Pole kahtlust. Sel teemal leidub Eestis mitmeid väärt eksperte. Olgu tegemist USA räppariga, kes sellist artistinime kasutab, või õhkutõusuga lennundussõnavaras. Kindlasti on muusika tundjaid ja nende hulgas neid, kes on Takeoff-i palju kordi kuulanud, tekste lahti reastanud ning produktsiooni analüüsinud.
Usun, et isegi need inimesed, kes pole mistahs põhjusel mitte iialgi lennukiga lennanud, on vähemalt pildi peal, kui mitte filmides näinud seda, kuidas raudlind end stardirajal majesteetlikult maast lahti rebib. Sellest, mis füüsikalised jõud selleks toimima peavad, leidub teadjatena omajagu väga haritud spetsialiste, rääkimata erineva tasemega kogemustepagasist igapäevapraktikute leeris.
Olen minagi teinud viimasel ajal seda ja teist. Kaudselt ja sõnasõnalt. Räppinud oma hingel pakitsevast, kinnises ringis kuulda jäksajate keskis ning ühel etapil ka avalikult sotsiaalmeedias. Olen väga ausalt, nagu räppar Takeoff, andnud tiivad oma sügavatele tunnetele. Need eri reaktsioionide ja seinast seina emotsioonidega kokku seganud ja siis ilma raputamata või raputades, kiirelt serveerinud. Vahepõikena saan öelda, et olen viimasel ajal ka palju lennanud ning mitmetes maailma eri lennujaamades “õhku tõusnud” ehk takeoff-i kogenud. Lisaks olen juba selles eas, et olen omandanud teatud vilumuse ka laisklemises. Ei, ma ei moluta lihtsalt muidu umbes. Ma vaikselt muudkui loon. Ma panen iseennast, vahel mitte midagi tehes, ainult oma fokuseerimist treenima ning selle käigus lasen ajul kõigest muust puhata. Õigemini rõõmustada ja mõnuleda, mängides realistlikul lennusimulaatoril. Olen võtnud väga tõsiselt ja ilma naljata episoode, kus mul tuleb 370 või rohkem inimest pardal, tõusta näiteks Arlandas õhku ning lennata Singapuri ja maanduda. Mis sellest, et mäng – ma tahan tunnetada vastutuse naudingut ses rollis. Piloodina, kes on saanud sadade inimeste käest loa, võtta kaalumiseks nende elud.
Täna, hetkel kui kirjutan siia neid ridu ja omi mõtteid, on minu viimast saadet “Hannes Võrno 33” vaadatud ainuüksi FB keskkonnas, rohkem kui sadatuhat korda. Minu saatelõiku, intervjuust Janika Veskiga, on jagatud edasi rohkem kui tuhandeid kordi. Jaanika postkast on umbes ja telefon hõõguvpunane. Võõrad inimesed tänaval naeratavad või viipavad foori taga kõrvalt autost. Tunnen ennast praegu ausaltöeldes nagu Medinasse jõudnud palverändur. Tuhandete inimeste keskel, kes kõigutamatult jälle usuvad. Julgevad uskuda. Usuvad mitte niiväga sellesse enneolematusse imerohtu, kuivõrd sellesse, et neil on jälle olemas vabadus ka ise ja oma peaga mõelda. Õhus on veendumuse ning vabanemise hõng! See võrdlus onehk meelevaldnegi, aga ma tundsin sellist õhinat oma kaasmaalaste seas viimati 1988 aastal. Siis, 30 aastat tagasi korraldas Jüri Makarov koos tiimiga, kes ei tahtnud lihtsalt festivali, vaid midagi enneolematut, esimese Rock Summeri. See muutis Eesti teiseks kohaks siin planeedil, keset toonast sovetlikku pläusti.
Imerohtusidki on enne Eesti pinnal kokku segatud, segatakse täna ja tulevikuski. Mäletan seda isegi, lapsepõlves Lasnamäel Desintegraatori värava kõrval asunud putka ümber loogelnud ööpäev läbi loogelnud järjekorda. inimesed seisid lumes ja päikeselõõsas, et hankida imerohtu nimega AU-8. Mõne aja pärast pandi kinni nii putka kui selle peremees, muuseas rahvakirjanik Aadu Hindi vend, nagu sel ajal kuluaarides seletati. Ma ei tea, et minu sugulaste või pereringis oleks AU-8 tarvitamist aset leidnud. Ilmselt oli põhjus selle väga raskes kättesaadavuses, aga MMS-i proovisin ma küll ära ja elan. Ütleksin isegi, et tunnen end justkui palju paremini. Mine tea, see võib olla ka lihtsalt õnnetunne, et olen kõigi seda mitte oodanud ja soovinud inimeste kiuste, oma saatega eetris ning saan teha seda mida ma tahan. Tallinna Televisioon ei tee mulle mingeid ettekirjutusi, “soovitusi” või tingimuslikke ootusi. Meil on väga väärikas ja pooli aktsepteeriv koostööleping ning vähemalt mina kogu hingest soovin, et see jätkuks veel pikalt. Tallinna Televisioon on arenev, kasvav ja vaba meediakanal kes annab sõna kõikidele Eesti inimestele. Mina saatejuhina ja oma saate toimetajana tunnen suurimat loomingulist vabadust kogu senise telekarjääri jooksul. See on minu kolmkümmend kolm minutit ja see oli minu takeoff. Aitäh vaatamast, edasi läheb veel ägedamaks!

Käisin eile headel sõpradel külas, kes isegi spontaanseid mõtteid iial ilma pühendumise ja hoolitsuseta ei realiseeri. Nõnda siis veetsime mõnusa suveõhtu terrassil, pistes kahvliga suhu armastust ja rääkides maast ja ilmast, ehk reisimisest ning kuidas kusagil olla. Juhtumisi just meie vabaõhtu õhtusöögi ajal, olid ilmaolud Tallinnas sellised, et maanduvate lennukite lennukoridor viis täpselt üle meie. Liialdamata julgen öelda, et see tihedus pani küsima, kas keegi on kunagi üldse Tallinna lennujaamas niipalju lennukeid näinud.
Sõbrad, kelle juures külas olin, said sõpradeks Aafrikas, koos reisil olles. Lihtsalt on sellised inimsed maailmas olemas, kellega tunned, et on sama veregrupp. Seal Aafrikas viis me teekond ka musta mandri kõige “alumisse otsa” ehk Hea lootuse neemele. Olen seal oma reisigruppidega, kellega Aafrikas käinud, alati jaganud üht sügavat emotsiooni. Tunnet, kui kaugel kodust oled. Hea lootuse neeme tipus nimelt, ei õnnestu sul mitte iialgi näha taevas valget suitsutriipu, mis meie sinetavas avaruses on justkui iseenesestmõistetav. Sealt edasi ei ole enam mitte kuhugi lennata! Sa võid olla ükskõik kus maailma otsas, mõni lennuk kindlasti lendab kuhugi, aga Lõuna Aafrika tipust allapoole mitte.
Palju räägitakse viimasel ajal armastusest. Sellest on saanud justkui hooajamood, mõni aeg tagasi valitsenud vihkamise trendi järel. See on imetore. Nii peabki olema. Räägin isegi ja armastan samuti hoopis uutmoodi kui aastate eest. See on justkui üleloomulik jõud. Minu õpetaja ütleb selle kohta, et üleloomulik jõud on lihtsalt võime asendada oma piiratud kogemus laiema vaatenurgaga. Astuda tagasi. Tunda enam, kui tunneks piiratud isik, kellena sa oled end kujutlenud – teada rohkem, kui tema teaks. Veel olen õppinud seda, et kui väline nähtumus on vajalik, siis ei ole seesmine kogemus võimalik. Ausaltöeldes on see viimane mõte mulle rohkem kui kord pähe tulnud. Olen hakanud armastama neid, keda varem põlgasin ning neid keda armastanud, hakanud armastama veel rohkem. Näen selles pandeemia mõõtmeid võtvas armastamises ja muutumises, mida inimkond praegu läbi teeb, üht täiesti uut maailma. Maailma, kus nagu teatris, on olemas esimene armastaja ja siis teised tegelased, kes tema ümber, ees või taga tiirlevad. Teisisõnu, staatus, millest unistab iga poliitik, aga milleni tänase kasujanuse valitsemiskultuuri juures kuluv aeg pole mõõdetav aasta-paariga. Imeline on näha, mis kuju armastus on suuteline võtma. Mõtle, meenuta inimesi enda ümber, keda oled viimase kolme kuu või enama jooksul kohanud. Ma olen kohanud inimesi, kelle armastus on mind väga võimsalt puudutanud ja vastupidi, tundud et minugi armastus on pisutki puudutanud neid. Ma ei kavatsegi seda pisendada, ei! Ma ütlen selle väga sügava rahu ja meelekindlusega hingelt välja – ma olen suuteline jagama tugevat armastust. Ma olen võimeline seda vastu võtma. Armastus on õpetaja, kes ei pane viiele miinust või kolmele plussi, kui tahab tublile mõista anda, et see pingutada võiks, või lorule tubliduse eest tunnustust jagada. Armastusel on üksnes “arvestatud” või “mitte arvestatud” ning sooritused ei ole ei suulised, kirjalikud ega puutelised, sest armastus on vaba ja puhas põhjendustest. Pole vaja jutustada mingist müstilisest tingimusteta armasusest, millest viimasel ajal palju siin seal kuulen. Armastus oma suuruses ei vaja muud kui vaba inimest. Kuulutada, et mina olen vaba ja mina armastan, eeldab omakorda ainult üht, tõerääkimist. Tõde.
Ma ütlen oma telesaate lõpus alati – olge hoitud, ma väga armastan teid. See on tõde. Sest te olete andnud pool tundi oma elust minule. Ma olen olnud teie elus ja tundud seepärast tohutu suurt vastutust. Mul ei oleks mingit õigust ega õigustust, saada isegi minutit teie eluks elada antud ajast, veelvähem poolest tunnist, mil te võiks teha ükskõik mida muud. Teie aga annate selle minule. Ma ei tea, kas te tunnete sedasama mida mina, aga ma tunnen tänu ja armastust. Kunagi varem, ei ole ma olnud nii vaba, aus ja armastav kui täna seda saadet tehes.

Nad mõnitasid teda, öeldes: “Kui sa oled Jumala poeg, siis astu ristilt maha” – ja mees nimega Jeesus ei teinud midagi. Kuid kolm päeva hiljem; vaikselt ning tähelepandamatult, kui nägemas polnud tunnistajaid ega rahvahulki, kellele midagi tõestada, tegi ta midagi palju hämmastavamat ning sellest ajast peale, on kogu maailm sellest rääkinud. (Katkend raamatust Jutuajamised Jumalaga)
N.D Walsch

Mööda Narva maanteed sõites, jääb Jõelähtme kanti, enamvähem kohakuti praeguse tanklaga, üks tore vanem paekivihoone. Selle juures on välja kaevatud muinasaegne matmispaik ning enamasti seal ümber rahvast ei sibli. Pool sajandit tagasi oli seal teemaja. Selgituseks noorematele, et teemaja oli omaaegne kiirsöögikoht kus tegelikult oli kõik samamoodi aeglane nagu täna, järjekorras tammudes ja kellegi kabanossi oodates. See Jõelähtme teemaja oli aga mitmes mõttes eriline. Tallinn – Narva maantee oli siis Leningradi maantee. Maardus oli GAI putka ning sealt linnani oli rahvalegendide järgi sakslastest sõjavangide rajatud korralik betoontee. Kes selle tee tegelikult ehitas ei tea mina senimaani ja pole ka tähtsust. Tallinnast välja sõites, püüti alati “Maardu putkast” mööda saada, sest seal võis oodata igasugu üllatusi. Jaburam, mida isiklikult tean, oli see, et me auto peeti miilitsa poolt kinni ning huvitumata, kuhu see pere ise tahtis sõita, öeldi – “viite seltsimehe Sillamäele”. Nõnda siis sõidetigi Rakvere asemel Sillamäele ja viidi seltsimees ära. Selline oli sovjettide ühiskondlik kokkulepe.
Niisiis Maardu putkast mööda jõudnud, tehti juba Jõelähtmes esimene peatus, et teha väike kehakinnitus. Sel ajal oli enesestmõistetav, et “söögi alla” tehti ka pits kangemat ning sõideti siis edasi, kuna järgmine miilitsaputka oli alles Viitnal. Mulle on see teemaja meelde jäänud seepärast, et seal müüdi minu meelest ainsana, avalikus söögikohas, suitsuvorstiga võisaia. Suitsuvorsti ikka liikus defitsiidi ajal siin seal ning erilisemateks puhkudeks õnnestus märkimisväärsel hulgal eestimaalastest, kusagilt latt hõrku lihatoodet ka hankida. Tavalistes piimasaalides ja sööklates sellist kraami leiva peale ei pandud. Oli enamasti sombreeroks tõmmanud ja higipärlitega kaetud tumekollane Kostromaa juust. Mäletan, kuidas seal klaasvitriini taga olid piklikel alumiiniumkandikutel võisaiad suitsuvorstiga ning võileivad praetud kotletiga. Kumbagi neli viis tükki. Me ei ostnud sealt kunagi süüa, sest iga kord oli sama jutt – “just lauas tõusime” või midagi säärast. Ma ei saa enam isalt küsida ka, miks me siis üldse seal peatusime…
Miks küll, on mul meeles, et see teemaja oli niivõrd eriline? Kas tõesti üksnes sellepärast, et kogu lapsepõlve saatis meie põlvkonda see või teine satiiriline kalambuur teemal, “kust saada suitsuvorsti?”
Suitsuvorst ei olnud toiduaine ega lihatoode. Suitsuvorst oli sümbol! Nii viilutatuna võileival, lahti lõigatuna peolaual kui maksevahendina varastatud riigivara üleandmise – vastuvõtmise protsessis. Ma oletan, et see Jõelähtme teemaja oli teatud kindlal põhjusel eriline. Seal võis iga kell peatuda tont teab kes. Musta Volga või Tšaikaga seltsimees tuli ning kujutelm Nõukogude Eesti inimese võimalusest, teha väike peatus ja konsumeerida sedasama, mida keskkomitee puhvetis seltsimehed, oli loodud. Suitsuvorstiga võisai maksis räiged kuuskümmend kopikat, seda ma mäletan. Sama kallis oli pakk sigarette Tallinn, mida said omale lubada üksnes eliidi sekka kuuluvad sovetid. Pooleliitrine pudel õlut maksis kakskümmend kopikat. Teisisõnu, pidi ikka võileiva isu olema, kui astusid sisse ja eelistasid kolmele külmale õllele ühte vorstisaia…

Meist igaüks on kuulnud väljendit – võileiva hind.
See on justkui enesestmõistetavalt tähendanud alati midagi madalalt hinnatut, tõeliselt odavat, kõikidele kättesaadavat ning vaat et väheväärtuslikkugi. Me ei müü end võileiva hinna eest – lubab õukonnameedia kodukaamerate ees suurustavalt meie iseseisvust ja me õigusi euroopas kaitsta lubav poliitik. Kohapeal passib ta enamasti vaikselt puhvetis, suu võileiba täis ja vaatab oma puust kella. Võibolla isegi mõtleb, et sai selle võileiva hinna eest…
Tunnen mõnda aega, et meie rahvuslikus nukruses on äkki süüdi just täpselt see, mis meie hingelinnule haiget teeb. See, kui me oleme väärt vaid niipalju ja seni, kuni me suudame maksta makse. Andrus Vaarik, ütles selle väga selgelt välja meie jutuajamises (Hannes Võrno 33′ 5.juulil 2018). Ta ütles, et teatris seisab ees suur remont. Mis selle ajal ja järel toimuma saab, ei tea. Seepärast tuli teab kust metsik soov aidata vahetult enne valimisi üht võimuparteidest. Ongi kõik. Pilt selge. Milles Vaarik süüdi on? Ta on vähemalt aus, sest pole täna veel poliitik…

Otsustasin, et Mina olen see Kes Ma Olen. Võileiva hind ei ole odav, kui oled olnud mitmed aastad kindla sissetulekuta ja soovid ellu jääda. See raske aeg minu elus õpetas mind südamega tänama. Olen õppinud tänama, hindama ja austama väga lihtsaid asju. “Mida kõrgemalt on ühiskond arenenud, seda ülevamad on tema naudingud. See, mida me täna nimetame “naudinguteks” näitab meie arengutaset” kirjutab mu viimase aja lemmikautor ja jätkab “Inimkonna suurim küsimus pole mitte see, millal sa õpid, vaid millal sa käitud õpitule vastavalt”.
Ma soovin luua. Ma soovin toetada ja osaleda kogukondliku elu taastamises ning Eesti hoidmises ja selle inimeste ühendamises. Ma ei astu ühtegi parteisse ega kandideeri Riigikogu valimistel, sest ma olen kogenud, õppinud ja mõistnud. Ma armastan Sind

Kui ma alles poisinolk olin, oli mul suur soov mõista ja omandada kiiresti “suurte inimeste keel”. Keel, milles täiskasvanud tundusid olevat kokku leppinud, et rääkida asjadest, mida lapsed ei pea veel teadma. Hiljem täiskasvanuna, olen paljude lähedaste sõpradega, pisarateni naernud, meenutades lausejuppe ja kuidas need lapsena kuulates kõlasid ja tundusid. Eriti laulutekstid. Need linnukeelsed moogerdused, mida kaasa lauldes enesekindlusest pakatades ja veendumusega originaaltekstideks oli peetud, on pöörased.
Ühe lapsepõlves raadios mängitud loo tekst on mul tänaseni meeles, sest see oli nii sügavalt mõtlemapanev isegi poisitati jaoks. See oli Jaak Joala lauldud Arne Oidi – Heldur Karmo Laululinnuhaldjas.
Ära puutu laululindu, ära halba iial talle tee…sest laululinnuhaldjas tasub kätte kõige eest. Täpselt niisuguse teadmise terveks eluks, tõi poisikesesele üks ilus laul.
Üks teine ilus lugu lindudega on mul veel, mis meeles terveks eluks. Ma tutvusin kaheksakümnendate alguses Rakvere Teatri näitleja Erik Ruusiga. Vaieldamatult ühe karakteersema ja säravama filminäitlejaga Eesti kinoajaloos, mitme teise ürgandeka kõrval. Tema ütles kord ootamatult kellegi jutu vahele, et ta ei aktsepteeri inimesi, kes kasutavad sõna mesilane. See kõlab täpselt nagu venelane, lätlane või soomlane. Kas on tõesti nii raske öelda “mesilinnud” või “meelinnud” – küsis Erik. Tõepoolest, kas on?
Minu kalli tädi Maie pere peab meelinde. Ma olen suur meesõber ja mu köögis on alati nende magusat kulda jagunud. Seda kulub palju. Vahel kui magusa isu, võtan nagu Puhh, lusikaga otse purgist ja pistan suhu. Ma olen harjunud meelinde tänama iga kord, kui magus kuld mu kuuma tee sisse või hommikupudrule nirgub. Lihtsalt ütlen mõttes “aitäh kallid mesilinnud” – mõeldes ka mesiniku hoolele.

II Pool

Üht olen ma veel õppinud märkama. Avalikes tualettides käib vahel inimesi, kes tõmbavad küll ropsuga vett, aga jätavad alati oma pidurdusjälje valgele fajansile. Jäleda pasarea, mis järgmisele kergenduseotsijale justkui kasimata terekäe ulatab. Olen õppinud seda vaatepilti avastades enam mitte raevuma nagu varem, vaid mõtlema teatud tänulikkusega sellele, et sain taas meeldetuletuse. Sellest, et minagi jätan endast siin planeedil, midagi kuhugi, mis mõnele teisele inimesele väga häiriv võib olla. Mul ei ole raske võtta potihari ja eelkäija ning enda jäljed ära kustutada, sest kusagil roogib keegi teine millalgi ka mingit minu sitta. Söandad Sa kinnitada, et sa pole eales oma elu jooksul mõnest inimesest veel vähem arvanud, kui võõrast kakapallarast, mis avalikus käimlas potti kinni kuivanud? Mina olen, palju kordi. Ma tean, kuidas laululinnuhaldjalt andeks paluda, kui oled talle iial elus haiget teinud. Võta potihari ja teeni teisi, tee maailm paremaks ja puhtamaks paigaks enda ees ja enda järel. “Mina pole laululindu iial puutunud ega talle midagi halba teinud”, võid sa nüüd öelda. Äkki tõesti, aga kuidas sa vastasid küsimusele – “oled sa mõnd inimest samapalju põlanud kui pruuni triipu peldikupotis?”

Arvan, et see ei ole ülekohtune hinnang Eesti viimase kümne aasta valitsustele. Eesti Vabariigi valitsus ei ole olnud midagi muud kui teede valitsus. Teed on justkui kujunenud millekski roomalikuks ja sihtpunkti viivaks. Need ei saa mitte kunagi valmis, korda ja hooldatuks. Nendega on niiöelda pidevalt tööd. Ma olen 49 aastat vana ja ei mäleta kogu elatud elu jooksul mitte ainsatki suve, kui Tallinn – Narva maanteel ei tehtaks jälle kusagil teeremonti. Sama pull on Tallinn – Pärnu ja no muidugi Tallinn – Tartu maanteel. Lausa ilgusteni on suvi suve järel jõutud remonttöödega linnas. Õigupoolest kõikjal. Näib enesestmõistetav, et töid, mida mujal Euroopas püütakse teha valmis paari ööpäevaga, tehakse meil surija rahuga mitu kuud. Tehakse on eelmises lauses mitte päris õige sõna selle kirjeldamiseks, kui tänav või tee on kinni ja mitte sittagi ei toimu. Enamasti näeb seda, kuidas võiks ja peaks teetööd käima, sel ummiktunnil, kui tähtaeg kohe kukub. Siis kurat teab kust on kohale ilmunud igasugu imetehnikat ja hoolsalt toimekaid teemeistreid. See on tõestus ja kinnitus selle kohta, et töö saab tehtud, kui seda tehakse. Tehtud küll, aga millise hinnaga ja kvaliteedist ei taha rääkida. Ma olen ohvitserina ja riigiteenistujana seda värki seestpoolt näinud ja usun, et ilma vähimagi utreeringuta, on see mentaliteet domineeriv absoluutselt kõigis riigiasutustes. Tee-ehituse impressioon on valitsuse imeline tööriist, tekitamaks muljet, et riigis asjad liiguvad ning raha ei kulu niisama ära. Vahel tekib tõsimeeli tunne, et kui tahad leida pättametnikku või korruptanti, mine mööda kergliiklusteed. Või olen mina liiga pessimistlik, lootmaks, et tühjaks jooksnud kolkaküladesse, kus valgustatud asfaltteed rohtus põldude vahel kulgevad, hakkab edenemishimur noorus kohe kohe naasma? Elame, näeme.
Ma teen Eesti teede-valitsusele kaks ettepanekut. Palun kaaluge neid ja kui need töötavad, võite valijatele öelda, et see oli teie plaan. Mina soovin head!
Esiteks – teede ehituse riigihanked;
Olete te märganud, kui head teed on saartel? Teed, mis seal kuhugi viivad ja mis on valmis tehtud, kestavad aastaid, on sõidetavad, hooldatud ja ohutud. Miks mandri Eestis sitad teed on? Sest saartel teevad teetöid saarlased. Teevad iseendale ja teevad korralikult ning toimekalt ja enda tagant varastamata. Eesti teede-valitsus peaks võtma vastu seisukoha, et riigihanke tingimusena peab olema hanke võitmiseks tegemist kohaliku tegijaga. Tartlased tehku teid Tartumaal, võrukad Võrus ning virukad Rakveres. Siis ei ole “pohhui” ning toimib kogukonna vastutus, naabrivalve kui soovid. Kui aga ei ole häid töömehi. Kui ei ole masinaid, spetsialiste, insenere ja professionaale, siis ära kurat roni oma riiulifirmaga kuhugi konkursile, kust tuttav munitsipaalpoliitik sinu “väiksema pakkumise” teistest parimaks tunnistab. Markantne näide riigihankest meenub kaitseväes. Korraldati riigihanke konkurss, ostmaks sisse erialateenust. Hanketingimuseks oli märgitud, et võidab madalama tunnihinnaga pakkuja. Peab olema kretiin, et seda konkurssi mitte võita. Teed pakkumise, kus tunnihind on üks sent. Alles pärast täpsustad, et tunde tuleb igakuiselt mõnisada tuhat…
Teiseks: teede-valitsus tahab ise ja lähimatel sõpradel hästi elada lasta. Selleks vahendite leidmine on olnud paiguti kreatiivsemgi kui Lotte Leiutajatekülas. Ma teen teede-valitsusele ettepaneku, kuidas inimeste käest pärispattude eest raha võtta. Neid mõtteid on palju, kui tahate, võtke ühendust ja räägime! Alustaks aga sellest, et looks võrdsuse. Looks võrdsuse näiteks liiklusmärkide vahel? Miks peaks 40ne märk ennast invaparkla märgist poole “kõvema tegijana” tundma? Miks on nii, et kui inimene tõepoolest KOGEMATA sõidab mõni kilometer tunnis lubatust kiiremini, saab ta karistada valusamalt kui MEELEGA ja ülbelt invakohale parkides? Võrdsustaks ka juhtimist segavad “asjaolud” ehk teeks nii, et liiklusõnnetuse korral kontrollitakse nii osapoolte joovet kui mobiiltelefoni väljavõtet! Miks läheb trellide taha lõuna kõrvale klaasi veini joonud mees, kellele roolis telefoni näppiv teine mees peateele ette sõidab? Alkoholi demoniseerimine on muidugi mõistetav. Rahvas, kes teeb valimistel valiku poliitikute poolt, kes moodustavad teede-valitsuse, aduks seda kui 0,5 promilli oleks tõesti lubatud, poole liitri alkoholina. Head liiklemist

Olen seda sõnapaari kasutanud viimase poole aasta jooksul ilmeselt sada korda rohkem, kui kogu seni elatud elu jooksul kokku. Seda sõnapaari olen ma voolava loomulikkuse ning elujanuse edevusega öelnud varasema elu jooksul hoopis teistmoodi. Teistsuguse tundega. Olen alustanud nende sõnadega sadu oma jutte, nii suuremas kui väiksemas seltskonnas. Pidanud enesestmõistetavaks, et mul on ju nii neetult palju öelda ja teistel mida kuulata. Need minu lood. Need lood, milles iga uue ettekandmise ajal, paigastliikunud põhielementide ümberasetusega, nii ajas kui ruumis, sai pegasus lennata. Mul on meeles mõne sõbra tüdimuse ja turtsatusega öeldud “ahhhh” kui need jutud omale justkui eluõigust ihates, vahel detailides lausa lipendavalt külluslikuks muutusid. Ei saa jätta ütlemata, et see reaktsioon kurvastas mind. Ma nägin selles üleolekut, tüdimust ja tõrksust, mis ei idanenud millestki muust, kui sestsamast pinnast, kuhu liiga tihedalt on istutatud. Olen terve elu käinud läbi inimestega ja suhelnud kaaslastega, kes on säravad, andekad ja julged. Neil on lood ja nad oskavad neid väga veenvalt ning kaasahaaravalt ja nauditavalt ka rääkida. Üks on meid kogu see aeg, läbi terve elu ühendanud. Kuulata me ei jaksa. Ütle kurat kahe lausega ära oma mõte ja “sõidame”. Raske on olnud tuhandetel kordadel sellega nõustuda, sest enamiku lugude juures pole ju absoluutselt mingit tähtsust lõpupüändil. Võrrelduna selle teekonnaga, kuidas üldse jõutakse. Teelolek. Elu ja pildid, mis jäävad meie sisse, sõltuvalt selles, kui rikkaliku värvivalikuga ning millise fantaasiaküllusega me oma hing need pildikesed oma rännakutelt vaadelda tuua suudab.
Uskumatu, kui raske on kuulata. Ma ei pea silmas seda, et istun või seisan ja mõtlen oma mõtteid, kui keegi parasjagu millestki räägib. Pean silmas seda, et ma kuulan teist inimest. Kuulan kuni ta on öelnud – aitäh. Tänan, et kuulasid. Olen tänu vendadele, meeste rännakute ringis, õppinud seda nautima. Nautima seda tunnet et teise inimese jutt veel niipea otsa ei saa. Vastupidiselt sellele, mida olin harjunud viljelema kogu varasema elu – oodates kärsitult oma vooru.
Sestap siis on “mina olen” omandanud hoopis teise tähenduse mu arusaamades ja elus. Tänulikuna ja kuulates võtan ma sellest elust osa, mis on mu ümber. Ma palun räägi minuga. Las ma kuulan sind – kuulan, olen siin, mina olen.
Mitu armsat inimest on öelnud – kahju, et sinu saade on nii lühike. Ühe või teise saatekülalise juttu kuulaks hea meelega palju pikemalt. Aga palun kuula siis! Võta alustuseks see veerand tundi ning ütle kõikidele neile OMA mõtetele, mis sul sel ajal pähe trügivad, viisakalt ja vaevumärgatava žestiga – tänan, ära sega. Nii näed, et kõik saab öeldud, mida kuulata soovisid. Tänan sind

Ööpäeva pärast, homme samal ajal, on mul vajaminev minimaalne pakitud ning lähen. Lähen samamoodi, nagu viis aastat tagasi läksin teenima Afganistani missioonile. Teades, et see saab kindlasti muutma minu elu. Homme lähen meeste rännakule. Teadmata mis seal ees ootab ja kuidas minu edasist elu mõjutab. Mul puudub igasugune ootus või eelhoiak, aga tunne, millega lähen on sügav usk ja valmisolek end usaldada. Usaldada ennast sedavõrd palju, et jääda kartmatuks, tunnistades oma puudusi, nõrkusi, valu ja laiskust. Kartmata olla aus ja otsekohene ka võitudest, vallutustest ja saavutustest kõneldes. Kedagi hindamata, kellelegi ootusi esitamata ning illusioone loomata. Pean selle all iseennast silmas. Ma lähen ja teen teistega koos seda, mis sündima hakkab. On ju tegelikult lihtsalt illusioon, et asjad juhtuvad sinuga, mitte sinu tõttu, kirjutab mu tänane lemmikkirjanik. See on meelepete, mis paneb sind unustama, et oled ise selle asja põhjustaja, lõpetab ta selle elulise ja primitiivselt lihtsa ning enesestmõistetava tarkuse.

Vennaskond, kes homme koguneb, on punt mehi, kes omavahel üksteist ei tunne. Mõni üksik on ilmselt tuttav, meeste joogatunnist või meeste väeringist. Mõnega neist kellega seal kohtunud, loodan trehvata ka rännakul, sest need mehed on mulle lähedaseks saanud isegi läbi põgusa kokkupuute, vaatamata sellele, et me argielus ei suhtle ega kohtu. Neist meestest ei tea ma rohkem, kui nad on rääkinud. Ma ei ole oletanud, arvanud ega kaardistanud nende tausta, motiive ega karaktereid. Olen tundnud nende suhtes austust ja lugupidamist. Iga kord, neil meeste väeringis oldud tundidel, istudes ringis ja kuulates teist meest rääkimas, olen ma tundnud väga erilist tunnet. See on nagu istuks viimast korda ühiselt lõkketule ümber, sõjarüüd seljas ja vaim valmis ning tapariistad ja kiiver käeulatuses. Kuulan iga meest selles ringis vaikselt rääkimas ning tajun, kuidas mu soontes voolav veri kannab kogu kehasse valmisolekut, anda tema eest koidikul algavas lahingus kasvõi oma elu. Iga mees selles ringis, ei oota sellest koosolemisest muud, kui seda miks ta tuli. Mina olen õppinud tundma tunnet, et kui jutukord minu kätte jõuab, teen ma seda mida ma oletatavasti teeksin langevarjuga hüpates. Usaldaksin. Ilma selleta, ei oleks mul siin “maa ja taeva vahel” lihtsalt mitte midagi teha. Ma olen ja läbi minu räägib üks mees teistele seda, mida tahab jagada. See on nagu testament, puhuks kui me enam siin ilmas ei kohtu. Need ei ole lood, mis on kusagil, kunagi ja kellegi teise elus aset leidnud. Need on järjest, viimseni, minu lood. Minuga toimunud ja mind puudutanud, mõjutanud ning muutnud selleks, kes ma olen.

See vennaskond kasvatab mind. Mu vennad õpetavad ja kasvatavad mind. Andestama, olema ja osata tahtma.

Lõpusoov:

Sa kutsusid mind oma pere Jõuluõhtule jõulumeheks. Sul on ilus kodu ja imelised lähedased. Sinu majas on hea vaim ja palju loovust, kunsti ning esinemisjulgust. Kirkalt siirastest laste luuletustest ja Sinu kitarri saatel lauldud mitmehäälsetest lauludest. Sinu laste vanaema tuliselt nooruslikku flamencot ja karismaatilist kirge jagus kõikidele. Ühised laulud kogu perega, mitmehäälsed, oskusliku pillimänguga saadetud ansamblid. See oli imeilus ja unustamatu kogemus. Mõned aastad hiljem, rääkisid Sa telekanali uudistesate lõpuslotis, kuidas Sa keeldud mind edaspidi teretamast, sest olen Sinu hinnangul kõlvatu värdjas, variser ja vägivaldne psühhopaadist perepea. Sa olid tige nagu bensiinihaugatusega põlema pahvatanud jaanilõke. Hõõgudes õhinast, mida küttis Su võimalus kohalike valimiste võitluses, silma paista. Läks nagu läks Sul neil valimistel…Tead, ma ei jõudnud Sulle järele, kui mind märgates, põgenesid õhtul poest ja jätsid ostukäru pooliku sisseostunimekirjaga riiulite vahele. Viimsis on mitu toidupoodi ning said oma kraami kindlasti rõõmsasti teisest kauplusest. Ma tahtsin Sind selle kogemuse eest tänada. Sa ei pea kartma, häbenema, põgenema ja ennast sitasti tundma. Kõik on hästi – see oli see, mida tahtsin Sulle öelda.

On 1.juuni, aastal 1973. Seda on niipalju aega tagasi, et tundub aegajalt asjaosalistesse üldse mitte puutuvat. On soe suveilm ja päikeseline hommik. Ma olen kuu aega tagasi saanud nelja aastaseks. Täna õhtul on veel Lille tänava lasteaia pidu. Kohal, kus täna laiub Rakvere Tennisekeskus, on staadion. Punase purustatud saviga pehme jooksuring ning ümberringi põlvini ulatuv kuldkollane võilillemeri. Hoian isa vastu ja tunnen hirmu. Minust suuremad lapsed, kellel on kas briljantrohelise raamiga “Školnikud” või erkpunase raamiga “Ereljukased”, toimetavad enesekindlalt ja võidujanusena. Toimub mingisugune rahvarohke lastekaitsepäeva spordiüritus. Tunnen oma higistes peopesades tugevat leistangipidemete vöödilist kummimustrit. Seisan harkisjalu oma uue jalgratta raami kohal, hoian kramplikult leistangist kinni ja jalga isa jala ning õlga isa käe vastas. Vaatan nagu läbi udu, kuidas minust suuremad poisid hingeldades ja õhinal, oma läikivatel ratastel istudes, äsjalõppenud võiduajamise pingelisemaid hetki kirjeldavad. Näen nende kodaratesse punutud värvilisest traadist kirjusid “ämblikuvõrke” ning tagaporilauale kinnitatud, maani lohisevaid porilapakaid, mille külge omakorda on kruvidega keeratud kollased ja punased helkurid. Mõni ratas on raami keskosas, sadulast kuni leistangini sinise “isokaga” triibuliseks teibitud. Muidugimõista on kõikidel eranditult esituli ning pastaka ümber rullikroogitud värvilise juhtmega ühendatud “dünamo”. Ma vaatan seda maailma ärevil imetluse ja tohutu uudishimuga, püüdes meelde jätta kõik asjad, mis väikesest poisist teeks suurema poisi.

Siis jõuab kätte kõige nooremate vanuseklassi võistlusstart. Seisan stardijoonel kõrvuti veel kolme poisiga. Üks tundub teistest siiski suurem volask ja ta on ka “Školnikuga”. Ülejäänud kolm, mina sealhulgas, oleme oma väikese “paksude kummidega rattaga”.

“Start!” hüüab siis keegi tädi ja me tormame rajale. See “Školnikuga” volask saab muidugi kohe teistest ette ja kaob. Meie, ülejäänud, vänderdame esmalt üksteist nügides, pehmel saviklibusel rajal, kus pisikeste ratastega ja väikeste pedaalidega rattaga omajagu tegemist, et hoog üles saada. Ma tunnen, et ma saan hea hoo sisse ning ma väntan nüüd kiiresti, kogu jõust. Ma tunnen, et on ebaõiglane, kuidas see teistest suurem poiss oma suurema rattaga on varsti juba veerand ringi ja siis pool ringi ülejäänud puntrast ette rapsinud. Ma mäletan senimaani väga selgesti isegi seda häält. See on segu kummide all ragisevast saviklibust, laste rõkkavast kisast, vanemate ergutushüüetest ning kusagilt krapist kõlavast “Entel – Tenteli” reipast lastelaulust. Ma püüan ühe natuke paksu poisi eest ära sõita, et püsida kolmandal kohal. Ma ei taha jääda viimaseks. See, mida ma tunnen sel hetkel, on painav hirm ja sügavkülm viha. Hirm jääda kaotajaks ja viha kõikide põhjuste suhtes, mis võiks selle põhjustada. Viha oma rattasõiduoskuse ebakindluse ja vastumeelsus sel vajuval ja pehmel pinnasel kogu jõust väntamise suhtes. On selline tunne, nagu oleksin eksinud ja valele poole pööranud. Staadion tundub nii suur ja rada mitte ring, vaid sirge tee, mis ei lõppe mitte kunagi. Poiss, kellel on lühikeste varrukatega särk ja kes on sõitnud kogu aeg minust rattapikkuse jagu eespool, hakkab vänderdama ja jalgu jääma. Ma sõidan temast paremalt poolt, välisringil mööda. Ma teen seda raevu ja vihaga ning tunnen sel hetkel sedasama tunnet, mis siis, kui nägin esimest korda seatapmist. Ka siis, selles kõrvulukustavas seakisas ning verises elu enesestmõistetavuses, ei suutnud ma mõelda muust, kui sellest, et lõppeks see kord ometi.

Ma kõnnin isaga koos kodu poole. Ratas käekõrval. Õnnelik ja segaduses samaaegselt. “Sa olid väga tubli ja kõik kes sinuga võidu sõitsid, olid väga tublid” ütleb isa mu juukseid puutudes ja pai tehes. Ma sain teise koha. See suur poiss, kes võitis, sai auhinnaks kokkupandava mudelraketi. Minu teise koha auhind oli rinnamärk. Valge, millel oli sinise värviga joonistatud Vana Toomas. Pisike Norma plekist rinnamärk, nagu õllepudeli kork, millel on nõel taha pandud. Kolmanda ja neljanda koha saanud poisid, said samuti rinnamärgid. Miks see suur poiss meiega koos sõitis? Kas selle pärast, et võitja pidi saama raketi kokkupandava mudeli, sokutas tema isa ta väiksemate poistega viimasele võidusõidule?

Lastekaitsepäev, 1.juunil on alati, ajast aega üks ilus, päikesepaisteline ja ülla nimega päev. Laste kaitsmise päev. Neid peaks olema aastas samapalju kui on päevi üldse. Palun sind, mõtleme meie, suured inimesed kasvõi sellel päeval, et kõik korraldatavad võistlused ja mängud on toredad ja kaasahaaravad, aga laps tahab hoopis rohkem sellest kõigest, lihtsat selgust. Arusaadavat ja selget teadmist, et maailmas ei tehta sohki ega jagata lahedaid ja vähemlahedaid auhindu. Ei ole teistest ägedamaid lapsevanemaid ega kaunimaid kodusid. Ei ole suuremad ja väiksemad, tugevamad ja nõrgemad vaid lapsed.

Suuremate poiste suhtumine endast väiksematesse ei ole kaasasündinud. Selle, et kellessegi tuleb suhtuda nagu mittetäisväärtuslikku, teevad oma veidrustega ja ebavõrdse kohtlemisega lapsele maast madalast selgeks täiskasvanud. Minu isa ei õpetanud mulle, et mul on noorem õde, väiksem õde, nõrgem, väetim, saamatum või veel teab mida. Täiskasvanuks ja ise lapsevanemaks saades, ei kasvatanud ma ka oma poegades lömitavat aukartust suuremate ja tugevamate suhtes. Ma ei mänginud oma poistega kunagi seda lastekaitsepäeva mängu ja täna ma näen ning kogen, et need kaks toredat meest, peavad kõikide inimeste võrdset kohtlemist ning kõigisse väärikusega suhtumist enesestmõistetavaks. See liigutab mind isa ja kaaskodanikuna ning see pole minu vaid nende saavutus. See, mida lapsel kõige rohkem tarvis, on rahu ja kindlus ning teadmine, et minu ema ja isa on ka lapsed olnud ning nad mõistavad mind. Nii olgemgi me kõik, sel rahvusvahelisel lastekaitsepäeval, mitte projektipõhiselt ja pinnapealselt hoolivamad ja see muu bla bla bla, laste suhtes. See päev on selleks, et kaitsta last enese sees, minu väikest Hannest oma hinges ning sinu väikest sind – sinu hinges. Las laps näeb, et sa armastad ennast väiksena, nii ei kasva ta suureks teadmisega, et tema oma lapsele nii või naa ei teeks. Olge hoitud kallid poisid, Sina Joosep, kes Sa täna lõpetad ajateenistuse kaitseväes ning Sina Luukas, kes Sa 1.juulil sinna oma kodanikukohust lähed täitma. Elu jagab nii auhindadeks nii odavaid rinnamärke kui kokkupandavaid rakette, armastus on sellest kõigest niikuinii tuhat korda tuhat korda suurem. Ära kunagi unusta oma lapsepõlve pilte ning jaga neid ka teistega, nii kaitsed last kõige paremini. Iga päev!

Sellest, et kolleeg Ants Põldoja on pervert, kes sõidab autoga Tallinnast – Tartu poole ning korjab peale hääletajaid, et neile oma kiimakihu avalikult välja valada, teadsid Õhtulehes pikki aastaid KÕIK. Nad sosistasid sellest nii koridorides kui usaldusväärsemate tuttavate ringis. See kestis aastaid, aga keegi ei tihanud muidu toimekat spordiajakirjanikku ja ilmaennustajat “reeta” sest temata polnuks see ajaleht seda vähestki, mida üldse tõsiselt võtta.

Sellest, et Igor Mang on pervert, kes kurat teab mis astroloogilist täheudu ajades, tegelikult naiskliente haiglase himuga käperdama on harjunud, teadsid Maalehes pikki aastaid KÕIK. Nad vahetasid häbendes, taas ja taas, siit ja sealt, ühelt ja teiselt kuuldud piinlikke lugusid. Paraku ei saanud keegi midagi ette võtta, sest vana habemiku iga-aastane horoskoobi erinumber, hoidis seda kunagi asjalikku ajalehte, mis aina enam nagu üleväetatud elupuu kolletuma kipub, üldse ninaga veepiiril.