Me muistsetel esi-isadel, oli uskumus, et Hunt peab heast lambakarjast oma osa võtma. See näitas karja elujõudu, sigivust ning jätkusuutlikust. Hunt ei toonud halba õnne ja Tema osa, mis Ta võttis, oli just nii suur, kui Huntide ja lammaste Jumal oli neile ette andnud. Kirjutan Hunt nimme suure tähega ja lammas väiksega. Niisamuti nagu kirjutan Jumal suure ja inimene väikese tähega. Seda ei otsusta ei keeletargad, ega mina veelvähem, kuidas ma midagi kirjutan. Ma kirjutan seda mida ma tahan ja kuidas tahan, ent tähe suurused tulevad tähest enesest.
Tähtede suurusega, on oluline olla siiski see, kes sa oled ning mitte asuda end surematuks kuulutama sellega, et kirjutad oma nime suurte tähtedega. Maailmas on kaks kohe pähe kargavat nime, mis on loodud kirjutatuna ainult suurte tähtede ja surematuse taotlusega. Need on CCCP ja USA

Sulgesin aasta tagasi oma FB konto “HANNES VÕRNO”. See oli “leht” kus paugutasin oma süütenöörita emotsioonide ning lahti rebitud rinnaga ja hirmuta. Sel lehel oli kaheksateist tuhat ja rohkemgi jälgijat. Andunud fänne ja troojalasi, kes tegid märkmeid ning panid kokku “toimikut”. Just see leht ja selle kinnipanek ning ekspanseeruva auditooriumiga järsk hüvastijätt, aitas mul leida nüüdne õige teeots. Ma sain aru, et nii nagu CCCP, kukub kokku ka minu HANNES VÕRNO, sest just niimoodi, ennastülistavalt, olin ma eristanud avaliku elu tegelase konto, kinnise sõpraderingi omast. Nii ta läkski ja selle kogemuse eest olen ma juba tänanud ning tänan ka edaspidi kõiki asjassepuutuvaid.
Ma andestan, aga ma ei unusta…

Miks see mind täna hommikul äratas?
Tegelikult äratab mind mu keha ning olen talle väga tänulik, et ta teeb seda enam vähem täpselt päikesetõusu ajal. See on niiöelda hetk mida on kõige sündsam nimetada iseendaga olemiseks. Ma mängin siis alati malet. Välkmalet, mille võitja on enamsti selge, kui ruuduline laud veel vigureid täis on.
Olen teinud ühe jahmatava tähelepaneku. Kõik vastased, kelle avatari juures on USA lipp, eristuvad kõikidest teistest laia maailma malemängijatest.
Neil kõikidel on kaks sümptomaatilist omadust, milliste reeglipärasus on ausaltöeldes mõtlemapanev.
Esimene neist on see, et nad mängivad valdavalt koos kõrvaloleva arvutiga. See käib nii, et ta sisestab minu käigu nagu enda oma ja laseb siis Kasparovit võitnud programmil teha vastukäigu, mida ta kasutab minu vastu. Olen males alles nii algaja, et mängin veel naeratus suul. Ehk nautides protsessi, mitte tulemust. Seda imestusttekitavam on kellegi kuratlik ja kriipiv võidujanu, mis on nii halvasti varjatud, et see naeruväärsena paistab.
Teine, mis USA netimaletajatele omane, on lisaks võidutahtele see, kui oled tema “triki” läbi hammustanud ning hakkad võitma. Ta lahkub lauast. Tänamata vastast mängu eest. Alistumata ja teise paremust tunnistamata. Ta jääb lihtsalt passima, et välkmale etteantud kümmekond minutit täis tiksuks, lootes samal ajal tõenäoliselt sellele, et teise mängija kannatus, vastase käiku oodates katkeb ning ta ise punktid loovutab. Võit või mitte midagi…sellised on me liitlased.
Ära küsi, mis see siia puutub? Vägagi puutub. See on mentaliteet ja arusaam. See on suurte tähtedega nime kirjutamise kompleks surematuse suurde külalisteraamatusse.
Liitlane on sõna, mis ütleb ise, mis ta on – liituja.
On minu meelest tähtis mõista selle sõna väga sügava tähenduse erinevust. Liitlane nagu juba liitunu või liitlane, kes liitub, kui liitu moodustatakse. Liitlane ei tule kallale. See on tema koht teise poole ruumis. Tal on oma elu, oma maailm. Kui ta tuleb ja ütleb: “Teeme liidu ja oleme liitlased” , aga oma nime kirjutab ta suurte tähtedega, on see lihtsalt omakasust ajendatud katusepakkumine. Nii tegi CCCP, nii teeb EU ja nii teeb USA. Katsed sellistega kaasa mängida, kes kaotust ei tunnista ja lahkuvad sõna lausumata lauast, lähevad samuti lörri. Nii on ajalootolmu kadunud DDR – oinamunakott kahe reie, USA ja CCCP vahel.
Mitte kuue kuu palgahüvitisega, vaid tänuliku kummardusega oma riigile, au eest, mida see on andnud, peaks lahkuma kevadel lõpetav Riigikogu koosseis. Paraku tõuseb ta nagu ameerika netimaletaja, sõna lausumata lauast ning liugleb valimislubaduste libeda seebina kasvõi läbi konna krookpaela. Kannatades ära mõne kuu kestva alanduse, et pärast rõõmsana neli aastat puutumatu ja söönud olla.
Liitlane ei anna lubadusi. Liitlane austab esmajärjekorras iseennast ja seeläbi teist ja teisi. Ta ei jaga rahu ajal rahulolu, vaid tuleb appi, jagama kannatusi. Liitlane ei pea olema nii suur, et tema kubeme kõrgusel klähvides ennast suuremana tunda. Õige liitlane on väike. See, kellel on vaja sind kui enda sarnast. Liitlane on see keda sa ei tea aimatagi, et ta sulle appi tuleb.
Olen päris palju viibunud seltskondades, kus hõigutakse suuri sõnu vendlusest. Šampanjavahus ja kaunite naistega pidulikesse gaalaõhtutesse see vendlus ja ühtehoidmine ongi jäänud. Ei, ma pole pettunud, ma armastan teid, aga sõnal vend on minu jaoks viimasel ajal täiesti uus tähendus.
Hunt oli meie esiisade isade ja vanaisade jaoks liitlane. Meie oleme ta põlu alla pannud ja lambad tähtsamaks tõstnud. Sinna see riigimehelik mõte kadunud ongi. Ära püüa lambaid tarastada, kuula Hunti – mida ta sulle öelda tahab.

Vaatasin eile õhtul ühel spirituaalsel filmiseansil, lugu oma viimasest “muutumisjuhendi” autorist. Neale Donald Walsch-i “lugu” oli ühest otsast väga ameerikalik ja puhas turundus, teisest liigutav ning mõtlemapanev üleskutse.
Ma ei saanud sealt midagi üllatavat või uut ja ka näitlejatööd olid harrastajate headuses. Ometi oli mul selle aja üle, mida veetsin vaadates lugu jutuajamistest Jumalaga, väga hea meel. Praegu on väga snobistlik öelda selle kohta, et olin kohal ja sain tugeva sõnumi.
Justnimelt eile, sähvatas mulle helge muigega üks viimase aasta tähelepanek. See on uus trend tähelepanunälja kiirtoiduketis. Julgeksin selle nimetada kõikjale jõudmise kõigutamatuks illusiooniks. Ei ole ma isegi mingi pühak. Mitu korda olen arvanud, et mõnel sündmusel kindlasti osalen, aga tegelikult ei osale. Olen püüdnud siis vähemalt viimaselgi hetkel, oma “attenditud osalemise” niiöelda ringi muuta. Mitteosalemiseks.
Minu jaoks on osalemine statistikas alati pentsiku väärtusega suurus. Seda enam, kui olen statistiline osa millestki, milles ma tegelikult osaline ei olegi…
Eilsel kinoseansil, väikeses hubases ja selleks kohandatud joogasaalis, osales hinnanguliselt paarikümne inimese ringis. FaceBook-i statistika, kui seda koguda enese märkijate baasil, ütleb osalejate arvuks üheksakümmend kaks ning asjast huvitatuteks kaheksasada seitsekümmend kolm spirituaalset inimest.
Sinna ruumi rohkem inimesi ei mahtunud kui seal sellel hetkel oli. Uksetaha ei jäänud keegi. Mõni inimene läks poole loo ajal minema.
See ei ole absoluutselt mitte kellegi teise asi, ent siiski tuleb mu pähe küsimus – miks? Miks on kujunenud trendikaks, märkida end kõikjale osalema?
Mul on veel väga palju õppida. Raamatus “JJ” kirjutab autor: “Probleem seisneb selles, et nii paljud nõuavad mõtlemist, et teie praegused väärtushinnangud on õiged ning täiuslikud ja kõik teised peaksid neist kinni pidama”.
Nõustun sajaprotsendiliselt. Selles ilmselt ongi põhjus, miks me keegi ei soovi midagi, mis meile korda ei lähe, avameelselt ignoreerida. Me hüüatame ja teeskleme kahetsust, et info ilmalikust paradiisist mõne sündmuse näol meist mööda lipsas.
Sageli, kui kuulen mõnd toredat inimest, ütlemas, et ta käib nüüd vaimsel teekonnal, tahaksin küsida – mis su autoga juhtus?
Tõesõna ja ühelegi hingele hinnangut andmata. Tunnen vahel mõne inimese puhul, et tema “vaimne teekond” on see jupike kõnniteed, mis ühendab parklat ja kohta, kus kõik ühiselt ja ühe edasijõudnu juhendamisel, enesemõistmist praktiseerivad.
Tahan veelkord tsiteerida Neale Donald Walschi. “Üleloomulik jõud on lihtsalt võime, asendada oma piiratud kogemus laiema vaatenurgaga. Astuda tagasi. Tunda enam, kui tunneks piiratud isik, kellena sa oled end kujutlenud; teada rohkem, kui tema teaks”.
Ära ütle teistele, et suhetes, armastuses või enesearengus on väga oluline kohalolek. Olla füüsiliselt kohal ja osaleda hingega protsessis. Ära ütle, vaid näita ise ette! Ära ütle, et ma olen huvitatud või osalen. Huvitu päriselt ja osale tegelikult. Ära ole osake tobedas statistikas, mille järgi olid ka sina üks tuhandest, hubasel teerituaalil osalenud tundlikust viisikust.
“Kui väline nähtumus on vajalik, siis ei ole sisemine kogemus võimalik”
…ütleb Neale Donald Walsch raamatus “Jutuajamised Jumalaga”

Pööripäev läheneb. Hommikud, kui valge on enne meid ärganud, jäävad iga ööpäevaga kaugemaks. Õhul kulub juba märksa rohkem jõudu, et aknaklaasid öörõskusest kuivaks ja läbipaistvaks õhata. Päike, kes veel oma rammu tahab näidata, on koidu ajal valkjalt kuldkollane ja madal. Taevasina on justkui rammusa kohvikoorega segatud ning soojemaks ja lähemaks värvunud. Pilved aga, ei ole enam lihtsalt pilved. Neis pole täna lahkunute järele nutva taeva raskeid igatsusepisaraid. Neis puudub täna, ruske ja pingest paks kirg, mis teinekord sügiseti koguneb ja möllama hakkab. Nagu noorte meeste esimestes varsametsikustes sooritatud hoogsaimad bakhanaalid, mis välgud sähvima ja madalad bassid käratama paneb.
Sügishommikuste pilvede jutt on aeglane. Aeglaselt armastav, nagu ilusast kohvikannust puhtasse elamisse tõusev aroom. Nagu tuhksuhkru tolmuna langemine soojadele kaneelirullidele.
Olen õppinud neid erilisi pilvi paremini märkama ja ära tundma. Need on minu kallite hingede kenades ümbrikutes siidpaberile kirjutatud kirjad. Neile on ilusa käekirjaga kirjutatud saaja nimi ning kirjutamise kuupäev. Et teaks, kus midagi aset leiab, vajame me aega, et määratleda toimumiskoht joonel. Teekonnal siit – sinna.
Aino – Helene on minu vanaema. Ma armastan Sind kallis. Ma tänan Sind.

See oli üks minu järjekordsetest reisidest Aafrikasse. Kolmas või neljas, see polegi praegu üldse tähtis. Olin kahekesi sõbraga olnud Stellenboschis ja selle ümbruses juba nädala. Käisime päevas neli – viis veinimõisa läbi. Suhtlesime veinimeistrite, marjakasvatajate ning turundajatega. Panime kokku väärikat portfelli selle kontinendi kõige elamuslikematest vedelnektaritest. Oma tarbeks.
Plaanitud puhkus Lõuna – Aafrikas, jätkus peatselt koos perega. Läksin Kaplinna lennujaama vastu ning olin kirjeldamatult rõõmus, nähes saabumas oma kõige kallimaid. Poisid polnud isegi väsinud, nagu võis loogiliselt oletada. Kallistasime, viskasime kotid rendiauto pagasiruumi ning otsustasime, et läheme ja sööme koos midgi head. Aafrikas on kõik hea, sest aafriklased kuulavad tänseni Jumala sõna ning ei mängi toiduga.
Mu telefon taskus piiksatas ning ma tahtsin lausa teada, kes mind vajab või praegu minule mõtleb. Mu ema saatis sõnumi. “Meie kallis Aino-Helene lahkus”

See ei ole hea tunne, kui oled sellist teadet saades kaugel. Olen alati Aafrikas olles öelnud oma reisikaslastele, et vaadaku nad taevasse. Nad ei näe seal kunagi valgeid suitsujutte, nagu meie sinises taevakangas. Sealt edasi, ei ole enam kuhugi lennata.
Mäletan tänaseni, kuidas mu pojad, kes alles reisist väsimusesegused ning samal ajal põnevusest pilgeni, mind lohutada püüdsid. Kaks väikese mehe kätt, tulid vaikselt mu käevarrele ning väikeste meeste põsed, puutusid mu mõlemat palet. See oli nii kuum armastuse tunne, et ma arvan tänaseni pisarate põhjuseks selle minu poegade lohutava läheduse, mitte elu paratamatuse.
Helistasin emale Eestisse ja ütlesin, et proovin leida kusagil ligipääsu internetile, et saaksin perele tagasisõidu piletid ümber vahetada.
“Ära sõida” ütles ema. “Sinu pere, sinu pojad on seda kauget ja põnevat reisi kaua oodanud. Olge Aafrikas ja kui on matusepäev, leiad kindlasti keskpäeval hetke, et kallile vanaemale mõelda, teda tänada ning tema hingele palve lugeda”.
Nutsin peale kõne lõppu peotäie soolast silmavett. Nii valus, nii abitu, nii armastav nii lohutav oli kogu see elu. Ühtäkki sai mu pikalt planeeritud perereisist ja haaravast safarist, midagi hoopis muud. Ma ei palunud seda kogemust, aga see tuli mulle.
Järgmistest päevadest ei mäleta ma suurt midagi peale selle, et tegin kõike, nagu poleks mitte midagi juhtunud ja samal ajal olin täiesti ära. Kehast eemal.
Matusepäeva eelneval õhtul, istusime ühes ookeanivaatega lodžis. Taevas oli täiskuu ning õues oli sooja üle kahekümne viie kraadi. Jõime punast veini ja rääkisime vaiksel häälel oma mälestusi vanaemadest. Ma olin kurb ja õnnetu ning läksin varakult magama.
Kui varahommikul hommikul koos poistega ärkasin, tulid Häli ja mu sõber hommikujooksult. Nad olid peale minu magamaminekut kokku leppinud, et teevad hommikul jooksuringi, et leida mõni kabel, kirik või palvemaja, kus rahus olla, kui keskpäeval meie kallis Aino – Helene oma armsa mehe kõrvale saab.
Mul ei olnud isu ja olime kõik sel hommikul vaiksed.
Mulle meeldis sel hommikul kogu maailm. Jumal oli kõik käima lükanud ja see töötas nagu ime. Jalutasime vaikselt keskuse poole ning nautisime tohutut soojust ja õrna briisi kusagilt Hea Lootuse neeme poolt. Inimesed naeratasid meile ja poisid lõid äärekivil istuvate värvikirevate rastavendadega patsi. Lõhnas salvei. Kusagilt tuli hea kohvi ning aromaatse tubaka lõhna. Värvilised linnud sidistasid ja sehkendasid veesilmade juures. Tänavakaupmeeste kirjud siidsallid lehvisid lettidel ning asfaldile laotatud vaipadel takseerisid möödujaid sajad puust antiloobid, ninsarvikud, elevandid, kaelkirjakud ning muidugi bullfrogid.
Väike maakividest kirik, oli madal kaunis ehitis. Kauni, ülalt kitseneva, raudkividest laotud kellatorni ning kirikaiaga. Kiriku aias olid mõned vanad ristid ning üks mälestusmärk, kõikidele aafriklastest sõduritele, kes langenud merelahingutes. Kiriku uks oli lahti ja kirik tühi. Astusime vaikselt sisse ning istusime pinkidele. Kell oli kolmveerand kaksteist. Sulgesin silmad ning mõtlesin vanaema ja vanaisa majale Viru-Jaagupis. Käisin läbi kõik toad. Sahvri, kus mäletan olnud alati vanaisa saunas suitsutatud maasingi lõhna. Vanaisa puutöötoa vaigu ja puu lõhna ning piinlikult korras sahtleid, tööriistade ja tööks vajalikuga. Vaatasin lakka, kas seal kassipoegi pole. Ei olnud. Käisin kõik need kohad läbi, kuhu enam kunagi tagasi ei saa, et nende kallite inimestega koos olla. Ei avanud silmi ja lubasin endal olla see kes ma olen. Väike poiss, kes on jäänud korraga üksinda. Midagi ootama, mis ei pruugi enam iial tulla. Silmi avades oli kõik nutulaiguline ning värvikirev. Pisarad, kui neid on palju, suudavad luua kõige impressionistlikumat kunsti, mida inimene suudab hoomata. Sedasi olles, oma ergu äraolekumeelega, kuulsin kuidas kirikusse keegi sisenes. Tuli üks kekskealine abielupaar. Naine ja mees. Sättisid altari ette küünlajalad ning seadsid ja süütasid küünlad. Tulid siis pingiridade poole ning asetasid pinkidele iga natukese maa tagant ühe mälestusvoldiku.
Sellel oli särasilmselt itsitava hõbehallide juustega vanamemme foto ning nimi ja daatumid. Memmeke pildil ja tema nimi olid võhivõõrad, aga miski ehmatas mind korraga sellest unenäona tundunud olekust. Sellele mälestusvoldikule trükitud kuupäevad koos sünni- ja surmapäevaga ning isegi aastad, olid täpselt meie vanaemaga kattuvad. Kell kirikutornis lõi keskpäeva ning kiriku ümber oodanud rahvas, keda polnud palju. Tuli vaikselt kirikusse sisse. Inimesed jäid seisma ning orel hakkas vaikselt mängima. Kirikusse kanti ilus, heledast tammest puusärk ning asetati altari ette küünalde rahulikku vaigulõhna. Kui leinajad maha istusid ning vaikselt või omavahel vagusi kõneldes tseremoonia algust asusid ootama. Tõusime meie ja lahkusime hiirvaikselt. Naine, kes voldikuid oli jaganud, vaatas mulle silma, naeratas ja lehvitas südamlikult ning asetas käe rinnale. Minagi tegin sedasama, tänades Jumalat selle ime eest.
Kirikust välja õue astudes, oli see üks minu elu ilusamaid päevasüdameid Aafrikas. Ma olen seal palju kordi käinud. Kõik on alati kordumatu ja samas tuntavalt tuttav. Ma armastan Aafrikat. See on meie puudutuse ilus lummus, mis jääb alatiseks, nagu see oli minu vanavanemate ja minu vanemate puhul. Need jaksasid teineteist kuni surmani armastada. Kuni surmani armastada ja hoida.

Täna, 16.septembril on meie armsa Aino-Helene sünnipäev.
Kui ma seal Aafrikas olin, kirjutasin ma matusepäeva eelõhtul vanaemale kirja. Saatsin selle oma kallile õele ning palusin välja trükkida. Ilusasse ümbrikku panna ja vanaemale teele kaasa. Ma ei teadnud, et see seal matusel kõigile ette loetakse. Räägiti, et ettelugeja oli suurtes raskustes, häälde tikkuvate pisaratega ning keegi ei tundnud minust sel hetkel puudust. Ma olla olnud rohkem kohal, kui olla saanuks. See oli minu ja minu vanaema vaheline jutt. Armastuskiri naisele, kes sünnitas minu ema. Aitäh Sulle mu ilus Aino-Helene.

Elu on üksikjuhtum, sündmus kosmoses, mis leiab aset just praegu! Kõik see juhtub. Igal pool. Pole muud aega kui praegu, pole muud kohta kui siin. Siin ja praegu on kõik mis ON.
Nii kirjutab oma raamatus “Conversations with God” Neale Donald Walsch.
Ma isegi ei tee nägu, nagu poleks see võimas kolmikteos enim minu elu mõjutanud lugemine.
Ma soovitan seda tungivalt sullegi!
Need jutuajamised Jumalaga, on hoogsad ja haaravad dialoogid, kus sina lugejana ei ole mitte pealtvaataja vaid suflöör. Sinule saab selle kõige käigus osaks privileeg, öelda kummalegi osatäitjale isegi teksti ette. Nii läbinisti aus ja otsekohene on see kolme raamatusse kirjapandu, et sa ei saa jääda pelgalt osasaajaks. Sinust saab keegi teine.
Julgen siia otsa öelda, et ka sünd ning surm, on üksikjuhtumid, sündmused kosmoses, mis leiavad aset just praegu. Kõik see juhtub. Igal pool…Ometi ei tõuse need kumbki, ei sünd ega surm, kõrgemale kui elu ise omaenese lastega.
Ka sõda on üksikjuhtum. Sündmus kosmoses, mis leiab aset just praegu! Kõik see juhtub. Igal pool…
Sõda on argpükslik põgenemine rahuaja probleemide eest, on öelnud Thomas Mann. Seepärast ei olegi mul hirmu, langeda kohe esimesel sõjasuvel, sest pärast sõda algab uus rahuaeg ning rahuaja probleemid, mis viivad järgmise sõjani. Ma ei tunne hirmu, siiralt. Sest “meie hirm on vaenlaste vapruse allikas” – kui taaskasutada oma lemmikkirjaniku Thomas Manni sõnu. Inimkonna ajalugu on sõdade, mitte kunstiajalugu. Sõjakunst eeldab niisamuti nagu mistahes muu kunst, piiritut annet. Loomisjulgust, hullust ning usku, sest kaevikus ateiste ei ole ning kumbki vaenupool on alati veendunud, et Jumal on just tema poolel. Jumal laseb sõjal puhkeda ja olla, sest Jumal ei piira inimest oma käskude ja keeldudega iial. Tema “maaletoojad” ja müügimehed teevad seda omakasu soovides.
Tema annab inimesele alati ja kõiges võimaluse valida. Kui inimene valib, et ta ei usu Jumalat, on seegi Jumala pakutud valikuvõimalus, mille inimene on valinud. Isegi neegrinaljad on Jumala loodud, nii nagu ka valikuvõimalus neid seltskonnas rääkida, või rääkimata jätta. Siit järeldubki, et kuna inimesel on tema valikuvabadused, on ta ise looja. Looja – suure tähega. Jumal kui soovid.
Õiglane Jumal ei mõista kedagi hukka. Hukka mõistmnine üldse on üks ära solgitud termin. Kui kedagi mõistetakse hukka, tuleb see ka täide viia, või siis hukkamõistev otsus uuesti läbi vaadata ja määrata teine karistus. Kui keegi midagi taunib, on see samuti pigem sündroom kui otsustusprotsessi lõpptulemus. Kuuldub kuidagi nõrgana, kui kusagil käivate tapatalgude kohta öelda – mulle ei meeldi. Palju “krõbedam” või lausa otsusekindlam tahab näida see, kes ütleb – mõistamne sõja hukka või taunime. Ütle sõbrake, kuidas sa sõja hukka mõistad? Kuidas sa oma sõnade eest vastutad ja selle ellu kavatsed viia, kui oled sõja hukka mõistnud? Kuidas sa ta hukkad? Hukka mõista ja taunida saab üksnes inimest. Kui mõistad hukka, poo üles, lase maha, uputa või tapa elektritoolil. Ka taunida saab üksnes inimest. Käitumist ei saa taunida. Taunida saab matsi.
Kahjuks pean ma ütlema, et varsti algabki sõda.
Mõistagi ei ole enam mägede taga aeg, kui eelpool kirjutatud lause eest, võetakse ja mõistetakse mind jälle avalikult “hukka” või “taunitakse”.
Läbi äraproovitud solgitorude tõmmates ning kupja kuulekatel koertel klähvida lastes. Kuulutades, et ma külvan asjatut hirmu ja sõjapaanikat.
Eesti on kaitstud paremini kui iial varem, ütlevad nad.
Neil on tuline õigus!
Kõige idapoolsema eelpostina on Eesti täna tõesti modernsem kui nõukogude liiduvabariigina kõige läänepoolsema eelpostina. Meie sinuga oleme aga needsamad.
Nii, nagu ma alguses kirjutasin – “Elu on üksikjuhtum, sündmus kosmoses, mis leiab aset just praegu! Kõik see juhtub. Igal pool. Pole muud aega kui praegu, pole muud kohta kui siin. Siin ja praegu on kõik mis ON. Seega olen mina ja oled sina selles sõjas juba langenud.
Selles sõjas mis oli, mis on ja mis tuleb.
Kui mängija saab jalgpalliväljakul punase kaardi, ei ole ta teinud kõige halvemat tegu mida ta iial suudab korda saata. Tema veendumus, et ta tegevus sellel hetkel, oli parim kõikidest võimalikest valikutest, on siiras.
Nõndamoodi arvab ka see, kelle kätes on valik otsustada sõja või rahu üle, sest isegi sõtta tormatakse üllal eesmärgil. Olgu see vastase ründamine või talle vastu hakkamine.
Sa näed oma silmaga iga päev, kuidas “keelatud aineid” ning nendest kõnelemist paranoilise paanikaga “hukka mõistetakse” ning “taunitakse”.
Taipad isegi miks. Sest ka sõda on keelatud aine, millest kõnelda, kuna seegi on kellegi jaoks alati kasulik. Olles küüniliselt aus, siis isegi sissetoov. Ma olen seda oma silmaga näinud ja kõrvaga kuulnud. Kui sõjakoldes kõik korraks vaikseks jääks, oleks väga hästi kuulda, kuidas raha voolab. Selles sõjas, järgmises või ülejärgmises, langen mina ja langed sina – see on kogemus, mille me inimeseks olles ükskord kindlasti valime, kui me ei suuda olla ennast ja oma kogemusi kordamata. Me suudame seda! Me ei pea olema “eelpost” kahe tukkuva hiiglase vahel, kelle taskutest me agaramad kaaslased vaikselt vargil käivad. Mina ei taha olla muinasjutu kotipoiss, kes saab jalaga, kui üks hiiglastest ärkab ja otsustab teisele pulli pärast äsada. Ma ei taha kummalegi tuigerdavale kollile jalgu jääda. Ma tahan olla pigem kraps karjapoiss keda austatakse, sest tal on silmad lahti, kui töllid mokk rippu põõnavad.

Kui metsas jalutades sitahunnikut näed, ei ole see kunagi anonüümne. Kordki oma instagrammi kontost kaugemale minna julgenud ilmaelu avastaja teab, et pisikesed “mustad rosinad” on jänese jäetud. Mustad ploomimõõtu pallarad poetas metskits. Sellest kogukama kärje kukutas põder ning vinava haisuga sitt on karu jagu. Kui seeneline või muidu metsa juhtunud inimene hätta satub, on tema lahenduse juures nuuskamispaber või midagi muud ähmiga kättesattunut. On inimesed ja on loomad. Neil kõigil oma näod ja teod. Hädad ja kergendust toovad tegevused.
Tcärylin on pealtnäha inimene. Ses mõttes, et pea on ülemises, tagapalged keskmises ja tallad alumises otsas. Ta ei ole väga noor ega ka mitte liiga vana. Keskealine oleks tema jaoks solvav määratlus. Ta on seal kusagil…no jah. Las ta olla seal, kus ta tahab olla. Tema nimi on Tcärylin. Nii on ilusal inimesel seisusekohane ja väärikas nimi. Ega ta kiloga müüdav marmelaadikomm ei ole.
Miks ma temast kirjutan?
Mulle meeldib tema nägu kui ta mõtleb. Mitte, et seda ülearu sageli ette tuleb. Ma mõtlen võimalust, näha tema silmi, nina ja suud, kui ta on millegi kohale kummardunud ja sellele keskendunud. Ta on nutikas ja suudab töötada kahe ajupoolkeraga eraldi. Vasakpoolsega, mis on mehelik, ratsionaalne ja kaalutlev ning parempoolsega, mis on naiselik, loominguline ja emotsionaalne.
Tcärylin suudab lugeda teksti nii, et tema vasak ajupool tegeleb loetava tekstiga ja parem ajupoolkera samal ajal juba loob. Oma arusaama järgi arvamust, mis tundub et ei saa jääda enda teada. Vasak vaatab nagu vana puusepp preestrile puusärgi laudu valides, teraselt enda ette. Parem aga möllab. Nagu mongoolia naismaadleja. Kissitavate kurjade pilude ja kirbehigise kirega.
Ühel on aega, teisel kiire.
Tcärylin on kuulekas, sest ta pole sugugi rumal. Sõpru tal ei ole, sest tal on sõpruse suhtes palju küsimusi. Neist peamine on, mida ma sellest saan? Meest tal pole, sest need on tema hinnangul avalikud peldikud, sitta täis või juba kinni.
Minul ei ole Tcärylini kohta rohkem midagi öelda. Ta ei jäta mulle mingit muljet. Ei head ega halba, sest ta ei puutu minusse mitte kuidagi. Temasuguseid leidub veel ja nende vahe ei ole milleski enamas, kui pabulatel metsas puude all. Kuju ja koguse järgi on peale vaadates selge, kes tegi. Ma ei astu sinna sisse. Ei toksa varbaga ega kummardu lähemalt uurima. See on sitt, miks ma peaksin.
Aitäh sulle, Tcärylin. Hea, et sa olemas oled. Just tänu sinule näeme me medali teist poolt paremini. Seda, kui imeline võib olla keegi, kellel pole nii peen nimi. On nagu marmelaadikommil, aga tehtud hoopis paremast koostisainest. Palun jätka kallis Tcärylin, sina oled sõnnik põllule, kus võrsub armastus. Sinu ülipüüdlik mürgitamine, teebki elusa immuunseks ning virgujad tugevaks. Ära väsi, kallis Tcärylin – sina päästadki maailma, sest sa oled meie põlluramm.

Tunnistan ausalt, olen olnud liikluses kaasliiklejatega agressiivne. Olen kihutanud. Justnimelt kihutanud, mitte lihtsalt kiirust ületanud. Saanud selle eest ka karistusi. Olen paar korda ka täiesti üle keenud ning sadu kordi mõnitavalt üleolevana käitunud. Mul on olnud uued, võimsad ja silmapaistvad autod ning ma olen nende hinna ja mugavuse tekitatud tunde pealt, ennast liikluses justkui peremeheks pidanud.
Olen elanud üle ka need ajad, kui püüdsin asja kõrveltvaataja empaatiaga seletada. Nii näiteks olen selle asemel, et kaasliiklejat mõttes, see tähendab oma autos valimatute sõnadega sõimata, kujutanud ette, mis teda nii liiklema paneb. Olen mõelnud, et äkki on värskelt armunud ja seetõttu pea laiali otsas. Kujutlenud, et äsja on inimene roolis, saanud surmateate väga lähedase inimese kohta ning kõik tema meeled ja tähelepanu on murtud puruks, nagu habras oks.
Armastada ei ole proovinud. Nii kõva mees ma veel ei ole, et suudaks enesele tuima näoga otsa vaadata ja ise uskuma jääda, et ma suudan erandeid tegemata, kõiki inimesi armastada. Kõiki kaasliiklejaid piiritult kalliks pidada. Ma ei saa ega kavatse mitte kedagi käsu, vile või märguande peale armastama hakata. Mitte keegi ei saa. Ma armastan väga lapsi, aga ma ei ole seni aru saanud sellest, miks inimesed kleebivad oma auto tagaaknale kleepsu “baby on board”? Ma näen niigi, et su vaateväli taha, on pakiruumi kokku pakitud lapsevankriga varjatud ja sa ei näe, et su seljataga on moodustunud kolonn kaasliiklejatest, kes tahaksid ka esimeses reas liikuvast bussist mööda sõita.
Mingil seletamatul põhjusel, ei ole ma veel valmis, armastama bussijuhte. Ma ei armasta neid, sest nad suhtuvad inimestesse nagu elututesse sõnnikukottidesse, kes amorfselt nende tujuka ja rapsiva sõidustiiliga kaasa loksuvad. Kui nad soovivad kasutada privileegi, olla liikluses eelistatud seisuses, sest nad transpordivad inimesi, siis paistku see ka liikluskäitumises selliselt välja. Saadud privileegide eest, tuleb osata olla tänulik ja veel tähelepanelikum. Ma ei tunne mitte midagi ka suurte krusade ja rekkameeste suhtes, sest ma ei mõista nende käitumist liikluses. Äkki leidub maailmas keegi, kes neile ütleks, et kui te maanteel kaasliiklejaid tapate, ei ole teil oma palgi või kaubakoormaga enam kuhugi kiirustades tungelda. Need, kes seda kaupa ootasid ja vajasid, litsusid sa just tee kõrvale puudesse või vastu kihutava krusa esisilla alla.
Keda ma siis liikluses armastan?
Ma armastan oma lähedasi. Armastan sõpru, kolleege ja oma inimesi. Ma armastan neid oma südamega. Armastan hingega ja ka sõnadega. Nad on mulle olulised ja nii tähtsad, et mul ei ole soovi ega kannatust oodata, et võtta vastu nende armastust ja jagada neile enda oma. Ma teen seda autos olles telefoni teel. Ma olen üks miljoni hulgas, kes tunneb, et armastuse avaldamiseks, kui selline tunne kord laviinina peale tuleb, on mu hääl toores. Ma ei taha avaldada armastust või võtta vastu kellegi armastust, kui olen liiklusummikus, sest ma olen siis ärritunud või muidu vales meeleolus. Mind aitab see, kui saan lugeda või kirjutada. Lugeda, kui keegi kirjutab – ma armastan sind. Kirjutada, kui ma tahan, ma armastan sind. Lugema ja kirjutama ei pea ainult seda sõnumit. Me kõik miljonikesi oleme õppinud nii armastust avaldama kui muud ütlema kirjalikult. Me saadame oma sõnad kirjapanduna teisele inimesele. Saadame kolmandale, saadame viiendale. Varsti me elamegi autos ja seisame ummikus ning kirjutame oma telefonis, kõige ilusaimatest tunnetest, ajas elavat armastusromaani.
Liiga palju me ka armastusest ei räägi. Ehk isegi vastupidi. Liiga vähe! Me istume kõikjal kus saab istuda ja seisame kõikjal kus saab seista, telefon peos ning avaldame oma mõtteid, tundeid ja arvamusi.
Kui sa paned oma auto tagaaknale kleepsu, et sul on autos laps. Tundub sulle ilmselt, et ma peaksin sellest omad järeldused tegema ning olema veidi tähelepanelikum, kuna autos viibiv imik võib vajada sinu suuremat tähelepanu. Kui ma foori taga sinu kõrval seisan, siis ma näen, et sa oled keskendunud hoopis telefoni.
Ma olen õnnelik ja rahul. Ma armastan ja olen armastatud. Mu tunded on siirad ning kõik mida loon hetkes, sünnib läbi armastuse. Kergusega ning tahavaatepeeglita. Ma armastan ja austan armastust. Mul on vabadus.
Armastus on tahavaatepeeglita sõiduk, mis võib liigelda kus tahab. Ilma ülevaatuse, kindlustuse ja isegi juhtimisõiguseta. Seda ma tean aga küll, et seda tahavaatepeeglita sõiduriista, milleks armastus saab olla, ei peaks segamini ajama oma argisõidukiga. Sellest tuleb segadus. Me istume roolis, mida keerame põlvega ning vaatame ette, kasutades selleks vaid kassisilma köömnetera laiust vaateprigu, sest kogu muu tähelepanu on ekraanidel, kus me täna elame ja armastame. Maailm on armastust täis. Me aina enam ja enam oleme seda avastamas ja selle läbi muutumas, sest see, mis paistab tahavaatepeeglist, ei kuulu enam meile. Meil ei ole sellega enam tegemist. Me tunnetame tahavaatepeeglisse pilku heites enamasti rõõmu. Rõõmu, et me pole üksi. Rõõmu, et meie taga tulevad ka teised. Me ei ole ummikus – me liigume. Liigume eest ära sellel pildil, mis on tahavaatepeeglis ning mida meil vaid niipalju on tarvis, et kogeda me liikumist kõikjal.
On aeg hakata kirjutamise asemel rääkima. Kasuatama sõnu ja silmadesse vaatamist. Aeg olla silmnähtavalt lapsega tegelev ema, mitte avalikult imetades või vastava kleepsuga autot juhtides, helendavat ekraani armastada. Aeg olla julgelt armastusest rääkiv Mees. Tunnistades oma hellust, igatsust ja tundeid ning näidata seda välja mitte oma lapsele rooli taga sõnumit toksides, vaid kõikidesse lastesse ja kõikidesse väiksemas sõidukis liiklejatesse, mehena suhtudes. Mehena, kuningana, hoidjana ja elu jätkumise eest seisjana.
Hoiame seda uut ilma mis tuleb. Rajame selle riigi koos ja kõikidele, kes elavatena on väärt inimväärset elu ja võrdseid tingimusi. Võrdsust ei ole ega tule ning uskuda tuleb neid, kes tunnistavad armastust suurimaks oma poliitilisest vaatest või murest maailma pärast. Astu juurde ja ütle. Ütle teisele, et armastad teda ka siis kui oled eemal, liikluses, ummikus või kaugel ära. Toksitud sõnadega kohalviibimine kellegi ekraanil, ei ole midagi enamat tahavaatepeeglist. Ma armastan Sind silmadega kui ma Sind vaatan, ole olemas.

Saame kokku ja räägime silmast silma. See ei ole telefonijutt. Ärme sellest e-posti teel arutle. Need ja paljud samasisulised sõnumid, on levinud inimeste keskel juba pikemat aega. Nii tundub mulle, on peaaegu et igal teemal, peatselt võimalik suhelda üksnes nii, nagu oaml ajal kirjutas Kurt Wonnegut “Tšempionide eines”. Kes seda raamatut on lugenud teab.
Üks niisugustest kokkusaamistest oli ka minul hiljaaegu ühes kesklinna kandi bistrookohvikus, ühe noore ja julge naisega. Rääkisime ajakirjandusest, meedias toimuvast üldse ning televisioonist ja telesaadetest niisamuti. Kuulsin, et varsti on TTV kanalil, minu saatega samal õhtul tulemas ekraanile uus saade, mis aga arusamatul põhjusel ootamatult siiski vaatajateni ei jõudnudki…
Sellele kohtumisele saabudes, kümmekond minutit varem, nagu viisakale mehele seisusekohane, möödusin ma mitmetest laudadest, et lõunase tipptunni ajal sobiv vaba laud leida. Nii nagu sellistes kohtades ikka, on seltskond lõunatajatest kirju. On töömehi, kes end isegi tolmust ei viitsi puhtaks kloppida, rääkimata kätepesust või üldise kasvatuse aluspõhjast, et süües võetake laua taga müts peast. On paarikesi, kus pole vaja olla suhteekspert, et näha äsja ettevõttes tööle asunud meeskolleegi esimest flirdist pakitsevat lõunasööki firma pikajalgse sekretäriga. Olgu siinkohal öeldud, et ma ei ole šovinistisiga, et viitan naisterahva jalgade pikkusele, sest see on väheseid, veel säilunud kehaosi, mida ei saa pikendada. Nii nagu on, nii on.
Seda rahvast seal suure kaubanduskeskuse bistrookohviku laudade taga, saaks kirjeldada terve novelli jagu, las ta siinkohal jääda. Meeles on üks seltskond mehi, kes istus akna all, ümara laua taga ning vestles midagi varjamata, üsna valjuhäälselt mingil teemal, mis puudutas kaitseväelasi, reservväelasi ja sõjaaja ametikohtade süsteemi. Need olid nooremapoolsed mehed ning pakatasid õhinast ja usust sellesse, et nad on arutlemas millegi neist sõltuva teemadel. Sealsamas kõrval, teises ümmarguses lauas istus kaks välivormis vanemohvitseri ning üks erariides mees. Need mehed olid väga vaiksed ja viisakad. Kui noodsamad ohvitserid omale bufeelauast salatit läksid võtma, tulid nad ka minu lauast mööda ning me teretasime. Ma veel mõtlesin sel hetkel, et ühte meest ma tunnen ju nii hästi, et võinuks tegelikult püsti tõusta, kätt anda ja küsida, kuidas tal läheb. Olime temaga kokku puutunud mitmel õppusel, mitmel kõrgema sõjakooli kursusel ja mujalgi. Saime ajaliselt väga lähestikku mõlemd kapteni auastmedki. Nüüd kuulen kusagilt infokildu ning kui löön peale pikka vaheaega lahti õukonna uudisteportaali, saan šoki. KAPO on Denissi riigiretmises kahtlustatavana arreteerinud.
Kõige esimene mõte, mis pähe tuli, oli küsimus – mis ikkagi juhtus umbes viis aastat tagasi, mil Metsavas oli seni avalikustatud info alusel, alustanud Eesti riigi vastast luuretööd, Venemaa ja GRU heaks. Mis siis toimus? See oli oletatavasti aastal 2014, mil Eesti valmistus läbi aegade kõige suuremaks reservõppekogunemiseks rahuaegse Eesti sõjaajaloos. Kaitsevägi valmistus suurõppuseks “SIIL 2015” ning lõppkokkuvõttes see üks võimas ja korralik suurõppus oli. Osalesin kompaniiülemana isegi!
Ainult šašlõkimarinaadis lammas arvab, et sel ajal ükski naaberriik kogu planeeritava vastu väga elavat huvi ei tundnud. Niisamuti oleks kahjuks tänagi infantiilne loota, et nüüd on prussakatõrje tehtud ja kõik toad põhjalikult tuulutatud. See maailm tundub väga paljudele lihtsalt nii põnev ja romantiline, et piir reaalse ja mängulise vahel, võib hägustuda täiesti märkamatult.
Mõtiskledes selle üle, et Metsavas on kinni võetud ja saab tõenäoliselt ka süüdistuse ning karistuse, tuleb tahes tahtmata esile mitu küsimust. Mis oli päästikuks, et eeskujulik ohvitser andis järele ja lüües käega kõigele, mis seni olnud püha, asus tegema “vastutegevust”? Kes olid need kaaslased, kelles nii sügavalt pettuda, et vaadata silma, aga kanda rusikat taskus ja vihata?
Ma ei kaitse kinnipeetut, kuid ma astun välja selle hoiaku vastu, et tegemist on venelasega, kes kasutas ära oma ohvitseripositsiooni ja teenis aastaid reeturirublasid. See meenutab sügavalt nii esimese- kui teise maailmasõja aegset maailma, kus neegrid, kes võrdväärsete sõduritena olid valmis relv käes lahingurivis seisma, tehti moraalselt ja paljudel puhkudel ka füüsiliselt lihstalt maatasa. Venelane Eesti kaitseväes on täna kahjuks samas seisus, rääkige mida tahate. Ka Deniss Metsavas oli üks neist, keda nagu tsirkuse karu rahvale näidati ja kindlatel puhkudel pildile lükati. Hoidmaks soojana integratsioonisuppi ning näitamaks kuidas Eestis saab karjääri teha igast rahvusest inimene, kui ta on meie oma.
Ma olen Denissiga piisavalt palju koos olnud ning näinud teda nii töö- kui puhkehetkel. Ma lihtsalt ei kujuta teda ette, AK paberid põue peidetuna, peastaabi väravast väljumas. See ei ole loogiline mitte ühestki otsast. Väga pentsik on just praegu jätta meenutamata, mida meie mitu järjestikust kaitseministrit, kes pole isegi ajateenistust läbinud, rahvusvahelise põsepatsutuse teenimiseks on korrutanud.
“Eesti ei kujuta mitte kellelegi mitte mingisugust ohtu!”
Mis kuradi riik me selline oleme, kui me mitte kellelegi mingitki ohtu ei kujuta? Mu sisetunne ütleb, et just selle küsimuse pärast Metsavas raudu pandigi. Ta ei rääkinud GRU-le või kellele iganes, mitte sellest, mis Eestil on, vaid sellest, mida meil ei ole. Ehk oli ta lihtsalt aus ohvitser, kes ei suutnud enam kõiki mänge kaasa mängida. See, et ta on venelane ja ei tee temast vähem või rohkem pettunut, kes valib äärmuse.
Reeta saab inimesi. Oma lähedasi, töökaaslasi, võitluskaaslasi, sõpru, aga mitte riiki! Sada aastat tagasi kuulutasid preestrid, et abielu neegriga on keelatud, sest nii on piiblis kirjas. Täna abielluvad omavahel mees – mehega ning naine – naisega ja sellegi hukkamõistjate aur katlas, näib tasapisi lõppevat. KÕIK mis kunagi on olnud lubatud, on täna keelatud ning vastupidi.
Eesti riiki reedab aastas kümme tuhat inimest. Eesti kahjuks tegutseb teadlikult või enda teadmata teist samapalju päevas. Eesti riiki petab sadatuhat inimest minutis. Eesti riiki kirub viinalauas veerand miljonit eestlast ja mitte-eestlast juba veerandsada aastat järjest. Ometi me kõik armastame. Armastame igaüks OMA Eestit, oskamata hoida kokku. Oskamata kaitsta oma riigisaladusi ning üksteist. Kas me ennast sellistena kellegi vastu üldse kaitsta suudamegi, kui me endid hoidma ja endasse uskuma ei hakka? Selle kõige võikski viimaste sündmuste valguses nimetada denissitentluseks. Käegalöömiseks ja loobumiseks oma aadetest…

Oli üks erilistest tavaõhtutest. Muudmoodi ei ole seda täpsemini võimalik nimetada. Oli mu armsa poja 19. sünnipäev. Olime seda tegelikult ühiselt, küpsetatud lambakintsu ja klaasi hea veiniga, tähistanud juba paar päeva tagasi. Ette ära, sest “õigel päeval” on ta teenimas kodumaad.
See õhtu oli seepärast pigem sarnane mitmete omasugustega, nagu üks argiõhtu meie kõikide rahulikus elus.
Sain ühelt oma armsalt hingelt sõnumi, kus ta ütles, et ei oska kellegi teise poole oma olukorras pöörduda. Ma olevat ainsana, suuteline selles olukorras midagi arukat tegema. Tema imearmas õde, oli veidi aega tagasi keisrilõikega väikese tütre sünnitanud. Midagi seniteadmatut oli aga põhjustanud olukorra, et see väike haldjakene ei hakanud hingama. Ta viidi arstide hoole alla ja olukord olevat väga kriitiline. Kogu perekond, ka äsja sünnitanud ema, olid teadmatuses. Teadmatus teadagi on aga hirmu armastav ja hoolas ema.
Ma vastasin, soovitades käituda nii, nagu mina selles olukorras käituksin. Ma Ma soovitasin talle ja tegin seda ka ise. Mõtlesin üksnes iseendale! Unustasin selleks hetkeks täiesti ära, et kusagil on inim-maim, kes alles kaalub. Millise kogemuse ta soovib praeguses olukorras valida? Üksi meist, ega keegi teine, ei saa seda tema eest teha, veelvähem aidata. Olgu see tahtmine selleks kui suur tahes. Ta tahtis näha, mida arstid selle kehaga teevad, et tema tulevane hinge tempel oleks valmis teda vastu võtma. Ta oli ilmselt ise ka veidi elevuses, sest selline kogemus, mille ta just valinud oli, ei olnud üldjoontes midagi uut temale. Küll aga ta noorele emale ja isale ning nende armastavatele lähedastele. Tema ei tundud selle ees, mis tuleb mitte mingit hirmu. Ta oli võtnud vaadelda. Teada saamaks, kui valmis on inimesed, kelle juurde tuleku ta kas otsustab või välistab.
Ütlesin sõbrale, et ma palvetan. Palves on nii meeletu jõud. Palves on taotlus, mis näitab mu selgeima valiku, kuidas ma tahan seda olukorda luua, milles parasjagu olen. Enesestmõistetavalt oli minu valikuks palve sellele hingele, et Ta valiks kõikidest võimalikest kogemustest praegu selle, mis teeks teda väga oodanud pere, õnnelikuks ja tänulikuks.
Rohkemaks minul oskusi, jõudu ja tarkust ei ole. Abituna ei tundnud ma end siiski. Ma teadsin, et see on enim mida ma suudan – paluda üht hinge. Paluda Tal valida Elu. Sõbrale saatsin sel hetkel minus valitsenud väga selge sõnumi lihtsalt edasi. Ütlesin, et veel enne kui päikesetõusuks on kõik korras ja läheb nii nagu peab.
Minu õhtu läks edasi. Ma vaatasin sada korda nähtud Martin Scorsese suurima filmi teist osa ning silitasin kassi, kes end mu kõrval pikaks sirutatuna magas. Mõtlesin, vaadates Ristiisa filmis episoodi, kui Michaeli poeg Vito Antonio Corleone, sai oma elus esimest korda armulauda. Mõtlesin, et kassidel on ilmselt inimestega sama Jumal. Paitasin oma neljajalgset hingesugulast Villet ja vaatasin filmi koos tukkumispausidega lõpuni.

Hommikul, kui olin ärganud, suhtlesin oma emaga, nii nagu seda olen teinud ajast, kui olin kunagi Afganistanis. Igapäevane “kohaloleku kontroll” nagu me seda isekeskis nimetame. “Mul on täna väga kurb uudis” ütles emake. “Minu kiisu suri eile õhtul”. Ema kiisu oli minu Ville õde. Samasugune üleni valge ja väga armas loom. Terapeut, nagu ema teda isa surmast alates, vahel nimetama juhtus. Ema oli õhtul enne magamaminekut kardinaid ette tõmbamas, kui leidis kiisu akna juurest põrandalt. Ta justkui magas seal ning ema võttis ta sülle, et enda juurde voodisse kaissu võtta. Lumivalge väike Täpi oli aga elutult lõtv ning vajus surnuna ema kätele.

Võtsin garaažist labida ja istusin ilma hambapesuta, kohe autosse ning sõitsin Rakveresse ema juurde. Täpi punuköiega kraapimisposti otsas põles küünal ning selle all oli ema iPad, mille ekraanivalguses kumas imearmas foto unesooja kassipilguga käppade vahelt piiluvast Täpist.
Selle juures musta siidipaberiga kaetud neljakandiline karp, mis valge siidipaelaga lugupidavalt kinni seotud.

Meie kallis kiisu sai oma viimase rahupaiga ühes mu poiste lapsepõlvest pärit erilises kohas. Rahulikus paigas, vana kodu lähedal. Kohas, kus kohe langema hakkavad lehed katavad ta mullaks saamist, et kevadel sinilillede ja ülastena uuesti ärgata ning jälle elada.
Hingerahu tuli, et olin saanud valida kerguse. Läbi selle, et sõitsin mõtlemata õhtusele otsesaatele, kohe Rakverre ja olin emale toeks. Kui me seal parkmetsas kiisukese puhkepaigas lõpuks kahekesi seisime, rääkisin emale kogu oma õhtuse loo. Läbi silma tikkuvate pisarate, ütlesin ka Jumalale, et Ta on meil tõenäoliselt kassidega ühine. Jumal, see inimeste ja kasside ühine, oli otsustanud minu õhtuse palve sel moel kuulda võtta. Sekundi pealt. Ta austas kiisu soovi ühe kogemuse lõpetamiseks ning pisikese tüdrukukese soovi, uue kogemuse saamiseks. Sellest tüdrukust tuleb kasside sõber kogu eluks.Nii toimib vaid elust endast suurem, sest surm on niikuinii elust väiksem. Kõige suurem on aga armastus ning sellele ma oma eilse saate pühendasingi.

Mulle meeldib sügis. Täitsa ausalt. See aeg aastas, mis on just parasjagu praegu. Olen muutunud harjumusest, nähes põldudel viljakoristusmasinaid, hakanud tundma saabuva sügise nukruse asemel, rahu ja rõõmu küllusest. Naudin kergusega isegi seda iga-aastast põllumeeste ikalduse juttu, mida juba ammu enam mitte keegi traagilisena ei võta. Selle igihalja pobinaga ollakse juba nii harjunud. Matkamehed ütlevad, et pole kehva ilma on vale riietus. Mida põllumehele öelda, mina ei tea ja ei sekku ka.
Mis sellest sekkumisest ikka muutuks? See oleks sama mõttetu, kui püüda kangutada juurdunud arvamust sellest, et mõni aasta tagasi võitis Eurovisiooni lauluvõistluse “habemega naine”. Miks ei või nimetada asju nii nagu need on? See oli ju kleidiga mees, mitte habemega naine, kullakesed?!
See udupuhurite müügitöö, et kõigest eristuda ja esile tõusta, on muutunud nii igapäevaseks ja tavaliseks, et aina enam hakkavad selgelt ja säravalt silma silmapaistmatud. Inimesed, kelle puhul on sekundiga selge, et nad ei vaja välist nähtumust mingi kogemuse võimalikuks tegemisel. Mida see tähendab? Seda, et me isekatena teistmoodi elada ei mõistagi enam. Kas sa ei ole mõelnud, et meie emakeeles on üks võimas sõna, selle kõige kirjeldamiseks? Nimelt kalamari…sa nimetad sedasi nii üksikut marja kui supilusikatäit marja. Kalamari on kõnekeeles alati ainsuses ja seda mitte ainult Eesti keeles.
Sellest ühest marjast, on kõige elava Looja teinud alge uuele elule. See mari, olgu teda või terve ämber, annab ju kõige otsesema viite sellest, et maailmaruumis ei ole ka meie kõik kokku midagi muud, kui üks inimene. Inimene, kes on kordumatu isegi samast munarakust kaksikuna sündinuna, ometigi kõigest inimene. Kõigest inimene, vaatamata värvile ja suurusele, nagu kalamarigi. Kujuta ette, kui üks põllumees ütleks ühtäkki, et tal pole kunagi nii hea saak olnud ja tänab selle ning jumaliku sekkumise eest? Laseb oma toodangu hinna alla ning rõõmustab kogukondlikult saavutatud kerguse üle. See oleks sama mage ja suur pettumus, kui lauluvõistluse diktor võtaks kätte ja kuulutaks, et nüüd laulab mees kleidis. See puhuks korraga kogu selle udu milles mõnus ujuda, laiali. Udus, milles usume, et leiame jalge all teed tundes, sihtkoha eksimatult üles. Meremeestel on see keerulisem ja lenduritel veel hullem. Paksus udupahmakas autopiloodile ja tehisajule volitused andes, ei ole me saatuse suures pildis ja selles hetkes ka ise, mitte midagi muud, kui üks purk kalamarja.
Olen viimase aasta jooksul palju rännanud. Rännakutel, kus vaimne juhendaja viib mu misiganes aineteta, piiranguteta kaugustesse ning hoomamatutesse aegadesse, nii minevikus kui tulevikus. Ma ei ole neil käikudel kunagi ilma jäänud kogemusest, mis on hakanud pärast mõjuma oskusena mitmeid sündmusi, inimesi või tundeid hoopis teise pilguga vaadata. Kõik, mis varem häiris, ärritas ja hapnes, on muutunud minusse puutumatuks. Varem verd kuumaks kütnu, paneb täna muhelevalt muigama. Mu parim sõber, Vend mu teekonnalt ja väega mees ütles selle kohta väga tabavalt. Jah, nii ongi, et ma kõnnin heast kangast pintsak trippipidi näpu otsas üle õla heidetud ning astun naeratusega imestavate töllide jõuetust jõugust sirgelt läbi. Mina olen kalamari ja sina oled kalamari ja me kõik kokku oleme ka kalamari. Ainsuses, kuigi meid on palju. Seepärast on ülekohtuselt kahju neist, kes arvavad end olevat üle ja seisusest seatud. Kalamari on siis hea, kui ta on värske, filigraanse täpsusega soolatud, sõmer, valguv ja täiuslik. Milline on selles ühe marjatera roll, ei oma mitte mingit kaalu. Loeb see, mida ta loob ühiselt ja koos teistega. Loeb see, kui kogu kalamari on täiuslik, sest iga marjatera üksi, annab endast maksimumi, saamata vastu muud tänu, kui õnn olla osa täiuslikkusest.
Just nõndamoodi saab eksisteerida ka riigimehelikkus ja -naiselikkus. Riiklus, selle sõjaline kaitsevõime ja majanduslik iseseisvus, ehk sõna otseses mõttes kollektiivsus.

Ma käisin ühel oma viimastest “rännakutest”, teises ajas ja teises kohas. Nägin seal üht kabinetti ja selles seisva pika laua ääres, istumas seltskonda inimesi. Naisi ja mehi. Osa sõjaväevormis, osa tsiviilriietes. Seal arutati tähtsaid riigikaitselisi küsimusi. Parasjagu oli päevakorral teema, mis mindki sinna ruumi tõi. Tegelikult ei tohiks ma juba ammuilma teada, mida seal sidevahenditeta ja salastatud ruumis arutatakse, aga rännakutel võid käia kus tahad. Nii ma seal olin ja keegi ei vaevunud mu kohalolekut ära tundma.
Seal laua taga oli arutluse all mingisugune lõppdokument, mis oli koostatud hinnanguna ühe militaarüksuse lähiminevikust ja hetkeolukorrast. See oli dokument, nagu neid selles süsteemis produtseeritakse sadades. Kellegi järjekordne kuudepikkune vaevaga tehtud pongestus. Spetsiifiliste sõnade meri, mis sisutu sõnamulina justkui tõsiseltvõetavamaks teeb. Seda on kusjuures palju, kuigi saaks öelda lühidalt.
Ma näen, kuidas aruandjad on jaganud süsteemile nii omaselt, taas kogu vastutuse kaheks. Kõik mida saab näidata kordaläinuna, märgitakse linnukesena oma kontole ja lisana järgmise auastme taotlusesse. Kõik, mis peab olema kirjas “puudusena”, sest muidu paistaks kokkuklopsitud tulemus lapsikult läbi, kukutatakse vastutusena endast ametiredelil allapoole, või taotakse tagaselja neid, kes selles ruumis ei viibi. Kilavate silmadega, nagu pikalt merel olnud mardus vaatab esimest sadamakõrtsi hoora, nõuab üks kohalolija millegipärast tungivalt, et dokumendis oleks märgitud ära minu asjassepuude. Mida? Laskusin ligemale ja teritasin kõrva. Nii ongi. Kogen esiotsa kerget ehmatust, ent edasi on mul juba väga raske varjata pääsemistunde rahulolumuiet. Kõige tähtsamate meeste lauale ja sealt edasi ajaloodokumentidesse, saadeti paber, kus öeldakse – “oleme pidevalt juhtinud kõigi tähelepanu, kõnealuse üksuse esimese ülema juhtimisvigadele ja tegematajätmistele”. Jätkates: “Alles pärast uue ülema ametisseasumist olukord juhtimises ja arengus pöördumatult muutus.
Olles nüüd kõigi suureks üllatuseks faktitäpne, ei olnud esimene üldse mitte mina ja see, keda taas võlla taheti saata. Mina võtsin üle midagi, mis oli kellegi peas ja kusagil paberil ja mida keegi kuidagi ülemana juhtida proovis. Niipalju siis punktuaalsusest ja ma sain minema lennates endale öelda – see on naeruväärne. Kõik on siiski hästi ning võin vastuvõetud tänumeened, teenetemärgi ja tunnustused tagasi seinale seada.
Sellise alateadvuse rännaku käigus, näeb inimene väga sügavaid ja detailideni äärmiselt selgeid asju nii minevikust, olevikust kui tulevikust. Sellest mis on ja sellestki, mida ei näe eksisteeri. Ma sain seal väga tugeva sõnumi ja teate. Sulle, kui sa seda iial lugema juhtud. Vaata maailma läbi parema pilgu ja pööra kollektiivile see pale, mille poolest oled sa tegelikult mõistlik mees. Ära vindu, ära ussita, ära käi rusikas taskus. Muuda oma vana viha uueks koostöövõimeks. Ole osa heast kalamarjast. Muidu juhtub, et kogu su töö ja väljateenitud medalid on lõpuks lihtsalt üks lauatäis lipitseja puurahasid.