Suvi oli ilus, aga nüüd tagasi maa-peale!

Arvan, et just selline mõttemuster kujub juba täna lauselõimel ning lõikuskuu lõpuks on loll loom jälle puurist välja lastud. Klähvib koon õieli kõikjal, et olla samal ajal nii tõsiseltvõetav kui hirmus. Seda kõike mõistagi mure pärast tuleviku ees. Mure nagu me teame, seisneb ei milleski muus, kui hirmus selle ees, et inimesed saavad kokku ja nakatavad üksteist. Saavad kokku, et olla. Tunda ennast vabana ja õnnelikuna. Nad räägivad seal kokkusaamistel ju omavahel juttu. Igasuguseid asju räägivad inimesed. Aga igasuguseid asju ei ole vaja rääkida, sest need asjad ei pruugi paista sellisena nagu vaja. Tegelikult ei paistagi miski enam nii nagu enne. Suurim muutus nagu me oleme näinud, kogenud ja veendunud, seisneb selles, et ajast ja arust headus ning hoolivus, millega kogu aeg valimiste eel inimesi on loitsitud, teeb läheneva võimuhaaramise eel läbi transformatsiooni. Meie teeme nii, et jah see tundub karm, aga kui meie seda ei teeks, oleks veel hullem. Meie teeme head! Loomulikult.

Karl Vaino ja Jevgeni Kogan on tagasi!

Nii mõtteviisis, meetodites kui meelsuses. Tean, et see on mitmetele muret tekitav. Pean silmas noorema põlve inimesi, kes keelduvad täna komsomoli astumast. Nad ei olnud siis veel kohal, kui Vaino kutsuti tagasi Moskvasse ning Kogan sai esmalt kargud alla ning peatselt pärast seda ka kaane peale. Miski siin maailmas ei muutu. Mõtlemise eest mahalaskmisi on tehtud enne ja tehakse edaspidi ning timukatel on alati koht kuhu pensionipõlves minna. Ma ei söanda näpuga näidata ega öelda, et see on tänane Vaino ja see teine tänane Kogan. Mitte selle pärast, et ma kedagi kardaksin. Ma ei saa näidata selle pärast, et neid on rohkem ning seletada, et see on täna täpselt nagu omal ajal oli too, ei vii mitte kedagi mitte kuhugi.

Masohistist sõber, kes kurat teab mis mõnu saamise eesmärgiga, jätkuvalt uudiseid jälgib, hõikas eile – jessss, tuli ära. Pidades silmas teadet sellest, et kusagil aiandis avastati mingi uus tomatite viirus… Loogiline – sinu koduaia puu- köögi- ja juurviljadel ning sinu kanadel, partidel ja hanedel on kõigil üliohtlik viirus. Sinu sead levitavad katku ja lauda katus on kummis hullu lehma tõvest ning põrand kaardus sõrataudist. Millest sa aru ei saa tolvan? Sa ju ei paranda ise oma hambaid??? Nahhui sa kurat ise kartuleid siis kasvatad??? Me oleme loonud kõik taime- ja mullakaitse vahendid ning oskusteabe ja spetsialistidest ekspertgruppe. Luba ikka neil oma toidulaua eest hoolitseda ja ära võta ümarvorme tasapinnalistena.

Tegelikult ei vii see vigin mitte kuhugi. Rohkem või vähem irooniat, otsesemad või kaudsemad paralleelid ning kogu see püüd välja öelda, et ma kardan ning muudan sestap oma helistikku, meloodiat või harmooniat, ei tööta.

Ühel soojal suvepäeval, jälgisin mõnda aega mutukaid kes murus toimetasid. Jätsin nende tegevuse tähelepanuta ning kujutlesin kuulmas nende mõtteid. Manasin enesele silme ette nende maailma. Suhted, normid, tavad, religiooni, kihistumise, edukuse, hariduse ja muu, mis meie ümber ja keskis igapäevane. Mõtlesin, mida nad oma päevalehest hommikul lugesid ja mida raadiost kuulasid. Mõtlesin, mida nende ninamehed küll teevad, kui näevad mind putukatõrje purgiga tulemas. Eks neilgi on valikuid kuidas oma kogukond päästa, kuid loogiline on see, et kui neil oleks minu külvatava häda jaoks vaktsiin, ei jää nad ellu kauemaks kui ma olen toonud keemialetist kangemat. Üldjuhul on putukatega nii, et nad lähevad seniks ära kui jama möödas ja tulevad siis tagasi ning jätkavad. Ma ei pea silmas neid, kes vahepeal kodus püsisid ja maske kandsid ning oma lapsi süstisid. Need surid viimseni nagu meiegi sureme viimseni.

Elu säilimise nimel on loodud niipalju vahendeid, et neist vahendeist ongi saanud elu. Kas sa tead, mis on parim asi, mille inimene on loonud, et elu saaks kesta?

Puusärk!

See pakend, uue elu toiduks saava keha ümber on restoran. Nagu sa tead, on restorane mitmesuguseid. Sa valid selle, kus on sulle meelepärane toit, õhustik ja hind. Nii teevad ka nemad – valivad puusärgi nagu restorani järgi oma meelepärasema ning naudivad siis seda, mida Jumal neile “lauale” on andud. See, kas su šnitsel on vaktsiiniga või antrekoot vaktsiinita, on nendegi jaoks teadlikkuse küsimus. Laibasööjad oleme me kõik ja saame laibasööjate söögiks.

Me oleme valmis uskuma ja rohkem maksma kõige eest, millel on epiteet “MAHE”… sest teame, et see on meile tervislik ja kasulik. Mürgitamata ja puhas. Mul on aias viljapuud. Luuviljalised on lindude ja parasiitide söödud ning melbad õunapuu otsas mingite muude satikate puretud. Juba mitu aastat. Seepärast tulebki osta turult või poest, kõiki neid vakstineeritud aiasaadusi või neist valmistatud toite.

Eksperimenteerin parasjagu taimetoitlust ja tunnistan ausalt, et nii palju uusi aineid, kui ma loen vegantoodete pakenditel, ei omandanud ma kogu keskkooli ajal kõigis keemia tundides kokku. Nii suur on me soov tervena surra, et oleme valmis selle nimelt loobuma kogu elust.

ESIMENE KOHTUMINE

Kumma said?

Salvesti

Põltsamaad polnud?

Riiulis polnud

TEINE KOHTUMINE

Mida võtsid?

Saku

Allekokki polnud?

Külmas polnud

KOLMAS KOHTUMINE

Mis sa said?

Rakvere

Saaremaad ei müüdud?

Järjekord oli

NELJAS KOHTUMINE

Kumma tegid?

Zeneka

Pfizerit polnud?

Vist mitte

VIIES KOHTUMINE

Kust võtsid?

Nestes

Alexelat polnud?

Kaart jäi koju

KUUES KOHTUMINE

Räägi, mida teinud oled?

Ostsin ketšupit ja õlut.

Hakkad liha tegema?

Ei. Vorste võtsin.

Kuidas muidu läinud?

Vaktsineeritud

Uus auto?

Jah. Diisel

Vist kõige ilusama tornikiivriga külakirik, mida tean on Viru Jaagupis. Mäletan selle õpetajat Madis Oviiri. Pikkade hallide juustega meest nagu teiselt planeedilt, kui meenutada ülejäänud külamehi. Mu isa, kes tegi igasugu masinatega tööd, ütles sageli peale saunas käimist, et nüüd said käed peaagu nii puhtaks nagu kirikuõpetajal. Nõnda jäid Madis Oviiri käed meelde minulegi. Öeldakse, et õpetaja paneb õnnistuseks käed peale või pühitseb oma käega. Seepärast ei olegi kirikuõpetaja käed lihtsalt käed. Need on antud Jumala teenimiseks ja õpetajatöö tegemiseks lisaks kõikidele muudele tegemistele ja töödele.

Viru Jaagupis möödusid minu koolivaheajad. Suvised ja talvised ning vahepealsed sutsakad ka. Tean ja mäletan väga paljusid nimesid, mis täiskasvanute juttudest läbi käisid. Inimesi endid ma polegi vist iial näinud, aga nimepidi tean. Viru Jaagupi kalmistul neid nimesid hauaplaatidel lugedes, on tunne nagu kohtaks vanu tuttavaid. See tunne on ainult ühel kalmistul veel – Tallinna Metsakalmistul

Ühel päeval istudes oma ateljees molberti taha, tuli kusagilt ühtäkki tundmus, mis pani mind võtma vastu väljakutset, maalida lõuendile korraga kurbus ja rõõm. Ma ei tea kuidas ja miks läks see just nii, aga muusa juhatusel avanes mu silme ette pildike ühest külakesest. Külast, kuhu on igatsetud ning külast, kust on tahetud tagasi vaatamata põgeneda. Seal on inimeste nooruserõõmud ja vananemisvalu. Raske töö läbisegi õnneliku kergusega. Külajutud ja ühtehoidmine. Küüditajad ja kannatajad.

Maal “Viru Jaagupi” on üks mu seni maalitud piltidest, kõige tundelisemaid. Nii, nagu igal kunstnikul on üks tema tuntuim töö, on Viru Jaagupi minu jaoks kindlasti selline. Ma olen väga õnnelik, et teab kust see tuhin tuli ning niisuguse pildi luua lubas. Vägev!

Mul on Tansaanias sõber Bruno. Ta kirjutas mulle paar nädalat tagasi kui raske neil praegu on. Perekond, kellel olevat viiskümmend eurot, olla kohalikus mõistes miljonär. Ainuke kus pole rahapuudust isegi silmapiiril näha on WHO ja selle farmamaffia harukontorid. Lapsele antakse koos süstiga väike toidupakike, mistõttu seisavad lapsed kukkel käes vakstiinisabas mitu tiiru, et kõht täis saada. Keegi pole kade, kõik hoolivad. Saatsin Brunole toiduraha, loodan et ta saab selle kätte ning saab oma perele toitu osta. Olgu öeldud, et Tansaanias elab üks väike armas neegripoiss, kelle nimi on Hannes – Bruno poeg, kes sai omale nime minu järgi. Need inimesed on mulle väga lähedased ja kallid. Millal me taas kohtume? Kurat seda teab, kui näha mis maailmas toimub.

Viru Jaagupi on minu Tansaania vice versa – seal on killuke minu südamest ja elust

“Viru Jaagupi” 2021 Akrüül

HIND: 1000€ aitamaks väikest Hannest

Põgeneda saab mitut moodi. Nii, et ummisjalu tormates kordagi tagasi ei vaata või siis kogu aeg üle õla tagasi vaadates. Kõik oleneb tagaajajast. Nii võttes on ka peitu pugemine põgenemine ja kuigi keha püsib liikumatu, taob süda sees nagu tuppa sattunud varblane vastu aknaklaasi. Filmides on põgenemine tavaliselt kokteil neist kolmest. Seal tormab me kangelane esmalt tagasi vaatamata hullunult lendu. Hakkab siis vaikselt taha piiluma ning tundes pisukest pääsemise lootust, poeb kuhugi peitu. Tavaliselt on siis näha, kuidas tagaajajate rasked kossid tümaki tümaki mööda pauguvad. Meie sangarit silmamata. “Jess”; ütleme siis endale, aga jääme vabatahtlikult ja rahulolevana ilma palju põnevamast kui see, et meie lemmik ronib peidust välja ning paneb esimese ettejuhtuva auto nende kahe värvilise traadiga käima, mis on igas autos, puhuks kui sul süütevõtit kaasas pole. Edasi jõuab ta selle autoga täpselt sinna, kus on vaja teha kahjutuks see meile kõigile tuttav pomm. Pomm, millel on alati elektrooniline tabloo ajaga, kus on näha millal pauk käib ning eri värvilised juhtmed. Juhtmete kohta jõuab peategelane enamasti võtta kõne sõbrale, kes joob parasjagu viskit ja põrutab prostituuti, nii et sekundid halastamatult pommikellal tiksuvad ja ei tee telefonihelinast välja. Seda mis edasi saab, tead sa samuti. Susped rebadel kahmab ta pobisedes telefoni ning kuulanud ära sõbra miljoniküsimuse, soovitab lõigata läbi punane traat. Kuna tagaajamisfilmides kus on ka pomm, on peategelasel alati elektriku näpitsad taskus, nii sünnibki ja pauku ei tule.

Täpselt nii käib see kõik filmist filmi ja muutuvad ainult dialoogide tekstid, standardolukordade vahel nagu ütleks jalgpallikommentaatorid mängu vaadates.

Mõte selle pildi kirjeldamiseks trügis teadvusse, kui püüdsin nuputada, mis mind viimastel aastatel depresiivseks muutis. See on tasakaalu puudumine. Täpselt selline tunne, nagu vaadates eelpool kirjeldatud standardolukordadega filmi – balanss puudub. Kaalukauss millel on lihtne, läbi näritud ja ilaga pehmeks leotatud mass. Ainult neela. On vajunud kaalukalt maadligi. See teine kaalukauss, mis alla andnuna õhus ripub, kannab enesel aga tillukest paberinutsakusse käkerdatud teemanti. Mind muutis depresiivseks just seesuguselt kirjelatav pilt tasakaalu puudumisest. Kohutavast tundest, mis tekiba aegamööda. Tajudes, et need kes sind vaimselt ärritavad, kaaluvad üles need, kes sind vaimselt erutavad. Miskipärast tundub mulle, et umbes selline tunne võiks olla igal naisel, kes tahaks et teda kordki elus päriselt suudeldaks, ent kümnest potentsiaalsest mehest üheksa on tatimärgade oranžide vurrudega, mis kustutab veel viimsegi suitseva kiretahi.

Ausaltöelda ei vii need heietused ega hala kuhugi. Nii lihtsalt on ja paratamatult rullub silme ees lahti üks ammune mälupilt. Olin ühes maailma tagumistest otsest ning istusime rahvusvahelise sõpruskonnaga kõrtsilauas. See oli tõesti väga ammu, sest sel ajal tulid mulle Eesti tähtsamad uudised veel sõnumina telefoni. Tookord tuli uudis, et valimised võitis ülekaalukalt Keskerakond. “What???” Küsisid kamraadid hämmeldusega, kui olin spontaanselt ühe kasimata suguelundi suurte tähtedega tuppa laiali tõmmanud. Ütlesin, et Eestis olid valimised ja terve kolmandik rahvast andis oma hääled pättidele, nagu oleks mälule koos teksadega kivi-pesu tehtud. Kamraadid naersid ning sakslase lohutussõnad on mul tänaseni meeles. Ta ütles, et iga rahva seas on vähemalt üks kolmandik kõlupäid. Kui suur on Eesti rahvaarv? Küsis ta. Miljon, vastasin mina. Seega, mu sõber, ei ole midagi parata – kolmsada viiskümmend tuhat neist, on idioodid. Olin juba seda parunite järeltulijat ehttalupoeglikult persse saatmas, kui ta jätkas. Saksamaal elab kaheksakümmend miljonit…arvuta sealt kolmandik ja sa tead, kui palju sakslastest idioote elab sellel planeedil – nii et ole rõõmus, et maailmas on nii vähe eestlastest idioote. Minu küsimuse peale, miks nad kurat kõik Eestis elavad, hakkas seltskond mürinal naerma.

Valimised koputavad vaikselt uksele. Esimesena helistati seekord Keskerakonnast. Kuulasin huviga mesimagusat häält, mis rääkis kellestki sirge selja ja oma arvamusega mehest. Mehest, kellel olla endast kogu ühiskonnale palju anda ning kelle sarnased peaksid olema nii mõtteviisilt kui suhtumiselt kõik poliitikud. Ütlesin ära, sest maailm ei koosne värvilistest traatidest, millega saab käivaitada autosid ja suretada kellapomme, nagu filmis.

Kui varahommikul kirjutama asusin, tundsin hinges kurbust ja tahtmist kirjutada kurbusest. Ei mitte selleks, et sindki kurvaks teha. Tahtsin kurbuse endast välja kirjutada. Äkki sinustki? Sa oled ilus inimene. Sa oled minu inimene.

Poolakatel on väljend, mida ma poola keele puudumise tõttu jätan tsiteerimata, ent see kirjeldab üht lugu mehest, kes käis Warssavist kahesaja kilomeetri kaugusele rongiga tööle. Iga hommik ja õhtu ja nii üle neljkümne aasta. Ta ei jätnud mitte kordagi vahele ning kirjutas üles iga raudteejaama nime, kust rong läbi sõitis. Kodust Warssavini ja õhtul tagasi. Kui ta suri, avaldati ta märkmed raamatuna. Nelikümmend kuus aastat, iga päev kirja pandud raudteejaamade nimesid. Sinna ja tagasi. Võta nüüd kinni, kes on idioot – kas mees kes kirjutas kaustikusse raudteejaamad? Või mees kes otsustas selle raamatuna avaldada?

Idioot on see, kes ütleb et ta teab seda raamatut, aga lugenud ei ole – kui oskad seda poola keeles öelda, anan palun mulle ka teada. Teeme maailma lõbusaks!

Olin eile peale väikest suhtluspausi Hortensiaga. Mulle väga meeldib meie sõprus. Tundub, et ka Hortensiale. Mõnusaks teeb selle suhte me vahel, igasuguste kohustuste puudumine teineteise ees. Võime seda vabalt nimetada sõpruseks või milleks iganes enamaks kui soovime. See on meie vaheline asi ega kuulu asjasse puutumatute arvamuste albumisse. Hortensiaga olles juhtub ajaga midagi eriskummalist. See muutub nagu mingiks hüperkvaliteediga loodusfotoks. Fotoks, millel on fikseerunud albatrossi purilend lainetava mere kohal. See seisab stoppkaadrina paigal. Selles on aga ometi meeletult palju ELU. Kuigi kõik püsib tardunult paigal, nagu hüüdnuks keegi läbi objektiivi vaadates “freeeees”

Väga huvitav oli me eilne jutuajamine. Rääkisime terve õhtu ainult ilust.

Meeldivad sulle lilled? Küsis ta.

Loomulikult, vastasin ma ning mõtlesin alles seejärel, et mida ta sellega tegelikult teada tahtis saada. Lilledega on veidi nagu inimestega, püüdsin talle oma tunnet selgitada…

Kuidas? Küsis ta silma vadates.

Ilusad inimesed saavat elus paremini hakkama. Nii vähemalt on pandud meid sajanditega uskuma. Miks muidu on ilust saanud nii kultuslik religioon, millel pole mingisuguseid piire, erinevalt paljust muust.

Tõsiselt räägid? Küsis Hortensia. Ikka, vastasin talle ning selgitasin oma seisukohta sellega, et minule näiteks ei pruugi korealased oma füsionoomia poolest meeldida, ent igal juhul suudaks ma selle nõela heinakuhjast leida ja peale mõningast lappamist, leida üks või isegi mitu pimestavalt kaunist korealannat.

See, kas nad on niisama ilusad ka korea meeste silmis, pole sugugi kindel. Eri rahvastel on täiesti erinev arusaam iluideaalidest.

Ükskord Oslos, ühes restoranis õhtusööki nautides, istus meie kõrval lauas seltskond hiinlasi. Ärimehed. Nende lauda teenindas pikka kasvu ehe norralanna. Nii ilus, juukseotsast väikse varbani kui üks naine minu arvates olla saab. Arvan, et see oli tõenäoliselt kõige täiuslikum naiselik ilu, mida kunagi näinud olin. Oma elu lõpuni ei unusta ma seda naist.

Taevale tänu, et ta on tööl mõtlesin sel õhtul, muidu oleks vist…

No mida? Küsis Hortensia.

Oleksin vististi läinud ja talle ilma keerutamata öelnud, mida tema nägemine minuga teinud on.

Mida sa talle öelnud oleks – uuris Hortensia lõbusalt.

Tõenäoliselt nii nagu tundsin, püüdsin sellest vastusest põigelda, sest ei olnud just väga mugav rääkida Hortensiale seda, mida ma oleks rääkinud sellele imetabase iluga õnnistatud norralannale. Räägi – räägi, utsitas Hortensia mind tagant. Oleksin talle öelnud, et ma ei unusta teda kunagi…

Mis need hiinlased siia puutuvad?

Oled sa näinud, kuidas hiinlased söövad – küsisin Hortenisalt.

Teadsin, et ta pole seda kunagi näinud. Kuidas siis – küsis Hortensia. Nii, et emis saab oma põrsaid hurjutada, et nad süües viisakamad oleks, ega sööks nagu hiinlased. Hortensia naeris.

Mis sul hiinlaste vastu on? Mitte vähimatki. Ausalt! Vastasin talle ja lisasin siiski, et on üks asi mis mind hiinlaste juures pisut häirib. See, kui nad ennast blondeerida üritavad. Blondeeritud hiinlane on nagu tigu siirupis.

Hortensia naeris ja küsis, kas seal oli mõni blondeeritud tigu siirupis?

Ma nägin ainult seda ettekandjat, vastasin talle naerdes. Mind hämmastas, et ükski sellest hiina meeste seltskonnast ei teinud märkamagi, kui ilus on neid teenindav noor naine. Korraga tuli sinna restorani üks paar. Mees ja naine. Asiaadid. Eurooplase silmis nii kuradi tavalised asiaadid kui veel olla saab.

Ai kuidas need hiinlased selle peale elavnesid. Oli kohe tunda, kuidas nad selle naise nägemisest täiesti varjamatult hullusid. Mänguasja häälega hiinakelne mulin muutus iga minutiga aina häälekamaks ja see tedremäng seal oli lõpuks lausa testosteroonselt koomiline.

Nad ei näinud, kui ilus oli see norralanna. Mitte ükski neist, sest kõik nagu paabulinnu kuked ennast sellele hiinlannale silmapaistvaks püüdsid teha. Koomiline ja samas normaalne.

Püüdsid sina ennast sellele norralannale märgatavaks teha?

Jätsin Hortensiale vastamata

Kui sul oleks valida, kas olla kõige ilusam või kõige vabam inimene, millise valiku sa teeksid? See Hortensia küsimus pani mind hetkeks mõtlema.

Mida ma sellega peale hakkaks? Kujutleme et on olemas mingi ilu absoluut. Mida sa sellega peale hakkaksid, kui oleksid ahelates ori? Või vastupidi. Sa oled vaba. Täiesti vaba igasugu jamast ja kõigest ülejäänust, aga kuradi kole, nagu novembriöö. Kuidas see tunduks?

Kuulasin teda edasi ega vastanud midagi. Tead sa, kus kasvavad kõige ilusamad taimed või elavad kõige ilusamad inimesed – küsis ta.

Oleneb, vastasin … ja ta katkestas mind, küsides – millest?

Räägi – palusin teda jätkata.

Kõik looduse ilu, mida sa näed, on miraaž – alustas Hortensia. Ka mina. Sina samuti. Me elame oma lillepotis, peenras või põõsas ning oleme ilusad. Muud ülesannet meil ei ole. Lihtsalt olla – ilu pärast. Teenida sellega, et oleme ilusad, välja oma koht Päikese all. Pingutus milline tahes, selle nimel et olla ilus muidu kaotad õiguse elada, on võtnud sinult su vabaduse. Tõeliselt vabad on vaid need, kes suudavad olla vabad ülejäänute tähelepanust. Need, kes ei trügi teiste silmailuks nähtavale, et õilmitseda pea õieli jalgupidi potis ning nuruda Päikeselt kiireke päevas valgust ning aednikult piisk vett januks.

Tõeline ilu on see, mis jääb igavesti ülejäänutele märkamatuks. Sinu oma ilu.

Tõeline ilu elab vabana. Vabana ihast tunnustuse järele. Umbes nii, nagu see sinu kirjeldatud imekaunis norralanna seal restoranis. Ta ei vaja ei sinu komplimente ega hiinlaste märkamist. Ometi ei ole temagi tegelikult vaba – ta sai tööle, sest tal on välimus, mis oli töölevõtmisel raudselt üheks argumendiks ja palju muudkui, mis on võtnud temalt vabaduse. Kui ta elaks kogu oma ilusas olemises kusagil inimtühjal saarel, teadmata midagi ilu religioossest kultusest, oleks ta vaba soovist end teistega võrrelda ning vaba kõigist sellega kaasnevatest kohustustest ja doktriinidest.

Raseeriimata? Kammimata? Meikimata? Maniküüri ja pediküürita?

Need ongi selle religiooni sisuks – ütles Hortensia. Kui sa teaksid, mis ILU on ning sa poleks tulvil ootusi mida oled harjunud pidama ilusaks, näeksid sa inimesi enda ümber inimestena. Mitte poti- või lõikelilledena, kel on õigus elule ainult siis, kui nad vastavad kriteeriumile – ilus. Tähelepanujanu ja soov olla ilus, on lillede mailmas teinud sama mis inimestegi omas. Loobumine vabadusest.

Inimene kes püüab olla aina ilusam ning sobituda liigikaaslaste parima osa keskele, võib olla teisel pool maakera silmapaistmatu või lausa kole, sest seal on omad arusaamad.

Kord Aafrikas ütles üks must plika, et ta ei ole nii nägusat meest kunagi näinud. No näed, ütles Hortensia – mis sa arvad miks? Sa ei mäletaks seda, kui see poleks olnud vastastikku, onju nii?

Võibolla. Võibolla oli see kohtumine midagi sellist, nagu poleks ülejäänud maailma olemas ning ei sina ega see must plika, polnud iluinkvisitsiooni ahelaid oma kätele ja jalgadele kinnitanud. Selliseid hetki tuleb kord paar elu jooksul ette. Need on hetked, kui näed vaba inimest. Ootusteta

Kui suudaks kehtestada korra, et statistikutest soolapuhujad ei tohi kasutada numbreid ja protsendi märki, vaid peavad oma teadmised ülejäänutele muul moel arusaadavaks tegema, muutuks see kõik kordades tõsiseltvõetavamaks. Vähemalt minu jaoks subjektiivselt küll. Võin seletada…

Võta horoskoop oma kaheteistkümne tähemärgiga ning kogu maailma inimkond. Veelparem, võta kõik elusolendid. Kui sa julged mulle kinnitada, et sa oled veendunud selles, et kõik maikuus sündinud elusorganismid on “sõnnid” – oled sa minu silmis mitte väga tõsiseltvõetav. Täpselt nii suhtun ma ka igasugu statistikasse. Objektiivne hinnang ühiskonnale oleks ju see, kui palju elab täna Eestis või kus iganes sissetulekuta inimesi, aga statistikute tabelitega lehvitavad tarkpead, räägivad tööpuuduse protsendist. Tööpuudust planeedil Maa ei ole olemas! On inimesed, kellel on ja kellel ei ole sissetulekut – nii lihtne see ongi. Mäletan väga hästi massimeedia mõjutustööd kõhklejate ja muidu tagurlikult mõtlejate meele muutmise nimel. Reaalsus oli aga juba siis tänane tegelikkus. Kõik need tippkirurgid ja infotehnoloogid ning veel paljude teiste innovaatiliste ja nõutud erialade spetsialistid, sõidavad täna liikluse asemel ekraanil Waze-i jõllitades taksot või sõidavad termokilest mesitarud rihmadega seljas kõnniteedel meie tõukeratastega lapsi pikali.

Õnnetusi tuleb ette. See on paratamatu ning igal õnnetusel on alati põhjus. Ma ei tea mis seal Väinamerel juhtus, et praamiliiklus segamini paisati. Ma tean, et see õnnetus ei juhtunud praami kokkupõrkel sadama kaiga. Ma tean hästi, nagu sinagi, et sellised õnnetused algavad kabinettides, kus istuvad poliitinkubaatorite broilerid nõunikena ringis ümber nabaimetlejast ministri ning teevad Eesti elu paremaks. Kuni… kogu see paremaks tehtu puutub või põrkub, oleks täpsem öelda, kokku millegi ootamatu või planeerimatuga. Kriisiga tegelemisest on saanud poliitiline etenduskunst õukonnameedia uudistepüramiidi tipus. Meid koolitatakse selleks, et väga tõsise kriisi korral, näiteks sõja puhul, püsiksime me kõik kodudes televiisorite ees ning kuulaks poliitikute pingutustest.

Meilt ei küsita, kes peaks olema Eesti president, sest ta peab olema kuulekas käpik vasakus käes nagu peaminister peab olema püüdlik pupe paremas käes. Seepärast ei küsitagi meilt – kas te tahate valida. Pole valikuid.

Tegelikult muidugi on, aga need tehakse või on juba tehtud ära me peade kohal. Ma oleksin valmis lipsu ette siduma ja valima minema, kui küsitakse – kumma valid, kas Raudtee kusagile Leetu või silla mandrilt Muhumaale. Ma teaks valima minnes, et selle kandidaadi head ja vead on need ning teise omad nood. Omavahel öeldes valiks ma kindlasti silla Saaremaale. Kõik rohelised, kes tulevad mulle rääkima räimeparvedest ja pardipesadest saadaksin ma jalutama ReilBalticu trassile, mööda seda rõlget ja paranematut armi Maarjamaa näos. Ma tean mida valida. Sina tead niisamuti oma valikut. Kui me valikud on erinevad ja nii nagu sina mõtleb rohkem inimesi kui mina ja need kes minu moodi mõtlevad, mingu nii nagu enamuse meelest on parem.

Selle pärast! Just selle pärast ma suhtungi statistikutesse varjamatu irooniaga. Ma ei võta seda täna, ega pole iial varem tõsiselt võtnud. Kui kõigi eest võtab otsuseid vastu mikroskoopiline punt isiklikest hüvedest lähtuv parasiite, muutub statistika igas oma olekus naeruväärseks. Miks sorivad seiklejad juba sadu aastaid vaaraode ja muudes kuninglikes hauakambrites? Arvad, et nad otsivad seal põnevaid dokumente, milles omaaegne statistika? Ei. Neid ei huvita Tutanhamoni ega Ramsese aegsed andmed tööpuudusest ega keskmine ostukorv. Isegi seda väites, nagu see kedagi huvitab – on see möödunud sajandil alguse saanud suur mainpulatsioon tegelikkusega, et ohjata orje ja luua kunstlik tegelikkus. See, millega end omavahel kokku leppinuna troonile roninud, väidavad kõigi ülejäänute ühiseks hüvanguks tegelevat.

Küsi endalt – kui riik, kus ma tahan elada, oleks muusika, siis mis muusika see oleks. Ära mõtle mitte millelegi muule kui üksnes sellele, et kui see oleks muusika. Kui ma praegu enda oma siia kirja paneks, oleks see sinu omaga statistiliselt võttes kattuvuse tõenäosuse seisukohast vaadates tõenäoliselt null. Kui see mis meeldib mulle, meeldib oletame et näiteks igale viimselegi kihnlasele, võiks me Kihnu saarele oma riigi luua. Sest statisiline eeldus selleks on loodud.

Paraku pole aga keeruline ennustada, et ei möödu palju aega, kui saarele saabub dessant ning kellegi lemmiklugu pannakse suurtest kõlaritest kõvasti mängima. Ma arvan, et sa tead, mis on sita muusika põhitunnused?

Sitt muusika mängib alati liiga kõvasti ja liiga kaua

Tuled sa tagasi? Tuled sa tagasi ja lubad mul lõpetada oma mõtte. Luban, et teen väga lühidalt. Palun!

Aitäh

Olen sinust puudust tundnud. Su nõtkusest ja tasakaalust mida võib näha silmaga. Su tundetoonidest, mis püüavad su häälepaelte tekitatud helidel nagu taltsutamata traavlitel sadulas püsida. Kui ütleksid praegu, et too näide – millal oled mulle valetanud, siis ma ei suudaks tuua ainsatki näidet. Ometi tean, millal su ausus kannab maski ja millal on üleni alasti. Mina olen su Everest, sina minu Kilimanjaro. Mina su Aasias, sina mu Aafrikas. Vaatame teineteisele silma ja ükski ei küündi meid vahepeal segada. Silmapiir jääb meist alati allapoole. Nii vähe, kui me teineteist näeme, on meil ka teineteisele anda. Ses väheses on tohutu rikkus, mis seisneb suure nägemises ja tundmises pisikese sees. Teised kõik ütlevad selle kohta maailm vihmapiisas, teadmata kui palju olulisem maailmast on tunnete meri, mille soolased piisad suudab sekundiga luua pisaranääre me silmas.

Võta oma vägi tagasi, ütlesid sa meie viimasel kohtumisel. Ole taas see sõdalane, kes sa olid enne kui praegusse letargiasse laskusid ja keebi õlgadelt heitsid. Ma polnud sellist tooni sinu hääles kunagi varem kuulnud. Nii ütleb lahingpaariline, kui näeb sind alla andmas ning annab osa oma enese viimasest jõuvarust, et sundida sind tõusma ja mitte loobuma. Ütlesin siis, et ei jõua enam. Rääkisin sulle otse ja avameelselt, et mu lahingud selles kohas on peetud ning luban enesele vaid aegajalt, nõrkust võtta oma mõõk ning hoida seda peos.

See oli justkui jumalagajätt. Jumalagajätt, mis täpselt ses samas kohas, neis samades jalajälgedes on juba olnud. Enne meid. Seal seisid tsaar Peeter Suur ja tema hingevend, enne kui nende teed lahku läksid. Nad kallistasid samamoodi ning mõlemad hingasid neid sõõme ses pargiõhus nagu elu enese eliksiiri. Justkui ette ja tagavaraks. Võta oma vägi tagasi, ütles Ivanovitš siis oma tsaarile. Ole taas see sõdalane, kes sa olid enne kui praegusse letargiasse laskusid ja keebi õlgadelt heitsid. Need sõnad ütles Ivanovitš endalegi hämminguks lausa käskivas toonis. Tämbriga hääles, millega ükski teine polnud iial varem tsaarile midagi öelnud.

Nad muudkui ootavad minult midagi, ütles tsaar Peeter Suur ja vaatasime pikalt üksteisele silma. Jah, ma tean seda tunnet – vastasin talle. Nad vajavad sinu kohalolu, sest nad tajuvad läbi selle oma võimu. Kui sa lahkud, lahustub nende senine võim kõigi ja kõige üle ning kuhtub olematusse, sest nad ei suuda sinuta eksisteerida. Nende võim on vaid peegelpilt, mida sina neile oma heldusest kingid. Nende soov ei ole sinuga alandlikult samast karikast janu kustutuseks juua, vaid saada oma kätte su karikas. Mitte juua su karikast ei soovi nad oma hinges, vaid näidata ülejäänutele, et joovad sinu karikast. Demonstratiivselt, sest tahavad näidata, et saavad sulle piisavalt ligidale. Ligemale kui teised, päriselt janused. Need, keda soovitakse valitseda – sinu inimesed, kes ei karda elada oma elu nähes üksnes su selga, kuna järgnevad sulle mitte alandlikkusest ja kuulekusest, vaid teadlikust usaldusest et seisad nende eest nende ees.

Hingevenna nimi peegeldab pojaks olekut. Nii Peeter Suure hingevend kui sina kannate isa nime oma nimes ja see on meesliini sõnum neile, kelle jaoks te olete kutsutud ja pühitsetud. Teid, hingevennad seob omavahel samast ojast algav ookean mis vereliinina läbi te naiste, loob te ainulaadsuse. Tasakaal, mida ei anta niisama mängida. Tööriist, millega iseenda vaimu teenida on teie kätte antud selleks, et teeksite ära töö, mis ülejäänutele pole jõukohane.

Minul on mõõk ja karikas

Atribuudid, millega luua nii hirmu kui armu

Karikas, mida tahetakse endale nagu graali ja mõõk mida kardetakse nagu excaliburi, lootes ja palvetades, et seda keegi kivist välja ei tõmbaks.

Ma võtan oma väe tagasi

Ma olen sõdalane

Ma võtan oma keebi õlgadele ja ronin sõjaratsule

Ma ei peatu enne kui see pole minu järgmine otsus

Due lomo forti Deo

Muutumises endas mingit muutust ei ole. Muutumine on vaat et kõige tajutavam, tuntavam ja nähtavam protsess üldse, ent me ei saa mitte iialgi teada, kas selles protsessis mida nimetame muutumiseks, võiks toimuda meie kontrollile alluv sellele allumatu muutumine. Labane näide: lume sulamine. Milline osa selles, on sinu meelest muutumine? Millised on muutumise osad, mis muudavad vee olekut ühest olekust teise, mida teadus oleks võimeline kirjeldama. Kirjeldada saab temperatuuri ja selle mõju, aga ma väidan, et muutumist kui protsessi, ei ole võimalik üheselt kirjeldada. Millist iganes protsessi osa ja selle muutumist saame me vaid konstateerida ent kui palju tahes me ka ei pingutaks, ei suuda me seda pealtnäha nii lihtsat protsessi lahti seletada. Või võtame teise näite. Vahetame sajaeurose küpüüri ühe-eurosteks müntideks. Vormiliselt muutub kõik, sisuliselt mitte midagi. Sama kehtib ka vastupidises suunas. Vahetades sada ühe-eurost münti sajaseks paberküpüüriks. Muutub justkui midagi, mis tegelikult ei muutu. Üksnes materjal, aine ja koostis läbivad muutumise protsessi kuid nii tükk paberit kui kamalutäis metalli, on täpselt sama väärtuslik või väärtusetu.

Nõnda on ka inimesega. Igaühega meist ning seeläbi tervikuna võttes kogu ühiskonnaga. Selle kaudu on vististi kõige lihtsam seletada “lääne inimesele” tema jaoks võõraste religioonide sisu. Muslimitel ei ole klassiviha, sest nende veendumus rajaneb teadmisel, et iga hetkega võib kõik muutuda vastupidiseks. Valitsejast saab kerjus ja kehvikust mogul silmapilguga, olenemata kummagi kuitahes tugevast usust. Edukad ei võta elu nagu preemiareisi, mille nad on ära teeninud eelmises elus kannatades. Nõndasamuti ei vaeva kehvikud oma päid sellega, et nuputada välja kusagil elatud elus tehtud patt, mille eest selles elus nuheldakse. Olen kuulnud uskumusest, et naiseks sündimist ja sünnitusvalu saavad tunda varasemas kogemuses teiste eluküünlaid kustutanud isendid. Veendumust, et naisena elamine ja emadus tervikuna on kõik kokku kõrgeim valitsemise vorm mida elus organism suudab eales luua. Oskus ja meisterlikkus, mille vastandiks oleks justkui häving ja tapmine, mida külvavad siia ilma mehena sündinud. Selle võitluse igipõlised ja leppimatud vastased on lootus ja hirm – mitte inimesed. Inimesed omavahel saavad alati hakkama. Olenemata kõikidest para- ja muudest meetritest, mida me siia põhjusteks loetlema ka ei asu. Inimesed ei ole loodud üksteist hävitama. Akila, see suur kotkas, kes uskumuse kohaselt oli teel kaduvikust igavikku, et päästa kurjusejumalate käest üks planeet, olla lennanud seni, kuni ta tiibades polnud enam raasikestki jaksu. Nii lasigi ta meid lahti, sellesse ilmaruumi hõljuma. Kaduviku ja igaviku vahele, kus oleme täna, olime eile ja oleme homme. Sellest, et me ei tea mida tahame, said jumalad otsekohe aru, kui hakkasid maapeal oma asju ajama. Naine ja Mees. Kaduvik ja Igavik. Hirm ja Lootus. Kriis ja Võimalus. Kaugete tänaseni avastamata templikoobaste seintel, on need märkidena näha. Olles ühtaegu See ja Teine, parasjagu see, mida selle vaataja tunneb. Nende märkide nägemise ajal hinges aset leidev on seepärast ainus olemuslik nähtus, mille nimeks on muutumine nii nagu me seda kunagi ega kusagil muud moodi ei saa kogeda.

Rääkisime mulle kõige ühe kallima sõbraga kord Maast. Sellest, kas ta on ümmargune või lame ning lubasime oma loovad mõtted vabalt lendu minna. Kui olime arutanud läbi selle, et kõik olemasolev võib vabalt olla elu tema erinevates vormides mis katab kihina eri suurusega ümmargusi taevakehasid, mis tohutu kiirusega silmapilgukski peatumata tiirlevad, pöörlevad ja keerlevad. Võtsime läbi järgmised küsimused. Alustades lihtsamatest, et kui on nii, nagu äsja aktsepteerisime, siis kuidas taevakehad aina samas kohas püsivad. Põhjanael näiteks! Ikka sealsamas, sauna korstnast vatuke vasakul ja umbes kämbla jagu ülevalpool vana pärnapuu ladvast? Arvestades, et hullunud rahvamassid alles mõni aeg tagasi tõrvikuga tuleriidale tule otsa pistsid, kuna mõni hull neid veenda püüdis et maakera on ümmargune, on igati enesestmõistetav, et täna on vastupidi. Seda võib vabalt muutuseks nimetada. Muutuseks mille käigus ükskord nii olnu, on nüüd naa. Galileo “ta pöörleb siiski” oli niisiis suure tõenäosusega lause, millega ta õndsalt ohates, teatepulga algavale ajastule edasi ulatas. Kes veel? Kes veel on loonud ajastu? Esimesena turgatab pähe paavst Gregorius “kolmeteistkümnes” kelle tahtest tulenevalt on meil tuleval aastal põhjust suurt tähtpäeva tähistada. Nelisada nelikümmend aastat segase tsükliga, kunstlikult loodud ajaarvamist ning suurt segadust. Uskumuse kohaselt olnud selle põhjuseks tolle, end Jumala asemikuks nimetanud psühhopaadist egomaniaki kiiks, ajada segadusse Looja ise. Näidata Jumalale, et Tema poolt käima lükatut saab igaüks omatahtsi ja vabalt muuta. Muuta usku millesse tahes…