MA LANGEN ESIMESEL SÕJASUVEL

Elu on üksikjuhtum, sündmus kosmoses, mis leiab aset just praegu! Kõik see juhtub. Igal pool. Pole muud aega kui praegu, pole muud kohta kui siin. Siin ja praegu on kõik mis ON.
Nii kirjutab oma raamatus “Conversations with God” Neale Donald Walsch.
Ma isegi ei tee nägu, nagu poleks see võimas kolmikteos enim minu elu mõjutanud lugemine.
Ma soovitan seda tungivalt sullegi!
Need jutuajamised Jumalaga, on hoogsad ja haaravad dialoogid, kus sina lugejana ei ole mitte pealtvaataja vaid suflöör. Sinule saab selle kõige käigus osaks privileeg, öelda kummalegi osatäitjale isegi teksti ette. Nii läbinisti aus ja otsekohene on see kolme raamatusse kirjapandu, et sa ei saa jääda pelgalt osasaajaks. Sinust saab keegi teine.
Julgen siia otsa öelda, et ka sünd ning surm, on üksikjuhtumid, sündmused kosmoses, mis leiavad aset just praegu. Kõik see juhtub. Igal pool…Ometi ei tõuse need kumbki, ei sünd ega surm, kõrgemale kui elu ise omaenese lastega.
Ka sõda on üksikjuhtum. Sündmus kosmoses, mis leiab aset just praegu! Kõik see juhtub. Igal pool…
Sõda on argpükslik põgenemine rahuaja probleemide eest, on öelnud Thomas Mann. Seepärast ei olegi mul hirmu, langeda kohe esimesel sõjasuvel, sest pärast sõda algab uus rahuaeg ning rahuaja probleemid, mis viivad järgmise sõjani. Ma ei tunne hirmu, siiralt. Sest “meie hirm on vaenlaste vapruse allikas” – kui taaskasutada oma lemmikkirjaniku Thomas Manni sõnu. Inimkonna ajalugu on sõdade, mitte kunstiajalugu. Sõjakunst eeldab niisamuti nagu mistahes muu kunst, piiritut annet. Loomisjulgust, hullust ning usku, sest kaevikus ateiste ei ole ning kumbki vaenupool on alati veendunud, et Jumal on just tema poolel. Jumal laseb sõjal puhkeda ja olla, sest Jumal ei piira inimest oma käskude ja keeldudega iial. Tema “maaletoojad” ja müügimehed teevad seda omakasu soovides.
Tema annab inimesele alati ja kõiges võimaluse valida. Kui inimene valib, et ta ei usu Jumalat, on seegi Jumala pakutud valikuvõimalus, mille inimene on valinud. Isegi neegrinaljad on Jumala loodud, nii nagu ka valikuvõimalus neid seltskonnas rääkida, või rääkimata jätta. Siit järeldubki, et kuna inimesel on tema valikuvabadused, on ta ise looja. Looja – suure tähega. Jumal kui soovid.
Õiglane Jumal ei mõista kedagi hukka. Hukka mõistmnine üldse on üks ära solgitud termin. Kui kedagi mõistetakse hukka, tuleb see ka täide viia, või siis hukkamõistev otsus uuesti läbi vaadata ja määrata teine karistus. Kui keegi midagi taunib, on see samuti pigem sündroom kui otsustusprotsessi lõpptulemus. Kuuldub kuidagi nõrgana, kui kusagil käivate tapatalgude kohta öelda – mulle ei meeldi. Palju “krõbedam” või lausa otsusekindlam tahab näida see, kes ütleb – mõistamne sõja hukka või taunime. Ütle sõbrake, kuidas sa sõja hukka mõistad? Kuidas sa oma sõnade eest vastutad ja selle ellu kavatsed viia, kui oled sõja hukka mõistnud? Kuidas sa ta hukkad? Hukka mõista ja taunida saab üksnes inimest. Kui mõistad hukka, poo üles, lase maha, uputa või tapa elektritoolil. Ka taunida saab üksnes inimest. Käitumist ei saa taunida. Taunida saab matsi.
Kahjuks pean ma ütlema, et varsti algabki sõda.
Mõistagi ei ole enam mägede taga aeg, kui eelpool kirjutatud lause eest, võetakse ja mõistetakse mind jälle avalikult “hukka” või “taunitakse”.
Läbi äraproovitud solgitorude tõmmates ning kupja kuulekatel koertel klähvida lastes. Kuulutades, et ma külvan asjatut hirmu ja sõjapaanikat.
Eesti on kaitstud paremini kui iial varem, ütlevad nad.
Neil on tuline õigus!
Kõige idapoolsema eelpostina on Eesti täna tõesti modernsem kui nõukogude liiduvabariigina kõige läänepoolsema eelpostina. Meie sinuga oleme aga needsamad.
Nii, nagu ma alguses kirjutasin – “Elu on üksikjuhtum, sündmus kosmoses, mis leiab aset just praegu! Kõik see juhtub. Igal pool. Pole muud aega kui praegu, pole muud kohta kui siin. Siin ja praegu on kõik mis ON. Seega olen mina ja oled sina selles sõjas juba langenud.
Selles sõjas mis oli, mis on ja mis tuleb.
Kui mängija saab jalgpalliväljakul punase kaardi, ei ole ta teinud kõige halvemat tegu mida ta iial suudab korda saata. Tema veendumus, et ta tegevus sellel hetkel, oli parim kõikidest võimalikest valikutest, on siiras.
Nõndamoodi arvab ka see, kelle kätes on valik otsustada sõja või rahu üle, sest isegi sõtta tormatakse üllal eesmärgil. Olgu see vastase ründamine või talle vastu hakkamine.
Sa näed oma silmaga iga päev, kuidas “keelatud aineid” ning nendest kõnelemist paranoilise paanikaga “hukka mõistetakse” ning “taunitakse”.
Taipad isegi miks. Sest ka sõda on keelatud aine, millest kõnelda, kuna seegi on kellegi jaoks alati kasulik. Olles küüniliselt aus, siis isegi sissetoov. Ma olen seda oma silmaga näinud ja kõrvaga kuulnud. Kui sõjakoldes kõik korraks vaikseks jääks, oleks väga hästi kuulda, kuidas raha voolab. Selles sõjas, järgmises või ülejärgmises, langen mina ja langed sina – see on kogemus, mille me inimeseks olles ükskord kindlasti valime, kui me ei suuda olla ennast ja oma kogemusi kordamata. Me suudame seda! Me ei pea olema “eelpost” kahe tukkuva hiiglase vahel, kelle taskutest me agaramad kaaslased vaikselt vargil käivad. Mina ei taha olla muinasjutu kotipoiss, kes saab jalaga, kui üks hiiglastest ärkab ja otsustab teisele pulli pärast äsada. Ma ei taha kummalegi tuigerdavale kollile jalgu jääda. Ma tahan olla pigem kraps karjapoiss keda austatakse, sest tal on silmad lahti, kui töllid mokk rippu põõnavad.

TCÄRYLIN

Kui metsas jalutades sitahunnikut näed, ei ole see kunagi anonüümne. Kordki oma instagrammi kontost kaugemale minna julgenud ilmaelu avastaja teab, et pisikesed “mustad rosinad” on jänese jäetud. Mustad ploomimõõtu pallarad poetas metskits. Sellest kogukama kärje kukutas põder ning vinava haisuga sitt on karu jagu. Kui seeneline või muidu metsa juhtunud inimene hätta satub, on tema lahenduse juures nuuskamispaber või midagi muud ähmiga kättesattunut. On inimesed ja on loomad. Neil kõigil oma näod ja teod. Hädad ja kergendust toovad tegevused.
Tcärylin on pealtnäha inimene. Ses mõttes, et pea on ülemises, tagapalged keskmises ja tallad alumises otsas. Ta ei ole väga noor ega ka mitte liiga vana. Keskealine oleks tema jaoks solvav määratlus. Ta on seal kusagil…no jah. Las ta olla seal, kus ta tahab olla. Tema nimi on Tcärylin. Nii on ilusal inimesel seisusekohane ja väärikas nimi. Ega ta kiloga müüdav marmelaadikomm ei ole.
Miks ma temast kirjutan?
Mulle meeldib tema nägu kui ta mõtleb. Mitte, et seda ülearu sageli ette tuleb. Ma mõtlen võimalust, näha tema silmi, nina ja suud, kui ta on millegi kohale kummardunud ja sellele keskendunud. Ta on nutikas ja suudab töötada kahe ajupoolkeraga eraldi. Vasakpoolsega, mis on mehelik, ratsionaalne ja kaalutlev ning parempoolsega, mis on naiselik, loominguline ja emotsionaalne.
Tcärylin suudab lugeda teksti nii, et tema vasak ajupool tegeleb loetava tekstiga ja parem ajupoolkera samal ajal juba loob. Oma arusaama järgi arvamust, mis tundub et ei saa jääda enda teada. Vasak vaatab nagu vana puusepp preestrile puusärgi laudu valides, teraselt enda ette. Parem aga möllab. Nagu mongoolia naismaadleja. Kissitavate kurjade pilude ja kirbehigise kirega.
Ühel on aega, teisel kiire.
Tcärylin on kuulekas, sest ta pole sugugi rumal. Sõpru tal ei ole, sest tal on sõpruse suhtes palju küsimusi. Neist peamine on, mida ma sellest saan? Meest tal pole, sest need on tema hinnangul avalikud peldikud, sitta täis või juba kinni.
Minul ei ole Tcärylini kohta rohkem midagi öelda. Ta ei jäta mulle mingit muljet. Ei head ega halba, sest ta ei puutu minusse mitte kuidagi. Temasuguseid leidub veel ja nende vahe ei ole milleski enamas, kui pabulatel metsas puude all. Kuju ja koguse järgi on peale vaadates selge, kes tegi. Ma ei astu sinna sisse. Ei toksa varbaga ega kummardu lähemalt uurima. See on sitt, miks ma peaksin.
Aitäh sulle, Tcärylin. Hea, et sa olemas oled. Just tänu sinule näeme me medali teist poolt paremini. Seda, kui imeline võib olla keegi, kellel pole nii peen nimi. On nagu marmelaadikommil, aga tehtud hoopis paremast koostisainest. Palun jätka kallis Tcärylin, sina oled sõnnik põllule, kus võrsub armastus. Sinu ülipüüdlik mürgitamine, teebki elusa immuunseks ning virgujad tugevaks. Ära väsi, kallis Tcärylin – sina päästadki maailma, sest sa oled meie põlluramm.

TAHAVAATEPEEGEL

Tunnistan ausalt, olen olnud liikluses kaasliiklejatega agressiivne. Olen kihutanud. Justnimelt kihutanud, mitte lihtsalt kiirust ületanud. Saanud selle eest ka karistusi. Olen paar korda ka täiesti üle keenud ning sadu kordi mõnitavalt üleolevana käitunud. Mul on olnud uued, võimsad ja silmapaistvad autod ning ma olen nende hinna ja mugavuse tekitatud tunde pealt, ennast liikluses justkui peremeheks pidanud.
Olen elanud üle ka need ajad, kui püüdsin asja kõrveltvaataja empaatiaga seletada. Nii näiteks olen selle asemel, et kaasliiklejat mõttes, see tähendab oma autos valimatute sõnadega sõimata, kujutanud ette, mis teda nii liiklema paneb. Olen mõelnud, et äkki on värskelt armunud ja seetõttu pea laiali otsas. Kujutlenud, et äsja on inimene roolis, saanud surmateate väga lähedase inimese kohta ning kõik tema meeled ja tähelepanu on murtud puruks, nagu habras oks.
Armastada ei ole proovinud. Nii kõva mees ma veel ei ole, et suudaks enesele tuima näoga otsa vaadata ja ise uskuma jääda, et ma suudan erandeid tegemata, kõiki inimesi armastada. Kõiki kaasliiklejaid piiritult kalliks pidada. Ma ei saa ega kavatse mitte kedagi käsu, vile või märguande peale armastama hakata. Mitte keegi ei saa. Ma armastan väga lapsi, aga ma ei ole seni aru saanud sellest, miks inimesed kleebivad oma auto tagaaknale kleepsu “baby on board”? Ma näen niigi, et su vaateväli taha, on pakiruumi kokku pakitud lapsevankriga varjatud ja sa ei näe, et su seljataga on moodustunud kolonn kaasliiklejatest, kes tahaksid ka esimeses reas liikuvast bussist mööda sõita.
Mingil seletamatul põhjusel, ei ole ma veel valmis, armastama bussijuhte. Ma ei armasta neid, sest nad suhtuvad inimestesse nagu elututesse sõnnikukottidesse, kes amorfselt nende tujuka ja rapsiva sõidustiiliga kaasa loksuvad. Kui nad soovivad kasutada privileegi, olla liikluses eelistatud seisuses, sest nad transpordivad inimesi, siis paistku see ka liikluskäitumises selliselt välja. Saadud privileegide eest, tuleb osata olla tänulik ja veel tähelepanelikum. Ma ei tunne mitte midagi ka suurte krusade ja rekkameeste suhtes, sest ma ei mõista nende käitumist liikluses. Äkki leidub maailmas keegi, kes neile ütleks, et kui te maanteel kaasliiklejaid tapate, ei ole teil oma palgi või kaubakoormaga enam kuhugi kiirustades tungelda. Need, kes seda kaupa ootasid ja vajasid, litsusid sa just tee kõrvale puudesse või vastu kihutava krusa esisilla alla.
Keda ma siis liikluses armastan?
Ma armastan oma lähedasi. Armastan sõpru, kolleege ja oma inimesi. Ma armastan neid oma südamega. Armastan hingega ja ka sõnadega. Nad on mulle olulised ja nii tähtsad, et mul ei ole soovi ega kannatust oodata, et võtta vastu nende armastust ja jagada neile enda oma. Ma teen seda autos olles telefoni teel. Ma olen üks miljoni hulgas, kes tunneb, et armastuse avaldamiseks, kui selline tunne kord laviinina peale tuleb, on mu hääl toores. Ma ei taha avaldada armastust või võtta vastu kellegi armastust, kui olen liiklusummikus, sest ma olen siis ärritunud või muidu vales meeleolus. Mind aitab see, kui saan lugeda või kirjutada. Lugeda, kui keegi kirjutab – ma armastan sind. Kirjutada, kui ma tahan, ma armastan sind. Lugema ja kirjutama ei pea ainult seda sõnumit. Me kõik miljonikesi oleme õppinud nii armastust avaldama kui muud ütlema kirjalikult. Me saadame oma sõnad kirjapanduna teisele inimesele. Saadame kolmandale, saadame viiendale. Varsti me elamegi autos ja seisame ummikus ning kirjutame oma telefonis, kõige ilusaimatest tunnetest, ajas elavat armastusromaani.
Liiga palju me ka armastusest ei räägi. Ehk isegi vastupidi. Liiga vähe! Me istume kõikjal kus saab istuda ja seisame kõikjal kus saab seista, telefon peos ning avaldame oma mõtteid, tundeid ja arvamusi.
Kui sa paned oma auto tagaaknale kleepsu, et sul on autos laps. Tundub sulle ilmselt, et ma peaksin sellest omad järeldused tegema ning olema veidi tähelepanelikum, kuna autos viibiv imik võib vajada sinu suuremat tähelepanu. Kui ma foori taga sinu kõrval seisan, siis ma näen, et sa oled keskendunud hoopis telefoni.
Ma olen õnnelik ja rahul. Ma armastan ja olen armastatud. Mu tunded on siirad ning kõik mida loon hetkes, sünnib läbi armastuse. Kergusega ning tahavaatepeeglita. Ma armastan ja austan armastust. Mul on vabadus.
Armastus on tahavaatepeeglita sõiduk, mis võib liigelda kus tahab. Ilma ülevaatuse, kindlustuse ja isegi juhtimisõiguseta. Seda ma tean aga küll, et seda tahavaatepeeglita sõiduriista, milleks armastus saab olla, ei peaks segamini ajama oma argisõidukiga. Sellest tuleb segadus. Me istume roolis, mida keerame põlvega ning vaatame ette, kasutades selleks vaid kassisilma köömnetera laiust vaateprigu, sest kogu muu tähelepanu on ekraanidel, kus me täna elame ja armastame. Maailm on armastust täis. Me aina enam ja enam oleme seda avastamas ja selle läbi muutumas, sest see, mis paistab tahavaatepeeglist, ei kuulu enam meile. Meil ei ole sellega enam tegemist. Me tunnetame tahavaatepeeglisse pilku heites enamasti rõõmu. Rõõmu, et me pole üksi. Rõõmu, et meie taga tulevad ka teised. Me ei ole ummikus – me liigume. Liigume eest ära sellel pildil, mis on tahavaatepeeglis ning mida meil vaid niipalju on tarvis, et kogeda me liikumist kõikjal.
On aeg hakata kirjutamise asemel rääkima. Kasuatama sõnu ja silmadesse vaatamist. Aeg olla silmnähtavalt lapsega tegelev ema, mitte avalikult imetades või vastava kleepsuga autot juhtides, helendavat ekraani armastada. Aeg olla julgelt armastusest rääkiv Mees. Tunnistades oma hellust, igatsust ja tundeid ning näidata seda välja mitte oma lapsele rooli taga sõnumit toksides, vaid kõikidesse lastesse ja kõikidesse väiksemas sõidukis liiklejatesse, mehena suhtudes. Mehena, kuningana, hoidjana ja elu jätkumise eest seisjana.
Hoiame seda uut ilma mis tuleb. Rajame selle riigi koos ja kõikidele, kes elavatena on väärt inimväärset elu ja võrdseid tingimusi. Võrdsust ei ole ega tule ning uskuda tuleb neid, kes tunnistavad armastust suurimaks oma poliitilisest vaatest või murest maailma pärast. Astu juurde ja ütle. Ütle teisele, et armastad teda ka siis kui oled eemal, liikluses, ummikus või kaugel ära. Toksitud sõnadega kohalviibimine kellegi ekraanil, ei ole midagi enamat tahavaatepeeglist. Ma armastan Sind silmadega kui ma Sind vaatan, ole olemas.

DENISSIDENT

Saame kokku ja räägime silmast silma. See ei ole telefonijutt. Ärme sellest e-posti teel arutle. Need ja paljud samasisulised sõnumid, on levinud inimeste keskel juba pikemat aega. Nii tundub mulle, on peaaegu et igal teemal, peatselt võimalik suhelda üksnes nii, nagu oaml ajal kirjutas Kurt Wonnegut “Tšempionide eines”. Kes seda raamatut on lugenud teab.
Üks niisugustest kokkusaamistest oli ka minul hiljaaegu ühes kesklinna kandi bistrookohvikus, ühe noore ja julge naisega. Rääkisime ajakirjandusest, meedias toimuvast üldse ning televisioonist ja telesaadetest niisamuti. Kuulsin, et varsti on TTV kanalil, minu saatega samal õhtul tulemas ekraanile uus saade, mis aga arusamatul põhjusel ootamatult siiski vaatajateni ei jõudnudki…
Sellele kohtumisele saabudes, kümmekond minutit varem, nagu viisakale mehele seisusekohane, möödusin ma mitmetest laudadest, et lõunase tipptunni ajal sobiv vaba laud leida. Nii nagu sellistes kohtades ikka, on seltskond lõunatajatest kirju. On töömehi, kes end isegi tolmust ei viitsi puhtaks kloppida, rääkimata kätepesust või üldise kasvatuse aluspõhjast, et süües võetake laua taga müts peast. On paarikesi, kus pole vaja olla suhteekspert, et näha äsja ettevõttes tööle asunud meeskolleegi esimest flirdist pakitsevat lõunasööki firma pikajalgse sekretäriga. Olgu siinkohal öeldud, et ma ei ole šovinistisiga, et viitan naisterahva jalgade pikkusele, sest see on väheseid, veel säilunud kehaosi, mida ei saa pikendada. Nii nagu on, nii on.
Seda rahvast seal suure kaubanduskeskuse bistrookohviku laudade taga, saaks kirjeldada terve novelli jagu, las ta siinkohal jääda. Meeles on üks seltskond mehi, kes istus akna all, ümara laua taga ning vestles midagi varjamata, üsna valjuhäälselt mingil teemal, mis puudutas kaitseväelasi, reservväelasi ja sõjaaja ametikohtade süsteemi. Need olid nooremapoolsed mehed ning pakatasid õhinast ja usust sellesse, et nad on arutlemas millegi neist sõltuva teemadel. Sealsamas kõrval, teises ümmarguses lauas istus kaks välivormis vanemohvitseri ning üks erariides mees. Need mehed olid väga vaiksed ja viisakad. Kui noodsamad ohvitserid omale bufeelauast salatit läksid võtma, tulid nad ka minu lauast mööda ning me teretasime. Ma veel mõtlesin sel hetkel, et ühte meest ma tunnen ju nii hästi, et võinuks tegelikult püsti tõusta, kätt anda ja küsida, kuidas tal läheb. Olime temaga kokku puutunud mitmel õppusel, mitmel kõrgema sõjakooli kursusel ja mujalgi. Saime ajaliselt väga lähestikku mõlemd kapteni auastmedki. Nüüd kuulen kusagilt infokildu ning kui löön peale pikka vaheaega lahti õukonna uudisteportaali, saan šoki. KAPO on Denissi riigiretmises kahtlustatavana arreteerinud.
Kõige esimene mõte, mis pähe tuli, oli küsimus – mis ikkagi juhtus umbes viis aastat tagasi, mil Metsavas oli seni avalikustatud info alusel, alustanud Eesti riigi vastast luuretööd, Venemaa ja GRU heaks. Mis siis toimus? See oli oletatavasti aastal 2014, mil Eesti valmistus läbi aegade kõige suuremaks reservõppekogunemiseks rahuaegse Eesti sõjaajaloos. Kaitsevägi valmistus suurõppuseks “SIIL 2015” ning lõppkokkuvõttes see üks võimas ja korralik suurõppus oli. Osalesin kompaniiülemana isegi!
Ainult šašlõkimarinaadis lammas arvab, et sel ajal ükski naaberriik kogu planeeritava vastu väga elavat huvi ei tundnud. Niisamuti oleks kahjuks tänagi infantiilne loota, et nüüd on prussakatõrje tehtud ja kõik toad põhjalikult tuulutatud. See maailm tundub väga paljudele lihtsalt nii põnev ja romantiline, et piir reaalse ja mängulise vahel, võib hägustuda täiesti märkamatult.
Mõtiskledes selle üle, et Metsavas on kinni võetud ja saab tõenäoliselt ka süüdistuse ning karistuse, tuleb tahes tahtmata esile mitu küsimust. Mis oli päästikuks, et eeskujulik ohvitser andis järele ja lüües käega kõigele, mis seni olnud püha, asus tegema “vastutegevust”? Kes olid need kaaslased, kelles nii sügavalt pettuda, et vaadata silma, aga kanda rusikat taskus ja vihata?
Ma ei kaitse kinnipeetut, kuid ma astun välja selle hoiaku vastu, et tegemist on venelasega, kes kasutas ära oma ohvitseripositsiooni ja teenis aastaid reeturirublasid. See meenutab sügavalt nii esimese- kui teise maailmasõja aegset maailma, kus neegrid, kes võrdväärsete sõduritena olid valmis relv käes lahingurivis seisma, tehti moraalselt ja paljudel puhkudel ka füüsiliselt lihstalt maatasa. Venelane Eesti kaitseväes on täna kahjuks samas seisus, rääkige mida tahate. Ka Deniss Metsavas oli üks neist, keda nagu tsirkuse karu rahvale näidati ja kindlatel puhkudel pildile lükati. Hoidmaks soojana integratsioonisuppi ning näitamaks kuidas Eestis saab karjääri teha igast rahvusest inimene, kui ta on meie oma.
Ma olen Denissiga piisavalt palju koos olnud ning näinud teda nii töö- kui puhkehetkel. Ma lihtsalt ei kujuta teda ette, AK paberid põue peidetuna, peastaabi väravast väljumas. See ei ole loogiline mitte ühestki otsast. Väga pentsik on just praegu jätta meenutamata, mida meie mitu järjestikust kaitseministrit, kes pole isegi ajateenistust läbinud, rahvusvahelise põsepatsutuse teenimiseks on korrutanud.
“Eesti ei kujuta mitte kellelegi mitte mingisugust ohtu!”
Mis kuradi riik me selline oleme, kui me mitte kellelegi mingitki ohtu ei kujuta? Mu sisetunne ütleb, et just selle küsimuse pärast Metsavas raudu pandigi. Ta ei rääkinud GRU-le või kellele iganes, mitte sellest, mis Eestil on, vaid sellest, mida meil ei ole. Ehk oli ta lihtsalt aus ohvitser, kes ei suutnud enam kõiki mänge kaasa mängida. See, et ta on venelane ja ei tee temast vähem või rohkem pettunut, kes valib äärmuse.
Reeta saab inimesi. Oma lähedasi, töökaaslasi, võitluskaaslasi, sõpru, aga mitte riiki! Sada aastat tagasi kuulutasid preestrid, et abielu neegriga on keelatud, sest nii on piiblis kirjas. Täna abielluvad omavahel mees – mehega ning naine – naisega ja sellegi hukkamõistjate aur katlas, näib tasapisi lõppevat. KÕIK mis kunagi on olnud lubatud, on täna keelatud ning vastupidi.
Eesti riiki reedab aastas kümme tuhat inimest. Eesti kahjuks tegutseb teadlikult või enda teadmata teist samapalju päevas. Eesti riiki petab sadatuhat inimest minutis. Eesti riiki kirub viinalauas veerand miljonit eestlast ja mitte-eestlast juba veerandsada aastat järjest. Ometi me kõik armastame. Armastame igaüks OMA Eestit, oskamata hoida kokku. Oskamata kaitsta oma riigisaladusi ning üksteist. Kas me ennast sellistena kellegi vastu üldse kaitsta suudamegi, kui me endid hoidma ja endasse uskuma ei hakka? Selle kõige võikski viimaste sündmuste valguses nimetada denissitentluseks. Käegalöömiseks ja loobumiseks oma aadetest…

KASSIDE JUMAL

Oli üks erilistest tavaõhtutest. Muudmoodi ei ole seda täpsemini võimalik nimetada. Oli mu armsa poja 19. sünnipäev. Olime seda tegelikult ühiselt, küpsetatud lambakintsu ja klaasi hea veiniga, tähistanud juba paar päeva tagasi. Ette ära, sest “õigel päeval” on ta teenimas kodumaad.
See õhtu oli seepärast pigem sarnane mitmete omasugustega, nagu üks argiõhtu meie kõikide rahulikus elus.
Sain ühelt oma armsalt hingelt sõnumi, kus ta ütles, et ei oska kellegi teise poole oma olukorras pöörduda. Ma olevat ainsana, suuteline selles olukorras midagi arukat tegema. Tema imearmas õde, oli veidi aega tagasi keisrilõikega väikese tütre sünnitanud. Midagi seniteadmatut oli aga põhjustanud olukorra, et see väike haldjakene ei hakanud hingama. Ta viidi arstide hoole alla ja olukord olevat väga kriitiline. Kogu perekond, ka äsja sünnitanud ema, olid teadmatuses. Teadmatus teadagi on aga hirmu armastav ja hoolas ema.
Ma vastasin, soovitades käituda nii, nagu mina selles olukorras käituksin. Ma Ma soovitasin talle ja tegin seda ka ise. Mõtlesin üksnes iseendale! Unustasin selleks hetkeks täiesti ära, et kusagil on inim-maim, kes alles kaalub. Millise kogemuse ta soovib praeguses olukorras valida? Üksi meist, ega keegi teine, ei saa seda tema eest teha, veelvähem aidata. Olgu see tahtmine selleks kui suur tahes. Ta tahtis näha, mida arstid selle kehaga teevad, et tema tulevane hinge tempel oleks valmis teda vastu võtma. Ta oli ilmselt ise ka veidi elevuses, sest selline kogemus, mille ta just valinud oli, ei olnud üldjoontes midagi uut temale. Küll aga ta noorele emale ja isale ning nende armastavatele lähedastele. Tema ei tundud selle ees, mis tuleb mitte mingit hirmu. Ta oli võtnud vaadelda. Teada saamaks, kui valmis on inimesed, kelle juurde tuleku ta kas otsustab või välistab.
Ütlesin sõbrale, et ma palvetan. Palves on nii meeletu jõud. Palves on taotlus, mis näitab mu selgeima valiku, kuidas ma tahan seda olukorda luua, milles parasjagu olen. Enesestmõistetavalt oli minu valikuks palve sellele hingele, et Ta valiks kõikidest võimalikest kogemustest praegu selle, mis teeks teda väga oodanud pere, õnnelikuks ja tänulikuks.
Rohkemaks minul oskusi, jõudu ja tarkust ei ole. Abituna ei tundnud ma end siiski. Ma teadsin, et see on enim mida ma suudan – paluda üht hinge. Paluda Tal valida Elu. Sõbrale saatsin sel hetkel minus valitsenud väga selge sõnumi lihtsalt edasi. Ütlesin, et veel enne kui päikesetõusuks on kõik korras ja läheb nii nagu peab.
Minu õhtu läks edasi. Ma vaatasin sada korda nähtud Martin Scorsese suurima filmi teist osa ning silitasin kassi, kes end mu kõrval pikaks sirutatuna magas. Mõtlesin, vaadates Ristiisa filmis episoodi, kui Michaeli poeg Vito Antonio Corleone, sai oma elus esimest korda armulauda. Mõtlesin, et kassidel on ilmselt inimestega sama Jumal. Paitasin oma neljajalgset hingesugulast Villet ja vaatasin filmi koos tukkumispausidega lõpuni.

Hommikul, kui olin ärganud, suhtlesin oma emaga, nii nagu seda olen teinud ajast, kui olin kunagi Afganistanis. Igapäevane “kohaloleku kontroll” nagu me seda isekeskis nimetame. “Mul on täna väga kurb uudis” ütles emake. “Minu kiisu suri eile õhtul”. Ema kiisu oli minu Ville õde. Samasugune üleni valge ja väga armas loom. Terapeut, nagu ema teda isa surmast alates, vahel nimetama juhtus. Ema oli õhtul enne magamaminekut kardinaid ette tõmbamas, kui leidis kiisu akna juurest põrandalt. Ta justkui magas seal ning ema võttis ta sülle, et enda juurde voodisse kaissu võtta. Lumivalge väike Täpi oli aga elutult lõtv ning vajus surnuna ema kätele.

Võtsin garaažist labida ja istusin ilma hambapesuta, kohe autosse ning sõitsin Rakveresse ema juurde. Täpi punuköiega kraapimisposti otsas põles küünal ning selle all oli ema iPad, mille ekraanivalguses kumas imearmas foto unesooja kassipilguga käppade vahelt piiluvast Täpist.
Selle juures musta siidipaberiga kaetud neljakandiline karp, mis valge siidipaelaga lugupidavalt kinni seotud.

Meie kallis kiisu sai oma viimase rahupaiga ühes mu poiste lapsepõlvest pärit erilises kohas. Rahulikus paigas, vana kodu lähedal. Kohas, kus kohe langema hakkavad lehed katavad ta mullaks saamist, et kevadel sinilillede ja ülastena uuesti ärgata ning jälle elada.
Hingerahu tuli, et olin saanud valida kerguse. Läbi selle, et sõitsin mõtlemata õhtusele otsesaatele, kohe Rakverre ja olin emale toeks. Kui me seal parkmetsas kiisukese puhkepaigas lõpuks kahekesi seisime, rääkisin emale kogu oma õhtuse loo. Läbi silma tikkuvate pisarate, ütlesin ka Jumalale, et Ta on meil tõenäoliselt kassidega ühine. Jumal, see inimeste ja kasside ühine, oli otsustanud minu õhtuse palve sel moel kuulda võtta. Sekundi pealt. Ta austas kiisu soovi ühe kogemuse lõpetamiseks ning pisikese tüdrukukese soovi, uue kogemuse saamiseks. Sellest tüdrukust tuleb kasside sõber kogu eluks.Nii toimib vaid elust endast suurem, sest surm on niikuinii elust väiksem. Kõige suurem on aga armastus ning sellele ma oma eilse saate pühendasingi.

UDURÄNNAKUD

Mulle meeldib sügis. Täitsa ausalt. See aeg aastas, mis on just parasjagu praegu. Olen muutunud harjumusest, nähes põldudel viljakoristusmasinaid, hakanud tundma saabuva sügise nukruse asemel, rahu ja rõõmu küllusest. Naudin kergusega isegi seda iga-aastast põllumeeste ikalduse juttu, mida juba ammu enam mitte keegi traagilisena ei võta. Selle igihalja pobinaga ollakse juba nii harjunud. Matkamehed ütlevad, et pole kehva ilma on vale riietus. Mida põllumehele öelda, mina ei tea ja ei sekku ka.
Mis sellest sekkumisest ikka muutuks? See oleks sama mõttetu, kui püüda kangutada juurdunud arvamust sellest, et mõni aasta tagasi võitis Eurovisiooni lauluvõistluse “habemega naine”. Miks ei või nimetada asju nii nagu need on? See oli ju kleidiga mees, mitte habemega naine, kullakesed?!
See udupuhurite müügitöö, et kõigest eristuda ja esile tõusta, on muutunud nii igapäevaseks ja tavaliseks, et aina enam hakkavad selgelt ja säravalt silma silmapaistmatud. Inimesed, kelle puhul on sekundiga selge, et nad ei vaja välist nähtumust mingi kogemuse võimalikuks tegemisel. Mida see tähendab? Seda, et me isekatena teistmoodi elada ei mõistagi enam. Kas sa ei ole mõelnud, et meie emakeeles on üks võimas sõna, selle kõige kirjeldamiseks? Nimelt kalamari…sa nimetad sedasi nii üksikut marja kui supilusikatäit marja. Kalamari on kõnekeeles alati ainsuses ja seda mitte ainult Eesti keeles.
Sellest ühest marjast, on kõige elava Looja teinud alge uuele elule. See mari, olgu teda või terve ämber, annab ju kõige otsesema viite sellest, et maailmaruumis ei ole ka meie kõik kokku midagi muud, kui üks inimene. Inimene, kes on kordumatu isegi samast munarakust kaksikuna sündinuna, ometigi kõigest inimene. Kõigest inimene, vaatamata värvile ja suurusele, nagu kalamarigi. Kujuta ette, kui üks põllumees ütleks ühtäkki, et tal pole kunagi nii hea saak olnud ja tänab selle ning jumaliku sekkumise eest? Laseb oma toodangu hinna alla ning rõõmustab kogukondlikult saavutatud kerguse üle. See oleks sama mage ja suur pettumus, kui lauluvõistluse diktor võtaks kätte ja kuulutaks, et nüüd laulab mees kleidis. See puhuks korraga kogu selle udu milles mõnus ujuda, laiali. Udus, milles usume, et leiame jalge all teed tundes, sihtkoha eksimatult üles. Meremeestel on see keerulisem ja lenduritel veel hullem. Paksus udupahmakas autopiloodile ja tehisajule volitused andes, ei ole me saatuse suures pildis ja selles hetkes ka ise, mitte midagi muud, kui üks purk kalamarja.
Olen viimase aasta jooksul palju rännanud. Rännakutel, kus vaimne juhendaja viib mu misiganes aineteta, piiranguteta kaugustesse ning hoomamatutesse aegadesse, nii minevikus kui tulevikus. Ma ei ole neil käikudel kunagi ilma jäänud kogemusest, mis on hakanud pärast mõjuma oskusena mitmeid sündmusi, inimesi või tundeid hoopis teise pilguga vaadata. Kõik, mis varem häiris, ärritas ja hapnes, on muutunud minusse puutumatuks. Varem verd kuumaks kütnu, paneb täna muhelevalt muigama. Mu parim sõber, Vend mu teekonnalt ja väega mees ütles selle kohta väga tabavalt. Jah, nii ongi, et ma kõnnin heast kangast pintsak trippipidi näpu otsas üle õla heidetud ning astun naeratusega imestavate töllide jõuetust jõugust sirgelt läbi. Mina olen kalamari ja sina oled kalamari ja me kõik kokku oleme ka kalamari. Ainsuses, kuigi meid on palju. Seepärast on ülekohtuselt kahju neist, kes arvavad end olevat üle ja seisusest seatud. Kalamari on siis hea, kui ta on värske, filigraanse täpsusega soolatud, sõmer, valguv ja täiuslik. Milline on selles ühe marjatera roll, ei oma mitte mingit kaalu. Loeb see, mida ta loob ühiselt ja koos teistega. Loeb see, kui kogu kalamari on täiuslik, sest iga marjatera üksi, annab endast maksimumi, saamata vastu muud tänu, kui õnn olla osa täiuslikkusest.
Just nõndamoodi saab eksisteerida ka riigimehelikkus ja -naiselikkus. Riiklus, selle sõjaline kaitsevõime ja majanduslik iseseisvus, ehk sõna otseses mõttes kollektiivsus.

Ma käisin ühel oma viimastest “rännakutest”, teises ajas ja teises kohas. Nägin seal üht kabinetti ja selles seisva pika laua ääres, istumas seltskonda inimesi. Naisi ja mehi. Osa sõjaväevormis, osa tsiviilriietes. Seal arutati tähtsaid riigikaitselisi küsimusi. Parasjagu oli päevakorral teema, mis mindki sinna ruumi tõi. Tegelikult ei tohiks ma juba ammuilma teada, mida seal sidevahenditeta ja salastatud ruumis arutatakse, aga rännakutel võid käia kus tahad. Nii ma seal olin ja keegi ei vaevunud mu kohalolekut ära tundma.
Seal laua taga oli arutluse all mingisugune lõppdokument, mis oli koostatud hinnanguna ühe militaarüksuse lähiminevikust ja hetkeolukorrast. See oli dokument, nagu neid selles süsteemis produtseeritakse sadades. Kellegi järjekordne kuudepikkune vaevaga tehtud pongestus. Spetsiifiliste sõnade meri, mis sisutu sõnamulina justkui tõsiseltvõetavamaks teeb. Seda on kusjuures palju, kuigi saaks öelda lühidalt.
Ma näen, kuidas aruandjad on jaganud süsteemile nii omaselt, taas kogu vastutuse kaheks. Kõik mida saab näidata kordaläinuna, märgitakse linnukesena oma kontole ja lisana järgmise auastme taotlusesse. Kõik, mis peab olema kirjas “puudusena”, sest muidu paistaks kokkuklopsitud tulemus lapsikult läbi, kukutatakse vastutusena endast ametiredelil allapoole, või taotakse tagaselja neid, kes selles ruumis ei viibi. Kilavate silmadega, nagu pikalt merel olnud mardus vaatab esimest sadamakõrtsi hoora, nõuab üks kohalolija millegipärast tungivalt, et dokumendis oleks märgitud ära minu asjassepuude. Mida? Laskusin ligemale ja teritasin kõrva. Nii ongi. Kogen esiotsa kerget ehmatust, ent edasi on mul juba väga raske varjata pääsemistunde rahulolumuiet. Kõige tähtsamate meeste lauale ja sealt edasi ajaloodokumentidesse, saadeti paber, kus öeldakse – “oleme pidevalt juhtinud kõigi tähelepanu, kõnealuse üksuse esimese ülema juhtimisvigadele ja tegematajätmistele”. Jätkates: “Alles pärast uue ülema ametisseasumist olukord juhtimises ja arengus pöördumatult muutus.
Olles nüüd kõigi suureks üllatuseks faktitäpne, ei olnud esimene üldse mitte mina ja see, keda taas võlla taheti saata. Mina võtsin üle midagi, mis oli kellegi peas ja kusagil paberil ja mida keegi kuidagi ülemana juhtida proovis. Niipalju siis punktuaalsusest ja ma sain minema lennates endale öelda – see on naeruväärne. Kõik on siiski hästi ning võin vastuvõetud tänumeened, teenetemärgi ja tunnustused tagasi seinale seada.
Sellise alateadvuse rännaku käigus, näeb inimene väga sügavaid ja detailideni äärmiselt selgeid asju nii minevikust, olevikust kui tulevikust. Sellest mis on ja sellestki, mida ei näe eksisteeri. Ma sain seal väga tugeva sõnumi ja teate. Sulle, kui sa seda iial lugema juhtud. Vaata maailma läbi parema pilgu ja pööra kollektiivile see pale, mille poolest oled sa tegelikult mõistlik mees. Ära vindu, ära ussita, ära käi rusikas taskus. Muuda oma vana viha uueks koostöövõimeks. Ole osa heast kalamarjast. Muidu juhtub, et kogu su töö ja väljateenitud medalid on lõpuks lihtsalt üks lauatäis lipitseja puurahasid.

ESIMENE KOOLIPÄEV

See lõhn on eriline meeldejäänutest. Niimoodi lõhnab puhta rõiva triikimine. See on pakendist välja võetud valge triiksärgi ja ema õmmeldud lühikeste mustade pükste ning viie nööbiga vesti perfektne statuut. Peeglilaual koridoris, on ootamas mansetinööbid. Musta emaili seest vastu vaatavate kuldsete H-tähtedega. Isa omad. Lips on minu enda oma. Põikitriipu kootud polüesterlips, mis käib kummiga kaela ning on alati ilusa sõlmega. See on minu esimene lips. See on minu esimene koolivorm. Argipäevadeks sinakashall koolipluus, pidupäevaks valge. Mustad lühikesed püksid, viie nööbiga vest, millel mõlemal hõlmal tasku ning sukapüksid. Pidupäevaks valged ja muidu khakipruunid. Kingad on mul kinnise lakknahast ninaga ning väikese ilupandlaga. Veidike, õige veidike suured, et saaks aasta ära käia. Need on mul juba lasteaia lõpupeol ning lasteaia parima sõbra, Peetri matustel suvel jalas olnud.
Ema triigib. Väike õeke mängib isa suure võtmekimbuga nagu väikse terasest ja vasest kokku aheldatud hampelmanniga. Lastes sel tilisedes laule langeda ning siis tõusta ja edasi minna.
Minu kilpkonn, nimega Isabella vaatab kaugusse ja mäletseb võilille, nagu tuult ootav madrus põsetubakat. Kuhu tema vaatab ja mida mõtleb, teab üksnes hing ilusa kilbi all.
Isa ajab vannitoas peegli ees habet ja mulle miskipärast väga meeldib just see osa protseduurist, kui ta põse keelega pingule pressib, nagu oleks terve Emma Leppermanni suhu toppinud.
Mul on väga ilus ema. Mul on väga mehelik ja kena isa. Mul on maailma kõige armsam ja ilusam õde.
Teel kooli poole, püüan ma oma vanematele selgeks teha, et minu klassikaaslasteks saavad need ja need poisid lasteaiast ning mõned paremad sõbrad Komsomoli tänava koduhoovist. “Jah, nii on – saate sõpradega koos koolis käia” ütleb isa ja me vahetame kätt, sest mul on suur punt tumelillasid ning heleroosasid astreid. Nii suur, et mu sõrmedel on tegu neid koos hoida. Kooli juurde jõudes, on seal rahvahulk, millist ma ei ole kunagi varem näinud. On uue kooli esimene avaaktus. Me koguneme koolimaja ees õuel kus mängib vali muusika ja on palju elevust. On mõni üksik tuttav nägu, enamus on võhivõõrad. Ometi on see nii julgustav ja huvitav, et see tunne on täpselt õige.
Nüüd tulevad suured ja võtavad meil käest. Me läheme koos koolimajja ning istume saalis esimesse pingiritta.
See suur poiss, kes mind oma käekõrval koolimajja viib, on vist seesama, keda näen mõned aastad hiljem televiisoris. Laulmas elu hapratest kammertoonidest. Ma olen seni uhke ja õnnelik, et just Aare Vilba, kes on Rakvere kultusliku Okaspendli ninamees ja solist, mind käekõrval esimesse klassi viib.
Vaatan vaimustusega kooli direktorit, Mati Piirimaad. Härrasmeest, intelligenti ja tunnustatud reaalainete korüfeed. Mul ei jää mitte midagi meelde mida ta räägib. Me arutame poistega sosinal, et kui klass asub kolmandal või neljandal korrusel, on see meie kõigi seni kõrgeim ruum, sest sattumisi elasime me kõik kas esimesel või mõni üksik teisel korrusel. Siiski – Rivo elas viiendal. Temal polnud seepärast erilist õhinat, ent samasse klassi lootsime siiski saada.
Kui sellega ühelpool. Liigume ühe naisõpetaja kannul ja vanemad trobikonnas sabas, oma klassi. See on siiski esimesel korrusel. Minu nimi on kirjutatud ühele tagumistest pinkidest, keskmises reas. Minu kõrvale istub mu esimene pinginaaber – Margus Vaarmets. See on lõbus sell. Me saame kohe sõpradeks ja oleme seni.
Minu esimene õpetaja on Neidy Saksmann. Väga ilus naine. Kohe kaugele näha ja tunda, et õpetaja. Tal on must, suurte punaste mooniõitega kleit ning kõrgete kongtsadega mustad kingad. Silmapaistev on suur rubiiniga sõrmus tema vasakus käes ning väike sünnimärk paremal põsel, suunurgast natuke allpool. Ta räägib ja mul ei jää jälle mitte midagi meelde. Ainus, mis jääb, on see, et me hakkame kõik rahvatantsu tantsima. Minu tantsupartneriks saab ilus pikk ja sale klassikaaslane Marianne. Esimee klassi lõpuks on tantsud selged ja ma läheme tantsupeole ütleb õpetaja Saksmann.
Ma viin talle astrid ja ütlen “palju õnne” – ma ei teagi miks.
Ta on kolmas naine minu elus, kellele ma kingin lilled, kui esimeseks lugeda vanaema ja teiseks täditütar Kristiina.
See on kõige meeldejäävam päev kogu kooliajast, kuigi mitte midagi ei mäleta. Esimene september on kõige ilusam päev aastas mu meelest. See jääb alati esimeseks koolipäevaks igaühe jaoks ja terveks eluks. Ma ei tea, kas minu vanaemadel tulid pisarad silma, kui mina kooli läksin, aga minu poiste vanaemadel tuli alati, kuni poiste lõpuaktusteni.
Kummardan suure tänu ja armastusega te kõigi ees mu kallid. Need kellest siin pisikeses kirjas juttu ja kõik ülejäänud, kellega ühes õppides on möödunud maailma kõige unustamatumad hetked. Aitäh teile mu armsad, elage igavesti.

TOIDUAHEL

Alustama nagu ikka, peab kaugemalt. Sellest, et ka ohvitseride omavaheline läbisaamine ei ole mitte alati ülearu sõbralik. Sellistel puhkudel võib ta olla mossitavast arrogantsist, kuni ülespoole tagaselja pealekaebamisteni välja. Just niisugusel põhjusel, pääsesin ma mitmed aastad tagasi, kaitseväe spordimeeskonna delegatsiooni koosseisus Indiasse. Hyderabadis toimunud Armee Maailmamängudele. Olgu tõe huvides märgitud, et tsiviilisikuna finantseerisin selle sõidu omast taskust ning minu tööks oli kohapeal toimuvast Eesti meediale reportaaže anda. Kaitseväe avalike suhete osakond nimelt, ei suutnud leida raha ega leppida kokku, kes on see õnnelik, kes kroonu kulul soojale maale reisib.
Nõnda siis sai minust täiesti asjassepuutumatult ja ootamatult ühe seltskonna sisevaenlane juba aastaid enne, kui ma tegevteenistusse asusin. Isegi aastaid hiljem, ei olnud seda unustatud. Nagu tatikad liivakastis, kus keegi on teiste meelest paha. Mis sest, et ta mängib oma kühvliga. Ühesõnaga kokkuvõttes, saime kindral Ants Laaneotsalt teele minnes juhise – tulla tagasi vähemalt ühe medaliga, ning sõit Indiasse algas.
Jätan praegu vahele kuumakirevad ja vürtsivärvilised olupildid ning helid kohalejõudmise rikkalikest emotsioonidest. Liigun nagu filmis, kohe hotelli saabumise juurde. Hotell oli nii uus, et selle fassaad oli alles äsja tellingutest vabastatud. Veelgi täpsem oleks öelda – nii uus, et vestibüüli mööbel ja retseptsioonitehnikagi ei olnud veel isegi saabunud. Selle asemel istusid mööda marmorpõrandaga suurt halli, kaootiliselt laiali hindudest administraatorid ning täitsid põlvedel lebavasse kausta, käsitsi sisse saabujate rekvisiite. Toavõtmeid jagati suurest pappkastist, mistõttu olid avatud kõik variandid olla sihtmärgiks aina uutele kaela sadavatele üllatustele.
Toal polnud vigagi. Indias on virisemine ja vingumine sama mis kassi paitamine vastukarva. Mõnele isendile võib see ju viivuks meeldidagi, aga armastuseni see ei vii. Niisiis leppisime naabertoast kamraadiga kokku, et ta võib tulla minu tuppa telekast india filme vaatama, kui tahab, sest tema toas televiisor ei töötanud. Minu toas aga ei töötanud peale vannitoa ja koridori valgustite, mitte ükski teine lamp. Õnneks ei läinud me Indiasse hotellituppa lambivalgele passima…
Maailmamängude viiendal päeval juhtus nii, et minu tuppa jõudiski särasilmne elektrik, keda olin oodanud juba mõnda aega. Very soon, veryverysoon, öeldi iga kord naeratades all fuajees. Oli juba väga tüütu, laadida oma foto- ja videokaamera ning telefoniakusid naabertoas. Nisiis säras rõõmus montöör õnnest, kuni lülitile vajutamiseni. Käis hele litakas ning laelamp põles välgusähvatusega läbi, jättes valgesse lakke musta tahmaläraka.
Naeratust kaotamata läks elektrik minema ja nii see asi esiotsa jäigi. Ülejärgmisel päeval, kui mina veel magasin, koputati varahommikul ukse taga. Kui selle unisena avasin, nägin maalrimütsi ja bambusredeliga sõbralikult naeratavat hindu töömeest. Lükkasime kahekesi mööblit veidi ringi, mina läksin duši alla ja tema hakkas toimetama. Kuna mul midagi väärtuslikku peale isamaaarmastuse polnud sinna hotellituppa jätta, läksin alla restorani sööma. Tagasi tuppa jõudes nägin, et mees on redeliga lae all ning on lambi alla kiskunud ja teeb seal midagi. Jätsin ta sinna tegutsema ja läksin staadionile, Taavi Peetrele ja Margus Hundile kaasa elama.
Kui õhtul hilja tagasi hotelli jõudsin ning oma tuppa astusin, avastasin, et laes on uus lamp. Lamp mis põleb ning lagi tahma kohalt, on paksu emulsiooniga valgeks võõbatud. Maalritööd oli aga tehtud nii, et põrand ja seinad olid mitmes kohas korralikult pritsida saanud. Valgeid värviplärakaid oli pea kõijal. Nagu juba öeldud – Indias ei vinguta, seal on chill. On nagu on, mõtlesin endamisi, kui katsusin näpuga, et värviplönnid ja pritsmed olid juba kõvaks kuivanud.
Hommikul, ohh Hoosianna küll, oli ukse taga jälle koputus. Kobisin voodist välja ja avasin ukse ning silmasin seal päiksekuivatatud tomati värvi sari ja kuldsete esihammastega tõmmut kaunitari. Plastmassämber, lühikese varrega harja ning pundi kaltsudega märkisid tema ülesandeks ilmselt koristustööd. Läksin aga vile suul duši alla ja lasin tütarlapse tuppa. Kui rätik rebadel puhta ja kölniveega piserdatuna tuppa astusin, istus neiu mu toapõrandal maas ning kraapis žiletiteraga värviplekke. Ütlen juba etteruttavalt, et silmnähtavalt osutus hiljem vajalikuks põranda uus poleerimine ja lakkimine. Jätsin neiu tuppa toimetama ning läksin maadlusareenile Heiki Nabile kaasa elama.
Õhtul hotellituppa astudes nägin, et neiu oli žiletitera, lapi ja harjaga kogu toa laiguliseks kraapinud. Kõikjal kus oli olnud värviplekk, oli nüüd tapeet mustrist puhtaks hõõrutud ning põrandaga oli tehtud tont teab mida.
Vahelepõikena olgu toodud esile veel üks värvkas nüanss. Hotelli vestibüüli olid selleks ajaks ilmunud suured mööblikastid, ilmselt retseptsiooni garnituuriga. Nõndasamuti oli väga armas, et igal õhtul hotelli jõudes, oli voodile astetatud ümbrik hotelli administratsiooni palvekirjaga. Paluti jätta toavõtmed infolauda. Infolauda ei olnud veel monteeritudki, mistõttu oli mul võti kogu aeg taskus, sest keegi mu toas iga päev niikuinii toimetas.
Kokkuvõttes ei läinud seal midagi kaduma ning ma nägin pea nädala jooksul, mil me elasime selles hotellis, et remondi, koristus- ja parandustöid tehti täie hoole ja armastusega edasi. Oli aga üks eripära. Nimelt avastasin ma seal India hotellis, ühe toreda tava jätkusuutlikkusest. Iga inimene tegi oma tööd nii, et töö ei lõpeks. Kui elektrik oma töö lõpetas, sai tööd maaler. Kui maaler oli laega valmis, sai tööd seinte ja põrandate puhtaks kraapimisega. Kui see tehtud, tuli tapeetija, uusi paane kleepima. Pole raske oletada, et põrand sai taas räpaseks ning ilmselt ka elektripistikud märjaks ja lühisesse. Seda kõike külalistele avatud hotellis, kus võõrustati vaesemate riikide armeesportlasi.
Mulle meeldis väga see toiduahel, kuidas üksteisele midagi teha jäeti, et töö iialgi otsa ega valmis ei saaks ning kõik saaksid omale elatist ja äraolemist teenida.

Viimastel päevadel olen avastanud, et selline toiduahel toimib ka meil. Üsna mitmes eluvaldkonnas lausa. Kuis muidu seletada seda, et noorte pätikampadega kimpus pealinnal, kulub pea kakskümmend tuhat eurot nädalas selleks, et palgata ühte kesklinna parki nähtav ja jõuline eraturvafirma kohalolek?
Õnneks ei jää linn hätta, sest turvafirmale maksmiseks, paneb liikluspolitsei iga sirgema ja sõidetava teelõigu otsa, ekipaaži põõsamente, kes kaelad kanged vaatavad alati sinna suunda, kus liikluskoomus väike ning keegi juhtumisi kiiremini võiks sõita. Vältides kangekaelselt vaatamist teises suunas, kus tööle või koju sõtjad ummikutes närviliseks läinuna, ristmikke umbe sõidavad ja halastamatu ebaviisakusega tapale aetavate loomadena trügivad.
Selle kõige tulemusena, aina süveneb inimese ja riigi vaheline lõhe. Piinlik on seda jantlikku omaenese saba tagaajamist vaadata. Eile, 29nda augusti õhtul oli Merivälja tee COOP-i parklas kolm politseiautot ning üks politseibuss! Umbes kümmekond täisrelvis politseinikku klattis seal veidi eespool, bussioote paviljoni taha varjunud kiirusemõõtja ette kantud pisirikkumisi. Neli autotäit politseinikke!!! Just pisirikkumisi, sest õhtuse tipptunni tihedas liikluses ei ole võimalik palju korda saata. Esimestena foori tagant liikuma pääsejad, said oma laksud mõnisada meetrit hiljem kätte. “Karistussalklased” toimetasid nagu fooritule tsükkel. Halastuse ja hoiatuseta vorpis üks protokolli, kuni teised kõrval lobisesid ja ootasid, mil järgmine inimene tahtmatult eksib. Võin võtta lahjemat sorti mürki, et selle “politseioperatsiooni” ajal võinuks varastada sealsamas kõigi poesolijate autode alt rattad. Politsei täitis seal ainult ühte kindlat ülesannet. Nad ei näinud sedagi, et paarkümmend meetrit eemal parkis üks eluperemees oma käru ülbelt invaliidi kohale, rikkudes korda sihilikult, mitte kogemata. Eesti politsei ei teosta juba ammu liiklusjärelvalvet, ta viib läbi jõu- ja karistusoperatsioone selle seaduse elluviimiseks, mille käigus riigi kodanikelt eelarvepuudujääkide katmiseks, raha kasseeritakse.
Ära vaidle, nii on!
Ma teen ettepaneku nimetada Pirita tee Riigieelarve teeks, sest ma ei ole seni leidnud ainsatki loogilist vastust küsimusele, miks Paldiski maanteel Tallinna linnas, on lubatud sõidukiirus seitsekümmend kilomeetrit tunnis ja märksa hõredama asustusega Pirita teel viiskümmend. Pirita teel on hea passida ja kiirust mõõta. Ei imesta, kui seal kehtestub peatselt lubatud kiiruseks 30km tunnis, nii tõuseb rikkumise amplituut ja toob veel rohkem raha auklikku riigieelarvesse.
Selle kõige juures on üks positiivne asi. Politseinikud on viisakad, kannatlikud ja raudsete närvidega. Nad teevad lihtsalt oma tööd. Selle vahega, et altkäemaksu aegadel elasid liikluspolitseinikud nagu mõisa aidamehed, täna aga läheb kogu papp peenhäälestajate eralennukitele.

KUNSTPOLIITIKA

Kui ma 1976. aastal oma kooliteed alustasin, avati Rakvere 3. keskkoolis esimest aastat kunstiklass. Kuni koolini, oli mu vanaema, kes tikkis ja tegi muud neiupõlves õpitud peenemat näputööd, mind joonistamisel juhendanud. Juhendanud mitte seda, kuidas joonistada nii “nagu peab” kassi, jänest ja inimest vaid õpetanud vaatama ja silmadega mõtlema. Märkama ja nähtut kirjeldama. Olgu sõnades või paberil kujutatult. Teadsin juba enne esimest klassi, et kui sul pole millegi kirjeldamiseks õiget ja tabavat sõna, ei oska sa seda ka joonistada. Niisiis algas minu koolitee juba esimeses klassis, süvendatud kunstiõppega klassis. Mul olid põhikoolis väga head kunstiõpetajad. Olgu selgitusena öeldud, et hea õpetaja on see, kelle õpilased on temast poole andekamad. Ei, see ei ole enesekiitus, see on tunnustus õpetajatele, kes toetavad õpilase loovust ja annet ning pigem suunavad tehniliselt ja normideväliselt andes endast kogu pagasi ja teadmised.
Juba neljandaks klassiks oli mu käekiri nii hea, et võisin päevikusse kirjutatud märkusele ema asemel alla kirjutada. Võisin matkida mitmete inimeste käekirju, nagu hea parodist teisi inimesi. Kalligraafia on tänaseni minu üks lemmikdistsipliinidest ja suur armastus.
Peale kaheksanda klassi lõpetamist, astusin Tartu Kunstikooli. Minu erialaks oli kunstiline kujundamine. Sisuliselt tähendas see kõike. Voolimisest, maalimistest ja joonistamisest alates ning fotograafia, kirjakunsti ja töökojapraktikaga lõpetades. Minu lemmikõppeaine oli maalimine. Taas tänu väga headele õpetajatele – Eesti kunsti suurkujudele ja lugupeetud pallaslastele.
Tartu Kunstikooli lõpetanud, astusin kohe ERKI-sse. Õppisin ERKI-s viis aastat moekunsti eriala ning olen täna diplomeeritud disainer – moekunstnik. Jälle pean kiitma oma õpetajaid. Teen seda oma elupäevade lõpuni ja siira tänuga.
Miks ma sellest nii pikalt kirjutan? Seepärast, et etteruttavalt öelda – täna tahan ma rääkida poliitilisest värviõpetusest ning koloriitidest võimu maastikul. See, mis järgneb, ei ole analüüs parteidele ega nende liikmetele. See on pragmaatiline olukirjeldus sellest, kuidas värvid käituvad. Kirjutan sellest, mida olen õppinud ja praktiseerinud kokku üle viieteistkümne aasta ja väga heade õpetajate käe all. Alustame sellest, et võtan puhtad värvid tuubide-purkidega ette ja valmistan ette paleti. Musta ja valget ei kasuta seekord, võtan lihtsalt neljavärvi tüpograafia põhitoonid.

Kollane. (Reformierakonna värv)
Roheline. (Keskerakonna ja Roheliste värv)
Sinine. (Isamaa, Vabaerakonna ja EKRE värv)
Punane. (Sotside värv)

Hakkame neid nüüd segama ja vaatame, mis tulemusi värviõpetus pakub.

Segame kollase ja rohelise (reformierakonna ja keskerakonna) saame heleda kollakasrohelise ehk mururohelise ehk “roheliste rohelise”.
Segame kollase ja sinise (reformierakonna ja isamaa, vabaerakonna ning ekre) ning tulemus on keskerakonna roheline.
Segame kollase punasega (reformierakonna ja sotsid) saame oranži ehk respublica, mõõdukad ja ma ei mäleta kas oli veel keegi juba kaduvikku läinu just seda tooni.
Jätkame rohelisega. Võtame rohelise ja segame rohelisega (keskerakond ja rohelised) tulemus on ikka roheline.
Segame rohelise sinisega. Roheline on juba kokku segatud keskerakonnast ja rohelistest! Segame niisiis rohelise sinisega (keskerakonna ja rohelised kokku isamaa, vabaerakonna ja ekrega) tulemus on sinakasroheline mida nimetaks pigem reaktsiooniks kui tooniks.
Segades sinist, sinise ja sinisega (ekre, vabaerakond ja isamaa), on tulemus igatpidi vaadates sinine. Teisisõnu ei ole mõtet omavahel segada isamaad, vabaerakonda ja ekret, sest midagi ei juhtu. Õigupoolest ei ole ka vahet, kellega neist kolmest omakorda segada sotse, sest sinise ja punase kokkusegamisel on tulemus alati lilla.
Jäänud on veel kaks tooni. Segame rohelise (keskerakond ja rohelised) punasega (sotsid) – tulemuseks on pruun.
Eesti 200 on valib suure tõenäosusega samuti ühe neljast põhitoonist, ehk sisuliselt ei too nad mingit muutust juba eos mitte üheski kombinatsioonis.
Seega on kunstniku vaatenurgast kogu see pilt üsna vaene ja vähe võimalusi pakkuv. Nagu musta ja valge segamine, mille tulemuseks võib olla viiskümmend ja rohkemgi halli varjundit ent mille ühine nimi on sellegipoolest hall. Ongi kogu ülevaade Eesti poliitikast. Aitäh armas vanaema ja kallid kunstiõpetajad läbi terve koolipõlve. Sellest mida teie õpetasite ja andsite, on maailma nägemisel kordades rohkem kasu kui mõne puust prillidega vaatleja analüüsist.
Maailm muutub ja inimesed sellega koos. Alustajad ja teerajajad on läbi ajaloo olnud sama naeruväärsed kui viimseni vastu pidada püüdvad pingutajad, aga hallis tasapaksus kaasa lödiseda on veel lootusetum. Eesti ei ole nii väike, et olla koorikloomade või selgruutute seltsis. Eesti ei ole nii vaene, et kuuluda näriliste hulka. Eesti ei ole nii loll, et peaks nagu hurt, panustajate rõõmuks, mängujänest taga ajades ringiratast liduma.
Eesti on Neitsi Maarjale pühitsetud maa, kus peab andma klassikalist haridust, kristlikku kasvatust ning õpetama rüütellikke põhimõtteid. Kõik muu saab selle juures ja kõrval eksisteerida õitsvalt ja loovalt ning vabalt aga ilma selle kolmeta jäämegi segama neid nelja põhitooni, punast, sinist, rohelist ja kollast ning rääkima inimõigustest ja iseseisvusest. Inimõigused ja iseseisvus ei ole privileegid, millest poliitikud kohusetundlikult paberitelt maha loevad. Inimõigus ja iseseisvus algavad inimesest, mitte riigist. Kui kodanikul ei ole konstitutsioonilisi õigusi ja tal on raske toime tulla, ei saa talle öelda, et ta on vaba maa kodanik ja meie kõigi ühine asi on teineteisest hoolida. Ma saan iga nädal inimestelt kirju, kes on suures mures, raskuses või lausa ahastuses. Nad on õnnetud ja kõigele käega löömas ning pettunud. Nad on hingelt orjad, sest nad ei tunne, et neile on tagatud võrdsed inimlikud võimalused. Ma ei räägi rahast! Jutt on võimalusest saada mingisugustki abi eluperemeeste ülekohtu ja ülbe omavoli vastu. Jutt on elementaarsest inimlikust viisakusest vanemate ja eakate inimeste suhtes. Ma ei pea siin silmas pensionite või toetuste senthaaval tõstmist vaid vanade inimeste arvamusele avatud olemist.
Äsja avatud kommunismiohvrite mälestusmärk Maarjamäel on olnud viimase nädala ilmselt üks külastatavamaid paiku Tallinnas. Rahvamasside huvi on ka mõistetav. Igaüks tahab leida kellegi. Oma või tuttava nime nende tuhandete nimede seast. Veendumaks, et kannatusi ei ole unustatud.
See mälestusmärk saanuks veelgi tähelepanu köitvam kui musta tunneli ühel seinal oleks Eesti kommunismiohvrite ning teisel kõigi Nõukogude Eesti kommunistide nimed. Need oleks niikuinii valdavalt Eesti nimed. Mõlemal pool seinas.
Õnneks saab seda viga peatselt parandada. Valimised on ukse ees ja kohe hakkavad trükikojad rohelist, punast, sinist ja kollast kokku segades, neljavärvi trükis plakateid tiražeerima. Kleebiks õige kõik tänased kommunistid ja uuskomsomolid nende kunagiste ohvrite vastu seinale. Las põrnitsevad üksteist. Ajalugu vaatab seda kõike juba mitu aastat niikuinii nukra näoga pealt. Rahvas samuti. On aeg hakata kokku hoidma! Pean silmas ühist loomist mitte säästmist, sest tegelikult me oleme rikkad ja igaühe jaoks on antud kõik inimväärseks eluks vajalik. Paraku peab üks osa ennast looduse ja selle ressursside omanikeks ja arvab olevat loogiline, et teised peavad temalt ostma, kui neil selleks raha on ja seda tuleb teenida tema heaks tööd tehes ja talle makse makstes. Seda ta oma plakatile valimiste ajal ei kirjuta…

Me ei sõdi. Me läheme sellest läbi. Tule, ära karda!