See lõhn on eriline meeldejäänutest. Niimoodi lõhnab puhta rõiva triikimine. See on pakendist välja võetud valge triiksärgi ja ema õmmeldud lühikeste mustade pükste ning viie nööbiga vesti perfektne statuut. Peeglilaual koridoris, on ootamas mansetinööbid. Musta emaili seest vastu vaatavate kuldsete H-tähtedega. Isa omad. Lips on minu enda oma. Põikitriipu kootud polüesterlips, mis käib kummiga kaela ning on alati ilusa sõlmega. See on minu esimene lips. See on minu esimene koolivorm. Argipäevadeks sinakashall koolipluus, pidupäevaks valge. Mustad lühikesed püksid, viie nööbiga vest, millel mõlemal hõlmal tasku ning sukapüksid. Pidupäevaks valged ja muidu khakipruunid. Kingad on mul kinnise lakknahast ninaga ning väikese ilupandlaga. Veidike, õige veidike suured, et saaks aasta ära käia. Need on mul juba lasteaia lõpupeol ning lasteaia parima sõbra, Peetri matustel suvel jalas olnud.
Ema triigib. Väike õeke mängib isa suure võtmekimbuga nagu väikse terasest ja vasest kokku aheldatud hampelmanniga. Lastes sel tilisedes laule langeda ning siis tõusta ja edasi minna.
Minu kilpkonn, nimega Isabella vaatab kaugusse ja mäletseb võilille, nagu tuult ootav madrus põsetubakat. Kuhu tema vaatab ja mida mõtleb, teab üksnes hing ilusa kilbi all.
Isa ajab vannitoas peegli ees habet ja mulle miskipärast väga meeldib just see osa protseduurist, kui ta põse keelega pingule pressib, nagu oleks terve Emma Leppermanni suhu toppinud.
Mul on väga ilus ema. Mul on väga mehelik ja kena isa. Mul on maailma kõige armsam ja ilusam õde.
Teel kooli poole, püüan ma oma vanematele selgeks teha, et minu klassikaaslasteks saavad need ja need poisid lasteaiast ning mõned paremad sõbrad Komsomoli tänava koduhoovist. “Jah, nii on – saate sõpradega koos koolis käia” ütleb isa ja me vahetame kätt, sest mul on suur punt tumelillasid ning heleroosasid astreid. Nii suur, et mu sõrmedel on tegu neid koos hoida. Kooli juurde jõudes, on seal rahvahulk, millist ma ei ole kunagi varem näinud. On uue kooli esimene avaaktus. Me koguneme koolimaja ees õuel kus mängib vali muusika ja on palju elevust. On mõni üksik tuttav nägu, enamus on võhivõõrad. Ometi on see nii julgustav ja huvitav, et see tunne on täpselt õige.
Nüüd tulevad suured ja võtavad meil käest. Me läheme koos koolimajja ning istume saalis esimesse pingiritta.
See suur poiss, kes mind oma käekõrval koolimajja viib, on vist seesama, keda näen mõned aastad hiljem televiisoris. Laulmas elu hapratest kammertoonidest. Ma olen seni uhke ja õnnelik, et just Aare Vilba, kes on Rakvere kultusliku Okaspendli ninamees ja solist, mind käekõrval esimesse klassi viib.
Vaatan vaimustusega kooli direktorit, Mati Piirimaad. Härrasmeest, intelligenti ja tunnustatud reaalainete korüfeed. Mul ei jää mitte midagi meelde mida ta räägib. Me arutame poistega sosinal, et kui klass asub kolmandal või neljandal korrusel, on see meie kõigi seni kõrgeim ruum, sest sattumisi elasime me kõik kas esimesel või mõni üksik teisel korrusel. Siiski – Rivo elas viiendal. Temal polnud seepärast erilist õhinat, ent samasse klassi lootsime siiski saada.
Kui sellega ühelpool. Liigume ühe naisõpetaja kannul ja vanemad trobikonnas sabas, oma klassi. See on siiski esimesel korrusel. Minu nimi on kirjutatud ühele tagumistest pinkidest, keskmises reas. Minu kõrvale istub mu esimene pinginaaber – Margus Vaarmets. See on lõbus sell. Me saame kohe sõpradeks ja oleme seni.
Minu esimene õpetaja on Neidy Saksmann. Väga ilus naine. Kohe kaugele näha ja tunda, et õpetaja. Tal on must, suurte punaste mooniõitega kleit ning kõrgete kongtsadega mustad kingad. Silmapaistev on suur rubiiniga sõrmus tema vasakus käes ning väike sünnimärk paremal põsel, suunurgast natuke allpool. Ta räägib ja mul ei jää jälle mitte midagi meelde. Ainus, mis jääb, on see, et me hakkame kõik rahvatantsu tantsima. Minu tantsupartneriks saab ilus pikk ja sale klassikaaslane Marianne. Esimee klassi lõpuks on tantsud selged ja ma läheme tantsupeole ütleb õpetaja Saksmann.
Ma viin talle astrid ja ütlen “palju õnne” – ma ei teagi miks.
Ta on kolmas naine minu elus, kellele ma kingin lilled, kui esimeseks lugeda vanaema ja teiseks täditütar Kristiina.
See on kõige meeldejäävam päev kogu kooliajast, kuigi mitte midagi ei mäleta. Esimene september on kõige ilusam päev aastas mu meelest. See jääb alati esimeseks koolipäevaks igaühe jaoks ja terveks eluks. Ma ei tea, kas minu vanaemadel tulid pisarad silma, kui mina kooli läksin, aga minu poiste vanaemadel tuli alati, kuni poiste lõpuaktusteni.
Kummardan suure tänu ja armastusega te kõigi ees mu kallid. Need kellest siin pisikeses kirjas juttu ja kõik ülejäänud, kellega ühes õppides on möödunud maailma kõige unustamatumad hetked. Aitäh teile mu armsad, elage igavesti.

Alustama nagu ikka, peab kaugemalt. Sellest, et ka ohvitseride omavaheline läbisaamine ei ole mitte alati ülearu sõbralik. Sellistel puhkudel võib ta olla mossitavast arrogantsist, kuni ülespoole tagaselja pealekaebamisteni välja. Just niisugusel põhjusel, pääsesin ma mitmed aastad tagasi, kaitseväe spordimeeskonna delegatsiooni koosseisus Indiasse. Hyderabadis toimunud Armee Maailmamängudele. Olgu tõe huvides märgitud, et tsiviilisikuna finantseerisin selle sõidu omast taskust ning minu tööks oli kohapeal toimuvast Eesti meediale reportaaže anda. Kaitseväe avalike suhete osakond nimelt, ei suutnud leida raha ega leppida kokku, kes on see õnnelik, kes kroonu kulul soojale maale reisib.
Nõnda siis sai minust täiesti asjassepuutumatult ja ootamatult ühe seltskonna sisevaenlane juba aastaid enne, kui ma tegevteenistusse asusin. Isegi aastaid hiljem, ei olnud seda unustatud. Nagu tatikad liivakastis, kus keegi on teiste meelest paha. Mis sest, et ta mängib oma kühvliga. Ühesõnaga kokkuvõttes, saime kindral Ants Laaneotsalt teele minnes juhise – tulla tagasi vähemalt ühe medaliga, ning sõit Indiasse algas.
Jätan praegu vahele kuumakirevad ja vürtsivärvilised olupildid ning helid kohalejõudmise rikkalikest emotsioonidest. Liigun nagu filmis, kohe hotelli saabumise juurde. Hotell oli nii uus, et selle fassaad oli alles äsja tellingutest vabastatud. Veelgi täpsem oleks öelda – nii uus, et vestibüüli mööbel ja retseptsioonitehnikagi ei olnud veel isegi saabunud. Selle asemel istusid mööda marmorpõrandaga suurt halli, kaootiliselt laiali hindudest administraatorid ning täitsid põlvedel lebavasse kausta, käsitsi sisse saabujate rekvisiite. Toavõtmeid jagati suurest pappkastist, mistõttu olid avatud kõik variandid olla sihtmärgiks aina uutele kaela sadavatele üllatustele.
Toal polnud vigagi. Indias on virisemine ja vingumine sama mis kassi paitamine vastukarva. Mõnele isendile võib see ju viivuks meeldidagi, aga armastuseni see ei vii. Niisiis leppisime naabertoast kamraadiga kokku, et ta võib tulla minu tuppa telekast india filme vaatama, kui tahab, sest tema toas televiisor ei töötanud. Minu toas aga ei töötanud peale vannitoa ja koridori valgustite, mitte ükski teine lamp. Õnneks ei läinud me Indiasse hotellituppa lambivalgele passima…
Maailmamängude viiendal päeval juhtus nii, et minu tuppa jõudiski särasilmne elektrik, keda olin oodanud juba mõnda aega. Very soon, veryverysoon, öeldi iga kord naeratades all fuajees. Oli juba väga tüütu, laadida oma foto- ja videokaamera ning telefoniakusid naabertoas. Nisiis säras rõõmus montöör õnnest, kuni lülitile vajutamiseni. Käis hele litakas ning laelamp põles välgusähvatusega läbi, jättes valgesse lakke musta tahmaläraka.
Naeratust kaotamata läks elektrik minema ja nii see asi esiotsa jäigi. Ülejärgmisel päeval, kui mina veel magasin, koputati varahommikul ukse taga. Kui selle unisena avasin, nägin maalrimütsi ja bambusredeliga sõbralikult naeratavat hindu töömeest. Lükkasime kahekesi mööblit veidi ringi, mina läksin duši alla ja tema hakkas toimetama. Kuna mul midagi väärtuslikku peale isamaaarmastuse polnud sinna hotellituppa jätta, läksin alla restorani sööma. Tagasi tuppa jõudes nägin, et mees on redeliga lae all ning on lambi alla kiskunud ja teeb seal midagi. Jätsin ta sinna tegutsema ja läksin staadionile, Taavi Peetrele ja Margus Hundile kaasa elama.
Kui õhtul hilja tagasi hotelli jõudsin ning oma tuppa astusin, avastasin, et laes on uus lamp. Lamp mis põleb ning lagi tahma kohalt, on paksu emulsiooniga valgeks võõbatud. Maalritööd oli aga tehtud nii, et põrand ja seinad olid mitmes kohas korralikult pritsida saanud. Valgeid värviplärakaid oli pea kõijal. Nagu juba öeldud – Indias ei vinguta, seal on chill. On nagu on, mõtlesin endamisi, kui katsusin näpuga, et värviplönnid ja pritsmed olid juba kõvaks kuivanud.
Hommikul, ohh Hoosianna küll, oli ukse taga jälle koputus. Kobisin voodist välja ja avasin ukse ning silmasin seal päiksekuivatatud tomati värvi sari ja kuldsete esihammastega tõmmut kaunitari. Plastmassämber, lühikese varrega harja ning pundi kaltsudega märkisid tema ülesandeks ilmselt koristustööd. Läksin aga vile suul duši alla ja lasin tütarlapse tuppa. Kui rätik rebadel puhta ja kölniveega piserdatuna tuppa astusin, istus neiu mu toapõrandal maas ning kraapis žiletiteraga värviplekke. Ütlen juba etteruttavalt, et silmnähtavalt osutus hiljem vajalikuks põranda uus poleerimine ja lakkimine. Jätsin neiu tuppa toimetama ning läksin maadlusareenile Heiki Nabile kaasa elama.
Õhtul hotellituppa astudes nägin, et neiu oli žiletitera, lapi ja harjaga kogu toa laiguliseks kraapinud. Kõikjal kus oli olnud värviplekk, oli nüüd tapeet mustrist puhtaks hõõrutud ning põrandaga oli tehtud tont teab mida.
Vahelepõikena olgu toodud esile veel üks värvkas nüanss. Hotelli vestibüüli olid selleks ajaks ilmunud suured mööblikastid, ilmselt retseptsiooni garnituuriga. Nõndasamuti oli väga armas, et igal õhtul hotelli jõudes, oli voodile astetatud ümbrik hotelli administratsiooni palvekirjaga. Paluti jätta toavõtmed infolauda. Infolauda ei olnud veel monteeritudki, mistõttu oli mul võti kogu aeg taskus, sest keegi mu toas iga päev niikuinii toimetas.
Kokkuvõttes ei läinud seal midagi kaduma ning ma nägin pea nädala jooksul, mil me elasime selles hotellis, et remondi, koristus- ja parandustöid tehti täie hoole ja armastusega edasi. Oli aga üks eripära. Nimelt avastasin ma seal India hotellis, ühe toreda tava jätkusuutlikkusest. Iga inimene tegi oma tööd nii, et töö ei lõpeks. Kui elektrik oma töö lõpetas, sai tööd maaler. Kui maaler oli laega valmis, sai tööd seinte ja põrandate puhtaks kraapimisega. Kui see tehtud, tuli tapeetija, uusi paane kleepima. Pole raske oletada, et põrand sai taas räpaseks ning ilmselt ka elektripistikud märjaks ja lühisesse. Seda kõike külalistele avatud hotellis, kus võõrustati vaesemate riikide armeesportlasi.
Mulle meeldis väga see toiduahel, kuidas üksteisele midagi teha jäeti, et töö iialgi otsa ega valmis ei saaks ning kõik saaksid omale elatist ja äraolemist teenida.

Viimastel päevadel olen avastanud, et selline toiduahel toimib ka meil. Üsna mitmes eluvaldkonnas lausa. Kuis muidu seletada seda, et noorte pätikampadega kimpus pealinnal, kulub pea kakskümmend tuhat eurot nädalas selleks, et palgata ühte kesklinna parki nähtav ja jõuline eraturvafirma kohalolek?
Õnneks ei jää linn hätta, sest turvafirmale maksmiseks, paneb liikluspolitsei iga sirgema ja sõidetava teelõigu otsa, ekipaaži põõsamente, kes kaelad kanged vaatavad alati sinna suunda, kus liikluskoomus väike ning keegi juhtumisi kiiremini võiks sõita. Vältides kangekaelselt vaatamist teises suunas, kus tööle või koju sõtjad ummikutes närviliseks läinuna, ristmikke umbe sõidavad ja halastamatu ebaviisakusega tapale aetavate loomadena trügivad.
Selle kõige tulemusena, aina süveneb inimese ja riigi vaheline lõhe. Piinlik on seda jantlikku omaenese saba tagaajamist vaadata. Eile, 29nda augusti õhtul oli Merivälja tee COOP-i parklas kolm politseiautot ning üks politseibuss! Umbes kümmekond täisrelvis politseinikku klattis seal veidi eespool, bussioote paviljoni taha varjunud kiirusemõõtja ette kantud pisirikkumisi. Neli autotäit politseinikke!!! Just pisirikkumisi, sest õhtuse tipptunni tihedas liikluses ei ole võimalik palju korda saata. Esimestena foori tagant liikuma pääsejad, said oma laksud mõnisada meetrit hiljem kätte. “Karistussalklased” toimetasid nagu fooritule tsükkel. Halastuse ja hoiatuseta vorpis üks protokolli, kuni teised kõrval lobisesid ja ootasid, mil järgmine inimene tahtmatult eksib. Võin võtta lahjemat sorti mürki, et selle “politseioperatsiooni” ajal võinuks varastada sealsamas kõigi poesolijate autode alt rattad. Politsei täitis seal ainult ühte kindlat ülesannet. Nad ei näinud sedagi, et paarkümmend meetrit eemal parkis üks eluperemees oma käru ülbelt invaliidi kohale, rikkudes korda sihilikult, mitte kogemata. Eesti politsei ei teosta juba ammu liiklusjärelvalvet, ta viib läbi jõu- ja karistusoperatsioone selle seaduse elluviimiseks, mille käigus riigi kodanikelt eelarvepuudujääkide katmiseks, raha kasseeritakse.
Ära vaidle, nii on!
Ma teen ettepaneku nimetada Pirita tee Riigieelarve teeks, sest ma ei ole seni leidnud ainsatki loogilist vastust küsimusele, miks Paldiski maanteel Tallinna linnas, on lubatud sõidukiirus seitsekümmend kilomeetrit tunnis ja märksa hõredama asustusega Pirita teel viiskümmend. Pirita teel on hea passida ja kiirust mõõta. Ei imesta, kui seal kehtestub peatselt lubatud kiiruseks 30km tunnis, nii tõuseb rikkumise amplituut ja toob veel rohkem raha auklikku riigieelarvesse.
Selle kõige juures on üks positiivne asi. Politseinikud on viisakad, kannatlikud ja raudsete närvidega. Nad teevad lihtsalt oma tööd. Selle vahega, et altkäemaksu aegadel elasid liikluspolitseinikud nagu mõisa aidamehed, täna aga läheb kogu papp peenhäälestajate eralennukitele.

Kui ma 1976. aastal oma kooliteed alustasin, avati Rakvere 3. keskkoolis esimest aastat kunstiklass. Kuni koolini, oli mu vanaema, kes tikkis ja tegi muud neiupõlves õpitud peenemat näputööd, mind joonistamisel juhendanud. Juhendanud mitte seda, kuidas joonistada nii “nagu peab” kassi, jänest ja inimest vaid õpetanud vaatama ja silmadega mõtlema. Märkama ja nähtut kirjeldama. Olgu sõnades või paberil kujutatult. Teadsin juba enne esimest klassi, et kui sul pole millegi kirjeldamiseks õiget ja tabavat sõna, ei oska sa seda ka joonistada. Niisiis algas minu koolitee juba esimeses klassis, süvendatud kunstiõppega klassis. Mul olid põhikoolis väga head kunstiõpetajad. Olgu selgitusena öeldud, et hea õpetaja on see, kelle õpilased on temast poole andekamad. Ei, see ei ole enesekiitus, see on tunnustus õpetajatele, kes toetavad õpilase loovust ja annet ning pigem suunavad tehniliselt ja normideväliselt andes endast kogu pagasi ja teadmised.
Juba neljandaks klassiks oli mu käekiri nii hea, et võisin päevikusse kirjutatud märkusele ema asemel alla kirjutada. Võisin matkida mitmete inimeste käekirju, nagu hea parodist teisi inimesi. Kalligraafia on tänaseni minu üks lemmikdistsipliinidest ja suur armastus.
Peale kaheksanda klassi lõpetamist, astusin Tartu Kunstikooli. Minu erialaks oli kunstiline kujundamine. Sisuliselt tähendas see kõike. Voolimisest, maalimistest ja joonistamisest alates ning fotograafia, kirjakunsti ja töökojapraktikaga lõpetades. Minu lemmikõppeaine oli maalimine. Taas tänu väga headele õpetajatele – Eesti kunsti suurkujudele ja lugupeetud pallaslastele.
Tartu Kunstikooli lõpetanud, astusin kohe ERKI-sse. Õppisin ERKI-s viis aastat moekunsti eriala ning olen täna diplomeeritud disainer – moekunstnik. Jälle pean kiitma oma õpetajaid. Teen seda oma elupäevade lõpuni ja siira tänuga.
Miks ma sellest nii pikalt kirjutan? Seepärast, et etteruttavalt öelda – täna tahan ma rääkida poliitilisest värviõpetusest ning koloriitidest võimu maastikul. See, mis järgneb, ei ole analüüs parteidele ega nende liikmetele. See on pragmaatiline olukirjeldus sellest, kuidas värvid käituvad. Kirjutan sellest, mida olen õppinud ja praktiseerinud kokku üle viieteistkümne aasta ja väga heade õpetajate käe all. Alustame sellest, et võtan puhtad värvid tuubide-purkidega ette ja valmistan ette paleti. Musta ja valget ei kasuta seekord, võtan lihtsalt neljavärvi tüpograafia põhitoonid.

Kollane. (Reformierakonna värv)
Roheline. (Keskerakonna ja Roheliste värv)
Sinine. (Isamaa, Vabaerakonna ja EKRE värv)
Punane. (Sotside värv)

Hakkame neid nüüd segama ja vaatame, mis tulemusi värviõpetus pakub.

Segame kollase ja rohelise (reformierakonna ja keskerakonna) saame heleda kollakasrohelise ehk mururohelise ehk “roheliste rohelise”.
Segame kollase ja sinise (reformierakonna ja isamaa, vabaerakonna ning ekre) ning tulemus on keskerakonna roheline.
Segame kollase punasega (reformierakonna ja sotsid) saame oranži ehk respublica, mõõdukad ja ma ei mäleta kas oli veel keegi juba kaduvikku läinu just seda tooni.
Jätkame rohelisega. Võtame rohelise ja segame rohelisega (keskerakond ja rohelised) tulemus on ikka roheline.
Segame rohelise sinisega. Roheline on juba kokku segatud keskerakonnast ja rohelistest! Segame niisiis rohelise sinisega (keskerakonna ja rohelised kokku isamaa, vabaerakonna ja ekrega) tulemus on sinakasroheline mida nimetaks pigem reaktsiooniks kui tooniks.
Segades sinist, sinise ja sinisega (ekre, vabaerakond ja isamaa), on tulemus igatpidi vaadates sinine. Teisisõnu ei ole mõtet omavahel segada isamaad, vabaerakonda ja ekret, sest midagi ei juhtu. Õigupoolest ei ole ka vahet, kellega neist kolmest omakorda segada sotse, sest sinise ja punase kokkusegamisel on tulemus alati lilla.
Jäänud on veel kaks tooni. Segame rohelise (keskerakond ja rohelised) punasega (sotsid) – tulemuseks on pruun.
Eesti 200 on valib suure tõenäosusega samuti ühe neljast põhitoonist, ehk sisuliselt ei too nad mingit muutust juba eos mitte üheski kombinatsioonis.
Seega on kunstniku vaatenurgast kogu see pilt üsna vaene ja vähe võimalusi pakkuv. Nagu musta ja valge segamine, mille tulemuseks võib olla viiskümmend ja rohkemgi halli varjundit ent mille ühine nimi on sellegipoolest hall. Ongi kogu ülevaade Eesti poliitikast. Aitäh armas vanaema ja kallid kunstiõpetajad läbi terve koolipõlve. Sellest mida teie õpetasite ja andsite, on maailma nägemisel kordades rohkem kasu kui mõne puust prillidega vaatleja analüüsist.
Maailm muutub ja inimesed sellega koos. Alustajad ja teerajajad on läbi ajaloo olnud sama naeruväärsed kui viimseni vastu pidada püüdvad pingutajad, aga hallis tasapaksus kaasa lödiseda on veel lootusetum. Eesti ei ole nii väike, et olla koorikloomade või selgruutute seltsis. Eesti ei ole nii vaene, et kuuluda näriliste hulka. Eesti ei ole nii loll, et peaks nagu hurt, panustajate rõõmuks, mängujänest taga ajades ringiratast liduma.
Eesti on Neitsi Maarjale pühitsetud maa, kus peab andma klassikalist haridust, kristlikku kasvatust ning õpetama rüütellikke põhimõtteid. Kõik muu saab selle juures ja kõrval eksisteerida õitsvalt ja loovalt ning vabalt aga ilma selle kolmeta jäämegi segama neid nelja põhitooni, punast, sinist, rohelist ja kollast ning rääkima inimõigustest ja iseseisvusest. Inimõigused ja iseseisvus ei ole privileegid, millest poliitikud kohusetundlikult paberitelt maha loevad. Inimõigus ja iseseisvus algavad inimesest, mitte riigist. Kui kodanikul ei ole konstitutsioonilisi õigusi ja tal on raske toime tulla, ei saa talle öelda, et ta on vaba maa kodanik ja meie kõigi ühine asi on teineteisest hoolida. Ma saan iga nädal inimestelt kirju, kes on suures mures, raskuses või lausa ahastuses. Nad on õnnetud ja kõigele käega löömas ning pettunud. Nad on hingelt orjad, sest nad ei tunne, et neile on tagatud võrdsed inimlikud võimalused. Ma ei räägi rahast! Jutt on võimalusest saada mingisugustki abi eluperemeeste ülekohtu ja ülbe omavoli vastu. Jutt on elementaarsest inimlikust viisakusest vanemate ja eakate inimeste suhtes. Ma ei pea siin silmas pensionite või toetuste senthaaval tõstmist vaid vanade inimeste arvamusele avatud olemist.
Äsja avatud kommunismiohvrite mälestusmärk Maarjamäel on olnud viimase nädala ilmselt üks külastatavamaid paiku Tallinnas. Rahvamasside huvi on ka mõistetav. Igaüks tahab leida kellegi. Oma või tuttava nime nende tuhandete nimede seast. Veendumaks, et kannatusi ei ole unustatud.
See mälestusmärk saanuks veelgi tähelepanu köitvam kui musta tunneli ühel seinal oleks Eesti kommunismiohvrite ning teisel kõigi Nõukogude Eesti kommunistide nimed. Need oleks niikuinii valdavalt Eesti nimed. Mõlemal pool seinas.
Õnneks saab seda viga peatselt parandada. Valimised on ukse ees ja kohe hakkavad trükikojad rohelist, punast, sinist ja kollast kokku segades, neljavärvi trükis plakateid tiražeerima. Kleebiks õige kõik tänased kommunistid ja uuskomsomolid nende kunagiste ohvrite vastu seinale. Las põrnitsevad üksteist. Ajalugu vaatab seda kõike juba mitu aastat niikuinii nukra näoga pealt. Rahvas samuti. On aeg hakata kokku hoidma! Pean silmas ühist loomist mitte säästmist, sest tegelikult me oleme rikkad ja igaühe jaoks on antud kõik inimväärseks eluks vajalik. Paraku peab üks osa ennast looduse ja selle ressursside omanikeks ja arvab olevat loogiline, et teised peavad temalt ostma, kui neil selleks raha on ja seda tuleb teenida tema heaks tööd tehes ja talle makse makstes. Seda ta oma plakatile valimiste ajal ei kirjuta…

Me ei sõdi. Me läheme sellest läbi. Tule, ära karda!

Mu kõige armsam, see on Sinu isa esimene kiri Sulle. Kirjutan seda suure kerguse, usu ja veendumusega. Tean, et tunne mis minu sees on hetkel suurim kõigest, on armastus. Ma olen täna 49 aastat vana. Usu, ma julgen Sulle öelda, et olin 9 aastat tagasi palju vanem. Enda meelest isegi üleküpsenud. Isegi aasta tagasi arvasin, et väga kauaks ei ole mõtet siia enam jääda, sest tundsin ennast Eestis nagu mingis suvilas, kus noortekamp on terve nädalavahetuse pidutsenud ja siis kuidagimoodi oma jäljed koristanud. Prügi oli hoogtöö korras kokku kraamitud, aga õhk oli õrnusest tühi. Mõtlesin toona oma lahkunud esivanematele ja aastatele, mis neile anti ning olin rahul perspektiiviga, saada kingituseks veel paarkümmend aastat. Tead mu kallis, ma kirjutan Sulle puhtast südamest, et ma olen ümber mõelnud. Olen otsustanud elada palju kauem. Olen otsustanud elada hästi. Olen otsustanud elada Armastusega. Olen otsustanud elada Sinule, et olla Su kõrval kui sirgud imeliseks naiseks. Pisikesest plikatirtsust kuni privileegini Sind altari ette viia ja Sind Sinu südames olevale mehele usaldada.
Ma olen seni kogu oma elu pühendanud oma kahele armsale pojale. Sinu suurtele vendadele. Unistades suurelt ja uskudes ning tänaseks veendudes, et nad on noored mehed, kes kasvatatud õiges usus. Need isad, kes toovad oma suurima väärtuse, oma tütred, altari ette ning annavad hoida Sinu suurtele vendadele, saavad väga väärt väimehed!
Oled mulle väga kallis. Armastan Sind meeletult ja Sa tead, et see tunne minu südames on sügav ja väga aus. Ma ei kiirusta Sind, ega palu oodata. Ma ei püüagi näida suur ja tugev kui soovin väljendada oma siirust. Olgu see siis valus või ilus. Ma tundsin Su ära ja märkasin, kui Sa tulid. Sa oled piltilus ja oodatud ning ruum kus Sa ennast turvaliselt võid tunda, on soe ja helge. Selles ruumis on olnud õnnelik ja südamest tulnud naer. Jumala lemmikmuusika, mida inimene Temale alati pakkuda suudab.
Kuulasin suures mõisasaalis imelisi naisi rääkimas. Nad istusid patjadel maas. Hoidsid käsi teineteise peos, usalduse ja toetuse soojas hingeketis. See, kelle käes oli kord, rääkis. Kõik teised kuulasid. Kuulasid, mida üks hingekene räägib. Mis temale haiget teeb ja mida ta soovib muuta või endast armastades anda. Ma ei olnud enne seda kogemust valmis Sulle kirjutama, kallis laps. Nüüd olen. Ma elasin veendumuses, et lapsi peab kasvatama ja õpetama mõistma seda, et õnn seisneb edus. Tegelikult seisneb kõik õnnes. Õnnelik olemises ja vastuvõtmises ning andmises. Kui oled õnnelik, oledki edukas. Sa ei pea mind enam kartma kallis lapsuke. Ma ei nõua Sinult meeldimist ja meelepärast käitumist ega näita kergekäeliselt oma pettumust või trotsi. Sinu vennad said seda omajagu tunda. Ma ei mõistnud neile siis öelda, et see ongi minu viis väga piiritult armastada. Meeletu tahe oli kasvatada supermehed. Sinu vennad on tegelikult supermehed tänu nende imelisele armastavale emale. Tänu vanaisadele ja vanaemadele.
Ma ei sea Sind seepärast iial olukorda, kus Sa peaksid kartma. Kartma, sest ei tea miks ma olen endassetõmbunud ja mossis ning ootan tähelepanu või imetletust. Ma ei tee Sinu elu keeruliseks, vaid helgeks ja hoituks.
Ma tahan, et Sa teaksid mu väike ingliprintsess, et olen oma südames piiritult tänulik neile naistele selles ringis. Nemad rääkisid minuga läbi hinge ja südame ning ütlesid ilma keerutamata ja pisaraid varjamata, mida Sina ootad ja soovid. Need naised rääkisid mulle väga lihtsalt ja arusaadavalt kõigest, mida Sa palusid mulle edasi öelda. Et ma teaksin. Nad ei andnud hinnanguid ega jaganud nõudmisi. Neil polnud vaja midagi, mida mina ja tuhanded teised mehed arvavad naisi ihkavat. Keegi neist, ei soovi olla rikka mehe riidepuu, kuhu riputada kallis kasukas, näitamaks oma mehelikku hoolimist. Nad ootavad et oleksime kohal ja olemas. Ei läheks ära ega põgeneks eemale. Peaks kinni kõikidest oma lubadustest ning täidaks võetud väljakutseid armastusega. Naise sees on nii piiritu õrnus, et see võib muutuda kokkusurutuna palja silmaga nähtavaks. Olgu siis pisarateks või naeratuseks silmades. Mind väga puudutas ühe naise öeldud lause – ma ei vaja printsi valgel hobusel, ma tahan oma kuningat. Meest, kellele anda kõik mida armastus suudab.
Mu imeline printsess, Sa tead nüüdsest, et oled väga väga oodatud ja Sa võid olla kindel ning uskuda. Mina hakkan kuningaks ja Sina saad olla kuningatütar. Mitte nagu muinasjuttudes vaid päriselt. Minu elu muutnud raamatus on read, kus öeldakse – kuni väline nähtumus on hädavajalik, ei ole sisemine kogemus veel võimalik. Seepärast olengi ma nii õnnelik ja ootust täis, et meie Sinuga teame seda. Me ei mängi kuninga ja kuningatütre mängu losside, teenrite ja kullaga. Me armastame teineteist ja oleme nüüdsest igavesti teineteise jaoks olemas. Otsusta, millal Sa tunned ja siis tule, minu kallis. Ma armastan Sind! Sinu isa.

On varajane augustihommik. Teen just nüüdsama midagi, mida tunnen, et keegi lahke käega juhib. Süütasin sandlipuu-viiruki, pikad valged küünlad ning piserdasin töökoha õhku pühitsetud ja puhastavat vett.
Tahan jagada üht kogemust, ühest kohtumisest, mis mõni aeg tagasi toimus. On tõsiasi, et maailmas on raudkindlasti rohkem seda, mida me näinud, kogenud või tundnud ei ole. Kuitahes kogenuteks me end kasvõi surres tunnistada julgeme. Isegi sündimise ja suremise kogemus, jäävad üksnes meie kehale. Meie hing ei tea sellest rohkem ega vähem, kui ühestki teisest kogemusest mida meil elus kogeda tuleb. Nõnda nagu ka me vaim, ei tihka tunda rohkemat, kui neid hetki, mil me hing ta armulikult rännuteele kaasa võtab.
Nii viis mu üks teedest hiljaaegu Saaremaale. Külla Kõinastu laiule, kohtadesse, kus pool sajandit tagasi filmiti kultuslikuks saanud kaadrid ühe parima Eesti filmi loost. Mehed ei nuta on minu lemmik Eesti film. Kõik mida kohapeal suutsin ära tunda, oli talukompleksi vana aidahoone ja keldrisuu. Eluhoone, mille kohta Endel Pärn ütles: “Kurat, jälle seesama sara” oli asendunud uue palkhoonega. Kuigi päike säras kõrgel taevas, sattus meie seltskonna visiit legendaarsesse tallu olema just siis, kui peremees tegi lõunauinakut…”unetu”, ütlesin ma endale muiates ega raatsinud teda äratada.

Olen ostnud oma elus kaks pudelit Dom-i. Ühe pudeli lennukis, sõpradega Ungarisse jahile lennates ning teise Kuressaarest, oma kõige kallimale sõbrale viiekümnendaks sünnipäevaks. Mul on selle joogiga oma kindel reegel. See on midagi, millega ma tähistan väga erilisi sündmusi elus ja ma ei devalveeri seda Perignoni munkade imetegu iialgi lihtsalt niisama näpud püsti huilates ning poosetades. Selleks on maailmas pandud pudelitesse teisigi taevalikke šampanjasid. Dom Perignion on minu jaoks kuningas, kes kutsub mind, kui ta tahab. Minul ei ole väärikas kuningat enda juurde kutsuda.

Sel Saaremaa reisil kuulsin tuttavalt restauraatorilt, et saarel tegutseb klooster. Ma polnud sellest mitte midagi varem kuulnud, kuigi klooster juba pool tosinat aastat hingerahu, Jumala õnnistust ning armastust on jaganud. See on Püha Eelkäija Skiita. 2009. aastal asutatud Püha Eelkäija Skiita Reomäel on Kreekas, Dimitriadose ja Almirose Metropoolias asuva Kissavo mäe Ausa Eelkäija kloostri osaklooster. Skiita on traditsiooniline õigeusu ühiseluline naisklooster. Kui olin sisenenud skiita valdustesse, tuli me juurde noor nunn. Helesiniste naeratavate silmade ja helge auraga õeke. Ta avas suure võtmega raske värskelt restaureeritud puu-ukse ning juhatas meid pühakotta. Me vestlesime temaga kloostrielust, selle kaitsepühaku eluloost, inimesest, palvest ja patust ning Jumalast. Noor nunn rääkis nii ilusat Eesti keelt, et ainult õhkõrn aktsent andis mulle julguse küsida, et kui kloostris on õdesid eri maailma otstest, siis kus tema kodumaa on. Ta oli pärit Saksamaalt. Võtsin südame rindu ning küsisin veel ühe küsimuse. Tõenäoliselt selle, mida iga kloostrielanik ilmikutega kokku puutudes iial vältida ei suuda. Ei, ma ei küsinud – miks Sa kloostris oled. Ma küsisin, mis oli tema jaoks selleks kutseks? Ta ütles – naisel võib olla väga hea ja armastav mees. Võivad olla toredad lapsed ja imeilus kodu. Hoolivad sõbrad ning abivalmis töökaaslased. See, mida ma saan siin, kloostris – on kõik see ja veelgi enam.
Mul on siin kõik ja rohkemgi, mida inimesele antakse, olemaks täiuslikult õnnelik. Ma tundsin seal pühakojas seistes ja püha õekesega vesteldes, kuidas mu nahale tekkis tibuihu. Nii sügavalt kaunist ja siirast tõde, polnud ma juba ammu kuulnud ütlevat ühegi hingelise suud. Mu meeltes kadus sel hetkel igaveseks tunne, et klooster, elagu seal mungad või nunnad, on õnnetute pühitsetud vangla ja argielust eemaldumise kannatusi pakkuv askees. Ma tundsin, mis asi on südamerõõm ja ehe õnnetunne ning mind joovastas, et kuulsin seda just nunna suust.
Ma ei teadnud, et pühitsemistseremoonial, saab iga nunn omale uue nime, mis tuleb talle üllatusena. Arvasin, et igaüks ise, saab oma uude ja õnnelikku ellu astudes, meelepärase ja kõlava nime valida. Tuhkagi! See nimi antakse ning iga nunn kuuleb seda esimest korda elus alles sel hetkel, kui ta nunnaks on saanud. Üks on teada. Esimene pool nunna nimest on alati Theo. See on kreekakeelne sõna – Jumal. Iga kallis püha õeke, on seega nime poolest Jumala õnnistuse tooja.
Tänan Sind Theo. Aitäh, et viisid mind pika jupi maad edasi suunas, kuhu soovin olla teel ning tahan ükskord välja jõuda. Sinna kus hing saab öelda – mul on kõik ja rohkem veel. Aitäh mulle, ma armastan ennast.

Leidsin sõbra juures maamajas tema välikemmergus olevast ajalehekorvist, posu vanu eestikeelseid ajalehti. Kaheksakümnendate keskpaigast ja seitsmenda kümnendi teisest poolest. Ajast, kui sovjettidel hakkas tekkima esimene hirmupuhang, et varsti võib olla väga keeruline hoomata ja hallata seda hulka inimesi, kes enam lihtsalt ei kuuletu. Täpsem oleks öelda – kes enam ei karda.
Mulle on alati meeldinud Andrus Kivirähk nii kirjaniku kui “väikevormide” loojana, sest mind paelub tema avaralt loov ja julge nahaalsus, lollusele nagu kutsikale kuseloik, ninapidi kätte näidata. Olen Andruse kirjatükke lugedes mitu korda mõelnud, et kui veriselt satiiriline ja plahvatusohtlik olnuks nõukogude okupatsiooni ajal Eesti estraad, kui nad, st. Kivirähk ja Eino Baskin olnuks samast plejaadist. See verilihani vaimukalt halastamatu ja paljakskooriv sõnaosav satiir, semiitlikult sillerdavas ja suure meistri nüansirikkas esituses. See oleks olnud kontsert-kagebiitide ja estraadimentide tõeline migreen. Ma ei taha kahandada Baskini selleaegseid suurepäraseid leide ning valikuid, aga neis oli paratamatult kalle pigem paneellinliku kommunaalse kõlvatuse üle ironiseerimisele. Eestlased olid aga sel ajal vaat et poolenisti veel maaga seotud ja mitte nii linnastunud. Ühesõnaga, usun ma, et Andrus Kivirähk, kui ta olnuks varem sündinud, olnuks ta Eino Baskiniga nõukogude Eesti huumori Lennon – McCartney. Pioneerid. Kartmatud kohaosutajad kolletuvatele kommunistlikele muumiatele.
Mul on sellest kemmerguskäigust ja kiirest ajalehtede ülevaatest mingi pind tagumikus. Ei mitte füüsiliselt, vaid sellest mis torkima jäi. Sellest, kui kuradi sarnane on eestikeelne ajakirjandus ka täna, toonasele “kriitiliselt väärnähtustesse suhtuvale” nõukogude meediale. Mõistagi on eesti keeles täna märksa enam uusi sõnu, mis nagu torumehele tellitav võti, igas avariiolukorras parim abimees. Kui nõukogude Eesti ajakirjandus osutas aina sagedamini ja valulikumalt juba lõhkenud solgitorudele, siis tänane press näitab suvalises suunas ning soiub kuni ta kergeusklik püsilugeja teadmiseks võtab, et kohe-kohe osutatud suunas taas üks pasatoru pauguga plahvatab.
Kas sina saad aru, miks lähenevate valimiste eel, täpselt nagu nõukogude ajal iseseisvumismeelseid mõtteid, pelgab riigi ladvik, presidendiga eesotsas, üht rahvuslikku ja konservatiivset mõtet ja võimalikku tulevikuväljavaadet ehk EKRE-t? Mina ei saa sellest paanikast ja pandeemiaks muutuvas vihalööbes rapsimisest aru. Ma vaatan meie valitsuse koosseisu, mitte inimesi vaid kompetentsi ning näen kahjuks nukrat pilti. Kui nii suure seltskonna peale, kes täna õukonna moodustavad, on valik selline nagu ta täna on, siis milleks karta EKRE-t? Õigupoolest võiks ja peakski küsima sedasama iga partei kohta Eestis. Miks ma peaksin kartma Keskerakonda? Miks sotse või reformikaid? Miks isamaad või vabaerakondlasi? Kelle puhul iganes, eksisteerib tegelikult ainult üks ja seesama probleem. Ühtlasi see on ka ainus, mis tegelikult tõesti ongi hirmuäratav. See on soovimatus omavaheliseks koostööks ning tahe edendada Eesti rahva püsimajäämist uhke, ennast ja teisi austava ning välis- ja siseriiklikult tõsiseltvõetava riigina. Impotentsus, vaegloomingulisus ning argus enese kehtestamisel suurte seas ja tattninalik tõuklemine riigi vara kallal. Mäletad? Nagu vene ajal kaljasabas. Pealtnäha soliidselt, aga seesmiselt sisisedes. Hirmust, et äkki saab otsa, keegi trügib vahele või läheb trügides purk peost lendu ja kukub puruks.
Tõele au andes, tahan ma seda mis Eestit ees ootamas, täpselt sama vähe kui seda, mida olen juba kogenud. Kogenud ja taaskohanud kemmergus leitud ajalehtedest. Ma olen täpselt nii vana, et olen pool oma elust elanud NSVL-s ning teise EU-s. Ma ei näe ausaltöelda mingit vahet Eesti riigijuhtimises. Täpselt nagu siis, nii ka nüüd, toimetavad ministeeriumi(te)s võimupartei(de) politrukid ning naeratavatest aparaadipohhuistidest õnneseened, kes pika riigileiva ja lühikeste tööpäevadega rohkem kui rahul on. Niisiis küsin veelkord – millest see metsik ekre-hirm? Mille poolest on ühe võimaliku väljavaatena mistahes ministriks saada võiv Martin Helme, hullem või etem kui Jürgen Ligi mistahes ministrina oli? Miks on nii neetult hirmus ette kujutada, et Madisson võiks suuta kalkulaatoriga teha täpselt sama mida Tõniste teeb praegu? Miks me anname hinnanguid ja külvame süüdistusi kui oleme kõik ühesugused? Inimesed, eestimaalased ja patrioodid. Kas mitte sellepärast, et mõnel puudub nii eneseusk kui usk hakkamasaamisesse ilma müstilise ja kokkuloendamatu rikka euroopa rahata? Kas mitte kiivast soovist rehepapplikult sehkendades ja mustade küüntega haavakorpa kratsides, rääkida kuulumisest kuhugi, mis oli kunagi Euroopa? Kultuur mida täna ilma hambuni relvastamata võmmideta omapead ei saa jätta, sest metslased lihtsalt hävitavad seda.
Tee silmad lahti inimene. Lõpeta kartmine. EKRE ei ole süüdi, et me euroopa riikide vabas ühenduses seisame sokkes, pikkades turvajärjekordades ja loovutame lõõskavas palavuses oma joogivee pudeli ning küüneviili torssis turvaametnikule. EKRE ei ole süüdi, et maavaradest, mis võiks katta kõigi planeedi asukate elementaarsed vajadused, on saanud üksikute korporatsioonide eraomand ja päästamtu rikkuse garant. EKRE ei ole tegelikult milleski süüdi, peale selle, et tal on oma sõnumid ja kavalused, kuidas rahvale meelejärele olla ning seeläbi populaarsust kasvatada. Ära karda EKRE-t õukondlane. Karda seda, mida sa kogu aeg kõrvale lükkad kui ebamugavat ja ebameeldivat. Mida kaugemale sa seda edasi lükkad, seda hullemaks see läheb. See on sinu sees ja saadab sind. Hirm, mille nimeks EKRE – Elame Kuidagi Rahulikult Edasi.

Igaüks teab kedagi, kes teab kedagi, kes kasvatab köögivilju ise, mitte ei osta poest. See muuseas ei erista inimesi virgemateks ja laisemateks, sest igaühel lihtsalt ei ole musta maalappi ega rohelisi sõrmi. Mõni kalkuleerib südamerahuga. Arvutades tomati poehinna ja oma vaeva ning kulud kasvatamisel, otsustades külvata pigem muru. Teine tahab, et tomatil oleks tomati maitse, mida ta teab saavat üksnes oma kasvatatud viljadel. Rääkimata loomisrõõmust, mida aednik võrsumisest viljadeni, kogu protsessina nautida tahab. Meie kliimas on aednik pidevalt ilmaga silmitsi, nagu suusamüüja. Kas on või ei ole ning enamasti just seal vahel ta paiknebki. On ja ei ole.
Talvisest pööripäevast alates tunneb igaüks, kuidas väikegi sekund valgemat aega, mis ööpäevas juurde tuleb, annab elujõudu ning sisendab kannatlikkust. Niimoodi piiskhaaval annab ta võimaluse aina sagedamini lootusrikkalt rõõmustada, et päev saab pikem, ilm parem.
Nõnda nagu tomatitega, on inimestel ka paljude teiste asjadega. Isegi iseendaga. Olgu see toit mida sööme, mõtted mida mõtleme, muusika mida kuulame, uudised mida jälgime või mis tahes muu meie elus. Meil on valikud. Öeldakse, et läheb nagu Jumal juhatab. Millal sina midagi Tema juhatuse järgi ette võtsid? Millal usaldasid Teda enesest enam ja kuidas siis läks? Said sa siis öelda, et loobusid täielikult oma kõhklustest ning andsid sündida sellel, mis lõpuks tuli? Said sa selle mida tahtsid või selle, mille olid ära teeninud, sest keegi teine tahtis teistmoodi, omamoodi, nii nagu temale parim tundus ja kõige õigem paistis? Oli sel “tomatil” see maitse, mida sa ootasid või pole tomati maitse sinu jaoks üldse nii tähtis, et sellest rääkida? Usud sa kõhklemata ainult endasse? Oled sa hingepõhjani vaba hirmust, et saad tõstetud tänavale ja jääd ilma kõigest, kui ei tee seda, mida pead tegema? Ärkad sa selle inimesega koos, kelle kõrval virgudes, tunned end tingimusteta õnnelikuna ja hästi? Oled sa terve?
Nii nagu taimevõrsed kevadist öökülma, kardab ka inimene oma iseseisvumisest alates, et kõik mis praegu on, võib olla silmapilguga kadunud. Külmavõetud, surnud ja närbunud. Mõistagi on me hulgas ka päästmatult palju eluperemehi, kes vilkalt enesekindlusega vehkides, kõige sillerdava ja materiaalse abil oma sisemuse vaesust varjavad. Moel või teisel muuseas, käime selle etapi oma elus läbi kõik! See on eluperiood, kui soovime uskuda, et oleme täiesti iseseisvad ja sõltumatud. Mõnel kestab see pisukese jupi, teisel enamuse elueast. Inimese iseseisvus on vabadus, mis tuleb siis kui ei olda vanematest enam ja lastest veel sõltuv. Noorusaeg, nagu me seda vilkalt lõkkesse puid juurde loopides nimetame. Veidi küpsemas eas, antakse meile veel üks viiv tunda vabadust ja sõltumatust. See on siis, kui me lapsed ei vaja enam ja vanemad veel meie hoolt. Ongi kõik! Kõik muu mida vabaduseks peame, on paratamatus, mis meile sellel hetkel osaks saab, kui seda tunneme.
Kui peaminister Mart Laar, süllesadanud võimust nolgilikult joobnuna Edgar Savisaare pildi pihta tulistas, seda vassides varjama ja hiljem häbiga tunnistama oli sunnitud, sai Eestist täiskasvanu. Sai riik, kus raha ja võimu hoobadega hakkas olema võimalik teha kõike, mis pähe tuli. Sõideti vanade välismaa autodega, millel ööseks rool raudu ja kojamehed küljest võeti. See oli aeg, kui ilus mõte Eestist mis kunagi ON, võrsus vaga lootusrikkusega nagu noor kurgitaim, kevadise öökülma kiuste, hoolsa aedniku katteloori all.
Ma tunnen, et me ei saa enam päris selgelt aru, mis meiega praegu toimub. Kunagisest hoolsast aednikust, kel oli emakese looduse antud voli rikkalikuma saagi nimel vesikasve lõigata, on saanud halastuseta ja kärsitult omakasu nõutav kubjas. Kiratsema kippuvate põllumaade rammuks ei anta maale enam tagasi mullast võetut, elusat ja ehedat sõnnikurammu, sest isegi iga üksiku odraiva kõrval mullas, seisab kurjalt piisk pestitsiidi piits peos. Isegi nisutera ei saa enam seda mõelda ja öelda, mida ta tahab, saati siis inimene. Ei, see pole tagurlase inin, et kõik on perses ja oleks vaja uusi inimesi, kes asju õigesti teeksid. Uusi inimesi tuleb Euroopasse paaditäis igas täistunnis, kui mitte rohkem ja ausaltöelda parem ongi. Jõuab maailm, mida me niiväga soovime veel rutem kohale ja saab sellest piinlikust vaevast nagu leetritest lahti. Nõnda nagu hoolsad aednikudki tasapisi välja surevad, kaob ära vana tava oma tulevikku kattelooriga kahju eest kaitsta. Kõik tuuakse kusagilt mujalt. Inimesed ja inimeste toit.
Rohelistel seotakse Zuzu töölepinguga käed ning teibitakse silmad ja suud. Reform surutakse mojitose musi ja basseinimärgade riietega kuhugi soojamaabaari külmkappide vahele. Sotsid lastakse üksteise kallale lahti, sest just võrdsuse eest võideldes ajab raevu isegi parteikaaslase parem sissetulek ning sunnib nuga ihuma. Oma neiupõlvenimega, äsja lahutanud Isamaa taob Eramaa silte maasse ning usub nagu kümneni lugeda suutnud kitsetall, ühest sojuzmultfilmist, et suudab orkaani ajal hoida kogu maakera alla kukkumast. Keskerakond on nagu Edgar Savisaar, kõigi surnud meeste sõber, sest ainult peielauas ja kadunukesest saab ta rääkida kui oma sõbrast, sest elavaid pole võtta. Vabaerakonna karikakart võib hakata millisest kroonlehest iganes otsast rebima. Armastab, ei armasta, tulemus on ikka seesama – mingit vahet ju õieti pole. EKRE-l on niipalju ülal pidada, et tööta jääda oleks katastroof. Seepärast toimibki ainult jäämäe veepealne osa ning küsimus rahvusriigist on lihtsalt pisike esmaabipakike, millest bussiõnnetuse puhul ainult bussijuhile abi on. Ajakirjandusest on saamas algharidusega suvereporterite kui musta töö tegijate ning hästi varjatud hüvedest rammusate toimetajate, äris ja riigiaparaadis töötavate ülikoolikaaslaste sülekoerad. Katteloori aeg…

Alustan sissejuhatuseks väljavõttega ühest pöördumisest. Selle pika ja põhjaliku seletuse, täna Eestis toimuvast on väga kujukalt kirja pannud Andres Lindmäe ja Arvo Soomets.

Esimene väljavõte;
Seda lugu illustreerib üks sümbol – uroboros. Uroboros on valitseva süsteemi üks alussümboleid, mida laiemate masside jaoks on tõlgendatud kui jätkusuutlikuse ja taassünni sümbolit. Tegelikult ei ole eneseõgimises mitte midagi jätkusuutlikku. Süsteem õgib ennast ja ärganutel on aeg sellest tsüklist välja astuda.

Ja teine väljavõte;
Ajakirjanik on klipp-mõtleja ise sellest aimugi omamata. Ta tormab rünnakule süsteemi kaitseks ja üritab emotsioonipõhiselt kaasata mõtlemisvõimetut massi, et genereerida hüsteeria süsteemi kaitseks ja ohustajate elimineerimiseks.

Kirjutan siis ka, otsekoheselt ja mõõka haaramata, selle argumendi tõestusena üksikutest säravatest näidetest, mu enda isiklike kogemuste varal.

2015 novembris, lõppes minu tegevteenistuse leping Eesti kaitseväes. See oli esiotsa kolmeaastane, nagu seadus ette näeb, kuid võtsin vastu tehtud ettepaneku, jääda veel aastaks, et viia eduka lõpuni esimese rahuaja suurima õppuse SIIL 2015 reaalteavitusele püstitatud ülesanded. Nelja teenistusaasta jooksul, ehitasime koos mu enda komplekteeritud suurepärase meeskonnaga üles edukalt toimiva Kaitseväe Teavituskeskuse. Midagi jaburamat sellest ajast kui see, kuidas sama valdkonna eest vastutav peastaabi pressijaoskond seda praktiliselt igapäevaselt häirida püüdis, ei ole olemas. See oli isikutevaheline halenaljakas antipaatia ning suutmatus töötada koos ja sama eesmärgi nimel. Ehk ainus, mis paneb selles süsteemis inimesed tegutsema, ongi kahel korral aastas jagatavad uued auastmed või välisteenistus, kus mingi aeg ilma järelvalveta vaikselt chillida.
Juba minu teenistusse asumisele oli vaatamata kaitseväe juhataja (Ants Laaneots) ja peastaabi ülema (Peeter Hoppe) heakskiidule, räige isiklik vastuseis. See oli ehe, ilmekas ja kahepalgeline karjääriohvitseri jõudemonstratsioon. Omaenese sooja koha põlistamiseks ning iga võimaliku siseohu elimineerimiseks. Tänaseni ei kujuta ma ka tegelikult ette, kuidas kriisi- või sõjaolukorras sellise omavahelise resonantsiga üldse Eestit peaks kaitsma.
Samal 2015. aastal ilmus minu rahvusvahelise sõjalise missiooni ajal kirjutatud päevikumärkmetel põhinev raamat “Missioon”, kirjastuselt Maagiline ruum. Sellest raamatust sai koheselt müügihitt ning ühtlasi ka minu “kirstunael”. Seda kiideti ja siunati kirega. Kunagine armas kamraad Kreisiraadio tegemise päevilt, kutsus mind peale raamatu ilmumist oma pühapäevahommiku saatesse. Täiesti kõrgelt laest, võeti peale seda argument, mida mulle ette hakati heitma ja see oli “pettumine poegades”. Anu Välba küsis, “miks ma olen kõiges pettunud”, ei muud. Minu vastus Anule, on tänagi arhiivist järelevaadatav. Jõuga topiti mulle külge täielik absurd ning massihüsteeriat ja põlgust taotluslikult esile kutsuv “roll”.
Peaaegu nagu Salman Rushdie “Saatanlikud värsid”, sest reaktsioon, mis käivitus, sai alguse väga kõrgelt ja suurt mõjuvõimu omavatelt meestelt. Pole saladus, et iga vähegi karjäärinäljas ja kirjaoskaja ajakirjanik, soovib oma elu jooksul moel või teisel sangariks saada. Mõni julgeb kaameraga keset marodööritsevate tiblade pogrommi teha uudistesaate Pronksiöö otselülitusi, mõni teine seista kümme tundi hiljem, sealsamas klaasikilde kokkupühkivate kojameeste sektoris ning jutustada põlevate silmadega “sündmuste keskel viibimisest”. On ka neid, kelle unelmate CV-s on mõni lugu või reportaaž mõnest sõja- või katastroofikoldest. Neid viimaseid on jõuorganid aastaid nagu oma truid sülekoeri osavalt peost söötnud. Sest igal vorstil on kaks otsa. Tahad lennata tasuta ja VIP-ina soojale maale? Teha lugusid, mille tõepärasust tead üksnes sina ja paar asjassepühendatut. Umbes nagu Gustav Reinap omal ajal “iraaklasena” Tahad seista sinise kiivri ja sinise killuvestiga, millel kiri PRESS, kusagil varemete või sõjatehnika foonil ning anda “ülevaadet olukorrast” või noh, tegelikult PR-meeste koostatud jutupunkte ette vuristava esineja “eksklusiivintervjuud”? Vastutasuks lepitakse kokku, et kui reporter peaks kunagigi kaamera, mikrofoni või sulepea haaramna, ei räägi ta iial sellest, mis on kehvasti, valesti või lollisti vaid vastupidi. Kui vaja, kirjutad neist kes meie vastased, niisugust sitta, mida keegi varem pole näinud. Olgu, aegajalt mängime ka demokraatiat ja teeme tsiviilvõimuna nägu, et huvitume, mis teil seal toimib…Oled vait või lased tõde õigetpidi paista ja ongi kõik.
See on maksumaksja raha eest mulksuv toiduahel, millest on justkui raske kinni hakata, sest kõik näib seosteta, sõltumatu ning igaüks teeb justkui väga ausalt oma õilsat tööd.
Nõnda siis lükatigi surnuvanker nobedalt veerema, et enne kui raamatu esimene tiraaž läbi müüb, oleks selle autorist loodud “konteksti sobiv pilt”. Oletada võib, et selle avaliku hukkamise tööpealkirjaks sai “MIS JUHTUS Hannes Võrnoga…?” Nagu kukeseeni heal seenehooajal, hakkas ilmuma arvamusi ja sõnavõtte, teemal – mis minuga juhtunud on? Oli imestajaid, parastajaid, õlakehitajaid, aga teema hoiti orbiidil ja soojana. Tõepoolest, küsisin seda siis vahel isegi eneselt, kuna olin selleks ajaks juba kümme aastat oma elust tegelenud kire ja armastusega Eesti riigikaitse heaks pea kõigega. Olin pälvinud kaitseväe eeskujuliku teenistuse risti. Kandnud mitmetel paraadidel Riigilipu toimkonna lippurohvitserina Eesti riigilippu ning pühendanud oma isamaaarmastuse ja kodumaakaitse õhinasse ka sadu lapsi erinevatel kohtumistel koolides üle Eesti. Midagi ei juhtunud – ma olin käitunud lubamatult. Rääkinud avameelselt ja olnud otsekohene. Ma nimetasin räige inimkaubanduse poliitilistest jätistest mahitajaid nende õigete nimedega. Nagu ka neid paaditäite kaupa randuvaid rebelitest sissetungijaid. Kasutasin keelt, mida räägivad isegi tütarlapsed ministeeriumide suitsunurgas. Kuigi ametlikus keelepruugis esindavad nad inimheadust ennast. Ma ei imesta ka, vaadates neid puust prillidega juhmide nolkide piimahabemetes lõustu, sopameedia toimetuse kontaktilehel, et nad on saanud ajateenistusest kõrvale tõmbuda.Vaiksel kokkuleppel, et nad täidavad “tsiviilteenistuses” tellimusülesandeid, ehk teevad niiöelda “musta töö” millele reageerimiseks keegi väljaandega isegi kohtusse ei lähe.
Kui operatsiooni “Mis juhtus…” tiražeerimine kogu õukonnameedias, näis hakkavat hääbuma, sest muu naeruvääristada püüdvaga, peale viidete ja Kreisiraadio vanade fotode enam kommenteerijaid ei erutatud, löödi Emadepäeval lahti uus “pruun ümbrik”. Minust sai üleöö ja kõikide mind tundvate inimeste šokeerivaks üllatuseks “Skandaalne perepea, naiseahistajast võlgnik ning despootlik rongaisa”. Muul moel olnuks ilmselt keeruline peatada satatistilise konservatiivse vaatega naisvalija, võimalikku poolehoidu kandideerimisel KOV valimistel Viimsis.
Ma olin siis parasjagu Tombi Kultuuripalees ning tegime Komöödiateatri trupiga suveetenduse “Elagu eurotoetused” läbimänge ja proove. Proovipäevad kestsid hommikul kella kümnest, õhtul viie ja vahel kuueni. Kui mul reedeõhtune proov läbi sai ning ma oma telefoni uuesti sisse lülitasin, leidsin ma saabunud e-kirja LP nädalalõpulehe peatoimetajalt. Tema kiri, milles ta teatas, et teeb minu laste emaga pika intrevjuu, ootab minu kommnetaare paarile kiirele küsimusele. Mind isegi ei häirinud, juba karastununa kogu ses madalas sopaloopimises, nende esitatud küsimuste toon. Mind solvas, et see oli saadetud hilisel pealelõunal ning ootas vastust hiljemalt pärastlõunaks, kuna leht minevat trükki. Et Ingrid on olnud aastate eest mu hea toimetaja telesaates “20 aastat hiljem”, oli see minu jaoks selge märk, et ta on tegemas üht tuttkõrvade kinnimakstud tellimuslugu ning minu kommentaar annaks ilmuvale sopakale üksnes antikangelase tõepärasust. Nii saatsin ma sellele kirjale vastuseks lihtsalt tühja, kommentaarita e-kirja. Mida mul olnuks soovi või põhjust enam öelda, kui rong oli jaamast peatumata läbi kihutanud…? Kõnealuse loo tekitatud reaktsioon rõõmustas Ingridit silmnähtavalt ning veel nädalaid hiljem hõikus ta kõikjal õnnelikuna kui palju see lugu, rekordeid püstitas. Tähelepanuväärne on seejuures asjaolu, et üksnes loo kõige halvem tegelane, on peategelast aidanud nii enne kui peale selle loo ilmumist. Kõik härdad kaasatundjad ja minus surmani pettunud, ei näidanud kusagil muud hoolivust kui sellega, et Häli tööpäevad läksid veel pikemaks ja kurnavamaks. Äkki kõigil oli vaja sõbrannatada ja odavat kvaliteetõmblustööd. Kõike seda sai õukonnameedia taas ja taas ja taas uuesti ja uuesti maha müüa ning vastu rinda taguda, kui võimsad ikkagi ollakse. Millised on selle loo asjaolud või tegelikkus, ei puutunud siis ega praegu absoluutselt asjasse. Korra, kui seda tõika, et mulle tegelikult sõna ei antud ja ma poleks seda tahtnudki, oma saates mainisid, kiljatas õukonnameedia enesekaitseks kiiresti rünnates ning nimetas seda “hädises valetamisega vahelejäämiseks”. Muigasin ja mõtlesin – sähke, siit ta tuleb ning raske saab teil olema seda ravida…
Sel kevadel, teatrikuul, alustasin TTV-s oma saatega Hannes Võrno 33 minutit. Enesestmõistetavalt ei pruukinud mul teha muud, kui vajutada sotsiaalselt “õigetele nuppudele” ning kihlveo, et minu saatest räägib järgmisel päeval kogu Eesti, võitsin ma mängleva kergusega. See saade ei ole “tuhmuva telestaari tagasitulek”, nagu sapise suuga sisises mu üks igiammune naispõlgaja. Ma ei teagi mis ma talle isiklikult nii halba olen teinud ja vahet pole. Vanatüdruku purunenud lootuste neitsikambri pangalaenu, peab ju följetone sahistades kuidagi kokku kriipima. Parem siis paugutada juba kindla peale minnes ja märklauale hästi lähedal. Ta teab seda õnneks isegi suurepäraselt, et sügav ja parandamatu antipaatia on vastastikune ning rohkemaks kui selles äramärkimises siin, ei ole tal põhjust edaspidi silmapilgukski mu tähelepanu oodata.
Kunagise kolleegi TV3-e päevilt, Jüri Piheli püksilaskmisest, olen ma siin ühes oma varasemas loos juba kirjutanud.
Tänaseks on minu “skandaalse” saate üht episoodi sotsiaalmeedias vaadatud juba ligi sadakuusteisttuhat (mitte “mitu tuhat”, nagu õukonnameedia parastada püüab) korda. See number tõuseb kümne tuhande vaataja võrra nädalas pidevalt! Sellest MMS-i esimesest, teise vaatenurga alt käsitletud teemast, kihab kogu FaceBook. Täna näeb “süsteem”, et mitte ainult “Orissaare seenelisest” ei saanud üldrahvalik mõiste… Ma olen muuseas valdava osa Kreisiraadio tegelaste ristiisa. Mul on ideid, värskust ja jõudu veel paljuks.
Ma ei haavu ka uutest rünnakutest, sest ma soovin aidata inimesi ja seeläbi kogu oma rahvast ja riiki. Pole vaja karta, et sina võid olla järgmine, kes avalikult surnuks tambitakse, sest tõde on su oma südames ja hirmul ei pea seal olema kohta!
Seega siis on veel avamata paar ümbrikku ning pole vaja olla kuigi taibukas, et hoomata, mis järgmisks lauale tuleb.
Kindlasti jääb kusagile sinna Narva maantee toimetusehoone ühiskööki, tasasele tulele podisema kompott, milles kõik juba äraproovitu ja kõhtutäitev nagu vanasti koolisöökla rosina ja kuivatatud ploomi kissell.
See niiske nina ja rähmas silmadega “bolonka” saab peatselt uusi juhtnööre, sest “teisitimõtleja” näidispoomine ja pingutatud naeruvääristamine peab ülejäänute hirmutamiseks jätkuma.
Teid ei kardeta enam, tulge pigem õigele poolele, sest muidu jääte alatiseks mutriteks…

Tsiteerin lõpetauseks veelkord Andres Lindmäed ja Arvo Soometsa:
Mida siis teha, et süsteemi mitte toita? Astuge süsteemist esialgu välja kasvõi sellega, et proovige mõned nädalad infopaastu, mis seisneb lihtsas valikus: ärge tarbige ametlikku ja kontrollitud meediat (raadio, ajalehed, televisioon, uudisteportaalid jne). Süsteem saab toimida vaid siis, kui me USUME kriitilise mõtlemiseta tema autoriteeti ehk siinkohal massimeedia autoriteeti. Albert Einstein on aga öelnud nii: pime usk autoriteeti on tõe suurim vaenlane.

Saan veendumusega öelda, et proovisin isegi, juba mitu kuud tagasi ja jätkan õukonnameedia infopaastu südamerahuga!

Sellest, kui rikastavalt erinevad on kultuurid, kombed ja harjumused, kuuleme meie, on kuulnud meie isad ning kuulevad ka meie poegade pojad. Sellest uusavastusest, et me kõik oleme ühesugused, ei räägi erilise õhinaga need, kes on kaheksakümnendate alguses viidud vägisi ja vanglaähvardusel viimaseid korinad tegeva Nõukogude Liidu armeeteenistusse. Kõigi kultuuride ja rahvaste pleegitustrumlisse. Tšurkad, mustpersed, ahvirdievid, mägilambad, kitsekeppijad ja muu kroonufolkloori osa käis enesestmõistetava saatesõnavarana kasutamisjuhendi juurde. Selle juhendi, mis igaüks iseenesele läbi legendide lõi, et sellest kuidagimoodi vaimselt sandistumata või füüsiliselt väärkohtlemata läbi tulla. See suhe on paari põlvkonna meeste jaoks väga visa kaduma, nimetatagu seda eri aegadel milleks iganes. Mul on mitu sõpra, kes on jutustanud öösel vene armee kasarmus toimund veristest kambakatest. Sellest, kuidas nemad, eestlased peksa said ning sellestki, kuidas nad ise kedagi peksid. Peksid, kuni maaslamaja rusikahoopide all korises, sest oldi enne ise samamoodi läbi pekstud.
Mis keel see on, milles mehed oma asjad nii räägitud saaksid, et füüsilist jõudu appi ei peaks võtma? Mis sõnad need on, mis panevad teise mehe sind austama või sind teist meest austama? Palju olen ma sellele viimasel ajal mõelnud. Nõnda mõeldes, olen jõudnud tänaseks huvitavale rajale. Uutele horisentidele niiöelda. Igatahes on minu soov, leida eri rahvusest meeste käitumismustrites ühisjooni, isegi veidi vilja kandnud. Pisut, aga siiski ja seda esialgu täiesti äraarvamata põhjusel. Eesti keele pärast, milles ma mõtlen ja kirjutan ning kõnelen. Eesti keeles on sõnad, mis kirjeldavad sugu, kõik peale sõna “mees” (mehelik, mehine) seotud sõnaga ISA. Isane, isalik, isadus ja mitmed teised nagu ka alfaisane. See viimatinimetatu on samasugune leiutis nagu keskeakriis ja veel mõned hooajalised trendisõnad, käimasoleva ja lõppenud sajandi lõpuotsast ning tont nendega. Midagi enam alfaisasemat kui kirjutise alguses toodud näide nõukogude armees valitsenud võitlusest võimu nimel, pole vaja otsida. Võimu, mis teeb ühest kaleeriorjast, teiste kaleeriorjade silmis kõige kõvema kaleeriorja.
Minu isiklik märkimisväärseim kokkupuude teise kultuuriga on Afganistanist. Jah muidugi, ma võiks õhina ja särasilmi rääkida kaasa ka nendega, kes on mõnes rahvusvahelises lennujaamas kohanud teenindajana muslimit ning hõigub siis parteirakukese mõttetalgutel üksikuid loosunglikke stampe võrdsusest. Kui palju sina tibupoeg tavaliselt reisil olles kohalikele jootraha jätad? Olen sind oma giiditööd tehes näinud küll ja küll, väike sulav vaskmünt kõhklevas peos, mida sa kuidagi ei raatsi anda mehele, kes veab su raske kohvri hotellituppa. Miks sa siis ei pea teda endaga võrdseks? Inimesed ei pea olema sotsiaalselt võrdsed, aga võrdsed võimalused peavad olema kõikidel. Kellegi elu ei saa ega tohi olla vähem kui inimväärne. Ka selle lumehelbekeste siunatud alfaisase elu, kes kehtestab end ju lõpeks peaasjalikult selleks, et see tema arvates on ta üks võimalustest.
Afganistanis õppisin sellega seoses ühe huvitava asja. Nimelt selle, et kui keegi on sitapea või jobu, olgu ta varas, logard või muidu kogukonna kokkuleppeid ignoreeriv tolgus, ei küsi temalt keegi – kuule, miks? Küsitakse hoopis isekeskis – kes ta isa on?
Mu hea sõber on olnud juba aastaid maksumaksjate edetabelis. Jah, seesugune tabel võiks olla avaldatud, mitte rikaste top. Mitte see mis inimesel on, vaid see, mida ta ära annab, tuleks tõsta esile ning tunnustada. Niisiis, on ta olnud üks edetabelisse kuuluv riigimaksude ja ka aktsiiside maksja. Peale selle pikaaegne kultuurimetseen. Ta nimelt toetab, ei sorry, ta maksab kinni – nimetame asju õigete nimedega. (Toetamine on see kui kuuri katus hakkab kokku vajuma ja pannakse ajutiselt pruss alla.) Ta maksab kinni ühe iga-aastase glamuurse suurkontserdi. Viimati, kui järgmise kontserdi üksikasju arutama asuti, olla istunud teisel pool lauda mees, kes ei võtnud ruumis sees, laua taga, mütsi peast ära… Kui sõber mulle sellest rääkis, ütlesime ühest suust – “kes ta isa on…?”
Kui mees ei õpeta oma pojale ja see oma pojale ning see oma pojale elementaarseid asju, lihtsaid reegleid ja väärtustest hoolimist, siis nii lähebki. Tulebki mees, kes ei võta isegi mütsilotti peast, aga paneb kõhkluseta ja enesekindlalt lauale paberi, pealkirjaga “eelarve”. Kes su isa on?