Ühes oldi kuidagimoodi kokkuleppel. Vähemalt selle osaga ülejäänud eestlastest, kes polnud oma hinge leivakannika eest kommunistidele maha müünud.

Eesti olgu iseseisev!

Nii peksid eestlased siin ja lätlased Lätimaal “punased” maalt välja või tapsid maha. Kandes ka ise suuri kaotusi nii surnute kui viga saanutena. Baltisaksa parunid ja neile hüvede ning teenete eest võlguolijad võitlesid samuti relv käes selle eest, et täitand vatnikutest metsalised maalt minema peksta. Parunid ise muidugi mitte. Needsamad kiltrid ikka, ja kupjad ning aidamehed, kelle parunid piitsaga sõtta korda looma kihutasid. Kuigi need mõisnike käsul samuti tiblasid taga ajasid ja kätte saades maha tapsid, ei olnud nad ei Läti ega Eesti rahvaarmeega siiski samal poolel. Polnud siis ime, et sakste Landeswehriga Võnnu linna all kokku põrgates omavahel kiskuma mindi. Nagu inimest hammustanud koer jääb seda tegema ka tulevikus, oli võidu mekk suus mõlemal – nii Landeswehril kui eestlastel. Ehk teisisõnu, suurepärane võimalus viimane konkurent sama soojaga hävitada ja end maa peremeheks kuulutada. Et mõlemad end peremeesteks pidasid, andis see võrdse võitlustahte ja usu sõjaõnne. Viimane nagu teada on aga koogitükk mida iial ei poolitata. Nii valiski saatus seekord Eesti iseseisvuse eest sõdivate meeste poole ja Landeswehr sai tappa. Tänu ja austus ning sügav kummardus kõigile vastu hakanutele nende eeskuju, mehisuse ja eneseohverduse eest. Kiitus ka väeülematele, kes õigeid otsusi ning paremat taktikat suutsid näha.

Mõne aja pärast olid tiblad muidugi tagasi ning võidust Võnnu all enam ei räägitud. Vähemalt avalikult mitte, sest nende samade, äsja omavahel tapelnute järeltulijad sõlmisid maadejagamise pakti millega Maarjamaa ja eestlased jälle punastele anti.

Nii selgitaksin ma tulnukale seda Võidupüha asja, kui peaks küsitama. Ahjaa, kindlasti ei saa jätta lisamata, et venelased ja sakslased jäävad alatiseks omavahel tölpnema nagu üks vinduv, armastuse ja õnneta abielu, milles eestlased on nagu lapsed, kes seda kõike omal nahal peavad tunda saama.

Lapsed ei ole iseseisvad.

Vanemate meelest kindlasti mitte ja ega ühiskondki teisiti teotse. Endi arvates on lapsed muidugi iseseisvad. Seda suuresti seepärast, et nad omavahel klaarimiseks mõlema või siis kummagi lapsevanema tunnustust püüavad saada. Hea ja paha lapse mäng, tead küll, see “Mina aitan alati emal nõusid pesta aga tema ei tee kunagi midagi.”

Ajalugu ongi sestap nagu onu Heino naljakogu. Seda mis töötab ta kõrvale ei heida ning kasutab üha ja üha uuesti. Nõnda pühitaksegi mõne aja pärast metoodilistes fondides seisnud eksponaatidelt tolm, määritakse roostes kruvid tavotiga ja keeratakse jälle kokku tagasi. Olgu selleks siis iseseisvus või ike, mõlemad saavutatakse kellegi üle ning seda subjektiivset hetkeseisu nimetataksegi objektiivseks vabaduseks. Teised aga risti vastupidi ja nii kestab see seni kuni on Eesti.

Iseseisvus on see, kui lepitakse kokku, kuidas me teeme, et saaks parim nende jaoks, kes on meie endi keskel nõrgemad. See mis juba mõnda aega toimub ning aina süveneb, ei ole seda kindlasti mitte. See mis praegu toimub on Eestivaba Riik.

Jäägu sellest sõnumist maailmale kriipsuke külge, sest maailm seda lugu ise jutustama tulebki. Kinnita rihmad, hinga rahulikult ja püüa lugeda ülalt alla kõik oma kaelalülid, seljalülid, nimmelülid ja kui tahad ka sabajätke.

Ma räägin teile täna loo PÜHAST GRAALIST ehk Prohvet Jeesuse vereliini jätkumisest. On fakt, et Jeesus oma elupäevade ajal seemnele Elu andis ning sel naise munarakuga kohtuda lubas. Kui Lunastajaks saamise hetk kätte jõudis, nagu kirjutatud, oli Jeesuse vere liin liikvel ning piinamine ja lõpuks ka surm ristipuul said sellega ühele poole jõudmise lõppakordiks. Oli võtta mees, kellega läks tema enda soovi kohaselt nii nagu oli kirjutatud, sest ta tahtis saada Lunastajaks ning võttis oma kanda selle, et annab loole Jumala pojast ehtsuse. Nii saab see ümber lükkamatuks ja tõepoolest võimsalt mõjuvaks sündmuseks, millel oli tohutu hulk pealtnägijaid, interpreteerijaid ja ka maha vaikijaid. Et ta oli juut, no kes muu tuleks selle peale, et kaaperdada kõik väljapoole judaismi jääv müstika ja teha sellest läbi filigraanselt läbi mõeldud erioperatsiooni ühtselt keskusele kuulekad religioonid. Religioonidele anti nende vorm, preestritele aga vabadus täita see neile meelepärase sisuga. Alati toimiv mehhanism.

(………….) said teada, et Taaveti tähe tippude alla jäävad punktid gloobusel on üleilmse vennaskonna keskuste võimukeskused. (………….)linn Ukraina territooriumil on üks selline punkt maakaardil. Linna alla tunnelitesse, mida on enam kui kolmsada kaheksakümmend ruutkilometrit maa-alust suurlinna, on ehitatud üheks valitud rahva pääsupaigaks. Selliseid on ehitatud maailmas täpselt kindel arv ning need asuvad kõik üksteisest täpselt teatud kaugusel. Maakaardile joonstatud Taaveti tähe sise ja välistippude puutepunktides. Tuntuim selline on Disneyland-i nime kandev lõbustusparkide globaalne võrk. Seal on maa-alused linnad, mis ei seisa niisama jõude, vaid hoiavad end treenituna teenindades maapealset “lõbustusparke”.

Ukrainat pommitatakse selleks et tappa Graali vereliini jätkaja, kelle isiku (……….) suutsid indentifitseerida. Võib vabalt öelda, et kogu hiljutine teadlaskonda triumfeerinud tohutu geenitehnoloogia edulugu ei olnud midagi muud, kui tohutu rahastusega suuroperatsioon, et leida üks geen…Kui see oli tabatud, sai otsitust jälitatav, siis objekt, seejärel värvatu, edasi juba nii nagu kõik isegi teavad. Muu geenivaramu jääb seepärast veel aastateks lihtsalt loomkatsete tegemisteks inimesega. Ma tean mida sa mõtlesid praegu. Mõtlesid ukraina tänasele (7.juuni 2022) presidendile…Külm. Ja praegu ma seda leige, soojem, tuline ja kuum mängu edasi ei mängi. See ei ole V.Z (endise šõumehe initsiaalid, mille agressor kahemõtteliselt oma sõjamasinatele on maalinud). Venemaa erioperatsioon Ukrainas on koostööprojekt Saksamaa ja Prantsusmaaga. Selle eesmärk on hävitada “Püha Graal” ehk niinimetud Lunastaja vereliini kandjad ning hävitada nende geen. Stalin ja Hitler ei saanud sellega hakkama sest ei jõudnud omavahel kokkuleppele ning maailm sai näha globaalset sõda. Hitlerist tehti kogu planeedi juudiviha tootem ning Stalinist selle likvideeria, kes meetodeid ei valinud. Kohl ja Jeltsin olid osavamad läbirääkijad ning sõlmiti kokkulepped, mille rikkumine on tänaseni sajaprotsendiliselt ebatõenäoline. Vanamehed määrasid endile selleks ettevalmistatud mantlipärijad ning operatsioon millele anti stardipauk aastal 1985, sai sisse teise käigu. Ajatolladega flirtiva Kremli eesmärk on selgelt euroopa ühtsuse nimel loosungeid hõikuva neljanda Reichiga ikka seesama. Juutide juurteni jõudmine. Juutide raha eest muide, sest teistel kellelgi ei tulnud lihtsalt pähe nii geniaalset ideed nagu võimalust elada kellelegi võlgu olles. Tahad ju hästi elada, no siis maksa ja kui tahad rohkem teenida, tööta rohkem. Vastu saad värvilise paberi või lihtsalt rahu, mis sinusse hoovab kui näed nutiseadme ekraanil kontojääki vaadates numbrit, mida tööandja robot orjadele sinna saadab. Nii saavad orjad poodi mängida ja rikkaid ning vaeseid etendada. See mis on tõeliselt väärtuslik ja millel on kate ja hind peaks olema kõikide vankumatu ühispanus ning ressurss, mida on andnud Emake Maa ja Kogu Loodu Suur Arhitekt, kes on seda teinud oma kõrgema käskija ülesandel, kes sai korralduse omakorda kõrgemalt…

Jumal tahab oma poja tappa

Ta lõi inimese oma näo järgi ütleb pühakiri mis kinnitab oma ainuõigsust Looja ees. Teisiti see olla ei saakski, sest tänapäeva religioonide erinevus ei seisne milleski muus kui interpretatsioonis kuidas edastada ülejäänud massile Jumala eelistusi. Jumal kiidab heaks selle ja mõistab hukka selle, ütleb preestrirüüs ametnik, kes Jumala eelistustest teateid ette lugedes tegelikult valitsuse vajadusi rahuldab.

Nõnda kui Caesari leegionärid lõid Jeesuse ristipuule meemitahvli tekstiga naatsaretlasest juudikunn, nii tähistab imperaatori kuulekas leegion tänagi oma raudratsud peatselt risti löödava initsiaalidega V ja Z

Naerad. Naera naera.

Mis on sinu kirg ja hobi?

Kui palju su hobi sinult väljaminkuid nõuab? Oled sa nõus, et need kellel on sinust kümme korda rohkem pappi, suudavad lõbutseda hoopis teistmoodi kui sina. Nemad omakorda kadestavad tasahilju neid, kes võivad endale veel kordades suuremaid lõbustusi lubada. Miks sa siis ei usu, et sõda on rikaste poiste mäng? Kui sul on kõik mida sa soovid, tahad sa järgmist asja mida sa alles välja hakkad mõtlema ning selle saavutamise nimel ei löö sa mitte millegi ees risti ette. Jeesus Kristus oli selline mees. Ta oli nii rikas, et võis endale lubada kõik selle, mida me Piiblis loeme. Kogu piiblilugu on ühe päästmatult rikka mehe lugu mis sai nii usutav ja hea või siis vastupidi, mitteuskujate jaoks nii uskumatu ja rumal, et teda ei pea enam ümber tegema. Me oleme valinud, et elame selle järgi nagu see päästmatult rikkaks saanud mees ette näitas – kannatades, ennast peksa lastes ning ristipuule riputada lubades.

Püha Graal on punane veri mis voolab inimkonna soontes ega soovi lasta end nimetada eluks. See on tarkus ja täiusliku loomise protsess läbi hävingu ja loomise samaaegselt. Kui sa ikka veel ei usu, siis on see super, sest ma ei ole kunagi kõhelnud, et maailm hävineb täielikult, kui kõik omavahel kokku lepivad. Et aga sellise kokkuleppeni üldse jõuda, võtame me appi kõik meile teadaolevad vahendid, et teist poolt oma tahtele allutada. Tema muidugi mõista teeb sedasama ja nii vaatabki maailm ammulisui pealt ega oska soovitada mida võiks või peaks omavahel arutama kaks meest, kes on kui kuningad malelaual – tuleohtlikud. Mistap nad ei saagi iial kokkupuutuvatel ruutudel seista…

Maailm on väike, öeldakse. Mine võta kinni ons või mitte sel kõigel puudet asjaoluga, et mõned episoodid ja inimesed elus jäävad, teised kaovad. See oli millalgi, aastat ei mäleta, aga kindlasti veebruari kuus ning Eesti sünnipäeva paiku.

Olin Araabia Ühendemiratides. Täpsemalt Dubais. Töö asjus ja juhtumisi nagu seal ikka inimesi üle maailma kokku trügib. Leppisime kalli sõbra Katrin Karuga kes seal kunstinäituse asjus viibis, et trehvame kui selleks võimalus peaks tekkima. Tekkis ja otsustasime, et Eesti sünnipäeva võiks tähistada klaasikese hea veini ning toreda einega. Veini pakutakse islamiriigis vähestes kohtades ning sestap otsustasime minna ühte modernsesse rannaklubi restorani. Katil oli sõitudeks sõbralt saadud Volkswagen New Beatle-i “põrnikas” ja sellega ta mind linnast hotelli juurest peale korjaski.

Kui Nikki-le jõudsime, purskasime koos naerma. See pilt oli rohkem kui hämmeldust tekitav. Päevasel ajal seal palju rahavast ei käi, sestap oli ka sel korral parkla mis muidu uhkeid neljarattalisi pilgeni, täiesti tühi. Või siiski mitte…sest seal seisid kõrvuti pargituna veel kaks “põrnikat”. Must ja valge. Meie oma oli SININE

Parkisime teadagi kuidas ning tegime mõned lõbusad fotod, sest kuidagimoodi oli kusagilt meelde jäänud, et käib mingi fotovõistlus “märka Eestit” või midagi sellist. Nii postitasidki inimesed sotsiaalmeedias kõike mis vähegi sinimustvalge. Need kolm kosmoseruumis samas kohas ja samal ajal parkivat Volkswagenit lõid igal juhul tunde, et “Keegi” seab maailmas asju täpselt nii kuis peab. Meie, eestlased nägime selles kolmes autos seal kõrbeparklas korraga midagi nii enneolematut et seda juhuseks nimetada oleks Jumalateotus. Tellisime jääkülma roosa veini ja soovisime Eestile kestmist ning eestlastele tarkust.

See aegade tagune mälupilt kangastus, kui istusin kirjutuslaua taha ning tundsin, et vabastan selle mis pakitseb.

Tahaks kiunatada nagu Georg Adniel Kiir, kui ta Venemaale suunduvas rongis oli paljaks varastatud ning piitsavart nahkkindas pihkudes mudivale urjatnikule sõidupiletit näidata ei saanud. “Ukraaaadionoooo” hädaldas väävlipunase peaga rätsep nutta nuuksudes.

Ukradino!

Hetkel ilmselt kõige asjakohsem väljend, kirjeldamaks tunnet, mida tekitab läilast läägemaks leierdatud ukrainatamine ja sini-kollane järkjärguline koloniseerimine. See mõõdutunde kaotuseni läinud liputamine ja lindistamine surub juba jupp aega pead nagu poolteist numbrit väiksem müts. Miskipärast ei näinud ma hiljuti Šveitsis viibides mitte kusagil mitte ainust linti ega lippu peale valge ristiga punalippude. Mulle meeldis see šveitslaste suhtumine Ukrainasse, sest selles oli ülitugev ja selge sõnum. Me oleme riigi ja rahvana tugevad, ühtehoidvad ning uhked. Uhked ja õnnelikud, et ei pea naaberriikide arveteklaarimises innuka õhinaga oma poolehoidu demonstreerima. Kujuta ette, et Itaalia ja Lichtenstein jagaks mingit lambakintsu ning kogu Šveits oleks kaetud lehvivate Lichtensteini lippudega ja lintidega…

Juba kuulengi etteheitvaid hääli, et see võrdlus pole relevantne ning Ukraina puhul on tegu hoopis millegi hullemaga kui “lambakintsu jagamine”. Aga selle peale ma küsin – mis kurat see võim siis muud on kui üks lambakints mida jagades kaob mõistus, empaatia ja kõik muu?

Ma olen sõjas käinud ja seda oma silmaga näinud. Mulle ei ole vaja tulla rääkima selle õudustest ega traagikast. Ei ole vaja tulla rääkima sedagi, et ilma hävingu ja kaoseta ei ole uue ülesehitust, lootust ning elu edasikestmist. Isegi jutt mõõtmatutest sajanditest, mille vältel ei kuhtu leebumatu viha venelaste ja ukrainlaste vahel on mõttetu. Vaata tšetšeene! Venelased on neid rappinud läbi kogu ajaloo aga täna juhib Putini Don oma vennad rahulikult habemesse muiates vene lippude all ukrainlasi tapma. Kuhu perse see tšetšeenide viha rullikeeratuna pisteti et sellest enam isegi ots ei paista? Nii et ärge tulge mulle rääkima mingist õiglusest mida maailm mõistab Venemaa üle kui see ükskord noruspäi tribunali ees seisab. Glabalistide, farmaäri ja relvatöösturite ning usujuhtide apokalüptiline tulevikunägemus ei kätke endas mitte mingisugust kohtu- ega õigusemõistmist.

Aga mis siis, kui see sinikollane dekoratiivvendlus mida täna Eestis igal sammul kohtab pole midagi muud kui Euromaffia uue identiteedi loontšimine…? Sinilipp kollaste viisnurkadega ei peleta üksnes puudleid ja broilereid, kes selle palaka all hästi kinnimakstud tühikargamisest elatuvad. Muudel on sellest pigem ükskõik või reserveeritud vastumeelsus mida normnõuetele vastavate banaanide naljadega piltlikustatakse. Tundub, et maailm valmistub inimkonna uueks ajajärguks ning ettevalmistused selleks on hooga käima lükatud. Kauges tulevikus võtavad ajaloolased seda etappi vaadeldes kasutusele väljendi Globalia.

Ma ei heiska Ukraina lippu ega kanna seda lindina revääril. Minu lipp on sinimustvalge. Kui tahan kellelegi oma toetust avaldada, teen seda iseendana ja oma lipuga. Las näevad nii see kui teine, et ma olen uhke oma rahvusvärvide üle ning jään selleks ka ükskõik mis olukorras kellelegi oma poolehoidu väljendades. Kui me oma rahvana toetame üht teist rahvast, saab seda teha ennekõike läbi endaksjäämise. Läbi julgustamise, et näe – me katame oma maa OMA rahvusvärvidega ja olgu see selge sõnum kõikidele, et me suudame KOOS luua identiteedi, ühtsustunde ning julgeoleku.

Kui sa päriselt kedagi toetad, tee seda sellena kes sa oled, näita hädasolijale, et sinule võib toetuda, sest sul on jõudu jääda iseendaks ning sa oled uhke. Nagu Šveits…

Maalil on missi mõõdud ehk 120x120cm

LÕUENDIL

26.000€

Desjat, devjat, vosem, sem, šest, pjat, tšetõre, tri, dva, adin, pabeeeeedaaaaaa… röögib hullumiseni viidud inimmass ning isake, kes on mausoleumi tribüünil silm vidukil mängu jälginud, vajutab demonstratiivselt punast nuppu puldil.

Moskva, üheksas mai

GUM-i seinale monteeritud hiigelekraanilt näevad Punasele väljakule kutsutud sedasama telepilti mida kogu ülejäänud kuuendik planeedist vaatab televiisorist. On kõrgtehnoloogiline ja tipptasemel vändatud videošõu suurest võidust vaenlase üle. Näitab sõjamehi, kes teavad mida nad teevad. Mehi kelle vormidel vilksab Georgi linte, nagu neid rahva seas velkleb kõikjal, segi nelkide ja punalippudega. Näeme hirmuäratavale rakketide ilmumist luukidena avaneva maa põuest ning nende starte. Kümned tuumapeadega süstikud, tulejuga sabas, sööstmas otse taevasse. Vahele näitab kiirelt vaheldumas pildikesi kõigile hästi tuttavatest paikadest planeedil. Eiffeli torni, Brandemburgi väravat, Vabadussammast New Yorkis, Big Benni ja isegi kängurumaa ooperiteatrit. Edasi liigume pildiga tagasi ning näeme, kuidas raketid muudkui tõusevad ja kaovad kõrgustesse. Rasssiiiiijaaaaa, röögivad ühed, Pabeeeeeedaaaaaa kajab rahvamassis vastu.

Venemaa tähistab üheksanda mai võidupüha. Võitu kogu ülejäänud maailma üle. Võitmine tähendab Venemaa jaoks sedasama mida teise maailmasõjagi puhul. Vaenlase maa pealt pühkimist ning kõigi tema saavutuste ja varade enda omaks kuulutamist. Venemaa tähistab võitu Suures Tuumasõjas. Kroonikakaamerad jäädvustavad inimmassist pilgeni bulvaritel ohjeldamatuid rõõmupisaraid ning üksteist kallistavaid õnnelikke venelasi. Midagi sellist nähti viimati Juri Gagarinit tervitades. Putin raiub selle kuupäeva kõigi venelaste alateadvusse nagu jumal raius kirvega nende nägusid kui maailma lõi. Juubeldava rahva silme all astub ta siis mausoleumi tribüünilt aeglaselt trepist alla ning lehvitab. Ta läheb mausoleumi. Ta on andnud Venemaale ja venelastele oma elutöö ning nüüd on aeg anda oma elu. Alles äsja joovastuses olnud massid jäävad hiirvaikseks ning maailm tundub justkui tarduvat. Vaid suured sõnakuulmatud pisarad voolavad mööda kõigi venelaste palgeid kui jätavad jumalaga oma Jumalaga. Nad teavad, et ta ei välju sealt enam iial. Nõndasamuti ei ilmu ka mausoeleumi karniisile enam Lenini nimi. Renoveerimistööde käigus tuli vahetada vaid nime esimene silp. Nüüd ilmub punast graniitseina seni dekoreeritult varjanud Venemaa trikolooride tagant välja tema nimi. Seda kõike näeb kuuendik planeedist oma kodudes ja kõikides muudes avalikes kohtades, kõikidest televiisoritest ning igal telekanalil.

Need venelased, kes kogu selle sabati keskel vargsi ärevust tundes pauku ootavad, jäävad aina pettunumate nägudega ainiti jõllitama. Kas tõesti? Kas me tõesti võitsime? Kas meie juhi plaan, päästa Venemaa ning hävitada kõik muu just üheksandal mail oli taas nii jumalik, et vaenlane ei jõudnud isegi reageerida, vastulöögi andmisest rääkimata. Nad otsivad kõigi oma kätte sattuvate seadmetega mingitki informatsiooni, aga ei midagi. Kontakt maailmaga ongi kadunud. On informatsioon mida antakse kõikides meediakanalites ja see ei jäta kahtlustki, et Venamaa antud täielik tuumalöök on hävitanud lääne fataalselt. Eta vsjo naša…ei röögi enam marödööritsema harjunud mass vaid küsib seda isegi imestades. Eta vsjo naša? Nii apokalüptilist võitu ei julgenud keegi uneski näha.

Kulub sajand, kui venelased saavad aru, et Putin lihtsalt huias kõiki, aga tegi seda nii taktikaliselt peenelt, et iga kõhklus, küsimus või oletus formuleeriti silmapilguga vandenõuteooriaks või vaimuhaiguseks. Kõik see, mida venelased saavad näha pärast üheksandat maid, on nende arusaama kohaselt Venemaa. Planeet kannab nime Venemaa ja see kõik mis kunagi oli midagi muud, ei ole täna enam see. Need, kes söandavad küsida, aga kuidas nii – kus on fašistide laibad ja riikide rusud, kus nende suitsu mattunud linnade varemed ja nende hävinud tapariistad, millega Venemaad hävitada püüti…need küsijad naerdakse lihtsalt välja. Me pühkisime selle maa pealt ja rajasime piirideta Venemaa. Kroonikakaadrid hävitatud vaenlaste maadest on võetud nii Ukrainas, Süürias kui mujal, kus venelaste pommid on viimased aastakümned laastanud. Aga njujoork? Küsib lõpuks lihtne venelane, kes tahaks näha maatasa tehtud suurt õuna. Seda pole olemas olnudki – saab ta sajand hiljem vastuseks. See kõik, lugu Ameerikast ja niinimetatud vabadusest, oli fašistide ja nende käsilaste piirideta pettus ja peadpööritava propaganda vili, mida sellest läbi imbunud ja ajupestud lääne inimesed pidasid enda omaks. See oli siis ja on nüüd Venemaa ning me ei luba enam iial tõsta pead küünilisel opurtunismil, väikekodanlikul fašismil ega natsionalismil.

Täiesti mõeldav stsenaarium – mõtled sa nüüd või vastupidi, ütled et ma olen lolliks läinud. Aga mis vahet seal on, kas kuulutada end avalikult süstituks või kleepida autole Z täht? Mis vahet on kogu Ukraina rahva sõimamisel fašistideks ja sundvaktsineerimisest keeldujate siunamisel surmakülvikuteks? Mille poolest erineb Georgi lint helesinisest marlimaskist? Mis vahet on lastele tehtavas ajupesus aina uute tõhustusdooside õnnelikuks tegevas toimes ning nende auvahtkonda kamandamisest igaveste tulede ja tundmatute sõdurite juurde?

Me vaatame mis saab ja teeme siis oma plaani selle järgi, mõtleb täna Ukrainast tulevaid uudiseid jälgiv Schwaabi farmaglobalist ning poetab näpuotsaga, et sügisel võib oodata ees kolm võimalikku stsenaariumi piirangutest, vastavalt sellele mis tüvi turule tuleb. Oletada võib, et seoses suurenenud sõjapõgenike rändega vajavad rahvamassid ka ravimireligiooni reformatsiooni ning kindlasti saame näha ka vahepeal unustusse vajunud legendaarseid viiruslikke haigusi.

Maailmas kallab juba pikemat aega ning saju lõppu pole niipea näha. Räästa alla tõstetud vandenõud ajavad üle ning rentslites koos sooja roojaga voolab ka tõde.

Ma töötan FaceBook-is. Minu töö, mida ma igapäevaselt teen, ei ole raske. Julgen öelda, et see on pigem haaravalt huvitav, sest mulle meeldib inimestega suhelda. Mu töö seisneb FaceBook-i kasutajatele kõige isikupärasemate reklaamide välja otsimises. Mida see tähendab, küsid sa nüüd kindlasti. See tähendab seda, et ma vaatan sinu fotosid, mida oled postitanud. Loen sinu kommentaare, mida oled kirjutanud nii enda kui ülejäänud FaceBooki kasutajate proofiilidel. Sirvin sinu sirvimisi ja seda, mida oled FaceBookist otsinud ning teen siis valiku. Mulle on antud töövahendiks kasutada peaagu sadakolmkümmend viis tuhat terabaiti erinevaid videoklippe, mida FaceBooki kasutajad kogu universumis on oma nutiseadmetega salvestanud. Möönan, see on meeletu hulk väga väga erinevat materjali. Selles orjenteeruda suudavad üksnes väga hästi inimesi tundvad eksperdid. Julgen ennast juba mõnda aega nende hulka arvata, sest näen, et minu tööalased oskused ei jää sugugi palju alla minu vanematele kolleegidele FaceBookis. Meid, eksperte, kes me töötame FaceBook-is selleks, et ajakohastada ja isikupärastada kogu selles infotulvas just sinule olulisim, on maailma eri riikide kontorites kokku peaagu niisama palju, kui Baltikumis, Skandinaavias ja Benelux-is elanikke. Facebook maksab meile palka, mida ma ei pea varjama, sest see on niikuinii avalikult kättesaadav informatsioon. Minu igakuine sissetulek brutopalgana on kakskümmend neli tuhat eurot. FaceBook-i poolt on antud mulle minu tööarvutid, mida on kolm, et saaksin samaaegselt mitmekümne inimesega tegeleda. Minu tähtsaim töövahend nagu juba nimetasin on separeeritud väliste kõvaketastega server, milles andmemahtu kokku sadakolmkümmend viis tuhat terabaiti. Ühe FaceBook-i kasutaja kohta kes on minu kliendibaasis, kulutan ma ööpäevas keskeltläbi kolm tundi. Selle aja jooksul vaatan ma läbi sinu viimase ööpäeva tegevused ning panen siis kokku selle data, mille sulle edastan. Saadan sulle nii toodete kui teenuste reklaame, lõbusaid ja just sinule mõeldud videoklippe teistelt toredatelt inimestelt FaceBook-is. Valin välja youtuuberite parima ja täpselt sinu proofiiliga kohalduva repertuaari ning sinna vahele ka vanu häid ja tuttavaid youtube-i kasutajalinke. Minu töö on valida sulle ka sinu proofiili kõige paremini tunnetavad emotikonid ning otsida kogu FaceBookis välja need inimesed, kelle emotikonide valikus on sinu isiksusega sobituvad animatsioonid. Ma valin sulle iga päev mõnesaja tuhande värske reisifoto seast need, mida sinuga jagan. Niisamuti väga erinevad loomadega fotod ja lõbusad videklipid, rääkimata haaravatest ja alati pöörastest koduvideotest kus peategelasteks meie järelkasv. Lapsed, beebid ja vanad inimesed selekteerin nii, et see sobiks just sinu iseloomutüübiga. Nii jagangi enamvähem võrdselt need, kus saab nalja ning need, kus traagigat ja kurbust. Elu on lihtsalt selline ja nii tundub mulle õiglasem. Sul ei ole vaja endal midagi otsida ega vaeva näha. Ma teen sinu eest selle töö ise ära. Muidugi on sul FaceBookis ka oma sõbrad ja tuttavad. Meie firma on teinud kõik selleks, et sa näeksid ka kõigi oma tuttavate ja sõprade, kellega oled FaceBookis ühenduses ning nende sõprade ja nende sõprade sõprade jaoks spetsiaalselt kohandatud valikut sotsiaalmeediast. Minult on küsitud, et aga kui ma ei taha neid reklaame, kuulutusi, aja- ja persoonikohaldatud data voogu ning virr-varrina näivat infotulva. Et mida siis teha? Siis minegi tead persse. Te omale savist tahvlid nagu Moosesel ja kirjuta sinna pulga otsaga oma mõtteid. Mine linnaväljakule ja pea jutlusi nagu evangelist ja ma tahan näha, kes sind lollikest kuulama tulevad. Kui sa tahad olla meiega, siis ole nagu normaalsed inimesed. Ole online ja ära maga maha spetsiaalslet ja ainult sulle kokku pandud põnevat ja ajakohast informatsiooni. Jälgi toimuvat ööpäevaringselt ning ära lase end häirida ümbritsevate tegevusest, sõprade jutust ega ettekandja tüütutest küsimustest kohvikus. Hoia pilk pingul ja näpud nobedad, et võiksid end tunda universumi kõige ägedama inimesena. Sa ei pea süvenema. Sa ei pea jääma mõttesse või arutlustesse. Skrolli üle, lase sel kõigel oma näppude ja silme all voolata. Ära peata info kulgu, vaid vooga sellega kaasa. Sind ümbritsevatel perekonnaliikmetel, sõpradel, töökaaslastel ja tuttavatel ei ole sulle iial pakkuda seda, mida pakun sulle mina. Neil pole kogu kamba peale isegi miljondikku sellest andmemahust, mida mina kasutan ja sulle pakkuda suudan. Ära upu argisesse ja igavasse inimeste vahelisse suhtlusse. Ole kohal seal kus on elu mis mahub sulle pihku!

See on harukordne võimalus. Sõna otseses mõttes. Võimalus, mis tõestab või lükkab ümber kõigi seniste religioonide idee.Nagu sa tead, on kõikide religioonide idee kogu universumis üks ja see sama – anda teada mida Jumal eelistab.

Harukordne võimalus niisiis, seisneb selles, et ma teen sulle täna oma pakkumise. Me sõlmime sinuga lepingu. Sellise millel on hapnikutoru küljes. Lepingu sisu on väga lihtne – see on harukordne võimalus Jumalale. Näidata ise, mitte läbi jutlustajate epistli, oma eelistust. Lahendusi on vähemalt neli. Kas kaotame mõlemad. Võidame mõlemad. Võidan mina või võidad sina. Lepinguga võiksime luua siis vastava omapoolse eelduse, et Jumal piirab oma valiku kitsamaks ja valib minu või sinu. Harukordne võimalus pakub minule muretut ja stabiilset elu. Mis tähendab, et mu elamiskulud on terve kalendriaasta kaetud. Kaetud igakuise stabiilse sissetulekuga. Harukordne võimalus sulle on aga see, et selle aasta jooksul loodud kunst – kõik maalid ja joonistused kuuluvad sulle.

Mina tahan luua. Las minu elu maksavad kinni mu tööd. Nii hea kui on minu elu, nii head on kõik minu tööd. Mu tööd maksavad sulle ükskord selle kõik kuldselt tagasi.

Need pole minu mõtted. Selle mõtte leidsin töölaualt. Keegi oli vaikselt pannud

Astusin aste astme järel sammhaaval trepist üles. Olin unustanud, millised neist olid vaiksed ja millisele astudes kostus vaikust kriipiv krääksatus. Vana trepp võib vabalt seda muidugi omatahtsi ka muuta. Puu ju mängib…

Vanemate meeste juttu poisikesena kuulates, mõtlesin alati endamisi, kui suursuguselt palju salapära on täismeeste maailmas. See kuidas mehed arutasid omavahel, mida kõike puu mängides materjalina teeb, jutustas nende meeste mõõtmatutest kogemustest. Kui täismehed tegid betoonitööd, kuuldus vahel rahuolevat tõika, et ilusa segupiima järgi on näha, kas läheb siniseks. Kuulad seda nolgina kõrvad õieli ja vaatad värsket betoonivalu saalungite vahel hangumas ega saa tuhkagiu aru.

Puu mängudest ja segupiima kvaliteedist ma alles omandan vaikselt üht ja teist, aga selle olen selgeks saanud, mida tähendab “lillaks laskma”. See on koidutaeva tooni helelilla milliseks muutuvad uue mootorratta kroomitud tuletorud, kui mootor on saanud intensiivselt kuuma, ehk maakeeli korralikult kütet, ehk politseikeeli kiirustamist. Lasin sumpsid lillaks, kõlab palju kuninglikumalt kui “kimasin täiega” või “julmalt kihutasin”. Miks on vaja üldse mootorrattaga kihutada, küsib iga terve mõistusega inimene. Osalt selle sama pärast, miks autogagi. Kogemaks ja nägemaks, mida mootorist saab välja pigistada. Need, kes seda linnas foorist foorini teevad, on üldjuhul valdavalt amatööridest pühapäevakihutajad, kellest omakorda kolmveerand on laenanud sõbralt sõiduriista. See võib paljude jaoks nõmedalt kõlada, aga minu jaoks algab kiirus sealt, kus ma mõtlen kõige lähemate peale. Kui tunned, et see hea surve kehale mis kiirusest tekib, muutub korraga nipsust mingiks isevärki kerguseks nagu kaaluta olek. Kui tee lõpeb siinsamas nina ees ära ja müra vaibub uimastavaks vaikuseks oma palja kõrvaga kuulmatutes hertsides. Su kiivri sees on hubaselt kerge ning su keha nahkkombinesoonis on nagu kellegi peopesas hoiul. Sa liigutad ennast nii vähe kui võimalik ja niipalju kui vajalik. Ses tunnelis olles tuleb ühel hetkel ikka hetk, kui vaatad silmadega korraks spidomeetrile ja tuled siis tagasi reaalsusesse. Korraga tajud sa nii asfaldi vibratsiooni kui mootori põletavat kuumust. Su kiiver on plaksust müra täis ning selle keskel annab aju kogu kehale korralduse. Vaata kas kõik on nii nagu peab. Jah, selle nimi võib olla hirm. Mis ta muud ongi kui hirm. Mul on minu esimene kogemus selle hirmuga väga hästi meeles…

See hirm ei tulnud tsikli seljas. See tuli mitu tundi hiljem, kui olin juba mootorratta garaaži ja nahad seljast maha ajanud. Tahtsin tasahilju vannituppa hiilida, et duši all ära käia. Pojake juba magas. Oli äsja jäänud. Hoidis pisikeste sõrmedega ema näpust ja kogu tuba täitis pisikese magaja unemagus rahu. Piilusin uksepilust ja neid seal nähes, sööstis korraga silme ette pilt. Pilt viimast korda märkmikust andmeid üle kontrollivast politseinikust, kes kohe uksele koputab. Esmalt vaikselt siis mitte liiga kärsitult, peale väikest hingamispausi veidi tugevamini. Ta oletab, aga ei tea, kes ukse avab. Oletab mida aimab, nähes trepi kõrval pisikest jalgratast ja esikusse tõstetud jalutusvankrit. Aimab, et ukse avab noor naine, kes just on pannud lapsukese magama. Aimab sedagi, mida noor naine tunneb, kui näeb ukse taga mitte oma armastatud meest, vaid vormis ametnikku, kelle näost on lihtne lugeda iga rida sel kokkumurtud paberil ta käes.