Selgelt on meeles see hommik, aastast 1977. Päev paar enne seda, oli klassijuhataja kogu klassi ees öelnud, et meist saavad oktoobrilapsed.

Ootasime seda hetke. Ei, mitte sugugi “kes kuidas”. Kõik ootasid ja tegid seda õhinaga. Esiotsa ei tähendanud see valdava osa jaoks isegi midagi rohkemat, kui viisnurkne rubiinpunane täheke, mille ühel poolel oli pisike haaknõel rinda kinnitamiseks, teisel pool tähekese keskel aga, kuldselt valtsitud Vladimir Ilitš Lenin oktoobrilapsena. Oktoobrilapsepõlvest ma ausalt öelda midagi erilist ei mäleta. Põhiline aur läks sellele, et õppisime mõned lastelaulud, kus oli juttu sõprusest ja mis olid ülesehituselt staatilised ringmängulaulud. See tähendab, et vahepeal pidi paaris kohas plaksu lööma või pai tegema ja muu selline kehaline pool.

Hästi on meeles ka see päev, aastast 1979. Olin kümneaastane. Paar päeva enne seda, oli klassijuhataja kogu klassi ees öelnud, et meist saavad pioneerid. Ootasime seda päeva tegelikult kogu oktoobrilapse-põlve. Pioneeriks saamine tundus üliäge, sest pioneeridel oli pioneerimärk. Hoopis erinev oktoobrilapse rinnamärgist. Seegi oli rubiinpunane täheke Lenini näoga, aga sel olid lisaks rubiinpunased leegid, mis teravikuna üles suundusid. Kaelarätt oli aga sellest veelgi silmapaistvam. See oli lipupunane kolmnurkne rätt, mis seoti kaela õige sõlmega ning mida kanti nii tavalise sinise koolivormi pluusiga kui valge piduliku koolivormi pluusiga. Ihaldusväärseks, tegi pioneeriks saamise seegi, et pioneeridel olid vilenöörid. Nende kandjad olid teistest pioneeridest silmapaistvamad ning silmapaistvus saavutati tublidusega ükskõik milles. Arusaadavalt pidi olema ka “käsi sees” ehk keegi kooli malevanõukogus vähemalt, et sellest üldse unistada. Pioneeripõlv oli juba täiesti teisest materjalist, võrreldes oktoobrilapsepõlvega. Olid koondused ja nendeks valmistumine, mis päästsid tundidest ja kontrolltöödest, kui oli õppimata. Suviti käidi pioneerilaagris, kus päeval toimus kõik organisatoorne ja öösiti kõik kontrollimatu. Nagu öeldud, oli pioneeripõlv iga noore karjeristi jaoks, esimene kokkupuude hüvede ja eriõigustega. Rääkimata lõbust, mida pakkus sismine teadmine, et see kõik oli vaid farsslik fassaad.

Hästi on meeles see õhtu aastast 1987. Olin Tartu Kunstikooli poiss. Endine oktoobrilaps ja kunagine pioneer, kellele nüüd tehti ettepanek – astu komsomoliks. Olin sellele põgusalt mõeldes oma sisemas juba ammu “EI” öelnud ning ootasin seepärast seda ajahetke huviga. “Ma ei saa”, vaatasin ma kooli komsomolisekretärile ausat pilku manades otse silma. “Miks?” oli tema vaat et appihüüdena kõlav küsimus. “Vaata, Pille”, alustasin ma oma lugu. “Mul ei ole õppeedukusega kõik korras. Ma ei tunne ennast komsomoli väärilisena. Seepärast ma olengi otsustanud, et kõigepealt saan matemaatika ja füüsika ning keemia semestrihindeks vähemalt neljad… ja siis ehk alles kõlban. Ilma häbi ja kõverate kolmedeta, olen ma moraalselt valmis”. Nii komsomolisekretär Pille ka peast polnud, et me kumbki poleks hoomanud õhus hõljuvat kerget pullisita hõngu. Ta pakkus lausa, et võibolla avansiks? Selle peale vastasin, et kui me hinnetest räägime või…siis rõõmuga…aga Pille pidas silmas siiski seda, et astun komsomoli ja asun kohe hindeid parandama.

Komsomoli, nagu olin otsustanud juba pioneerina, ma ei astunudki. Sain oma doosid roosat marksismi-leninismi juba algkoolis kätte.

Suurepäraselt on meeles ka see, ennelõuna aastast 2001. Olin jõudnud metsast jahilt tagasi koju ning hooldasin elutoa suurel laual hooldustekil oma head saksa vintpüssi. Ilm oli olnud märg ja tatine ning kõik mis metsas seljas ja kaasas, oli vettinud ja porine. Helises telefon ning kamraad jahiseltsist hakkas rääkima ühest mõttest, mis mulle võiks huvi pakkuda. Mõte seisnes selles, et Eestimaa ja rahvas tuleks päästa endiste marksistide-leninistide ning sovjettide ja muude randperede käest. Ütlesin naljatades, et ma olin lapsena oktoobrilaps ja ka pioneer… Teisel pool toru kostus lõbus naer.

Kui ütlesin, et komsomoli ma ei astunud kunagi, kostus sealtpoolt – no näed!

Ma ei näinud tegelikult midagi peale läbi nähtava plaani, kasutada minu tuntud nägu ja nime, loodava partei populariseerimiseks rahva seas. Olin siis mõned hooajad telemammuti “Kes tahab saada milojonäriks” saatejuhina, üle-eestiliselt väga tuntud mees. Niisuguseid vajas siis ja vajab tänagi iga viimne partei, et nad siis peale valimisi mõneks ajaks riiulisse ootama pista. Koos kõigi üllate aadete ning libedate lubadustega.

Kui olime peale mu mõtlemiseks võetud aja täistiksumist, tingimused kokku leppinud, lõime käed. See oli hea diil mõlemale poolele, sest ResPublica oli komeedina parlamendi suurim fraktsioon ning võttiski punaparunitelt näiliselt nende laiaks magatud võimu.

Edasi ei läinud asjad enam päris nii nagu lubati ja “võitlus marksistide-leninistide ja endiste sovjettidega” haihtus õhust nagu puuks avatud ustega trammist. Äsjased “Uue Korra” loojad, tegid oma inimlikest nõrkustest, ahnusest ja vahel ka lihtsalt lollusest, pea kõiki asju täpselt samaoodi edasi nagu kogu okupatsiooni ajal kõik need endised kommunistid.

See ongi see, mis inimesega poliitikasse astudes juhtub. Kuna ta enam millegi ega kellegi ees sisuliselt ega isiklikult ei vastuta, kooruvad võimule ligemale saades, välja kõik tema inimlikud nõrkused. Need on meil kõigil. Meie, ülejäänud peame oma tegelikku palet lihtsalt hoolega peidus hoidma, poliitikutel pole seda vaja. Mida kauem on inimene poliitikas, seda läbipaistvamaks muutub tema motiiv, tegelikud väärtused ning riigimehelikkus.

Mis see kõik tänasesse puutub?

Vägagi puutub. Sest täpselt saranse narratiiviga haagib täna kogu maailmas, terves inimühiskonnas ning enesest mõistetavalt Eestiski toimuv.

Mäletad ju küll neid esimesi oktoobrilapse õhinaga maailmapäästjaid, kes kogu ilmale oma vakstineerimist kuulutasid. Ei läinud palju aega, kui tähekesest revääril jäi väheks ning pioneerimärgist ja kaelarätist, ehk teisest doosist sai õukondlik staatuse sümbol. Niisama pioneeriks astuda, ilma oktoobrilaps olemata, saab ka. Selleks on ühe ravimitootja kraam, aga ülejäänud pioneeride silmis see siiski täit austust ei vääri. Vilenööri neil loota ei maksa. Võivad käia suurtel pioneeride koondustel, aga keskkomitee aktivistidele mõeldud puhkelaagritesse neile tuusikuid ei anta. Põhjus väga lihtne – kui sa ei ole olnud tubli pioneer, ei saa sa astuda kommunistliku noorsooühingu ridadesse. Punalipulise ruubinmärgi kandmisest revääril hoopis suuremad privileegid, mida jagub vaid tõsistele komsomolidele on teisiti mõtleja jaoks kättesaamatu nagu kuu taevas. Rääkimata absoluutsest tipust, kus lösutavad nuumatud nomenklatuuri kuuluvad tippkommunistid.

Et parteitööd aina tõsisema ja suurt vaeva nõudvamana kujutati, tõusis seal sektoris loomulikult kiiremini ka tasakaalupanus tehtu eest. Hüvedest, privileegidest ning õigusest olla hoolitsetute poolt ülalpeetav, sai esmalt sadade, siis aga juba tuhandete suurim elu-unistus. Et impressioon nahhaalide inimlikkusest veenaks, maksti toona ja makstakse täna, marksistlik-leninlikule eetikale tuginedes eripensione, ametihüvitisi ja muid surnud lehma toetusi edasi. Kui vana kommunist sureb, ei tõsteta isegi tema sohilast tänavale, sest see tekitaks majaühistusse kuuluvas ülejäänud aadlis asjatut hämmingut.

Mida teha ülejäänutega? Nendega, kellele ei meeldi olla oktoobrilaps, pioneer, komsomol ega kommunist? Kui neid palju ei ole, siis saadame lihtsalt persse ja lintšime aegajalt enda lõbustamiseks. Kui neid on rohkem, tuleb mõelda, kuidas nad siiski neutraliseerida ning mingite hüvehoobadega kui mitte mõttekaaslasteks, siis vähemalt vaikijateks värvata. Kui neid on peaagu pooled kaaskodanikud? Siis ilmselt on vaja nuputada mingid sunnimehanismid, karistused ja vahendid, millega saavutada kaks ühes. Marksistide habras rõõm jääda karistuseta ning tagurlaste permanentne depressioon.

Kuni seegi kõik enam jälle ei tööta…

Ükskord tuleb see kõik niikuinii välja. Ütles ahjupalavusest leekivate palgetega pagaripoiss, kui valas kõvad, mustaks kärssanud koorikuga, kerkimata jäänud kuklid, kuumalt plaadilt korvi. Kõik ei saa lõpmatuseni untsu minna isegi lauslollakal. Kes üldse oleksid need, keda peaks niimoodi nimetama? Nii veider kui see ei tundu, jääb tegelikult igaüks jänni. Pole sugugi lihtne olla täiesti objektiivne ning öelda – see inimene on lollakas. Sedalaadi hinnagutes on absoluudiks alati hinnangu andja subjektiivne suhe inimesse, kallutatuna mingist kogemusest, oletusest või kahtlusest.

Nõnda kui pagaripoiss, kellest saab ükskord tõsine ja auväärne valge põlle mees, saab meist igaüks kellekski. Kellekski, keda me ise teame nii kõheldes kui kindlalt veendunud olles, suutvat saata korda imesid. Iga inimene on suuteline looma imet!

Ma suudan käia. Kõndida niikuinii, aga just käia… Neis paigus mis on olnud ja neis mis tulemas. Seal kuhu enam kunagi puht füüsiliselt ei saa sattudagi ning seal, kus pole veel seda kohtagi ootamas. Need käimised ei ole ajas tagasi minekud ega hulkumised tulevikus, vaid pildid. Pildid valguse, varju- ja vahetoonidega. Kaadrid kõigi nende silme läbi, kes meid vaikides saadavad ning kaugel ees ootavad. Nad tulevad nagu hallides palitutes inimesed, suured presspapist sumadanid ja sakvojaažid veninud käte otsas. Peatuvad ja tõmbavad hinge ning harutavad oma põuest välja rätti keeratud mälestused. Olen näinud sadu selliseid pilte. Need pole mulle enamasti mitte midagi jutustanud. Külmad pikad varjud tundmatutel maastikel nagu suitsuklaasiga vaadatud hõõguvad keeviseniidid mustruskel metallil. Seevastu teised pildid on täis õhku ja soojust. Neis on eluvaim ja rahu. Täpselt samasugused pildid käivad ka tulevikust end näitamas. Inimesi kohtab neil piltidel harva. Kõik oleks justkui “linna läinud” ja kogu elamise sinnapaika jätnud. Merd, laevu, randa, rannakive, kalurihütte. Kõike näen. Niisamuti põlde, niite, kauguses hollendavaid metsatriipe ning põllukuldsesse maastikku puhkama heitnud rehehooneid. Hõbedaselt haljaste laastukatustega nagu tulekuivad peerud kesk põletavat suvekuuma. Seal kõrval hoopis teine pilt. Paks lumekoor nagu suur valge suletekk, tõmmatud üle maa. Selle teki all on siiski soe, sest kusagilt sest tekis olevast väiksest august vaatab välja kivist korstnasuu ning laseb peene nirena kuusevaigust vingu mustavasse taevasse.

Meid kutsuti kokkulepitud ajal stuudiosse. Andsime allkirjad, et vaikime järgmised sada aastat. Teisisõnu, võeti meilt kõigilt vanne, et me ei räägi sellest iial mitte kellelegi. Kuna ma ei ole vandunud, et ma seda kirja ei pane, siis jätkan.

Me andsime igaüks allkirja ja saime selle vastu sealsamas laua taga paberist paki. Arvan, et need pakid ei olnud võrdsed, aga ausaltöeldes polnud sel mingit tähtsust. Saime kõik aru, et osaleme mingis globaalses ja olulise tähendusega sündmuses. Seda ta ju õigupoolest oligi, arvestades olukorra absurdsust, kus terved riigid olid ühekorraga üksikutele perekondadele niipalju võlgu kui maailmas on raha. Aafrika riikide võlad olid ühekorraga põhiteema kogu maailma jaoks. Kuidas niisugused võlad tekivad, teab isegi algklasside laps. Sa laenad kellelegi räige intressiga seda, mida sul tegelikult endal ei ole ning saad laenuorjalt selle pealt liigkasu. Aafrikaga oli just täpselt nii läinud. Riikide kontodele ilmusid numbrid, mis näitasid, kui palju nad said. Neile summadele lisati kõikvõimalike finantsvahendajate marginaalid ja intressid niing perspektiiv, kus see kõik tuleb ära klaarida alles parikümne aasta pärast, rahustas maha kõik neegripealikud. Kui see aeg kätte tiksus, olid numbrid riikide kontodel suurenenud ning kõigi ees pikutas käed kukla all ülbe miinusmärk.

Ühesõnaga – teie teete pool tundi oma etteaste ära. Seda vaatab ligikaudu kolm miljardit inimest üle kogu maailma. Etteaste ajal on avatud telefoniliinid ning inimesed saavad helistades annetada. Ükskõik kus maailma riigis? Küsis meie bassimees ja pesamuna. Jah, vastas Bob ning ütles – selleks on kõik tehnika loodud. Kui “otse” see otseülekanne on? küsisin ma kogemusele tuginedes skeptiliselt. Nii otse, kui otse saab olla, vastas Bob. Teete playback-i pealt. See tähendab…? Küsis Brian. See tähendab, et me ei riski ja kontsert tuleb lindilt. Olin vait. Lõpuks küsisin Bob-ilt vaikselt, et ta selgitaks. Kuidas need Aafrika riikide võlad makstud saab, kui inimestel pole olemaski sellist raha…terves maailmas…?

See on AKT ja selle nimeks on Live Aid. Selle eesmärk ei ole Aafrika riikide võlgade kustutamine, sest need võlad on maavarade ja verega viimse pennini kinni makstud. See on globaalse ahnuse pühakoja uue tornikiivri hind. Ahnete särajanu ja mõõdutundetu ülbuse apotheoos. Nad ütlevad, et annavad sulle raha et sa saaksid teha tööd ning teenida raha, et see neile tagasi anda. Sa teed tööd, kaevad maapõuest maavarad ja annad need ära, et saaks võlad tasutud. Ostad siis neist samadest maavaradest tehtu kordades kallimalt tagasi, kasutades selleks laenatud raha ning jäädes iga liigutusega aina rohkem võlgu.

Seega ei kustu kellegi võlad? Ei. Muidugi mitte

Miks seda tsirkust siis vaja on?

Et näidata maailmale, kui hea on tänane finantssüsteem ning kui hästi ta on ohjatud ja hoitud. Mõelda – sa ütled suuremeelselt “heakene küll”, kui võlgnik ise ei saa makstud, siis minu jaoks sobib mistahes tehing. Asi pole ju meie rahas, vaid nende võlas! Kui saaks terve planeedi kuidagi niimoodi toimima, et keegi ei ole kellelegi võlgu, kas poleks see suisa jumalik? Inimesed võiksid võlakohustuse vabalt elada!

Laval ei räägi teie muud kui tervitate publikut ja esitate oma lood. Selge?

Õhtul nägin Bonot ja teisi U2-e kutte. Bono oli pettuunud. Kõik olid pettunud.

Ta on imeilus. Sellega ongi kõik kokkuvõtlikult öeldud. Ilus selle sõna tähenduses, absoluutselt igas keeles. See, mis on ükskõik kelle jaoks me Maal ilus – on temas olemas. Üle kõigist ja kõigest. Valitud saavad teda korra elus näha ja sulavad siis ise, koos oma kujutluspildiga nähtust nagu mesilasvaha. Tagasi algaineks. Kuninganna, emand, ema ja jumalanna. Kehastunud kõikidest Kõigevägevam ja selle ebamaine kinnitus uskmatutele, jumaliku olemuse algest – naisest.

Viiv valitutele, mille kestel Teda vaadata võib, kestab seni, kuni vaataja silmad näevad. See on pimestav. Viies ereda nägemuse justkui mingi ukse lävelt tagasi argiellu, mis on esmalt harjumiseks pime. Selles pimeduses me elamegi, vappudes õnnest, et oleme leiutanud tule. Meile on antud valge aeg ja pime aeg. Meie aga oleme loonud pimendavad kardinad ja päevavalguslambid.

Meie, kes me teda näha saame, näeme ühekorraga alistamatut jõudu ning äärmuseni õrna haprust ühte sulaluna. Temasse on kehastunud nähtav ja tajutav sama aegselt. Ei ole pühamat, kelle poole annab me lühike maine aeg õiguse vaid korraks vaadata. Sealsamas on Ta ürgne seksapiil nii raputav, et igaüks on valmis ohverdama kõik. Temast oleme me alguse saanud ja vagade ammede kuju võtnud naised on meid oma rindade all kandnud, sünnitanud ning imetades toitnud.

Me pärisosa on rõõm elada. Nendena, kelleks me oleme sündinud. Meie seas ei ole teistest paremaid ega viletsamaid, sest me oleme täpselt sama liik. Me ei jää ellu ammedeks olevate emade rinnapiimata, nõnda nagu me ei sünni siia ilma Tema elusa munarakuta. Sellest me kõik alguse saamegi ja sinna algusse ei ole meist kellegi mitte iialgi tagasiteed.

Kui Ta meid kutsub, on see niisama suur au, nagu see kui ta meid ära saadab. Iga Temalt meile osutatud viiv on pühitsetum kõigist ja kõigest muust. Vähemat kui oma elu, pole meil võimalik tema eest anda, sest see on Tema antud. Ta võtab selle siis kui leiab, et sellega on midagi etemat peale hakata ning meile osaks saav loobumine on seega üllaim mida tänutäheks võime teha. Me saame Temalt elu, kasutame seda kuis oskame ning anname siis tagasi. Tal on lõppematu varu. Seal pole kohta kellegi hirmul, saada teise vana ja kasutatud elu. Kuigi arvame olevat väärt täiesti uut ning usume end eelmises elus olevat olnud just see, kelleks me alles järgmises sündida loodame. Elu ei ole heaolu ja võimu update mingite varasemate või tulevate elude teenete eest. Kõik kasutatud elud hingab ta endasse ning annab siis läbi iseenese uusi luues, esmaseks algjõuks igale uuele munarakule. Uskudes, et meie oleme kõrgemal kui ükskõik kes ning lootes et jääme alatiseks liigisiseselt ümber sündima, on vulgaarselt vale.

Ta tõuseb kord oma troonilt. Tõuseb, võtab oma lähima saatjaskonna ning läheb, et anda troonisaal ja uus õukond järgmise valitsejanna armu alla. Justnimelt armu alla, sest arm ongi võim ja mitte iialgi vastupidi. Võim ei ole kunagi arm ega saa selleks, kuna see on vaid tema alamatest kõige alatuma mikroskoopilise käputäie küündimatu ja wannabistlik snobism. Sellest ei sünni midagi peale hädade ja haige vaimupimeduse. Petta liigi siseselt ise ennast ja kõiki teisi ning lubada, et valime (demokraatlikult) uue ja parema kuninganna me endi seast, on surnud õukonna tunnus. Kuninganna ehk Jumalanna-Ema loob uut elu. Iseakanu, valitagu selleks ükskõik kes, seda lihtsalt ei suuda.

Me seisame valiku ees. Valiku ees täita oma kohustust olla see, kelleks meid liigina loodud on või laguneda iseennast hävitavaks hullunud massiks, kes saab otsa nagu kõik, mille aeg saab läbi. Igavesti kestmise võti on koosloomine, mitte võitlus, milles meie enese mürk meid halvab. Me sees on seesama mürk mis me vaenlasegi sees. Meie omavahelises võitluses võitjaks tulija, jääb üksinda ja sureb. Otsustavad võitjad, et võitluse lõppedes, kui kõik vaenlased on võidetud, hakkame koos looma, selgub tõde. Nad ei suuda võitlust lõpetada, sest see, kellega ollakse täna samal poolel, saab kohe kui endisi vaenlasi pole, järgmisteks vaenlasteks. Kokkuvõttes on see spiraalina keerlev häving, millesse Tema annab elu, sest ta on Looja. Looja, mitte hävitaja. Talle oleks see vaid pelk otsus ning kõik lõppeks hetkega ja silmapilgust.

Sa kuuled täna kaeblejaid hüüdmas, et ses suures segaduses ja teineteisega sõdimises, kaovad seni olnud tähendused. Üks laul on saanud teise tähenduse ja selle laulu loojat tahab olematus oma mõttetuses tühistada. Kõik selle pärast, et koos loomise asemel oleme otsustanud omavahel võidelda. Sel korral hävinguni, sest välja lausumistes ei ole jäetud enam seljatagust kuhu sammugi tagasi astuda. On justkui otsustatud, et siit enam välja ei tulda. Nagu viimset kohtupäeva ootaks ja teeks selle juures nägu, et nii kohtunik kui timukas on tuttavad. Ei ole nad sinu poolt.

Mitte keegi su klakööridest ei ole sinu poolt ja nii mõlemal pool kuristikku.

Kentsakas, et keegi ei kaeba selle üle, et ka vikerkaare tähendus on tänaseks väga muutunud. Seitsmest spektrivärvist on saanud sümbol, mis seisneb kepi otsa kinnitatud lipus. Lipus mida kantakse kolonnides ja lehvitatakse bulvaritel, et avalikult ja avameelselt nõuda õigust elada, vaatamata mistahes suundumusele.

Kui ei suudeta valida kokku hoidmist, võiks olla vähemalt taibukas! Inimliigil see ilmselt ei õnnestugi. Seega, praegu läbiviidav katse – liigi püsimajäämine versus enesehävitus on ette nurjunud. Küsi mesinikult. Kuidas meelinnud tegutsevad, kui suur häda neid tabab? Nad tegutsevad koos. Nii nagu neile elu andnud Kuninganna määrab. See, kelle kaelas ripuvad eelmise paablisegaduse trofeena, tuhmunud helmed ei ole valitseja. Ta pole keegi! Lihtsalt üks liigikaaslane, kellel ei ole õigust sinu eest midagi otsustada, sest ka tema eest otsustab Kuninganna – Elu andja.

Kui laagri timukad kohtus sõna said, olid neist igaühe esimesed sõnad: “Mina olin kõigest käsutäitja”.

Kui timukaile käske ja korraldusi andnud eksperdid ning spetsialistid süüpinki saabusid, polnud neilgi midagi eelnenule lisada. Samad pähe õpitud sõnad – meie tegime nagu kästi.

Nõnda, niite mööda “musta ämmani” jõudes, astus õigust mõistva kohtu ette lõpuks ka grupp selle sajandi põhiroimareid. Jutt ikka sama. Sellest, et käsud tulid hoopis väljast ning meie olime vaid käsu täitjad. Süsteemi seestpoolt õõnestajad. Kõik oli ajaloost tuttav ning nähtud ja kuuldud. Süüdlased mõisteti süüdi ja kohtuotsus viidi täide. Paradoksaalsel kombel muide süstiga…

Midagi sellist ei kordu enam iial, ütles lõhki rebitud hingega rahvas edasi minna soovides üksteisele.

Siis viis nad aegamööda saabunud vanadus ja seegi generatsioon sai järeltulijatele nukraks mälestuseks. Läks inimpõlv ja jälle hakkasid ahnusest ja võimujanust hullunute peades liikuma mõtted sellest, kuidas maad mis muutusi vajab, paremini hoida, sest nad armastavad seda maad ja maa peaks olema roheline ning plats puhas ja rohkem põhjamaa poole ning kõik see muu.

Kuni seda möga võttis tõsiselt veel vaid pool rahavast ning tuli järkjärgult uuesti appi võtta meetmeid ning rakendada aina karmimaid piirangud. Kusagilt mujalt hakkas jälle tulema käske ning “süsteemi seestpoolt õõnestajad” võtsid nomenklatuuri absoluutses tipus kohad sisse. Väetimad, kes vaid keeleotsaga pealike tagapalgeteni ulatasid, hakkasid õhinaga täidesaatvaks võimuks.

Sinna, kuhu kunagi ajaloos väideti rajatavat tulevikuraudtee, olid jäänud vaid sügavad, mustendavad lahvandused. Maaema varandus oli laiali tassitud. Sellest üksikutele osaks saanud odavast asjaderikkusest oli saanud ajalootolm.

Ja siis küsiski Jumal: “Mida ma sellistega teen?”

Rahvas, kellel on lugu. Maa millel on nägu.

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Viimati naersime koos kalli naisega nii, et hing oli rinnus sõlmes ja rõõmsad pisarad voolasid silmist. See oli nii joovastav ja mõnus, et peale seda oleme mitmel järgmiselgi õhtul igatsenud lihtsalt naerda. Naerda südamest ja tunda vaimustust huumorist ning selle ääretutest variatsioonidest. Kui on midagi, mis meid üksteise külge kindlalt liidab, siis see on meie pöörane huumoritaju.

Et elame ajal, kui naer võib kedagi häirivalt segada või suisa endast välja ajada, siis ma parem ei täpsusta, mis meid kahte viimati nii metsikult naerma ajas. See tuli seest poolt. Absurdi tunnetuse habemenoa teral, paljasjalgselt tantsiskledes. Ühel pool selge arusaamine sellest, miks see kõik nii kuradima pööraselt naerma ajab. Teisel selgusetu kaos sellest, mis minuga hetkel toimub, et see kogu keha läbiva energeetilise laenguna tunduv just nii kaasa krabab.

Mõtlen aegajalt mõne inimese peale. Viivuks. Lihtsalt küsin endalt – huvitav, mis sellele inimesele päriselt nalja teeb? Mis teda tõeliselt naerma paneb. Kerguse ja ennastunustava lusti ning pidurdamatu tulvana? Tegelikult ma muidugi tunnistan, et ma hetk tagasi natuke luiskasin. Ma ei mõtle tegelikult inimestele, kellel ma kogemuste või oletuste põhjal julgen kindlalt öelda – tal huumorimeel lihtsalt puudub. Selle asemel on mingi astla sarnane alakehaosa, mis on ühendatud otse sapipõiega ning mis töötab nagu kusepidamatuse all kannataja till. Vaevast vabanemise võlust ning kusesirina kergendavast kõlast kõrvuni kaarduvate kriipsus suude grimass.

Neid humoriste on palju. Nagu songarmaale vedelema jäetud kartuleid peale lohakat kombainiga noppimist. Hunt nendega. Kui sitasoe hingeõhk iiveldama ei aja, kuulad omi mõtteid mõeldes selle mögina lõpuni ning isegi äärmise häda märgiks ei hakka selle pongestuse peale muigama. Kohutav on aga see, et neist loendamatult rohkem rähkleb täna sompus taeva all neid kõlupäid, kes eelpool kirjeldatud koomuskimeeste karvade ja küünteta eesnahkseid nalju, joviaalse rõõmuga ennastunustavalt jumaldavad.

Ma ei haletse sante. Pole iial kedagi haletsenud, kes kõigiti kõlbulikud inimesed, aga saatuselt saadud puudega läbi elu kulgevad. Nende seas on mul sõpru, keda armastan ning see on aus ja ehe. Neist aga, kellel huumorimeel puudub, on mul siiralt hale. Kohe täitsa siiralt muide. Pole kurvemat saatust, kui sitt fantaasia ja haleolematu huumoritaju, sest selle õnnetuse puhul lohutab üksnes teadmine, et ta ise seda ei tea.

Esitan seepärast täiesti siiralt ja tõsimeeli väljakutse peaminister Kaja Kallasele

Kaja, anna mulle 30 päeva aega.

Selle ajaga ma tõestan, et sajad inimesed, kes täna tuliselt eitavad, vaidlevad ja võitlevad, rahunevad ning astuvad sealpool kallast sillale mis toob üle kuristiku tagasi oma armastatud koju. Heasse Eestisse, kus on soov elada ning rõõmsat tulevikku luua.

Need sinu tänased õukonnaklounid kes karkudel kooserdades kärtsuga peeru lasevad ning näpu taeva poole tõstes ütlevad – lamemaalased vist…või vaktsiinivastased jne.

Igal juhul – ei aja nad kedagi naerma peale nende endi ja ülejäänud ümisejate, kelle heaolu, õnn ja huumor seisnevadki üksnes selles, kui kedagi teist kiusatakse või mõnitatakse.

Usu…veel ei ole lootusetult hilja, aga see aeg tiksub kiiremini kui sa oletad.

Sellest väljakutsest ei kaota keegi, võidab aga terve Eesti! Millal iganes see Sinuni jõuab – ütle vaid ja paneme kellad käima. See on dialoog…sinu otsus.

See oli umbes kella viie paiku hommikul. Nägin maja ümbruse kõrgeid kuuski latvadega lehvitamas, nagu saadetaks teele kedagi tähtsat. Tormihoiatus anti juba eile. Ehk isegi varem. Ma räägin kuulduste jõudmisest läbi sõprade, et on tulemas korralik torm. Umbes kella viie paiku, käis üle kogu mustendava taevakummi heleroheline sähvatus. Ma olen elus näinud nii välgu kui suurtukiväe valgust. See toon erines kõigist varem nähtutest. Täna hommikul sähvatas taevas sekundiks heleroheliseks, nagu viiv virmaliste tantsust või suure staadioni valgustus, mis süttib täissärasse enne tähtsat mängu. Ootasin mis edasi. Kõuemürinat ei tulnud. Välk see ei olnud. Jäin asemele ja vaatasin läbi pritsmetipulise aknaklaasi pimedasse oktoobrisse ning jäin midagi ootama.

Sealt hakkasid tulema Sinu teated. Häbi tunnistada, et tundsin ennast nagu kadett, kes on akadeemia lõpuballil oma saatjanna pärlikee katki teinud ning püüab laiali lendavaid ja põrandal põrkuvaid ümmargusi kivikesi õhust kinni püüda. Inimvõimetel on piirid, isegi seal, kus antakse võtta mis võtta annab.

See on teile meeldetuletuseks, ütles Ta selgesti.

Tuletagu see kõik mis praegu oli on ja tuleb, meelde seda mida on aeg juba maitsta andnud. Enam ei ole mitte kuhugi peita ei valu, silmi ega südame kurbust. Nõnda samuti kui jääb nähtavale ja pole enam võimalik peita oma ükskõiksust ega teeseldud kaastunnet. Te ei saa enam seda mängu jätkata, mis nagu aastateks ekraanile kuhtuma jäänud seriaal, sinises kirikus pöörlema on jäänud. Teil on igaühel oma vankumatu tõde ja lugu sellest, mis teie arvates juhtus parvlaev Estoniaga. Niisamuti nagu on täpselt just teile teada, veel täna elus olevad hinged ja nende keeruline saatus. Otsige oma lambukesi lubjapõletajate linnast. Seal on sadam ja raudtee. Keskväljakul barokse tornikiivriga kirik, mille kellatornil on kolm aega näitavat kella. Teekond sinna algas põhjamaal paikneva konsulaadi kaudu. Edasi elamise rahu, koos uue identiteediga, manustati provintsisaare hospidali suletud surnukuuris. Dokumendid anti peale pikka teekonda salastatud logistikaga sihtkohas. Nad ei otsi omakseid ega tea neist, sest nende sidemed iseenesega, lõigati piltlikult ja sõna otseses mõttes läbi nagu laborirottidel. Nad on Dominikanis, otsige sealt, kui usute et tahate nad üles leida. See taaskohtumine ei anna ühelegi teist mitte midagi tagasi. Niisamuti ei vii see uuesti nägemine kedagi edasi. Te olete seda teinud ning oma käsi te sellest puhtaks ei pese. Keegi teist pole ilma süüta. See on te sisse ehitatud, nagu seemned õuna südames. On ellujäänud ja on need, kes andsid oma elud. Mitte midagi vahepealset ei ole olemas. Ellu jäid need, kes merest päästeti ja need kes ei olnud sel ööl Estonial. Elu andsid need, kes olid laevas või keda päästa ei suudetud. Rohkem kedagi ei ole.

Roheline sähvatus oktoobritormi hommikupimeduses jätkas. Mina kuulasin. Kuulasin, kuidas tuul taob oma trummi nagu teadjamees-šamaan. Tundsin, et teda ei huvita, kas ma jõuan kõike jälgida, meelde jätta ja kirja panna. Ekstaatiline raju, millega ehe energia liigutab suuri asju kohalt ning peksab pisemad pilbasteks ja seejärel kaootiliselt laiali. Ta kisendas. Nii selgelt, et ma kuulsin ta sõnu nagu kellegi häält. Teie laev on jälle metsikus kreenis! Ta on külili pekstud ja hulbib abitult, suutmata end kiiluvette tagasi saada. Te viibite taas kesk karjeid ja hädakisa ning abita jäänute allavandumise valu. Teist üliüksikud püüavad anda maksimumi, et nagu ema-last kedagigi aidata. Ülejäänud hoiavad end pingutusest lõhkeda tahtvate soonte piiril, küüntega külmast rauast kinni ning neavad. Neavad et nemad ja mitte ükskõik kes teine. Deja Vu… Tundub isegi kergendusena, kui keegi ülevalpool teid, alla andnu, laseb käed lahti ning viib kaasa. Kõik alla jääjad keda nagu langev vasar kesk lahingut pähe tabab. Te olete rahvana jälle samas kohas ja igaüks seisab jälle üksnes enese ellujäämise eest. Miski poleks enam õilis, kui tunnistusi jagaks langejad. Selle pärast saavadki rääkida need, kelle loost saab ajateljel asi – ka kaotusest. Ellujääjad kaotasid end igaveseks ära ja jätsid sinna hirmsasse öösse. Alustasid ärgates uutena ning iseennast kõiges olnus kõrvalt nähes. Südamele antud tunnistusi muutes ning saatusest kui sõbrast rääkides.

See varahommikune heleroheline sähvatus on Estonial hukkunud hingede karje. Meie nägime seda ja tundsime, mida teie jälle kogeda igatsete. Ärge soovige ses uues laevahukus ellu jääda, vaid hoidke ära see hukk. Te ei tea, kes teist läbi minu tahte, saavad kogemuse mida nimetate ellujäämiseks ning kellele ma annan uue elu. Mida te täna teineteisele teete või ütlete, ei lähe mulle korda. Ma ei vali teie seast ilukõnelejaid ega heategijaid nagu ma ei vali valetajaid ja kurjategijaid. Ma ei hooli te ühestki selgitusest, kui näen et kuulekad peksavad lojaalseid, sest kui ma seda näen, olete te minu otsuse kätte saanud, läbi lugenud ja omaks võtnud. Teie pole millegi taevaliku täideviijad vaid omakeskis otsustajatest kõige häälekam publik avalikel hukkamistel. Te pole siis enam keegi, sest teid ei ole siis enam olnud, olemas ega tulemas. Ses varahommikuses sähvatuses oli selgesti kuulda ka Urmas Alenderi hääl. Prohvetliku manitsusega säält teiselt poolt vett. Ta ütles sõna sõnalt: “Läksin ja täitsin selle käsu, mis minu loomise hetkel mu soontesse susati. Seal ta eluna voolas, südametuksete survel”.

See pole lauliku saatus vaid sõnumitooja prohvetlik ettekuulutus.

See on KOIT. See on PALVE. Olgu siis laulude, loitsu või saagana, aga Tõnis Mägi ei ole oma sõrme kuradile andnud, sest ta teab mille pärast ta hing muretseb. Alender hüüdis – “Kuulge ometi seda tormi hoiatust. See laev ei jõua kaugele ega tule enam kunagi tagasi” – nõnda nagu täna hüüab Tõnis Mägi PARANDAGE MEELT.

Nelikümmend üheksa ja Üheksakümmend neli. Numbritena 49 ja 94

Siberisse küüditamine ja Estonia põhjalaskmine sündisid inimmõttest. Te endi peades. Kui neile tegudele võhivõõraid peremehi kuulekalt teenides õla alla panite. Ma ei karista teid! Vastupidi – ma armastan ja hindan teid väga. Üksnes seepärast ma annangi valikud mis on mu õnnestunum osa kogu loomingust ja loodust. Valikud teha seda või teist, mitte tõusta või langeda nagu paks üksmeelne mass kõlupäid, kord üles ja siis alla. Mina annan teile mõistuse ja mina võtan teilt selle. Otsustama kippujad, kes teiste üle kohut hakkavad mõitsma, teevad valiku, mis on minu loodud nagu seegi valik, et lasta rahumeeli enda üle kohut mõista.

Ma küsin täna – kelle võitlus see on?

Sa hoiad viimast rammu kokku võttes jääkülmast reelinguservast. Su pea kohal räsib raevukas tormituul ja tühjuses allpool, ootab mustendav põhjatu meri. Ma küsin sinult uuesti – kelle võitlus see on? Mille või kelle nimel? Usud sa suutvat ses olukorras päästa uppuv ESTONIA? Vaevalt. Suudad sa päästa neid, kelle jõud ilmselgelt enne otsa saab kui sinu oma? Sina kes sa uppusid, sest kellegi ennastsalgav elutahe võttis end kokku obaduseks, mille said kui olid juba peaagu pääsemas. Sa ju mäletad ta nägu nagu temagi mäletab sinu oma…igavesti, kõikjal.

Ole nii kallis ja pane ennast režiimile, kus sa leiad ise omal soovil, seitse minutit oma eluajast ning oled minuga mõttega kaasas. Kui see on parasjagu millise iganes põhjuse tõttu keeruline ning sa otsid lihtsalt nagu tuvi, asfaldiga sama värvi toidukõlbulikku ainest, tuiates nokk õieli ja silmad kahel pool pead, lase edasi. Astu hiljem läbi, kui parem hetk ning rohkem aega.

Ahastus

Justnimelt ahastus on selle tundevärvi nimi paletil, mida praegu häbenemata pintslikarvadesse võtan kui sõnadega maalima asun. Ahastuse tekitajaid tuleb muudkui juurde ning toru otsik kust seda peale lastakse, venib surve tõttu aina laiemaks. Äng ja masendus mis tekitavad tunde juba hallatamatust hullusest.

On oktoober aastal 2021 ja toimuvad taaskord valimised.

Tõele au andes, ei ole ju enam suurt vahet tänase Eesti ja omaaegse despoodi Robert Mugabwe aegsel Zimbabwel. Ses mõttes, et riigitüüri juurde on end aastateks positsioneerinud kõige lihtlabasemad hüvedesõltlastest heaolu parasiidid, kellede sõnumid pööblile on kaotanud sellegi hea maitse piirid, mida nõukogude ajal valvas õlleka ümarlaua reeglistik.

Mis asi see on?

Mis asi see on mis ümberringi toimub?

Kuidas on see võimalik, et mitte üksikud indiviidid, piirkonniti elavad inimgrupid või riigiti elavad etnilised kogukonnad vaid in corpore KÕIK on kaotanud aru?

Jah. Sina ka!

Ja mina ka.

Olgu, iseenda jätan sellest võrdlusest välja, mis puutub optimistlikku vastu tuuleiili kusemist, sest olen pigem radikaalne pessimist. Ma lihtsalt ei usu, et väikest Eestit ja kogu ta rahvast, on võimalik veel kannast haarata ning välja sikutada sealt, kuhu ta on pea ees omal jõul üleni sisse roninud.

Sealsamas on täna kogu inimkond ning valdava enamuse rahvaste jaoks pole enam ruumigi, et seal pimedas sooles ennast ringi pöörata ja välja ronida. Need, kes aru saanud, kui sügavale on jõutud, ei saa isegi pepu ees tagurdades välja, sest tagant tuleb uue hooga üha uusi peale.

Nii ongi võimalik, et tee mis sa tahad, pead sa üleval parasiiti, kes on eelmise võimutsükli vältel sulle su oma raha eest elada võimaldanud ning selle eest sinult lausa palka saanud. Täna jälle, viib ta kuluhüvitiste arved raamatupidajale ning laseb sinul maksta kinni kogu selle odava plastmassist sita, kuhu ta oma näo, nime ja järjekorranumbri valimisnimekirjas on trükkinud. Sina käid tööl ja kaardud oma kohustuste all, et see lojus saaks elada sinust paremini mitte selle pärast, et ta saab palka mittemillegi eest, vaid erinevalt sinust ei ole tal isiklikku vastutust millegi ega mitte kellegi ees. Selle kõrges kaares näkku-urineerimise litsentsi nimi on mandaat. See kusjuures ei ole mitte toetus tema korda saadetule, vaid sarnaste karjakäitumine. Mis see selline on?

See on harjumuslaiskus, pealiskaudsus ning ignorantsus erinevuste mitteuskumises. Lihtsustatult öeldes – harjumus, nagu peale potilt tõusmist sinna kiire pilgu viskamine.

Selle käitumise ajendiks ei ole midagi muud kui samastumissoov. Nii pakutaksegi iga nelja aasta tagant väga erinevaid parte. Juba väsinud ja sorakaid ning täiesti verisulis, kes kõik lubavad millessegi olulisse oma mõõtmatu panuse anda. Oluline sünnitatakse võimule saades. Selle läbi, et vaikselt nagu metsaveotraktori vints, kerib kõri kägistav maksude ja hinnapoliitika end su kõri ümber iga päevaga koomale. Sa annad oma osa panusest ühiskonda mitte sinna, kus see võiks sinu või minu südametunnistuse järgi tegelikult minna, vaid lihtsalt ära.

Ma ei oska seda pilti teistmoodi silme ette manada kui kaadriga lastefilmist “Nukitsamees” ja selle “Rahalaulu” episood.

Olav Ehala üks filmimuusika lihvitumaid ja imetletumaid pärle, mida igaüks peast teab, kõrvus kajamas.

Ma olen Kusti ehk Ülari Kirsipuu ning enamiku teiste lastega ses filmis ühevanune. Mind on ikka üks küsimus veidi kummitanud, seoses selle filmiga. Kahjuks ei saanudki talle vastust, sest Helle Karis kes juba Eesti iseseisvumise algusajal õukonna treppidest alla tõugati, ei anna selleks enam sealpoolsusest võimalust. Ikka ja jälle avastad sa, et suhtled inimesega ning arutad temaga maailma häid kui halbu külgi, ega tea kartagi, et ühel hetkel teda enam ei ole. Nõnda elus lähebki.

Niisiis…

Kui need metsakollid leidsid rahapaja, siis iseenesest mõistetavalt läksid nendegi silmad õnnest punni ja meeled möllama, kuid…mida kuradit nad metsas selle rahaga teevad? Kuhu nad sealt lähevad, taskud kulda täis, kuued seljas kasiinosse või? Lihtsalt inimloomusele nii omane loll rõõm rahast, ka sellest millega sittagi peale ei ole hakata, on just see millest räägin.

Said juba aru, kuhu ma oma jutuga tüürin. Just nimelt! Paradoks on milles? Selles, et Nukitsamehe pere metsakollidel oli terve pajatäis kuldmünte, millega peale kõlina saatel mängimise ja omavahel laiali jagamise muud tarka ju teha ei osata. Või söandad sa oma silme ette manada majandustaikuunist Tölpat, kelle hallata on mitte metsakollide pere, vaid kogu maa majanduselu juhtumine? Mõhk? On ta su meelest tegelikult ka pädev peaminister? Kui, siis võibolla tõesti üksnes seepärast, et istub kullapaja serval ja teab, et raha mängib elus põhirolli, raha see on õnn ja armastus. Siit edasi fantaseerides on ilmselge, et vanamoor alla presidendi rolli ei lepi ning tumm ja nähtamatu vanamees ahju peal, kes aegajalt karguga vehib, saabki üksnes selle ees oma kopsaka hüvede paketi.

Mõtlen praegu, et kes on siis Nukitsamees? Äkki see kolme sõna rääkima õppinud poisiklutt ongi Eesti…? Kelle juurde kogemata laanes ringi kolades ära eksinud NATO-Kusti ja EU-Iti sattusid?

Need kaks pandi hirmu ja sunniga otsekohe tööd rabama ning mõistagi viis see põgenemiseni millesse haarati kaasa ka Eesti-Nuki. Ta viidi sinna, kus kedagi ei karistata ja kõigest saab üle headusega ning lauldes. Ta lasi maha raspeldada oma sarved ning küürida end puhtaks igasugusest immuunsusest, asendades selle puhta särgi ja steriilsusega.

Mu loo resümee on lihtne. Nukitsamees viidi paradiisi. Seal on tal võõrasisa ja võõrasema, poolvennad ning poolõed. Steriilsus ning säng suures ühises magamistoas, rivis teistega. Kõik tema ümber hoolivad nii üksteisest kui Nukist ja armastavad teda nagu oma, sest ta ei räägi peale “Nuki-pähh” ja “Nuki-attaa” rohkem midagi ja hea ongi. Küsimus on hoopis varanduses! Kullapajas, mis on peidus paksus laanes, suurte põlispuude all peituvas kollipere metsaonnis.

Viis aastat tagasi rääkisime Hellega, et millest võiks rääkida Nukitsamehe järg – teine osa – “Kümme aastat hiljem”… aga see käib meie ümber, vastas ta. Kas sa ei näe?

Ja tõepoolest. Nii see ongi. Täna – kohalike omakasupüüdlike valimiste päeval 17ndal oktoobril 2021, käibki Nukitsamehe filmi jätkuosa.

Vali meid – meie toome kollide käest kulla ja ehitame selle eest mänguväljakuid. Vali meid – meie võtame maha selle marjulistele eluohtliku padriku ja rajame sinna ilusate inimeste kodud. Metsa sisse, mere äärde, kesklinna lähedale ja tasulise parkimise piirkonda.

Olin ise ka. Neli aastat tagasi Viimsis, kohalike omakasupüüdlike valimiste finalistina poodiumikohal. Õppisin seal, et kulunud kõnekäänd – kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab, kõlaks paremini nii – kui kuidagi ei saa, siis Reformierakond ikka saab. Seepärast ei kandideeri, ei hääleta ega osale enam ses mängufilmis. Metsakollide rahapada on juba ammu laiali tassitud, aga kuna külarahvas veel usub, et see on alles, sest seda legendi lollpeadele ikka ja jälle jutustatakse, arvavad paljud endistviisi, et just nemad teavad, mida kollide kullaga ette võtta, et üksnes ja ainult head teha. Peamine, et saaks kollide kullale käpa peale.

15.oktoober 2021

See kuupäev on vaja meelde jätta! See on viimane vaba reede. Edasi läheb juba niigi hullunud loom pöördesse ning juhtuma hakkav võtab sõnad suust ka päris elu näinutel. Ei, see ei ole juba igapäevaseks saanud ja argine hänglemine. See on uue koodiga süütevõtme suskamine lukuauku ning pool pööret päripäeva, mis toob enesega kaasa mäletatavate aegade ennenägematu muutuse. Rohkem kui kolme miljardi inimasuka aeg sel planeedil saab mõne ees ootava aastaga otsa. Need on me lähedaste, tuttavate, sõprade ning pere ringist võetavad hinged. Me ise võime olla väljavalitud ning saada sellele elukogemusele viimasteks füüsilisteks kehadeks. Mulle kallis hing on kunagi vestluses öelnud, et peaksin olema väga hoolas oma manifesteerimistega. Neil, nagu selgub olla meeletu vägi ning energia, et muutuda varem või hiljem jahmatavaks tegelikkuseks ja saada reaalsuseks. Sa ei tea, ega kujuta ette kui palju vaimujõudu ja energiat olen kulutanud, et klaarida osakestki sellest, mille manamisega ükskõik kellele haigettegijatest nende kurjus ja pahasoovlikkus tagasi saata. Miks me seda teeme? Miks soovime ja lausa manifesteerime teistele halba? Äkki seepärast, et oleme just niisama elus ja samal ajal pealtnäha elutu, nagu liiv, millega lapsena rannas või hoovis mängisime?

Õpi palun kiiremas korras leidma ja mõtestama oma enda ehedat tegelikkust! See on praegusel momendil kõige tähtsam. Sinu tegelikkus seisneb su praeguses arengufaasis, kuhu omadega jõudnud oled. Mitte punkt, kus oled, vaid telg, mille ümber pöörled, sest paigalseisu ei ole olemas ei sünni- ega surmahetkes. Kõik. Absoluutselt kõik, käib igavesti seisvat vertikaali-pidi. Algus ei ole üldsegi mitte seal, kust arvad et oskad mingeid märke lugema hakata. Kusagil kaugel, aegade taga ja sinust vasakul. Niisamuti nagu lõpp ei ole kusagil ees ootavate aegade taga. Kaugel ees ja sinust paremal. Horisontaalselt kihistub üksnes elu enese vesi, ükskõik millisel kolmel temale omasel kujul. Nende vertikaalsete etappide vahel, mida võiksime nimetada “kihtideks” on samuti kihid. Meie ei näe alati neid kihte, mida näevad teised. Nii nagu nemdki ei pruugi näha meiega samu kihte. Need ei ole päevad, ega tunnid ega ka minutid. Need ei oma ajalist mõõdet, vaid on terviku erinevad ajastud. Inimkonna pidevas muutumises tekkivad ja kaduvad energiate ajastud. Mingit kauget aega minevikus ega tulevikus ei ole olemas. Nagu ei ole olemas minevikku ja tulevikku ennastki. Sellist, kust arvad ennast ja teisi inimesi tulnud olevat ning tänasesse kohta jõudnud. Me oleme lihtsalt selle ajastu tolmuosakesed, kogu arenguprotsessi süsteemis, mis ühel hetkel saab lihtsalt otsa ja millisesse meil tegelikult iial füüsiliselt sekkuda ei õnnestu. Sellisel moel, nagu oma lihalikkuses ette kujutada suudame. Sel vertikaalselt kujuteldaval teljel on siiski oma alumine ja ülemine poolus. Nii seal kui seal, üleval kui all, puudub aga “ots” kui niisugune. Selle asemel on meile kõige arusaadavamalt öeldes gaaside segupilv. Sa oled harjunud kuulma seda hingeks nimetatavat ja omamoodi midagi hinge-laadset see võib isegi olla, ent tal puudub kõik, millega oleks teda võimalik mõõta. Ta ON ja samas ei saa mitte keegi näha ega mõõta selles mingitki muutust, sest tal ei ole väärtussuurusi millega olemust mõõdistada või määratleda.

Kibeled küsima ma tean. Soovid et näitaksin sulle pilti, mis siis saab, kui see uue koodiga võti selles ajastut muutva masina süütelukus, päripäeva pool pööret teeb.

Kuula siis

Ajastute ots – mitte see gaasiline millest ennist rääkisin, vaid elukogemusena kirjeldatav periood. Tükk, kui soovid. Olenemata sellest, millised on su enda seatud piirid sellele, ehk kui kaugeid esivanemaid sa tead ning kui palju on sul lapsi ja lapselapsi. See kõik lõppeb alati ja annab alguse uuele. Kui on jõutud kogu jõu loovutamiseni VALELE. Mitte midagi ei ole selles halba. Veelvähem on ses paradoksaalsel kombel ainet mida ennast salgavalt muutma asuda, et olemas olev päästa. Piltlikult on see samasugune hetk, kui kõik märgid sedastavad üheselt ja selgelt, et on saabunud surm ning elu tagasi kutsumiseks on küll meeletu soov, ent puudub tagasitee. Elu valib selle tee. Elu ei lahku kehast horisontaalselt, tagasi ammu olnud aegu ja nõnda ei suundu ta ka paremale, ees ootavasse aega, sest see aja teljeks nimetatu ongi see “väike valge vale”. Pole ajuvabamat määratlust kui elupäästmine ja elupäästja. Teisel surra lasta on siis mis? Uudishimulikuna pealt vaadata, kuidas teise keha saab aineks mida nimetame elutuks ehk surnukehaks on siis mis? Mis on see, kui vaatame pealt mängu-surma või mängult elu päästmist kunstis? Näitleja nimi sealt tulebki muuseas. Kui inimene mängib kedagi või midagi, on ta mängija. Kui ta aga sünnib või sureb, olgu siis laval või kinolinal, on ta näitleja. Keedupeeti võib ja saab mängida, sündi ja surma mitte kunagi…mõtle sellele palun korraks

Mingem aga edasi

Uus kood lõpetab VALE ning kõik sellesse uskunud lahkuvad. Ajastu, milles täna oleme, on pärale jõudnud. Kohta, kus enam ei kõhelda ning seisundisse kus enam ei kahelda. Ühed saavad otsa, teised vaatavad seda õõvaga pealt ning see protsess ei kulge eluigadega mõõdetavas aegruumis. Me oleme otsustanud. See, kuidas meile paistab elu ÕIGE pool ning kogeme iga päev kohkumisega, et teiste jaoks on see absoluutne VALE. Meetodeid ja vahendeid enda õiguse tõestamiseks ei valita. Nii on see eelpool kirjeldatud vertikaalsel teljel keerelnud alati. Austatakse elu, luuakse koos ning jõutakse siis ikka ja jälle sinna, kuhu me teiega nüüdseks jõudnud oleme. Meid on liiga palju. Meid kokku ma mõtlen ning põhjus ja probleem on selles, et lisaks meile, kes me olime alguses, on kurat teab kust tekkinud vaata et teist samapalju NEID. Oleme meie ja on nemad ning kes on paha – pole kahtlust…

Kas sa nüüd saad aru, miks keegi “meist” ega samuti keegi “neist” ei vaevu enam kedagi veenma vaid viime sisse piirangud, keelud, ettekirjutused, kontrolli ja lõpuks vägivalla? Üksnes nii saame lahti kõigist neist ja ülevaate kõigist meist. Hirmutamise aeg selles ajastus on läbi ning algab järgmine etapp mille kohta ei tea tegelikult keegi, kes jäävad alles. Kas need kes on end kaitsta soovides läinud kaasa, või need kes pole seda teinud. Ühed surevad ja teised surevad sest niikuinii kõik surevad, vahe on vaid selles, kes hakkavad langema loogu, kelle keha aga kestab.

Vaktsiinidega ei ole sellel kõigel mitte mingit pistmist!

Edasi saavad üksnes need, keda robotid edasi lasevad. Sa istud ankeedi taha, et täita CV asumaks tööle, et toita ennast ja oma pere. Su ees on kastikesed, mis on tähistatud punase tärnikesega ja sa pead need kastid täitma. On küsimus, kas sul…ja tegelikult seesama robot juba eelmisest korrast teab niigi, seega ei saa sa ei valetada ega ka mitte kasti oma andmetega tühjaks jätta. Me näitame oma QR koode üksteise seadmetele, kes otsustavad meie eest kuhu me kuulume ning kes me oleme. Nii meie kui nemad, sest meid kontrollima asunud süsteem on nagu surm. Meil puudub võime sellega muud teha, kui üksnes esile kutsuda. Ennast või teisi ära tappes, läbi eluks olulise hävitamise või ulatusliku kahjustamise. Igal ajastul eksisteerib teatud hulk inimesi meie seast, kes näitleb ülejäänutele oma olematut lähisuhet ja erisidet selle kõrgemal- ja kaugemal asuva “süsteemiga”. Kogu universumi müstika ja valitute valgustatus ning saladuste ja teadmiste saladused ja sügavus on seesama mäng mis leiab aset igal õhtul kui eesriie teatris avaneb. Sa situd ja nikud samamoodi nagu inimkõnts kellest mööda vaatad või käskija keda aupaklikult kummardad. Sa oled samasugune nagu nemad ega erine millegi poolest neist, kelle kohta ütled meie. Kujutle, et sa ei tunne ega tea numbreid. Mitte ühtegi neist. Kuidas saab sind siis veenda millegi ohtlikkuses või ohutuses, kui sind ei saa manipuleerida läbi arvude keele? Kuidas sa ilma numbriteta tead, millal su käsi kullas või perse mullas on? Numbrid tulid kohe, kui oli vaja hakata valetama. Sinnamaani oli inimene oma täiuslikkuses loodud hakkama saama just sellisena nagu ta on. Kogu aeg on kaks inimest omavahel turu kaubeldud saanud. Keelt tundmata niisamuti – sõrmedega. Algas aga ahnus, oli vaja kiiresti välja mõelda sümbolid, millega tähistada valet. Teadmiste kuningaks kutsutav matemaatika sündiski selleks, et mõista kiiremini ja näha läbi kellegi kavalus ja vale.

Me ei sure koroonasse. Mitte keegi meist. Inimest luues lihtsalt ei mõeldud sellele, et paneme inimese sisse “selle” ja kui tuleb koroona, lülitab see ennast välja ning saabub surm. Keeldumine mõtisklemast oma surma üle, öeldakse olevat keeldumine mõtisklemast oma elu üle. Numbrid, olgu need millised tahes, püüavad panna meid kartma saabuvat surma, kui me keeldume elamast nii nagu see kellegi teise poolt tundub olevat ainuõige. Kusagil joob praegu keegi kohvi. Ja veel kusagil joob just nüüdsama keegi teed. Tunni aja pärast on üks neist teise tapnud, pole tähtis kuidas ja miks, mõlema ELU läheb edasi – nii nagu elul on kombeks edasi minna meist sõltumata.