Kui pööbel häälitseb, kuuldub mistahes keel nagu pargipingi kõrvale murule visatud pizzakarp, milles noorte näritud kuiva taigna servad, nagu maadleja peast lõigatud kõrvad, kurvalt konutavad. Küsimusele “kuidas palun” kui nende jutust midagi aru ei saa, ei parane mitte diktsioon, vaid keeratakse läminale volüümi juurde. Mitte et ma ei saa aru, vaid ma ei kuule hästi, arvab ta.

Kaplinski tähendab kaplinnlast. Lõuna – Aafrika alumise otsa sadamalinna elanikku. Meessoost! Neegrinaine, kes Kaplinnas (Capetown) elab, peaks kutsuma Kaplinskajaks. Stalin tähendab Tallinnast, kui sa mõistad kuhu ma selle jutuga suundun. Tšugasvilist ei saanud Stalin muidugi väikese Eesti linna auks, vaid ikka terasmehe aurasse tõstetuna.

Nõnda keeltega mängida ja kõikvõimalikke tähendusi ja seoseid luua ei ole keelatud. Loodan et Jaan Kaplinski kellele keel oli kallis, ei võtaks seda sarjata, pigem vastupidi. Mäng keelega, sõnadega, lausetega, tähendustega ja nii edasi, on ju ilmselgelt tunnistus huvist, austusest ja kirest keele vastu. Sõnade tähenduse ja tuletuste vastu ning nõnda edasi. Kaplinski rääkis ju enamasti vaat et sosinal. Vaikselt ja malbelt ning alati väga ilusat keelt ja arukat juttu. Teda on hea kuulata. Täna ja edaspidigi, sest tema hääl on alles ja salvestatud koos tema mõtetega ning teda hiirvaikselt kuulajate hingamisega. Järgmine Eesti mees, kes surnuna Eesti suurmeheks sai, sest selline on me rahvuslik jonn, mille üle uhked oleme. Me oleme surnute suurimad sõbrad ja lahkunute lähimad teekaaslased. Meile meeldib me lein ja see kuidas sõnadega surnukehi peseme. Riimidega riietame ning palvemulina saatel puusärki paneme, et me kaeblemist kaugele kuuldaks ja nähtaks. Boliivias näiteks elab suguharu, kes kord aastas oma lähedaste hauad lahti kaevavad, kirstud maapeale toovad ning surnukehad välja tõstavad. Tehakse koos pilti. Suitsumeestele topitakse sigar suhu ja pannakse tuli otsa. Tantsulembestega tehakse aga poognaid nagu tüdrukutirtsud nukkudega. Kõigil on väga lõbus. Seda tehakse traditsiooni pärast. Traditsioon kestab. Sünnivad uued lapsed ja surevad uued vanainimesed. Need on nende põlvkondade vahelised kohtumised. Pärast pannakse kõik armastuse ja austusega omale kohale tagasi…

Panid tähele? Ütlesin armastuse ja austusega…

Kuulsin kunagi üht lugu. Mõni aasta hiljem üht teist lugu ning neist kahest saigi kokku lugu, mida nüüd sinuga jagan.

Sa võid olla isegi meie Kerstist kangem ateist, ent Jeesusest oled sa kuulnud ometigi. Eksju?! Seda lugugi ilmselt oled sa kuulnud? Lugu neitsist nimega Maarja, kes peaingli käigust käimapeale jäi ning lõpuks ristirahva õnnistegija Naatsareti linnas ilmale tõi. See esimene lugu räägib sellest, et Joosep – see puusepp, oli Maarjast aastate poolest nii palju vanem, et vabalt neitsile isa eest võinuks olla. Seega tänapäevaselt öeldes, oligi tõenäolisem, et lapsuke pühast vaimust, mitte eaka tisleri seemnest võinuks sündida. See aeg ja see koht ja see rahvas ja need kombed olid aga toona niisugused, et kõigi normide kohaselt olnuks Maarja koos oma lapsukesega jälestuse ja põlguse osalised. Hea kui hing alles. Nii tunnistas suure südamega puusepp Joosep, et Maarja on tema naine ning lahkus ilmse tagakiusu ja halvakspanu eest koos noore lapseootel Maarjaga. See Joosepi otsus ning selline tegu on ei rohkem ega vähem, kui suure armastuse ja eneseohverduse veenev olemus. Seepärast ongi Joosep katoliiklikes Ladina-Ameerika maades Juan, enamlevinud poisslapse nimi. Maarja aga Maria pea kogu maailmas. Siin lõpeb ka see teine kuuldud lugu. Lugu, mis räägib igiammusest legendist, kust sai oma nime Marijuana. Maria e Juan. Lõuna-Ameerikas on tänagi sajad pühakojad, kuhu tullakse kokku, et kuulata gosplit ja popsida piipu. Neis linnakestes ja külades on üks väga huvitav fenomeen – seal puuduvad vägivaldsed röövid ja surmajuhtumid, millega oleme harjunud seda piirkonda ette kujutama. Neis külades ei ela Danny Treyo lõusta ja suure sakilise teraga noaga vehkivad nahkvestidesse tätoveeritud narkokaabakad. Preester jagab Mariat ja Juan-i ning kuulutab rahusõnumit, mida koos armulauaga saavad kõik. Linnastumises mu sõber on võluvõti korra käest minekuks. Linnades oleme me anonüümsed ning autud. Hingelt kordades üksikumad kui ihuüksi looduses olles. Mulle meeldib muinasjutt kuldkalakesest. Mitte selle pärast, et hea saab oma tahtmise ning loll karistuse. Hoopis selle pärast, et headus seisneb taipamises lubada kala sinna tagasi, kus ja kellega ta end hästi tunneb. Tasust mõtleb üksnes saamahimur, kes ei suuda ette kujutada, kui väekas oleks need kolm soovi kulutada selleks, et paluda rääkida lugusid sellest maailmast, kus kuldkalake elab ning kuhu iial ei satuta. Kallis inimene ja ilus hing Jaan Kaplinski on meie Juan Kaplinnast…mees, kellel on LUGU. Aitäh Sulle

Astusin poolpimedasse ruumi, mille seinad, lagi ja põrand olid mustades toonides. Hõõglampide kollakad valguslaigud kõledal metallpõrandal, valgustasid heledamate punktidena rauast välja lõigatud trükitähti. Kui silmad pimedusega harjusid, sai iga siseneja aimu, et sepistekstid metallpõrandal on surmalaagrite nimed. Otse mu jalge ees maas morbiidses valgusvihus, lugesin KLOOGA – ESTONIA… sealt mitte kaugemal kui sammuke, hakkas silma KALEVI-LIIVA – ESTONIA…mu silme ees läks uduseks ja hinge ilmus tunne, mida võiksin nimetada otse ja keerutama – VALU ning VASTIKUS.

Iisrael, Holokausti muuseum

Sissepääsu juures lippude väljakul mastides kõikide holokausti tunnistanud riikide rahvuslipud. Ühes mastis lehvib valge-must-sinine, pea alaspidi…

Esimesest mustast saalist viib kõrge laega koridor järgmisse tuppa. Väiksemasse, kus ei ole midagi peale seina mõõtu mustvalge foto. Fotol on näha punaarmee vormis mehi, püstol paremal, ohvitseri kaarditasku vasakul puusal. Uurimas mehekõrgust riita, milles vaheldumisi mitmemeetriste reie-jämeduste kasehalgudega on surnud inimkehad. Foto all suur, mitmekeelne seletus. “Punaarmee sõdurid uurimas eestlastest sõjakurjategijate inimsusevastaseid kuritegusid. Klooga. Eesti 1941-1945”

Kamraadid maailma eri riikidest, vaatasid vargsi minu poole

Ma olen Kloogal pioneerilaagris olnud. Aastal 1980. Hiljem sealt palju kordi mööda ja läbi sõitnud. Kloogal ja selle ümbruses kasvab männimets. Miks, kui surmalaagri barakid ja kogu muu olid ehitatud käepärasest männipuust, pidid eestlastest natsikurjategijad oma ohvrid Poola armee sinelitesse riietama ning keset männimetsa, tuleriida jaoks teab kust kaugelt kasepalgid kohale vedama…

Ma ei võta võõrast süüd omaks

Ma ei luba oma kaasmaalasi alandada ega rahvust valega häbistada. Ei seni, praegu ega tulevikus. Täpselt niisamuti ei luba ma iseendale liiga teha ega valede ning väljamõeldistega maha tampida – ma hakkan sellele alati omal nähtamatul moel vastu. Seesmise jõu, kaugete toetajate väe ning võimsa loitsuga. Ei ühtki mana ega needust. Ei midagi räpast ega tagasivõtmatut.

Lihtsalt olen

Peegeldan

Sina jätka oma…vala aga julgesti juurde ning puhu aga uut tuult alla. Tee mida pead

Selline sai selle jutulugude kahesajas peatükk. Lubadus ja loits, needuse ja manata…

Kui söögitoa laual vaasis on astrid, on ta kohal. Ta tuleb just täpselt selle tempoga, nagu neljarealise sõidutee laiuse eedriga kombain, lõikab laiu siile kuldse odra päikesest pleekinud lakka. Järele jääb nudi oras, nagu nekruti peanupp. Kuldses augustivalguses, iga ööga mustemaks muutuval mullal. Mustemaks muutuvad öödki ning tulede süütamine hakkab taas olema osaks õhtustest argirituaalidest. Veel on see aeg, kui hommikuti ärgates on valge, ent magama minnakse juba tiputäpilise tähisöö takseeriva pilgu all. Sügis on väga majesteetlik aeg. Üks minu lemmik, kohe peale kevadet ja suve ning omajagu eespool talvest. Sügise majesteetlikkus seisneb tema liigutuste tempos. Väärikas tempos, kuidas ta ilmub ning aeglaselt seltskonnas sisse seab. Tal on rikkust ja vara ning rahulolu teeb ta suvest parkunud põsed ruugelt pakatavaks. Sügisel ei ole mingit stilisti ega stiilinõustajat nagu noorel kevadel või küpsel suvel. Ammugi sellist, nagu seda on talvel, kelle meelest üksnes armanilik hallidega varieerimine stiilitundest arusaamist näitab. Sügis on enesekindel ja edev, nagu neli korda abielus olnud ja kaks korda keskea kriisist sujuvalt säästudega välja hiilinud nimekas advokaat. Ta kannab türkiissiniseid mokassiine vahtrakarva teksadega mille alla peidavad end üliuudishimulikud arbuusivärvi sokid. Ta sarapuupähkli värvi päevitunud käevarred vaatavad välja sidrunkollase triiksärgi varrukatest. Tema – mine tea äkki õhtul on jahe, sõnumit kannab ta hooletult õlgadele heidetud mereroheline blusoon. Tal on peas tsüaniidvalge soni ning silmi varjavad ka loojuva päikse valguses kõige viimase moe miaked. Niisugune mees on sügis.

Miks ma temast õieti räägin?

Ah jaa. Päiksekuivatatud sõpruse tõttu

Öeldakse, et tomat kaotab teda kuivatades peaaegu kakssada protsenti oma eluskaalust. Näitena vastupidisest – õlivärv, lõuendil mitte midagi. Usun, et see võrdlus on paljuütlev, sest asi pole imemise võimes nagu võiks esmase hooga oletada.

Kuhu kõik mida välja imetakse lõpuks kaob? Kuhugi tagasi? Kuhu sel juhul? Millessegi arvatavasti. Niisiis millesse? Kõik on õrnalt õhuline, nagu rannaliival ämblikuvõrguna hõljuv adru, mis oli kord ligemärg ollus maa ja vee piiril. Kõiges elusas on mahl sees. Ütleme selle kohta mahlane ja naudime. Kõike, milles mahla pole nimetame õhuliseks ja naudime õrna krõbekuivust. Midagi mahlasemaks muuta on pealtnäha hõlpsam kui õhuliseks muutmine. Kuivatamine on kunst, säilitamaks niipalju kui on võimalik. Nii maitset, värvi kui lõhna. On sügavat kummardust väärt, et inimene teiste loomade eeskujul oskab oma toiduvarusid ka ise luua. Mitte igaüks. Paljud aga siiski. See on imeilus sõprus iseenesega. Sisse tehtud armastus, mida me esiemad kutsusid sakstelt laenatud sõnaga – vekkimine. Mul ei ole ainsatki tuttavat, kes võiks uhkustada Matisse’i või Modiglianiga magamistoa seinal. Aga neil on sahvri riiulitel midagi niisama väärtuslikku. Marimneeritud männiriisikatest mädarõikani ning murakamoosist maasikaketšupini. Paaril pöörasel, kes veel põllumehed, on aidad uudsevilja täis ning hool, millega nad seda kämblaga segavad on võrreldav taevaisa tehtud paiga mõne trööstiotsija pealael.

Me elame nii ilusas hetkes ning see ei ole tegelikult millegi poolest teistsugune kõigist olnud ja veel tulevatest saagikoristuse ja vekkimise hooaegadest. Ütleme, et nii hea on minna talvel ja võtta oma tehtud seda või teist, mis uhkelt sahvririiulitel reas. Me peame väga olulisteks neid, kellele külla minnes võtame kaasa purgi või pudeliga oma enda tehtud ande, sest neisse on pandud nii palju rohkem kui lihtsalt üks asi purgis.

Vahel ma tunnen, et tahaksin astuda ette ja öelda – sõbrad, ärge mölisege. Jätke juba ükskord rahule ja lõpetage ära.

Seda siis, kui kõik käed õieli ümberringi takka õhutavad ja vaimustuseõhinas kiljuvad ning kellelegi takka kiidavad, kes maaslamajat madjakaga peksab. Maaslamajaks on mitte milleski süüdi olev ja samas nõiaks kuulutatud suhkur. Kõik magusained, magustajad, suhkruasendajad, glükoosid ja igasugu muu mudru vaatab seda muiates pealt ning on tänulikud, et inimene on nii kuradima loll, et ei tahaks isegi laua jalga solvata, kui peaks olema tung kellegagi võrrelda. Suhkur on saanud omale nimeks “Valge surm” ning temast lõpuni loobumine on tõstetud pea pühakuks pühitsemisega võrdseks. Aga küsi peedilt – las ta räägib sulle suhkrust. Las ta jutustab sulle, mida tema suhkrust arvab, teab ja öelda söandab. Kutsu kartul punti ja palu, et ta valgustaks natuke tärkliste teemat. Las nemad kahekesi näiteks – peet ja kartul, teevad sulle väikese ülevaate sellest, mida ja kuidas on arukas taimemaailm mõelnud. Kuna sa ei viitsi isegi teise inimese lauset lõpuni kuulata, kogu jutust rääkimata, siis ilmselgelt ei ole sa proovinudki kuulata muid me planeedi eluvorme ega nende sõnumeid.

Olin oma armsal ristitütrel külas. Sõime õhtusöögiks aiamaa saadustest valmistatud toitu. Peeti, kapsast, sibulat, sellerit, salatit. Itaalia oliive. Kreeka fetajuustu. Käsitsi korjatud maitsetaimede ja hea rafineerimata õliga seotud roogasid. Mu silme ees keerlesid ringis tantsida kõik kohalolijad. Siitsamast mõisa puhtalt põllumaalt lauale toodu ning eri ilmanurkadest sellele pidusöömaajale saabunud. Alati erootiliselt nagu Emmanuelle oma “erri” põristav prantslanna Burgundiast, purpurpunases pikas kleidis. Graatsiliselt elegantse hoiakuga koketeeriv Grappa. Merereisist välja puhanud ja heas peotujus särtsakas sitsiillane. Külaline, kes ütleb alles õhtu lõpus maksimaalselt kaks sõna, aga tema sõnad on iga kord unustamatud. Seda loetelu peolistest võiks pikalt jätkata, sest õieti on see kõik üks alguse ja lõputa pidu, milles on hing. Meil inimestel selle piduliku söömaaja seltskonnas, oli igasugu jututeemasid. Peolistel kes laua katsid, neilsamadel aed- , köögi- ja ülejäänud Jumala viljadel, hoopis omad jutud. Nii küsis küüslauk nagu muuseas oliivilt, muu jutu vahele, et millal see arvab jõudvat kätte aeg, kui inimesest saab lõplikult masin, kes sööb vaakumisse pakendatud sitta, millel on teaduslikult tõestatud toiteväärtus ning tervislikud omadused. Teritasin kõrva ja kuulsin oliivi naerda turtsudes ütlemas, et siis kui kästakse. Peet naeris nii, et tõmbas köömne kurku. Viinamarjad suurel liual kihistasid terve õhtu naerda. Nemad peavad endid uuteks vallutajateks. Kui taas kõrva teritasin, sain aru miks. Viinapuude vallutusretkele on läbi ajaloo alati eelnenud elupuu eelsalkade sööstvallutused, seletasid nad läbisegi. Te saete maha pihlakad ja istutate oma onnide ümber elupuuhekke – nii on imbetsillid teinud läbi kõigi põlvede ja kõikidel maadel. Elupuud loovad parima pinnase viinapuude pealetungiks ning sealt algabki lõppmängu järgmine vaatus. Väga lihtsal põhjusel – viinapuu lammutab kõik inimese rajatu aeglaselt ühtlase intensiivsusega. Väsisin ja läksin ära magama.

Üks ammune lugu räägib kunstnik Edgar Walterist nii:

Populaarselt raamatuillustraatorilt telliti juba teab mitmes töö. Ta oli lihtsalt nii hea, et pole palju oletada, kui palju Edgar Walteril tööd oli. Ma ei hakka varjamagi, et Edgar Walter on minu jaoks tippude tipp, sealt allapoole on mõned väga head joonistajad. Neist veel allapoole mitmed head joonistajad nagu näiteks Walt Disney jne. Niisiis üks paljudest töö, mis oli meitsri jaoks tehtud. Terve raamatu jagu väga häid joonistusi.

Tulnud kirjastusest üks tädi piltidele järgi. Selgitusena siis kõigile, kes praegu vaktsineerimisele õla alla panevad, et see oli aeg, kui andekas kunstnik pani õla alla lastele mõeldud liiklusõpikule “Mina ja tänav”. Pealkiri kõlab küll nagu noore libu päevikul, aga tegelikult oli see miilitsamajor Harri Taidre asjalik ja arusaadavate sõnumitega raamat sellest, kuidas jääda liikluses ellu ja terveks. Nii palju oli sel ajal vähem masianid ja nii palju rohkem liikusid lapsed õues, et sedalaadi õpik oli algklassides kohustuslik lugemine. Täna nagu me teame, võivad lapsed liikluseeskirjadest suurt aimamata, kimada tõuksidega nii kõnni- kui sõiduteel, peaasi et maskiga. Okei, tagasi Edgar Walteri juurde. Kirjastusest joonistustele järgi tulnud proua lappas pataka läbi, kiitis töö heaks ning laksas siis litaki laubale, sest meenus, et raamatu illustratsioonid olid küll olemas, aga raamatu kaanepilti polnud taibanud keegi meistrilt tellida.

Kes kunstitegemisega kokku puutunud, teavad omast käest, et töötsüklite aegu, kui käsi on juba niiöelda “soe” – pole see teab mis probleem. Edgar Walteri jaoks polnud joonistamine kunagi probleem. Tõsi, eks iga suur meister oska millegi taha midagi peita, mida teised iial otsidagi ei oska, aga las see jääb. Nii popsiski ta põsetäie piibutossu ning istus oma töölaua taha. Joonistas üks kaks kolm pildi valmis ja asi oli lahendatud.

Oi, suur tänu, olla kirjastuse mimsel oianud, kuid Edgar Walter olla öelnud, et seegi joonistus tuleb siiski nii nagu iga tellimus, kinni maksta. No mis ta teeb? Küsinud daam varjamatu irooniaga, nagu täna küsib eraülikoolis turundusmagistriks saanud tippspetsialist debiilikust lamemaalaselt, kui see ampullides ujuva vakstiini koostises kõhelda julgeb. Niisama palju, nagu kõik teised pildid siin kaante vahel, vastas Walter. Taevake, kõksatas maadam rabeda rahulolematusega hääles ning sedastas, et näinud kui kiiresti see asi käib, oleks pidanud algusest peale hoopis teises töötasus kokku leppima. Viuhh ja valmis. Mis nii viga rikkaks saada…ja midagi mögises ta veel sinna otsa.

Jah. Seda küll, et viuhh ja valmis, aga selleks et asjad niimoodi sünniks, on vaja ropult harjutada ning tööd teha, ütles Walter. Ma olen kümeid aastaid vaat et päevast päeva joonistanud ning ainult tänu sellele suudangi ma täna selle raamatu kaanepidli teie jaoks ebaloomulikult lihtsalt ning vaevata, valmis joonistada.

Ma ei tea, kuidas see kusagilt kuuldud lookene tookord lõpplahenes. Mäletan väga hästi seda raamatut lapsepõlvest ning ka seda kaanepilti silme ees. Minu jaoks on oluline selle ammu kuuldud loo õpetuse iva…

Ära mitte kunagi luba lolli oma tööd vaatama

Loll ei oska seda mida sina suudad, sest loll pole seda kunagi oluliseks pidanud, millega veidigi vaeva tuleb näha et meistriks saada. Loll on meister vaeva nägemises. Lollile makstakse selle eest, et ta näev vaeva. Muretseb ja pingutab. Vahel on sel mingi tulemus, enamasti mitte midagi, aga lollil on ikkagi õigus. Alati.

Kohtasin mediteerides ühte vana vaimu. Tema eluaeg langes sadade aastate taha. Küsisin, mida sel ajal inimesed vabal päeval tegid…

Igasugu asju oli, vastas tema

Too mõni näide, palusin heasoovlikult

Näide, … näide… no mis näite ma toon? Olgu, teatas ta siis. Koperniku kristallsfääridest oled kuulnud?

Midagi hägusalt olen, aga see on üsna tume maa minu jaoks. Siiralt. Vastasin talle.

Aga kui öeldakse – pane õlg alla – sellele samale Koperniku kristallsfääride teooriale? Tee inimestele selgeks, kui hea ja vajalik see on, sest sellest ei sõltu rohkem ega vähem kui hoomamatult palju, et mitte öelda – peaaegu kõik? Sa ju usud teadust…?

Jäin mõtlema

Mis peab olema see põhjus, et ma väidaksin end avalikult ja enesekindlalt uskuvat teadust ning hüüdma, et panen sellele, millest ma suurt sittagi ei tea, õla alla?

Mingi kambamentaliteet see ju ei ole? Onju?

On’s tegu puhtalt ajastu moega ja enesekeskse ühtekuuluvustundega manipuleerimisega? Ma ei tea. Päris tõsiselt ei tea. Lihtsalt vägisi keerleb peas terve hulk küsimusi, mis hoiavad ärkvel. Kui ma usaldan Koperniku kristallsfääri teooriat, siis mida see annab? Mida see usaldamine mulle annab? Ei muud, kui võimaluse, sellele mõtlemine lõpetada ning öelda – sellega on selge, mingem eluga edasi. Kuhu? Järgmise teema juurde, millega oma pead mitte vaevata ning öelda – mina usaldan teadust. Veelgi enam – panen õla alla. Nii saab elu edasi minna.

Vabandust, kas ma saan õigesti aru, et elu edasi minekuks on vaja panna mõtlemise lõpetamisele õlg alla ja öelda lihtsalt, et ma usaldan teadust. Vaadates seda Edgar Waltri loo seisukohast, ongi nii. Inimene vaagib ja murrab pead ning saavutab siis pikkade aastatega sellise vilumuse, et kõikidele järgmistele probleemidele lahenduste leidmiseks, piisab pelgast sõrmenipsust.

Lihtsalt üks küsimus jääb mu huulile…

Millal te selle omandasite? Ma mõtlen veendumuse ja usalduse. Minu paljudel tuttavatel ei ole õnnestunud nii kiiresti selle põhjapaneva veendumuseni jõuda. Äkki selle pärast, et nad ei loe neid õigeid teadusuudiseid?

Aga mis oleks saanud, kui kellegi globaalse plaani kohaselt maailm ära päästa, peaks kõik inimesed tegema näiteks kükke? Sisened bussi, teed kõigepealt kaks kükki. Astud sisse kauplusse, teed kõige pealt kükid ära. Edasi järjest ja järjest uued avalikud kohad, kuni kükitamisest saab täiesti enesestmõistetav elu osa. Alguses on lapsed kükkide tegemisest vabaststud, aga siis ei saa ka nemad lasteaeda ega kooli muidu kui kükid tehtud. Riikide valitsused kulutavad kolossaalseid summasid, et jagada spordikellasid mida kolmest suuremast kontsernist on plaan tellida nii palju kui on maailmas inimesi. Kellad loevad alguses su kohustuslikke kükke, et saaksid tööle või puhkusele, hiljem iga su kükki, et üldse nina kodust välja võiksid pista. Kui sulle üldse jääb su kodu alles, sest need kes sotsiaalmeedias igal hommikul oma ära tehtud kükkidest ei teavita, satuvad esmalt põlu- siis põlguse ja lõpuks põranda alla. Usaldan teadust – teen iga päev sada kükki! Tõesta, et see on kahjulik…

Vaatasin eile öösel Saaremaa rannas loojangut. Midagi, mille sarnaseid ootuste poolest on olnud mu elus ennegi. Küll ja küll on tuntud seda pimedamaks minemise tunnet, kui päike näib kukkuvat merre niisuguse hooga, et ootad seda tekkivat hiigellainet, mis tekkima peab, nagu midagi iseenesest mõistetavat.

Eile õhtul ütlesin, et ma enam ei kirjuta neid oma mõtteid siia jutuplokki. Mõtteid, mis tõukuvad rohujuuretasandilt ning püüavad püsida Maarjamaa maakamaral nagu asfaldil purunenud kraadiklaasi elavhõbeda tilgad.

Jätan su rahule

Lõpetan su pärast muretsemise ja hinge vaevamise

Keegi ei page kellegi eest. Vastupidi. Ma otsustasin kirjutada üles need read, mida sund on jagada ning milleta vaatenurk toimuvale saab kraade juurde. Maailma asjadest. Suurtest asjadest mis ümberringi toimub.

___________________________________________

5.august 2021

___________________________________________

Sinu kõrval istub alati keegi, kes tunneb tungi omada võimu. Isegi siis kui oled rinnaga toitev ema, on sinu tissi otsas maailmaga tutvust tegev beebi sel hetkel sinust üle ja kontrollib kogu mängu. Loob süsteemi ning sinu uued harjumused, tavad ja elukorralduse.

Kui sinu kõrval istub sinu parim sõber, siis tea, et see saladus, mis on sinu jaoks kõige suurem ja sügavam, on seda üksnes sinu jaoks. Sinu soov seda sügavamaks teha, on see välja öelda kellelelgi, kes sinu (p)ettekujutluses on keegi, sinust veel sügavam. Truu kaev – hingesugulane ja see muu, tead küll. Sa annad talle aga teada mitte oma saladuse, vaid killu oma energiast. Tüki oma jõust. Viilu oma võimust. See ongi sõprus ja usaldus, kuni see kild, see tükk ja see viil on kandikul teie ees laual, mille taga omi saladusi jagate.

Tea, et hetkel, kui ta tunneb ennast jõuetuna, vaatab ta oma loungebox-i ning otsib sealt esimese võimunälja kustutamiseks just seda sinu saladust. Sest see annab talle lootuse kaotatud võimutunde tagasisaamiseks selle läbi, et ta mistahes seltskonnas saab teatada – mul on informatsioon. Jah, nii on, informatsioon on igasuguse võimu keemiline koostis ning füüsikaline suurus. Selle pärast luuratakse. Selle pärast piinatakse. Selle pärast surrakse.

Hoia oma hingelindu, et ta ei nokiks teiste sitta

Sul ei ole vaja mitte ühtegi saladust. Saladust, millest tulenevalt oled santažeeritav ükskõik kelle poolt. Saladus on sinu hirmu võrrandis alati otsustav suurus. Sa vajad saladust, et panna proovile oma julgus. Julgus elada selle saladusega, või avaldada see kellelegi ja eldada sealtpeale hirmus, et keegi sinu saladuse välja lobiseb. Võid võtta mürki – ta teeb seda. Sinu saladus muutub sel hetkel, kui sa ta kellelegi usaldad, sinu hirmuks ja tema võimuks. Ei, ta ei suuna seda sinu vastu. Vähemasti mitte iga kord. Ta kasutab seda delikaatselt ja seal, kus sinu saladusel ja hirmul pole õieti kummagi olemuslikku ja äratuntavat välimust. See on saanud kellegi teise võimuatribuudiks – infoks, mida ta teab.

See ongi põhjus, miks meile iial tõtt ei räägita. Põhjus, miks paljud loobuvad meediat ja meedia kaudu valitsuste sünumeid uskumast. Sest vägi ja jõud on informatsioonis, mitte selles, mida kõik niigi teavad. Manipulatsioonis, mille kaudu on loodud tõereligioon, kus prohvetite rolli etendavad palgatud valetajad. Need, kes justkui midagi teistest rohkem teavad, sest neile on kättesaadav informatsioon, mida teistele jagada. Seejuures ei ole tegemist informatsiooni ega isegi mitte propagandada, vaid lihtsalt häma ja mögaga, kuna valulik vajadus võimu säilitamiseks, ongi viinud valeprohvetiteni läbi kogu inimkonna ajaloo, keda esmalt tõstetakse ja siis kõrgelt puruks kukkuda lastakse.

Ma astusin parteisse

Ütleb inimene, kes lubab selles lauses, nagu akvaariumis, ringi ujuda ja uimi liigutada nii tegelikkusel kui lausvalel. Ta ei ütle, et mul on nüüd parem väljavaade töökoha saamiseks või säilitamiseks. Edenemiseks karjääriredelil ega sissetuleku arvutustabelis. Ta ütleb – ma astusin parteisse ja kui keegi küsib – miks? On vastuseks irrelevantne ila mingist maailmavaatest, väljakutsetest ning soovist anda, panustada ja aidata. Seda kõikjal maailmas, mitte üksnes meil.

Parteisse astumine on nagu peldikusse minek. Sa lähed sinna häda pärast ning püüad sealt peale hädast vabanemist majesteetlikult kiiresti pääseda. Puhta perse ja pestud kätega. Niisiis on neil, kes kauaks istuma jäävad, mingi häda veel. Neile meeldib kaua kemmergus olla, sest see loob teatud pääsemise tundele liskas ka selle, et vähemalt midagi hullemat ei saa siin olles minuga kindlasti juhtuda. Mistap võib kõhkelmata öelda, et poliitiku staaž ei näita mitte tema pühendumist ja professionaalsust, vaid vajadust olla oma hädadega peldikule ehk parteile turvaliselt lähedal. Talle meeldib see teadmine, et saab alati soolika tühjaks pudistada ning seepi ja paberit kokku hoidmata oma olemisele uut kvaliteti luua. Ta naudib seda. Ja võim, mis tal on, ei peitu tuumanupu all ega ülemuslikkuses endast alandlikemate üle, vaid informatsioonis mida ta omab. Informatsioon mida ta omab, on aga teadmised, mida ta ammutab neilt samadelt alandlikelt alamatelt. Niisiis sisuliselt ei seisne poliitiline võim milleski vähemas ega rohkemas kui selles, et sulle pugevad poliitbüroo puupead, toovad sinuni info, mis kildudest kokku on suurem kui iga üksik kild. On’s sellel infokildude hunnikul ka tegelik väärtus või miski, mis loob reaalse võimu? Paraku mitte, seepärast ongi vaja valet ning võimule omast väljundit justkui omataks mingit informatsiooni.

Kõik see kukub paratamatult kohe kokku

_______________________________

Aafrikas seisavad lapsed süstlasabas, sest vaktsiinidoosiga koos, antakse pakk vahvlite ja šokolaadibatooniga. Seisavd mitu ringi, et väikevennale kes veel koolis ei käi, tahetakse ka süüa viia. Näljast – globaalsest näljahädast saab sellel kümnendil piits, võitlusest näljaga saab präänik. Täna Aafrikas, homme Aasias, edasi üle maailma – igal pool.

Nii, nagu Eurovisiooni lauluvõistlusel ei ole suurt pistmist ei muusika ega euroopaga, … olgu, las jääda sulle endale nuputada

• 

• 

• 

Kui sa ükskord Palmse mõisa peaksid sattuma, siis tee seal väike ringkäik. Mõisas on väga asjakohaselt ja museaalselt loodud õhtustikuline vaade tagasi minevikku ning väga toredad inimesed, kes ammulisui uudistajatele helde hoolivusega huvitavalt heietavad. Seal mõisas on üks tuba ja selle laes ripub Meissen-i portselanist laelühter. Neo-rokokoolik keraamiline askees kaheksateistkümnendast sajandis. Mu väike Vincent on mulle kõige kallim teejuht, õpetaja ning sõnumitooja. Ülesvaataja. Särast ja selgusest hooliv suuremeelne ning küps hing. Mu ellu oodatu. Ime.

Vincent, mu venna õlal, ulatus oma väikese sõrmega selle lühtrini ning puudutas selle ripatsit. Meisseni portselanist kellukese motiivi. Õrnalt. Õhkõrnalt, nagu Michelangelo maalil “Maailma loomine”

See kelluke hakkas imavaikselt liikuma.

Ühtäkki oli kogunenud selle lühtri alla hulk inimesi, sest keegi märkas, et see portselanist kelluke ei jää enam seisma. Kõigub vaevunähtavalt edasi-tagasi. Sama hoo ja hoolitsetult mõõduka amplituudiga, nagu oleks ta mingi masinaga ühendatud.

See vaatepilt lummas ja hämmastas inimesi ühekorraga. Olles seda veerand tundi vaadanud, tunnistajateks mitme inimese ihu- ja kaamerasilmad. Lahkusime mõisast ja meist jäi see kelluke maha. Kiikuma, nagu ei kavatseks ta iial peatuda.

Tagasi koju jõudes, leidsin kaminast, mida kütan ainult talvel, et sooja saada ning mida Vincent ei peaks teadma millekski pidada, sest ta alles aastane poisike on, selle pildi. Sõnumi, mitte lapse pahanduse või uisapäisa ullikuse.

Aitäh Isa Vincent

Tänan Sind sõnumitoojaks olemise eest.

Tänan Sind tõuke eest hakata uuesti märkidelugemist õppima

Olemise kergust otsima harjunud ei jää mitte kunagi seisma. Neis liigub puudutusel saadud jõud nagu kõik üldse olemas olev, millele on alguspunktis võnge tunda antud. Kui see on leitud ja märgatud, reastab see ammulisuised märkajad uuele sagedusele, ülejäänud aga alustavad järjekorda täiesti alguses uuesti. Olemise kergust otsima.

Olemise kegusest on saanud kaup

Miski, mille omandamisel tehtu ei loe. Nagu inimene. Kes iganes me seast. Sealt ka kõik need lood pärinevad. Lood mis räägivad ilmaletulnuist, kelle osaks on saada osa kannatustest enne kui neist mälestusena tagasi kutsutu ei saa.

Sa oled tõukoer

Saksa lambakoer. Truu kuulekuse ja teenistusvalmiduse etalon, kelle peremees-organism on igavesti väljapool olemise kergust. Sinu siirus on suunatud väljapoole nagu monument emasääse verejanule. Kuplana su kehal, tema emaks saamise soovile kummardades.

Mida on sul rääkida rahust, kui sa ei ole suutnud aduda riigi olemasolemise sisu ning sa ei tee vahet elamisel ja olemisel. Su suuremeelsus seisneb veenvana tunduvates sõnades, mis kerlevad nagu kärbes sita kohal, julgemata huupi maanduda, sest elamises ja olemises ning nende vahel vahet tegemises, kogu see keeruline kunst seisnebki. Tee proovi – esmalt iseenesega. Küsi endalt, oma enda kodus – olgu see saadud kuidas iganes. Millises osas oma kodus sa elad ning millises oled. Proovi mõista nende vahet…

Elamine võib olla vabalt äraelamine. Kuidagimoodi hakkamasaamisest kuni meeletu mõnulemiseni. Olemine seevastu saab olla ainult olemine. Äraolemine on ära olemine. Viibimine seal, mitte siin. Kusagil, mitte ühes heas paigas.

Kui mõtlen oma kodule, tajun ma täpselt, kus ma elan ning kus ma olen. Elan ühes majas, ühel aadressil. Olen ühes kindlas kohas oma elamises, nagu praegugi, neid tundeid kirja pannes.

Vahel mõtleb, vahel ütleb. Mõni inimene. Et tema oma elamisse võõraid ei lase. Olen neile ausaltöelda natuke kade. Päriselt. Sest see paneb mind mõtlema, et ju on tema välisukse taga , alates esimesest jalatäiest – tema OLEMISE koht. See kus ta ON. Tema elu, tema ise, tema vaim ja tema hing…

Minul ei ole nii hästi läinud.

Minul on nii elamise koht kui olemise koht. Elamiseks on planeet. Olemiseks vaid olematu hulk müstilisi kohti, kus olles saan öelda, et OLEN. Mina ise, minu elu, minu vaim ja minu hing. Niisiis söandan öelda, et olemiseks piisab meil ei rohkemast ega vähemast kui sellest, kes me oleme. Elamiseks vajame me ruumi. Ruumi, kuhu põgeneda, kui elamisega sitasti või liiga hästi hakkama saame. Olemiseks aga kõigest kohta. Julgen öelda, et elamiseks nagu ka olemiseks ei ole vaja rohkemat, kui jalatalla suurune pind. Olgu see anum, milles peotäis ube või pind kuhu toetada pepu, et istuda kinnisilmi ja tunda ennast kogu universumina.

Olen aastaid poosetades öelnud, et vaesus ei ole seisund vaid mõtteviis. Ütlesin seda, kui pugesin peitu oma tunnete eest. Tunnete eest, mis varrukast sikutades mulle teed püüdsid näidata. Täna tean, et kõik on kurat võtaks täiesti vastupidi.

Mu (ordu)vend ütles üleeile silma vaadates – me päästsime sinuga koos ühe inimese…elu. Ja veel midagi ütles ta. Midagi mis muutis mu ees ootavat elu. Sest selles oli uue koodi võti, mida ma ei oleks iial teada saanud, kui poleks päästnud kellegi elu. Tema – minu vend, päästis minu elu. Tõi mind välja letargilisest seisundist, kuhu omakorda mõned päevad tagasi olin sattunud. Kokkupuutest prohvetliku sõnumitoojaga otse kõrgustest. Tema sõna oli ülevalt kaasa toodud. Kui isa vaatab oma lapsele silma ja lausub – me ei vaja enam tõlki, ongi olemine. Kui poeg vaatab isale silma ja ütleb – me ei vaja enam tõlki, ongi elamine.

Tahe. Kas sa tead, mida see sõna just nii nagu kuuled – “tahe”…maailma rahvaste eri keeltes tähendab? See pole juhuslikult eesti keelde sattunud sõna. See on kutse alglätte juurde tagasi. Ma tahan…

Tahan ei tähenda “soovin” nagu ka soovin ei tähenda – TAHAN

Lollil inimesel on loll koer. Loll naine. Lollid lapsed. Lollid sõbrad. Lollid mõtted jne.

Tark inimene on alati üksi.

Temal ei ole hirmu üksioleku ees ei linnas ega metsas. Rahvamassis ega lainetel hulpiva pähklikoore sees. Pane tähele – ei OLE hirmu. Temal olemine ei ole hirmus. Hirmus, nagu suurema osa maailma jaoks on ainuüksi elamine hirmus. Hirm, et äkki ma elan valesti…

Kellelt sa seda küsida saad?

Kellelt küsida, kas ma elan valesti?

Ainult neilt – kellelt söandad küsida – kas ma OLEN valesti. Valesti olemine ei ole valesti elamine. Valesti elamine on aga kindlasti valesti olemine, sest olemine on usk peotäide riisi. Elamine aga lootus, et riis ei saaks otsa. Kõhklus, et äkki mul ei ole homme enam kusagil elada. Kahtlus, et äkki mul pole kusagil olla ei vaeva meid ju peaaegu kunagi. Kusagil saab ikka olla ka siis kui pole kusagil elada.

Tead…ma ei karda sinu arvamust, olgu see milline tahes. Olgu sul oma arvamus minust või minu arvamusest. Minu sõnadest või minu vakkaolekust. See ei ole õpitud enesesugessiooon, et ma nõnda, teraapilisel viisil, oma elu energiaga nagu sisse tehtud soolaseentega, järgmise seenehooajani välja vean. Elu energia tuleb ainult sinna, kus on ruum tulemiseks. Koht kus olla. Taipad?

Loobudes elamisest, hakkad olema. Leiad koha olemiseks, kui katkestad unistamise, leidmaks koht elamiseks.

Tee haiget!

Tee inimesele haiget ja kui ta ütleb sulle “aitäh” – oled sa teinud head.

Tee head…

Tee inimesele head ja kui ta ütleb sulle “aitäh” – oled sa teinud halba.

Loll näeb tegu, tark teo taha

Sa ei usu? Kohe kuuled. Kui kirjutasin eelmise loo, panin ma selle pealkirjaks “Näitleja Joller” – selle postituse märkajate ja lugejate hulk oli kuussada korda suurem muudest, minu meelest isegi palju parematest lugudest, mida siin avaldanud olen. Seepärast pole ka sellel lool sisu ja pealkirja vahel mitte mingisugust seost. Tänan sind