Author Archives: Hannes Võrno LOOD

Kui pööbel häälitseb, kuuldub mistahes keel nagu pargipingi kõrvale murule visatud pizzakarp, milles noorte näritud kuiva taigna servad, nagu maadleja peast lõigatud kõrvad, kurvalt konutavad. Küsimusele “kuidas palun” kui nende jutust midagi aru ei saa, ei parane mitte diktsioon, vaid keeratakse läminale volüümi juurde. Mitte et ma ei saa aru, vaid ma ei kuule hästi,Continue reading “KAPLINSKI”

Astusin poolpimedasse ruumi, mille seinad, lagi ja põrand olid mustades toonides. Hõõglampide kollakad valguslaigud kõledal metallpõrandal, valgustasid heledamate punktidena rauast välja lõigatud trükitähti. Kui silmad pimedusega harjusid, sai iga siseneja aimu, et sepistekstid metallpõrandal on surmalaagrite nimed. Otse mu jalge ees maas morbiidses valgusvihus, lugesin KLOOGA – ESTONIA… sealt mitte kaugemal kui sammuke, hakkas silmaContinue reading “KAHESAJAS – LÕPULUGU”

Kui söögitoa laual vaasis on astrid, on ta kohal. Ta tuleb just täpselt selle tempoga, nagu neljarealise sõidutee laiuse eedriga kombain, lõikab laiu siile kuldse odra päikesest pleekinud lakka. Järele jääb nudi oras, nagu nekruti peanupp. Kuldses augustivalguses, iga ööga mustemaks muutuval mullal. Mustemaks muutuvad öödki ning tulede süütamine hakkab taas olema osaks õhtustest argirituaalidest.Continue reading “PÄIKSEKUIVATATUD SÕPRUS”

Üks ammune lugu räägib kunstnik Edgar Walterist nii: Populaarselt raamatuillustraatorilt telliti juba teab mitmes töö. Ta oli lihtsalt nii hea, et pole palju oletada, kui palju Edgar Walteril tööd oli. Ma ei hakka varjamagi, et Edgar Walter on minu jaoks tippude tipp, sealt allapoole on mõned väga head joonistajad. Neist veel allapoole mitmed head joonistajadContinue reading “PANE ÕLG ALLA”

Vaatasin eile öösel Saaremaa rannas loojangut. Midagi, mille sarnaseid ootuste poolest on olnud mu elus ennegi. Küll ja küll on tuntud seda pimedamaks minemise tunnet, kui päike näib kukkuvat merre niisuguse hooga, et ootad seda tekkivat hiigellainet, mis tekkima peab, nagu midagi iseenesest mõistetavat. Eile õhtul ütlesin, et ma enam ei kirjuta neid oma mõtteidContinue reading “TEADUSNÕUKOGUDELIIT”

Kui sa ükskord Palmse mõisa peaksid sattuma, siis tee seal väike ringkäik. Mõisas on väga asjakohaselt ja museaalselt loodud õhtustikuline vaade tagasi minevikku ning väga toredad inimesed, kes ammulisui uudistajatele helde hoolivusega huvitavalt heietavad. Seal mõisas on üks tuba ja selle laes ripub Meissen-i portselanist laelühter. Neo-rokokoolik keraamiline askees kaheksateistkümnendast sajandis. Mu väike Vincent onContinue reading “MESSAGE di VINCENZO”

Olemise kergust otsima harjunud ei jää mitte kunagi seisma. Neis liigub puudutusel saadud jõud nagu kõik üldse olemas olev, millele on alguspunktis võnge tunda antud. Kui see on leitud ja märgatud, reastab see ammulisuised märkajad uuele sagedusele, ülejäänud aga alustavad järjekorda täiesti alguses uuesti. Olemise kergust otsima. Olemise kegusest on saanud kaup Miski, mille omandamiselContinue reading “REPSI JURA”