surma üle. Pilt koolist, kus õpilased ei saa teisiti, kui kaasa mõeldes. Oma peaga mõeldes. Episood romaanis lõpeb sellega, et direktor, härra Maurus – tuleb klassi ees õpetaja juurde ning ütleb: “Aitäh. Te olete vaba”

Mõtlesin sellele kõigele teel Kohtla Järvele. Mõtetesse tuli tundmus, tundmusest sai tunne, tundest ootust. Ootus ja küsimus – mida need märgid mulle näitama tulid?

Märgid ei valeta kunagi

Sa teenid ülekohtuselt palju ja seejuures on tunda, et sa ei panusta piisavalt, ütles direktor tühja nõupidamiste toa pika laua taga. Olen kuulnud õpilaste tagasisidet, et sinu tunnid on pikad monoloogid ja samuti pole paigast liikunud kooli avalik meediakuvand, ütles direktor selgelt ebamugavas õhustikus kummagi jaoks. “Sel juhul tõusen ma siit lauast ning lahkun sellest koolist otsekohe” teatasin ma Hendrikule ilmselt liigagi ootamatult. Ma loen inimesi. Näen väga hästi inimeste silmade ja eriti naeratuste taha. Hullem, mida saab inimene teha iseendale, on töötada avatud hingega, pingetest paksu õhuga kollektiivis. Lihtsam on end lukustada ja nii kaitstud olla. Nii imbub ka sinusse enesesse võlts naeratus, mida tänu maskile isegi ette ei pea manama. Tohutu kergus ja puhtuse tunne tuli hinge, kui see dialoog “Tõest ja õigusest” – direktor Mauruse ja usuõpetuse õpetaja vahel, oli vähem kui veerand tunniga tehtud ning käepigistusega formuleeritud. Sellest kohast muud moodi edasi minna oli võimatu.

Majast lahkudes, ütlesin siiralt tänuliku “head aega” kooli administraatoritele, kellele kunagi esimesena majja astudes “tere” ütlesin. Rohkem kellelegi head aega polnudki öelda, sest olin selle juba mõni aeg varem hinges sooritanud, keeldudes sundvaktsineerimisest, viisil nagu seda jõu ja ähvardustega koolis läbi viiakse. Postitasin vaid oma õpilastele, lühikese sõnumi sellest, et täna oli minu viimane tund. Suureks hämminguks, hakkas tulema õpilaste sõnumeid, millised mind tõepoolest väga puudutasid. Noored olid šokis ning löödud, vastupidiselt kuuldud etteheitele, et tunnid on õpetaja filosoofeerivad monoloogid. Absurdne olukord, kus kooli komsomolisekretäri väiksest vituvimmast saab viimaks korralikult ussitav vihavaen ning võltsilt kõmisev kuulekus kaalub üles loova lojaalsuse.

Selle nelja kuu jooksul, mil olin riigigümnaasiumi ajakirjanduse- ja meediaõpetaja, õppisin ma väga palju. Ennekõike hariduse- ja koolielust ning sellest, milliseks inimesed, kes selles süstemis tegutsevad, kujundavad kogu järgmise põlvkonna näo.

Sügisvärvides lehesaju aegu, tegin teel Tallinnast – Tartusse, väikese põike, et näidata pojale Kõue Triigi mõisa. Pidasin seda tähtsaks, sest noortele tuleb näidata, et võssa kasvanud kivivarest, on võimlik üles ehitada imesid. Ses Kõue Triigi mõisa õhustikus on midagi, mis mulle isiklikult väga korda läheb. See on maailmarändurist Kotzebue hingus, koos rännakutelt kogutud museaalidega. Maitsekas, kvaliteetne ja hipilikult aristokraatne. Juhtumisi oli ka sel korral majas külalisi. Nagu selgus, pidas Haridusministeeriumi väike töögrupike oma töökoosolekut just seal. Arusaadav, kui on valida, kas istuda silmad fookuses ekraani ees ja pidada digikoosolekut või veeta paar päeva, all inclusive, ühes Eesti nooblimas majutusasutuses, valib riigipalgaline alati võimaluse, kus maksumaksja raha niisama tuules ei lehiks. Sviitidesse ei saanudki piiluda, kuna neis olid külalised sees. Needsamad noorepoolsed riigiametnikud, kes hotelli vestibüülis rikkalikult serveeritud suupistetega kohvilauas, ametialaseks kasutuseks antud moodsaimates nutiseadetes, in corpore facebooki lappasid. “Lõuna läheneb”, teatas asjasse puutumatute kuuldeulatusest välja tegemata üks ministeeriumi noorametnik. “Vist on aeg paluda külmad valged veinid avada” jätkas noormees galantselt, ülejäänud seltskonna feminiiinse rahulolunaeratuse kirsiks vahukoorel. Sestap pole ka kohvimasina vargus ministeeriumis, mitte midagi enneolematut. Pigem sümptom, uus normaalsus, arrogants ja uuskomsomolidele enesestmõistetav asjade kulg.

Kokkuvõttes on nii, et mida on tarvis tõestada, seda ka tõestatakase. Süsteem on suurepärane – inimene kes seda ei mõista on sitt. Inimene kes seda kaasa ei mängi, saab jalaga persse. Ajame asja nimega eestikeelne haridus ja räägime integratsioonist Ida-Virumaal. Samal ajal hoiame kinni mõlemat silma, et mitte näha tegelikke probleeme ja puudusi. Betooni valatud raha ning pro forma korralikult täidetud paberid on asja üks pool. See, et peale kasvav põlvkond emakeeleski hakkama ei saa, asja teine pool. Inimene, kelle emakeelne sõnavara piirdub paarisaja sõnaga, ei saagi osata ega õppida teist keelt, sest ilus katus ei varja vundamendi puudusi. Soovisin olla õpetaja, kes seda pisutki muuta proovib, kuid ei õnnestunud kahjuks.

Kes teid valetama on õpetanud – küsis koolipapa Maurus Indrekult. Teie ise, vastas poiss. Enne ma ei valetanud, siin olen õppinud…

Need, kes lugenud, teavad mis edasi sai. “See inemine on hull” hüüdis Maurus. Olen jah. Annan käest töö ja teenistuse ning lahkun sekundi pealt laevast, sest ma soovin olla mina ise. Õpetaja, kellele õpilased ütlevad tunni lõpus “Aitäh – väga huvitav tund oli”

See oli öölaulupidude aegu ja takkajärgi meenutades väga märgiline periood iga inimese elus. Enam vähem sel ajal toimuski see suur üldrahvalik start. Mäletad? See “stardijoon”, millest kogu iseseisvuse aja on rääkinud need, kes olid kiiremad ja jõudsid napilt enne sind kohale. “Me olime kõik võrdses situatsioonis”, nagu tänaseni siristavad kõik need, kes punase nelgi pintsakurevääril, üle öö rukkilille vastu vahetasid. Mäletad? Ühesõnaga kiiremad, kes said endale kõik selle, mis punavõimu talveunne minnes veel püsti seisis. Kolhoosid, sovhoosid, majandid, tehased, vabrikud, laod, autobaasid, sadamad, lennuväljad ja kõik muu. Tervetest linnaosadest ja tööliste kvartalitest koos korterelamutega, rääkimata. Isegi prügimäed!

Miks talveunne? Sest viimased paar aastat Eestis, on kui lõppeva talve agoonia. Koopasuu juba aurab, sest norskav elukas on end koopas külge keerates, koonuga ukse poole pööranud ning ronib varsti välja et ringutada.

Need, kes selles kõigile võrdsete reeglitega võidujooksus, viletsamat stardikiirendust omasid, said ju ausalt öelda ka. Nad võisid oma enese armsad kodud kollaste “väärtpaberite” esitamisel endile jätta ja ei pidanud puu alla või pargipingile kolima. Kollased kaardid käisid käest kätte ja nende eest krabati kõike vähem väärtuslikku mis punastest üle jäi. Punaste plaan on olnud läbi ajaloo, kõik see pööbli niiöelda pärisosa kui “luksus” seaduslikult maksustada. Oleme seda läbi oma vanavanemate silmade juba näinud. Siis maksis see sõidu Siberisse, kust eluga naasnute rängad aastad, kollasteks kaartideks konverteeriti, et saada uus luba, jälle oma kodus elada. Ajaloo Circle Key…kõik kordub ringiratast

Miks TALKING HEADS?

Iseseisvusin koos Eestiga. Õppisin Tartus, vanematest paarisaja versta kaugusel ning see distants oli telefoniputkade ajastul piisav, et õppida tundma elu kõiki tahke, internetist unistamata. Nii pean täna tunnistama, et kõike, mida üks noor mees teeb elus esmakordselt, olen mina teinud Tartus. Kuid las see praegu jääb. Niisiiis oli see iseseisvumise ja kujunemise aeg väga viljakas. Tulid sõbrad, tuttavad. Palju uut ja huvitavat, mida elu kildhaaval näitas. Eks sa ise tea. Sel ajal tuligi mu ellu Talking Heads. Tänu sõpradele muidugi.

Ühekorraga olid kõik mu parimad sõbrad Vene sõjaväes. Jabur aeg. Saare Ain, see punkar, kes oli “Võru sõltumatu noortekolonni Nr.4” pealik, lehvitas KGB repressioone trotsides juba ammu sinimustvalget, kui noored isamaalised intellektuaalid alles nuputasid, kas ja kuidas tuua muinsuskaitse päevade raames välja eesti värvid.

Vene sõjaväe komissariaat, Tähtvere servas, jätkas nagu teisel planeedil, Eesti poiste sõjaväkke saatmist. Saadeti kõik need, kes läksid. Suur enamus enam ei läinud. Mu enda minek oli samuti noa teral. Sealtpeale muuseas armastan Reet Oja. Võin öelda, et Reet Oja ja Talking Heads päästsid mu “siberist”. Olin kutsealune ning minek ukse ees. Kui pühapäeva õhtul, enne kodust väljumist, et minna Tartu bussile ja seal järgmisel hommikul sõjakomissariaati, tuli televiisoris Reet Oja hüperpopulaarne “Noortestuudio pärastlõuna” ja sealt Talking Heads-i “Psychokiller”-i video. Otsustasin, et vaatan selle loo ära ja siis torman bussile. Millal sa jälle head muusikat kuulda saad. Hakkasid aga juhtuma hoopis isevärki asjad. Talking Heads-i lugu katkestati poole pealt ning Reet Oja ütles – teeme katkestuse, sest meil on tähtis intervjuu, mis puudutab kõiki noormehi. See intervjuu oli toonase ENSV ülemkomissariga, kes ütles: “….jah, täna võeti vastu seadus, et õppuritest noormehed on kuni õpingute lõpuni ajateenistusest vabastatud”. Ma ei sõitnud Tartusse ega läinud hommikul sõjakomissariaati. Se oli ilmselt mu elu kõige korralikum “napikas”. Sõna otseses mõttes minutite küsimus.

Miks ikkagi Talking Heads? Sest kuulsin seltskonnas, et presidendi ja riigikogulaste palgad taastõusevad. Tõusku, kui see praeguses üldises languses riivavalt terava ja valusana rahva hingi ei kriibiks. Kunstnikuna kujutaks ma seda suure värvilise pannoona. Seinamaalina, kus taustal kõrguva Spasski torni otsas särab rubiinina punane täheke, esiplaanil aga vestiga ülikonnas ja soniga V.I.Lenin kahe abilisega, palk õlal. See motiiv nõukogude kunstis on tiražeeritud ilmselt sama arvukalt kui mujal maailmas madonnat lapsega. Seega pole mu pannood kellelgi vaja, mulle endale kõige vähem. Aga pealkirja paneks ikka.

“Presidendi ja riigikogulaste palk on tõusnud” Õli, 2021

Sinu rahva peal tehakse katseid nagu rottidega. 5G tehnoloogiast vaktsinideni. Sinu rahva pojad ja tütred, kes maskid mossis nägude ees ja teineteisest kaugele hoides veel viiimaseks rõõmuks toidupoes võivad käia, näevad. Näevad kuidas tõusevad hinnad ja nendega koos sinu sissetulek. Nad ei näe sind! Nad ei kohtu sinuga, kuigi nemad hüvitavad su “kulud” nende kohtumiste eest. Sinu elukaaslasele liisitud limu ja su lapsi vedava ametiauto koos juhiga. Tead, sa oled eimidagi enamat, kui üks rääkiv pea. Talking head televiisorist, kus sa meid pidupäeval sõimad ja argipäeval hirmutad. Kurat, mis siin toimub??? Küsin ma ja tean ette vastustki – “kas ikka sobib kooli õpetajaks keegi, kes külvab” …. mida? Ma ei kavatse ka järgmisel korral komsomoli astuda. Isegi siis, kui sellest elust läbi libisemise eeltingimus saab, nagu ta alati on olnud. Me ei ole sinu vihmaussid, keda plekk-karbiga kaasa võtta kui Brüsselisse kalale minna. Me oleme Eesti inimesed, mitte uputatud laev, mida “hauarahu huvides” mingiks valgust kartvaks känkaraks betoneerida. Me tahame olla ennekõike rahvas, mitte riik, sest “oma riigita” – aga rahvana, oleme nagu juudidki läbi ajaloo ikka säilinud. Hoides hulludel aegadel rohkem kokku kui täna. Riiki on vaja ainult neile, kes tahavad saada ja valitseda. Ükskõik mis keeles ja mistahes lipu lehvides. Meie tahame täna säilida rahvana, isegi kogu seda hedonistlikult aelevat ametnikekarja üleval pidades. Me vaatame veel…

Vaatame teades, et kõrgele ronijad kukuvad alati valusamalt…

Üratuskell helises täpselt kell kuus hommikul. Ärkasin enne teisi, et oleks aega rahulikult toimetada. Lõpurivistus ja kojusõit ning omade juurde jõudmise tohutu pingelangus. Hommik oli karge nagu sellele aastaajale omane. Baierimaa paksude metsadega kaetud mägede vahel, liikusid esimeste päikesekiirte poolt peeneks rebitud pilveräbalad. Nagu hundikarja hallid seljad, kõrges roheluses, jahti pidamas. Pisikese Oberammergau külakese, tillukeste kirikute tornikellad helisesid üle väikekodanlikult varajase vaikuse, milles ainult postiljoni rolleri põrin ning pagari ahjuuksest tulev saialõhn voogasid.

Küla serval, kõrgel mäeveerel, asub NATO -kool. Ehitatud “siis ja siis” ning säilinud tänase päevani. Väga korralikult ehitatud. Väga imposantne, väike eliitväeosale rajatud väljaõppebaas, mille lokatsioon ning maastikuarhitektuur, räägivad selget keelt preisi korrast, baierlaste pühendumisest ning natside igavikuihalusest. Midagi, mis jäi terveks ja võeti liitlaste poolt üle ja kasutusse.

Öösel nägin und, milles keris tagasi õhtul kamraadilt kuuldud lugu. Kanadast tulnud kapten, kellel üks missioon Afganistanis, juba selja taga. Rääkis loo, kuidas nende soomusrühm oli saadetud hävitama suurt oopiumimooni põldu. Käis see nii, et sõideti keskpäeva kuumalaine ajal põlluserva ning pisteti tuli otsa. Õitsev magunapõld põleb aeglaselt ja pöörast tossu taevani tõstes. Ilmselt oli Talibani Jumal sellest nii häiritud, või vastupidi – tahtis aidata kaasa, aga tõusis tuuleke ja muutis suunda. Nii jäi kolm jagu vahtralehe all võitlejaid, omaenese süüdatud hävitustule rammusalt paksu valge tossu sisse. Mõni sai eluaegse ajukahjustuse, teistel läks – kellel kuidas. Niipalju siis oopiumist, mille läbi nähtamatus paksus udus, ma oma unenäos püüdsin pisikese paadiga kaldale jõuda. Teadsin, et kallas on kusagil siinsamas, aga ikka kaikus kaldapuude õrn lehesosin just selja taga, mitte seal, kuhu suunas olin hiirvaikselt aerutanud.

Olin vormi selga pannud, kui saatsin emale sõnumi. Kool lõpetatud, sean end valmis lõpurivistuseks ning kojusõiduks. Juba õhtul näeme! Ema vastus tuli kohe. Ta kirjutas, et isal on hea meel. Olla öelnud – tubli poiss.

See tähendas mulle väga väga palju. Olin Saksamaale sõjakooli õppima minnes, jätnud isaga justkui hüvasti juba. Viimasel päeval enne ärasõitu, käisin teda haiglas vaatamas. Kurb pilt. Mäletan, et istusin haigla parklas oma autos ja lihtsalt nutsin ennast kogu jõust tühjaks.

Rivistus toimus Väeosa stabikasarmu ees. Kohal oli väga kõrge taseme esindus nii NATO Euroopa väejuhatusest, Bundeswehr-ist kui jõuministeeriumist. Peeti mitu kõnet, anti suured kaustad tähtsate sertifikatidega ning kinnitati rinda märk. Märk, mida kanda seal kus tarvis, kõrbevormi paremal käisel.

Oberammergaust sõitsime kõik koos Müncheni. NATO buss viis meie kursuse lõpetanud lennujaama, kus teineteiega rõmsalt nägemiseni jätsime, sest teadsimie, kus ja millal taas kohtume. Oli põnevate sündmuste ootusärevus, segatud vennaliku üksmeele ning ohvitserliku kuraasiga. Saatsin emale uue sõnumi. Ütleisn, et rivistus läbi. Rivi ees kiitus kätte saadud ning märk rinda pistetud. Juba ootan lennukit ning tulen siis kohe isa juurde.

Ema saadetud sõnum oli ootamatu. Ta kirjutas, et ilmselt ei jõua isa sind ära oodata. Ma ei uskunud seda. Tõsiselt ei uskunud. Lisaks õppe ja õppusepingele, oli mul kogu see kooli-aeg ränk hingevaev. Ärkasin iga piiksu peale, kust iganes see kostus, sest kartsin sõnumit, mida ei oodanud. Seda et isaga midagi pahasti. Siis oleks mu kool pooleli jäänud ning lennanuks ilma väljaõppe ja treeninguta, koju tagasi. Iga päev. Päev päeva järel, ohkasin tänust, kui ema saatis teateid, mis ütlesid, et nii nagu praegu – on hästi, õnneks ei ole läinud halvemaks. Ma ei tahtnud mõelda isa surmast.

Istusin Müncheni lennujaama ootesaalis ning tegin Tallinna lennuni aega parajaks. Istusin ja mõtlesin, vaadates klaaskastis karjakesi suitsejaid, et miks te seda teete…

Läbi suurte vaateakende paistsid lennurajad ning sinna maanduvad ja sealt tõusvad lennukid. Taevas oli täiesti sinine. Siiski, üks peenike mustjas pilv, nagu suitsupahvak, mis rabedas tuules peeneksvenintatud nirena aeglaselt läänest itta ujus. Vaatasin seda ei tea kust selgesse taevasse ilmunud nähtust ning tõrjusin sedamaid pähe turgatanud mõtte, et see on mingi märk. Telefon taskus vibreeris. Vaatasin ekraanile, kus helistajaks väike õeke. Võtsin vastu, aga me ei saanud sõnagi vahetada. Õde nuttis ja ma ütlesin lihtsalt – aitäh, sain aru. Helistasin emale ja ta vastas ilma sissejuahtuseta, et isa just lahkus. Ema käte vahel.

Lähme teeme suitsu…ütles teenistuskaaslane, kes juhtumisi samal ajal Oberammergaus oma eriala õppis ning sama lennukiga Tallinna tuli. Kuigi ma ei teinud suitsu, läksin. Tegin kaks tükki jutti. Tundsin ennast täiesti apaatses rahus, sest ei saanud õieti millestki aru sel hetkel. Ütlesin talle, et sain just teada, et mu isa suri. Ma sain aru, vastas ta ning jätkas. Surnuaedades käies, ei vaata me kuigi sageli, kuid siiski, millal keegi sündis-suri ning arvutame siis, kui kaua kellelegi anti. Oled sa mõelnud, küsis mu relvavend – sellest, et need daatumid hauakivil, on tegelikult tähtsusetud numbrid. Mis päriselt oluline, on see kriipsuke. Kriips sünni ja surma vahel, sest see ongi kogu selle inimese elu. Kriips hauaplaadil, daatumite vahel.

Lennukis istusin akna poolsel toolil. Tallinna lend oli rahvast tulvil. Tuttavaid oli palju. Teretasin, aga ei rääkinud kellegagi. Vaatasin aknast välja. Ööd akna taga ja tiivaotsas plinkivat signaaltuld. Ümberringi oli sumin. Mis keel see oli, ma ei tundnud. Mis meeleolu see oli, ma ei teadnud. Kui mu kõrval istunud mees mind tasakesi müksas ja küsis, kas ma söön, raputasin pead. Olin naelutatud taevasse, sest uskusin, et näen seal isa. Tõusmas taeva, lennuki akna vaateväljas. Mu pinginaaber toksas mind uuesti, ning ulatas paki pabertaskurätte ja klaasi vett. Tänasin.

15.märts 2013 oli mu isa surmapäev

Ta jättis selle, mida enam ei vajanud, et eluga edasi minna. Elu ei saa edasi kesta, kui jääme oma kehaga lahutamatuks. Meie elu jah, tõepoolest selles seisnebki, sain ma siis aru. Tundes seda sidet tänaseni selge ja tugevana. Hirm selle teadmatuse ees sai korraga otsa. Teadmatust ei ole olemas, kui pole hirmu. Hirmu, mis teeb haigeks ja tasapisi piinates lõpu. Seepärast usun kõhklemata ülestõusmistki, et olen seda kogenud. Lendutõusmine on ju ülestõusmine – hirmuta ja teadmises, et me jõuame lõpuks igal juhul kohale – sinna kuhu oleme teel.