OSA II

Igaühel meist on võimeid ja oskusi, milliste poolest oleme väärtuslikud, sest ei vaja neid üksnes ise, vaid suudame nendega teenida kõigi ülejäänute huve. Olla poliitik ei kuulu siia loetellu, sest sellist võimet, nagu andekas poliitik ei ole olemas. On võimed nagu hea manipulaator, osav delegeerija, auahne pingutaja või mida iganes, aga andekas poliitik pole midagi muud kui inimene kellel on võime ja oskus seda teistele veenvalt etendada et sellest siis omale kasu saada. Punkt. Jätkame headusega. Poliitikal pole sellega paraku mingit pistmist.

Mul on minu, nagu sinul sinu võimed ja oskused. Üks minu omadest ja neid on mõningad, on see, et ma suudan kümnest inimesest moodustada viis perfektselt ideaalset paari. Ma vaatan inimestele peale ja tean täpipealt, kes kellega sobib või kõhklusteta totaalselt vastandub.

Avastasin selle, kui taipasin, milles seisneb kahest hingest moodustatud paari puhul ideaalne kooslus. Nii uskumatu kui see ei tundu on ideaalselt sobiva paari tunnuseks, võime edasi paljunemisest ühiselt loobuda. Selliseid paare eksisteerib väga vähe, sest võimalus, et sedasama soovivad siiralt tõepoolest mõlemad ei ole palju. Kohe kindlasti ei saa need olla inimesed, kes koos või teineteisest eraldi, söövad teisi loomi sellel planeedil. Tapavad, küpsetavad ja söövad ära. Täpselt nii – ja ära tee nägu, et sinagi ei ole olnud kõigis kolmes protsessis innukas osaline. Jah, ma tean et taimetoitlasele võib metskits teele auto ette hüpata ja hukkuda. Jah, ma tean mitut head köögikunstnikku ja toidudisainerit, kes olles ise taimetoitlased, on suurepärased lihakokad. Hoomamatute mõõtudega on aga see mass vagatsevaid ersats-humanitaare, kes suu verivahul jahimehi ristipuul suremas sooviks näha, aga ise ilase suuga strogonovi jaoks turul vasikaliha sobravad. Mõtlemata möögivale ja niiskete silmadega veiselapsukesele, kes veel rohtugi sööma pole õppinud.

Inimeste ja taimede peamine vahe, seesama mis tuleneb nende sisemisest tarkusest, on hirmu ja hirmutunde puudumine. Hirmu tunneb ainult loll, sest teda painav teadmatus tuleva ees, paneb ta paaniliselt kartma omaenese väljamõeldut.

Taimed ei tunne hirme. Hirmu teha ja tegemata jätta. Hirmu valetada või tõtt rääkida jne. Rohusööjad on sestap lihasööjatest evolutsiooniliselt kõrgemad olendid, sest nende sooltes ei ela suukaudselt sisse söödud loomseid rakke, mis on vähkkasvaja põhjuseks ning eelduseks ühes elusorganismis. Tagajärg, mille põhjustab sissetungija ellujäämistung. Ellujäämistung nagu sa tead, on aga jätkuiha ja säilenõtkus. Selle võõras kehas ellu jääda soovija paljunemisel sünnivad aga värdjad, kes asuvad hullunult ahmima ja ahnelt krabama. Just niisamuti, nagu inimeseloom sellel rohelisel planeedil on ennast kuningaks tituleerides tegutsenud. Need värdjad ses süsteemis tekitavad olukorra, kus arukamad rakud annavad vabatahtlikult alla. Alla andmine piinadest pääsemiseks. Kui need arukad rakud alla ei annaks, vaid jätkaks selgelt ette kaotatud sõda, mis mitte kuhugi ei vii, kogeks haige organism enda lagunemist kuni kõige viimase veel elus oleva oma raku hävinguni. Taimed ei tee seda iial! Taimed annavad kohe alla, et mitte sünnitada võitlust ja kurjust. Kurjust mis sünnib vastuhakkamises välisele kurjusele – kes võidab lõpuks niikuinii. Alati võidab veel kurjem ning ila headuse võidust pole muud kui veel kurjema mürgine plaan. Alla vandudes säilibki headus. Ehe headus, mida inimeseloomad oma elus üksnes väga üksikute indiviidide läbi kord miljoni aasta jooksul kogeda suudavad, sest inimeseloom võitleb elu eest…elu endaga.

Ehe HEADUS on see, kui sa annad alla ja kaod. Kaod selle sita ja pasa seest, kuhu oled kogemata sattunud. Iga muu tunne peale headuse, on põhjuseks, et otsekohe loobuda ja alla anda ning siit kaduda. Kaduda selle kurja seest kuhu sa tegelikult ei kuulu. Nimetatatgu seda kuidas tahes ja milleks iganes.

Kui peale tule ja rattaleiutamist, oleks keegi taibanud kui oluline on sõnnik ning asunud seda ülima põhjalikkusega uurima, oleks läinud kõik hoopis teisiti. Me teaks kogu elust hoopis rohkem, sest looma sööva looma sõnnik on taimedele mitte lihtsalt toit, vaid tõeline energia-boost. Seega siis vajavad mitte inimesed liha, vaid taimed lihatoidulisi inimesi ja loomi kuna need on taimedele kuuluva planeedi mitte vähetähtis osa toidutööstuses.

Me räägime saastamisest ja heitgaasidest aga ei vaata selle niiöelda probleemi sügavama sisu poole. Mitte heitgaas pole probleem, vaid loll ja ahne inimene, kes on loonud sisepõlemismootori, mis ei põleta ära kokku segtud solkkütust sest see kõik loob rikkust ja võimu. Pettus, kelle ema on rumalus ja isa – ahnus. Taimed muide muigavad selle peale. Neile meeldib kohe väga kõigi tohutute masinate mürin. Õli, mida need masinad õgivad ei tule sugugi šeikide puurkaevudest vaid see on taimede toodang Maa põues. Me põristame õli põletavate masinatega ringi ning toodame tossu ja saasta, mis tapab meid endid, et saaksime võimalikult kiiremini taimedele väetiseks.

Inimene hakkab vastu. Ütleb et talle meeldib värske õhk…läheb metsa ja teeb mida? Hingab välja süsihappegaasi, et puud – põõsad seda nagu armulaualeiba maitsa saaksid. Vastu hakkav inimene – see, kes ei taha alla anda ja soovib elada – elabki. Eksisteerib ja vireleb ning pole mitte kunagi mitte millagagi rahul. Kuid ta on vajalik! Miks, küsid sa nüüd…Sest ta sööb teist looma, vingub ja valetab, aga tahab elada ja mitte alla anda. Püüab teistest omasugustest kauem elada, sest kauem elab see, kellel on rohkem sünnipäevi. Alati võidab see, kellel on midagi rohkem.

OSA I

Avastasin, et energia süsteemis on võti, mille abil ongi arukamad me seast suutnud luua enesele kasu toova äri. Ei ma ei räägi fosiilide põletamisest turbiine käivitavates ahjudes või nende pöörlema panekust voolava vee või tuule abil. Ma ei räägi neist veelgi enam, kes katavad hektareid maad plastmassist paneelidega, millega päikest talveks “sisse teha” ja purkidega sahvrisse riiulisse panna. See on võrreldav kinnisideega, olla vahkorras oma unelmate naisega, lubamata tal sejuures sukapüksid jalast ära võtta. Hollandis elav sõber rääkis, kuidas sealsed tapamajad ei suuda ööpäev läbi undava tapamasinaga eksekuteerida lehmi, kes on veetud hukkamisele seepärast, et karjamaadel pole enam ruumi. Iga vaba jalatäis maad on kaetud mustade tahvlitega ja paistvat, et seda ei peata enam miski. Raske on inimesest aru saada. Tal on laktoosi ja gluteeni talumatusest tekkinud idee, tappa lehmad ja panna nisu asmele päikesepaneelid kasvama. Varsti seisame juhtmed perses nagu need ilma hääleta autod ja ootame kuni kõht täis saab, et siis edasi toimetada…

Mis energia see on, mis inimese sünnitab, elus hoiab ja lõpuks lagundab? Üks ja seesama energia. Seespidise tekke ja väljapoole survega, nagu uraan. Selle piltlikuks kirjeldamiseks lihtsaim moodus on tuua lauale piljardikuulid. Asetada need mängulauale ning teha siis hea avalöök. Vahele olgu öeldud, see avalöök on oma Jumalikul moel juba ammuilma tehtud või veelgi täpsem olles – alles käib. Niisiis mäng on lahti löödud ning see kestab, kuni – no ütleme siis nii, et must on augus. Sest nii, nagu miski algab, saab see ükskord ka otsa ja algab siis uuesti ja nii lõpmatult. See on mäng!

Mäng, mille põhiolemusel pole vähimatki pitsmist edevate rituaalidega, jätmaks muljet, et laual veerevate munade kulgu just nimme nii mõeldigi, kui puust kepiga ühe pihta toksati ja kerad keerlema pandi. Selle mängu paneb käima seesama energia, mis käivitab kõik elusolendite rakud. Need millest koosneb silmaga nähtav, olenedes üksnes vaataja võimest näha. Kuidas ma sulle seda kirjeldan? Las ma proovin. Pole vahet, näiteks – mine perse. Vabandan. Need kaks sõna. Kas sa sosistad seda teatris võhivõõrale inimesele, kes kõrvaltoolil etendust vaatab või karjud seda kogu rinnast varahommikuse paneellinnaku külma akustikaga eksterjööris, hoiak sinusse on sama. Nõnda on ka energiaga, mis jääb kahe kuuli vahele olenemata lööja antud kepihoobist. See energia võib olla suurem või väiksem, aga ta on oma olemuselt alati seesama.

Niisiis on kahe piljardikuuli vahel nende kokkupõrkel sündiv energia, identne energiaga, mis eluleb ühes rakus. Piljardikuuli pinna energiaväli on inimese rakuenergiaga täpselt seesama. Terviku ja selle osade erinevus seisneb loodud süsteemi puhul lihtsalt selles, et rakk, oma täiuslikkuses, ajab taga paremat. Uut kvaliteeti. Arengut järgmisele tasandile. Seepärast ta kollegiseerubki ning mitmekesi loovad nad juba midagi sootuks võimsamat, kelle püüd omakorda, on saavutada järgmine siht ning nõnda edasi. Lõppeb siis inimesega endaga see areng korraga ära? Nii võib ta pealtnäha paista tõesti, kui jätta märkamata ja pigistada kinni silmad tegelikkuse ees ning võidelda nagu valdav osa inimkonnast, vananemiseks ja suremiseks nimetatuga. Omavahel öeldes on nii mõtlev inimene, lollim kui lillkapsas või veelgi lollim kui teine inimene, kes on tegelikult igast taimest kordades lollim, kuigi ta viimse hingetõmbeni on valmis raiuma tõde oma ülimuslikkusest kõige ülejäänud elusa suhtes.

Tahad ma tõestan sulle, et isegi su silmarõõmuks maha niidetud murulible, on sinust võimekam? Näed, said isegi aru. Lihtne, eksju – tema kasvatab ennast tagasi…

Sest samast muruliblest veel rääkides, pole ta sinust võimekam üksnes seepärast, et kasvatab ennast uuesti, nagu püüavad ja isegi õnnestuvad mõningad reptiilid. Seesama murulible suudab sinuga võistelda kõiges, mis on sinu jaoks niiöelda väljakutse. Sinu IQ võib olla ükskõik kui “kõrgel” mõtlemisvõime arenenumas otsas, ent kasvõi seesama lillkapsas “teeb sulle ära” nagu öeldakse. Tema suudab sekundi jooksul peale vaadates öelda, millest räägib lahekülg teksti. Sina pead seda rida haaval ja täht tähelt lugema, olenemata isegi sellest, kas oled käinud kiirlugemise kursusel ja selle kiituskirjaga lõpetanud. Tema näeb, tajub ja tunnetab tervikut, milleni küündimiseks on inimlooma aistingutes üksnes algeline võime kuulda muusikat kui heli. Loodan, et sina suudad teha vahet mis on mis ja ei tule siinkohal vahele ütlema, et jaaaa, sulle meeldib räppmuusika. See on mu meelest sama ajuvabad sõnaühendid nagu lihatomat või karskusselts.

JÄTKUB

Valged aafriklannad ei päevita. Oma kõige esimese reisi ajal mustale mandrile, tundus see kummaline. Nagu puuderdatud nägudega geishad, kriitvalged olid nii nende ilusad näod kui kogu ülejäänud keha. Isegi käed! Valged eurooplannad päevitavad. Tanorektiline kugistamine, võiks selle kohta otse öelda. Mida päevitunum, seda ilusam. On’s asi ilus ja ilumeeles? Võimalik. Siinkirjutajagi ei varja oma sümpaatiat loomuliku leveli päevituse suhtes kaunite naiste puhul.

Põhjus on hoopis milleski muus kui ilu nimel nähtavas vaevas. Loomulikult ei ole see absoluutne ning järgnevalt välja öeldav, on taaskord minu subjektiivne arvamus. Mul on sellele õigus ja vabadus.

Päevitamise ja mittepäevitamise põhjus on sügaval ja kaugel ajaloos. Inimkogemuses ning inimloomuses. Soovis allutada teine oma tahtmisele ja võimule. Veendumuses oma paremusest ja paljudes muudes asjaoludes. Lihtsalt tänaseks on arusaamad sellest, pidevalt muutunud ning jätkuvas muutumises. Oled sa näinud, mis moodi käitub veeloiku sattunud mootoriõli piisk? Vaata ükskord. Vaata seda ja mõtle sellele protsessile mis seal veepinnal toimub. Julgen öelda, et paremat kujutlust sellest, kuidas tekivad trendid ja moed, ei ole võimalik visuaalselt nii minimaalsete vahenditega luua. Värvid ja nende omavaheline aeglaselt liikuv muster, milles ometigi on silmaga selgelt eristatav süsteem. Seal on kogu värvispekter, kõik seitse vikerkaare värvi, just täpselt selles järjekorras ja ei kuidagi teisiti. Moodustades kujundeid, nagu Maa moodustab mandreid ja maailmamerd, kui me seda vaid meile maiseks elusk antud aastate jooksul kerides näha suudaksime. Niisamuti täpipealt, võiks kujutada visuaalselt ka seda, kuidas inimloomus liigi piires Maai eri paikades muutub. Loob või siis lammutab.

Päikese käes olemine on valik. Ma ei pea silmas inimeste isiksuseti erinevat suutlikkust, olla päikese käes pikalt ja piinlemata või jaheduse ja varju vajadust. Valik on ellujäämise küsimus. Tahad elada – pead tegema tööd, et ennast toita. Teed seda tööd, mida oskad ja seal kus vaja. Külmas maa-aluses tunnelis või lageda taeva all, kirkas päikeselõõsas. Nii lihtsalt on. Niisiis on see valik eluline ja oluline ja meie subjektiivsest tahtest sõltumatu. Saatus – nagu seda tavatsetakse sildistada. Kui sinu saatus oli olla peremees, ei pidanud sa puuvillapõllul päiksekuumuses ringi tuiama ja töölisi tööle sundima. Seda tegid töölesundijad. Kui sina olid saatuse poolest valge, olid töölesundijad hele- ja töötegijad tumepruunid. Nii oli siis ja on täna ning ka tulevikus, sest orjatöö ja inimese seadmine silmitsi valikutega, ela või sure, ei kao kunagi ega kuhugi. Sel mündil on ka teine külg. Pean silmas tume- ja helepruune ning valgeid inimesi. Seda poolt, milles kõik on vastupidi. Orjad, kes rabavad ellujäämise nimel siseruumides tööd teha, et täita igasugu supervaiserite korraldusi ja käske, mis tulevad kusagilt ülevalt. Orjad, kes istuvad päikest nägemata kogu suve kusagil putkas. Töölesundijad, kel on vabadus nimega liikuv töö ja ametiauto ning pulk karjääriredeli keskmises osas. Nemad ei ole südasuvel valged nagu kartuli-idud. Osavamad ja oskuslikumad impresioonide loojad, kes ülemuste meelest tublid, on kesksuveks juba helepruunid. Tumepruunid on aga peremehed. Nemad naudivad suve ja päikesepaistet õues. Rannaluidetel, välibasseinides, jahtide pardal ning golfiväljakutel, koos teiste peremeestega.

Nii ongi ühel pool maakera püütud olla alati püüdlikult valge ja teisel pool pruun, et tunda ennast paremini ja paremana kui orjad, kel on valida surm või töö. Töö mida keegi peab tegema, tegemata välja tundest mis on hinges. Ori kusjuures on sellest vaevast vaba. Ta on nagu on. Peremees olemiseks, peab palju rohkem vaeva nägema. Laskma päikesel ennast võtta või vastupidi, tema eest peitu pugema. Viska münt õhku, kui tuleb kull, oled ori, kui tuleb kiri – peremees. Kui münt kukub serva peale ja jääb sedasi seisma, oled sa vaba!

Vabadus on see, kui sa ei hakka seda münti otsima. Oled vaba soovist saada teada, kumb sina oled. Veelgi enam! Oled vaba soovist märgistada teisi inimesi enda ümber ja kaardistada nad kellekski nagu mündi reversid.

Hammusta omale korraks õrnalt huulde.

Mis maitse sul on?

Arvesta, et see kes sind suudleb, tunneb seda maitset tugevamini kui enda maitset ning mida kirglikum on te suudlus, seda parem maitse sul järelikult on. Kehtib nii orjade kui peremeeste puhul ja nahavärvist sõltumata. See on olemise unikaalsus ja iseenese kogemine. Kõige välisega ei ole sel mingisugust pistmist…

https://w.soundcloud.com/player/?url=https%3A//api.soundcloud.com/tracks/1090043269&color=%23ff5500&auto_play=false&hide_related=false&show_comments=true&show_user=true&show_reposts=false&show_teaser=true&visual=true HANNES VÕRNO · MIN HE KWAG

Lapsele on valus öelda EI. Laps ei küsi iial midagi lihtsalt, niisama. Ka kaupluses, kui on vanemate ostukärus jalad krõnksus terve šopingu kaasa teinud ja sellest tuiamisest nii väsinud, et viimaks “jonnima hakkab” ja ükskõik mida iganes värvilist nähes, enesele nõudma hakkab. Kui minu vanemad pojad olid väiksed, küsis üks hommikusöögialauas ootamatult:” Hannes, kas “vaatame seda asja”, tähendab pigem “ei” või pigem “jah”?

Mõtlesin sekundi ja vastasin kõiki olnud ja veel tulevaid võimalikke situatsioone silme eest läbi lastes, et see on pigem EI. Sealtpeale oli meie omaveheline suhtlus soovide täitumise skaalal täiesti selge. Minul isana ei olnud üliebamugav lapsele midagi keelata ning lastel polnud samuti segast ja ümarat “vaatame seda asja´t”. Iga kord, kui minu vastus oleks olnud kindel “EI” , ütlesin “vaatame seda asja” ning poistel oli selge, et ei vaata me midagi, vastus on negatiivne. Vanades, päris vanade ühiskondade kõrgkultuurides räägitakse olevat kehtinud reegel, et EI oli sõna, mida ei kasutatud. Lihtsalt. Elati ja suheldi selliselt, et millestki keeldumine, ükskõik millest – oli tabu. Tänapäeval täiesti mõistetamatu. See sai olla käitumuslik pärisosa vaid sellises ühiskonnas, kus elas mõte. Mõte, mitte “sajanda ahvi” sündroom. Mõtlen ikka vahel hämminguga, et kelle laua taga need ideed sünnivad. Ei ma ei küsi nimme – kelle peas, sest liiga sageli tundub mõni mõte olevat pärit mõnest muust kehaosast. Nende näidete otsimiseks, mida võiks loetleda hommikuni, ei kuluks ülearu pikki sekundeid. Või oskad sa tuua välja mõne selgituse, miks Eestis toodetud mille iganes kasutusjuhend on paljudes keeltes, aga sildid rannas, tekstiga “hoia puhtust” või “ujumine keelatud” ainult eesti keeles? Miks on nii, et avalikus ruumis on vaja imbetsillidele lüüa maasse käsulaud palvega “olla inimene” ja “arvestada teistega” ning teha seda Eestis teisiti kui mujal? Mis mõttes – küsid sa praegu. Selles mõttes, et maailmas ringi reisides, on sellised teated avalikel tahvlitel üldjuhul eri keeltes, mitte üksnes kohalikus nagu Maarjamaal. Eri kultuuridest ja erineva tausta ning kasvatusega inimene ei pruugi kohalikus riigikeeles sõnagi tunda, aga las see jääb.

Kunagi nüüdseks juba aastaid tagasi sõitsime isaga kahekesi maalt linna, kui nägime tee pervele otse krusast loobitud rämpsuhunnikuid. Igasugu tavaari oli mingi munn lihtsalt metsa alla maha kallutanud. Küsisin isalt, et mida ta arvab. Kas Jumal võtab ükspäev ette ja karistab selliseid? Milleks – küsis isa. Milleks inimest kaks korda karistada? Ma ei saanud aru ja palusin selgust ning isa vastas. See, et sa nii teed. See, et sa oled selline lontrus kes nii teeb, ongi karistus. Sa oled selle juba kätte saanud ja kannad kogu elu. Rohkem karistust pole sellisele vaja.

Tõepoolest! Olen sealt alates isa öelduga tuhat korda nõus. Täpselt niisamuti, nagu lapsenikkuja või naisepeksja kes on kinni istunud, püüab seda varjata, varjab oma palet ka see töll, kes teepervel “hingajat” mängib kui keegi mööda sõidab. Õhk puhas, tõstab ta oma rämpsukoti maha ja kaob, nagu kass kes elutoa vaibale kakijunni poetas. Mind ajavad need inimesed oksele seepärast, et neil kuraditel on raha, et osta kokku igasugu sitta mis kätte ära laguneb, aga selleks et seesama sodi prügimäele viia või omale jäätmevedu tellida, ei raatsi maksta pennigi. Kuid see ongi karistus, mis juba käes – nagu isa imetabaselt määratles.

Taimedega juttu puhudes, olen saanud palju ägedaid taipamisi. Hiljaaegu küsisin neilt, et kas te räägite igaühega või olen mina äkki peast lolliks läinud. See mida vastuseks sain, rabas mind. Võta saag, ütles puu. Või võta kirves, jätkas ta. Mitte mootorsaag, vaid vuks. Näe, proovi siit, umbes sellest kohast – näitas mu reie jämedune männinoormees oma koorel, minu sääreluu kõrgusel. Taipamaks midagigi mu kasvuraskustest, vaevu üks kord elus, langetama üks puu niisamuti aeglaselt ja vaevaga, käsisaega nühkides. Sae ja sa taipad, et sa ei kuule minu kaeblikku palvet. Su kõrvu täidab sinu enese vere kohin peas. Pingutusest ja nürist edasi tagasi nühkimisest, tõuseb su vererõhk umbes kümnendikuni sellest, mida tunneb puu kasvamisel. Puu ei kasva kõrgusse ega jämedusse, nagu teie seda teete, jätkas mu vestluskaaslane. Puu kasvab tarkusesse ja tasakaalu. Ta soontes voolav elu ning rakkudes elav vool suudavad toimida justnimelt ainult tarkuses ja tasakaalus. Kui võrrelda taimi ja inimesi, jätkas ta, siis ehk ainus viis seletada, kuidas taimed elust osa saavad on mitmikud, kes emaüsas ilmaletulekuks küpsevad. Kaksikud, kolmikud ja sealt edasi aina lähemale sellele, kuidas taimed teisega arvestavad. Kui lapseootel ema üks kaksikutest peaks alla andma, lõpetab meditsiiniline sekkumine kiirelt ka tugevama isendi võimaluse elule. Me kohandume mitte ei voha, ütles me jutu vahele vana sanglepp oma pisikeste lepakäbidega oksi laiutades. Kohandume! Kordas ta üle ning pöördus tagasi oma toimetuste juurde. Avastasin seal korraga, et nad kõik mu ümber tegutsevad. Mitte ei seisa juured maas ja juuksed tuules nagu turist hotelli hommikusöögi buffees, suutmata muud, kui niisked silmad punnis peas, hämmeldunult toitu jõllitada.

Küsisin, kas pink millel istun, on teie meelest…? Laip – mõtled? Jah, midagi sinnapoole, jätkasin pärimist. Kas teie, elus taimed mõtlete pingile mu tagapalgete all või laudisele mu terrassil, nagu langenud kamraadidele? Miks peaks, küsis seepeale sirge seljaga kuusenoorik. Vastupidi. See kõik saab kord ringiga tagasi ja uueks, nagu sinu ja su ülejäänud liigikaaslastegagi. Kui sa oled nõrk, pole sul vitamiinipuudus vaid valed mõtted. Kui tunned kurbust, pole sa mingil põhjusel õnnetu, vaid otsid rõõmu, mille oled kuhugi ära pannud ega suuda nii ruttu leida kui sooviksid. Meie pärast pole vaja protestimarsse korraldada. Hakake omavahel rääkima või veel parem kuulama, mis teisel öelda on.

Nimesid ei saa nimetada. Ei saa selle pärast nimetada, et ei taha asjaosalistele pahandusi. Või noh, mis pahandused need ikka niiväga on. Pigem selline potjomkinlik poos, olla ühtede poolt ja teiste vastu. Paratamatus nagu see, et anum peab olema õõnes, et sinna midagi sisse saaks panna. Head ei saa olla halvata ja see muu “duaalsuse värk”. Niisiis ei nimeta ma selle noore ja eakaaslaste põlvkonna jaoks ultrapopulaarse noore ning ettevõtliku õnnestuja nime. Kui saadaks teada, et ta on minu tuttav ka, tõuseks mõnigi moodsa kosmeetilise lõike ning tuššiga joonistatud kulmukaar, päevitunud laubal pleekinud juuksepiirini. Tegime koos hilist hommikusööki ja … see tähendab mina tegin. Kuna olen suvisest pööripäevast saati loobunud lihast ja sestap vaimustuses taimede maailmast. Tegin suurekäärulisest itaalia leivast ja igasugu vegemudrust ning värsketest aedviljadest korraliku koljati ampsu. Mõeldes üksnes maitsevärvidele ning lõhnavälimusele. Ette ruttavalt ütlen, et sa tahaks seda ka proovida, aga näe ei saa…

Kui seltskonna võileivataldrikud nagu madalmaade natüürmordid rikkalikkuse all lookas lummuses lauale viisin, tegi seltskond aplausi ning asus ahnelt hammustama. Huvi alles hiljutise ortodokselt paadunud karnivoori kätetöö vastu, oli ehe ja ablas. Keegi ei mögisenud, söödi kogu kehaga nagu oleks tegu moderntantsu etendusega. Tunnistan, mind paitas hingepõhjani see tumm tunnustus mida ihara isuga pühitseti.

See inimene, kelle nime ma ei taha öelda, sest soovin teda säästa edaspidistest hämmingutest, et kellega sa läbi käid, loll oled või… on noorele inimesele omaselt interaktiivne. Nii ta siis seadis seal oma inimese loodud kõigi aegade parima ja kallima fotoaparaadi kaadrit nii maastiku- kui portreeformaati ning klõpsas mu kätetööst mõningaid pilte. Kuna selle fotoaparaadiga saab ka helistada ning kogu maailma ühte veetilka kokku pakkida, küsis ta sillerdavi sui naeratades – kas võin su võikust tehtud pildi omale “instasse” panna. Milles küsimus, vastasin – mul on omalgi “insta”. Kolisin oma joonistuste ja maalidega sinna näoraamatu eest peitu, nagu katmata kelladega nudist, kahe pillirookõrre taha avalikus rannas.

Siis korraga turgatas tore mõte.

Palusin, et ta saadaks selle minu kokakunstist tehtud kaadri ka mulle ning lugedes kolmeni, vajutasime korraga seda täppi, mis tänapäeval asendab nuppu.

Pildi allkirjaks olime sisestanud sama teksti.

Veerand tunniga oli temal selle pildi all üle kuuesaja “meeldimise” ning sadu kommentaare. Enamasti “braavo” – mille puhul võiks teada, et daamidele hüütakse “braava”. Pühendumusega püherdav püüdlik pugejalikkus ja hoosianna sellest kuidas me kangelanna on ikka imieliselt mitmekülgne ning maailmatasemel “kurmaan” ja kõik see muu. Generatsioon, kelle sõnavaras on kaheksakümmend eestikeelset, viiskümmend inglisekeelset ja mõnikümmend emotikonikeelset sõna, oli homeerilises vaimustsuses, nagu oleks äsja leiutatud nii ratas kui tuli…

Et palju minul?

Kaks 🙂

Ma ei käi läbi inimestega, kes jätavad kreissae täispööretel paku sisse ruigama nagu redeli külge seotud siga, et iga kuuenda hingetõmbe järel järgi vaadata, kas maailmas midagi sellist pole juhtunud, millest sõltub ei rohkem ega vähem kui kogu elu. Jääda ilma kohast esimese saja seas, kes staari varbapildile purpursüdant ei anna, ei ole nende jaoks elu ja surma küsimus. Mis tunne mul oli? Jabur. Justnimelt jabur. Sestap tegime peale kehakinnitust ühe toreda seltskondliku virgutusmängu. Võistluse selle peale, kes leiab sotsiaalmeedias maailma kõige sitema pildi ning kaks punkti saab see, kes leiab pildi, mis on korraga erakordselt nõme ning millele on aplodeerinud suurim hulk “fänne”.

Noortel käis see kähku. Võitja selgitamisega liiga palju aega ei kulunud, aga nalja sai kõvasti. Mõni asi oli naljast miilide kaugusel. Ütleks et tuhandete miilide kaugusel ning igal meetril selles tohutu pikas teekonnas seisis üks pugejast puupea. Tolvan, kes istub teepervel, et igale möödujale kõrvuni kistud suuga meeleheitlikult naeratades lehvitada. See pani noored mõtlema. Nad jäid üsna tõsiseks võib öelda.

Mu vegevõiku pilt mu enda albumis sai päeva lõpuks kolm meeldimist. Tema albumis sai mu vegevõiku pilt kuusteist tuhat kaheksasada viiskümmnend neli… Märk sellisest Eesti mõistes hüperpopulaarsusest ei näita ilmtingimata, et oled õigel teel. Kustutasime mõlemad need toidupildid ja mulle läks üsna sügavale põue lause, mida ta ütles. Anna neile andeks – nad ei tea mida nad teevad

Väikseformaadiline etüüd “Muhumaa”

Lõuend, Akrüül

See, nõrgema ehk vasaku käega maalitud pildike jääb ainsaks vasakukäeliseks maaliks minu maalide seas. See teebki temast erilise ja kordumatu. Kui sinu elutoas on hubane ja mõnus olemine, seal mängib tasaselt voolav muusika ning see on ruum, kus sa veedad mõnusamad hetked oma õnnelikus elus, võib see olla uueks koduks tallegi. Armastan Muhumaad nii palju, et näen teda silme ees ka eemal olles. See armastus on pildis, mille nagu ütlesin, maalisin oma südamepoolse käega. Sulle…

• 

Maailma inimmõistus valitseb hetkel, kui ta loob. Loob – see tähendab mõtleb. Loov mõte ongi jõud. Kes midagi välja mõtleb, on teistest tugevam. Kuni tuleb uus ja parem mõte ning otsekohe muutub ta eelmisest, äsjasest parimast, veel tugevamaks. Niisiis, peab juht suutma luua süsteemi, kus tema nõuandjad ei haaraks võimu endi kätte. Tõeline juht omab alati värsket ja loovat mõtet, sest ainult see annab talle tegeliku võimu. Eestis ei ole alates aastast 1939 olnud enam ühtegi loovat mõtet. Oma riik ei ole loova mõtte vili. Oma riik ei puutu üldse asjasse. Eduard Wiiralt lõi Pariisis ja Arvo Pärt Münchenis.

Kogu loomise psühholoogia baseerub loodusel. Taimed räägivad inimesele täpselt, mis tal viga on või mis on tema teekonna järgmised punktid. Praegune aeg on uute kuningate tulemise hetk muutuvas ajas. Inimene teab, et tal on taime üle jõud, sest ta suudab toituda teisest omasugusest. Kuid rakud, kes valitsevad inimesi, on teinud igaüks eraldi ja ühekaupa, oma diili taimedega. Mis tähendab, et rakud valitsevadki meie maailma. Inimene, kes vaktsineerib ennast võõraste rakkudega, kuulutab sõja oma pärisrakkudele. Hirmust surma ees, olgu see vanuigi või varajane. Varajane surm seejuures on normaalne, sest targad rakud avastavad vea kiiremini ning asuvad looma uut ja paremat. Seepärast on vanad inimesed tarkadel rakkudel niiöelda “jalus”. Sa küsid kuidas nii? Miks? Seda ei tea muuseas ka rakud ise, küll aga nende alglooja ehk pisim olemasolev mõte. Jõud.

Millest ja miks tekkis vägivald? Hing soovib alati olla ja jääda terviklikuks. Kui tervik saab rikutud, on ka hing katki. Selle pärast võitlevadki meie keha rakud, et lüüa teist katki – lõhkumaks hinge. Mu mõtted on sulle arusaamatud sest just nüüdsama tunneme mõlemad, et tahaks siit põgeneda.

Kuidas siit põgeneda? Aga armasta oma rahvast. Armasta oma maad. Muuda absoluutselt kõik armastuseks! Nii näed otsekohe, kuidas mitte miski ei sunni sind enam ära põgenema. See on minu presidendikõne avalause. Ei mingit “daame ja härrasid”. On üksnes – minu kallid. Kui ma sellesse ei usu, ei ole ma õige president. Nii võiks mõelda igaüks, kes omale selle mõtte pähe võtab.

Täna ei katsetata inimeste peal mitte vaktsiine, vaid doose. Koguseid. Süüdimatute lollpeade “vabatahtlik” osalemine selles protsessis on niiöelda “heade” suur plaan, mis sai alguse peale II Maailmasõda, kui loodi Ühinenud Rahvaste Organisatsioon. See “punt” on olnud algusest peale ametis maailma uue korra kehtestamise eesmärgiga ehk kunstliku geneetilise segaduse tekitamisega.

Rooma isandad ja isandad enne Rooma impeeriumi, veel kaugematest aegadest, ei seadnud ennast ümber. Nad teadsid. Õigemini üks osa neist teadis, ülejäänud mitte, et enese ümber seadmine, viib katastroofini. Viiski – nagu me teame. Või siis? Kas me teame, mis juhtus kõikide varem eksisteerinud ja tänaseks hävinud ühiskondadega? Meie niinimetatud õpikud, mille autorid on valdavas osas lihtsalt oletajad, kes täidavad tuima kuulekusega korraldusi ning kirjutavad kokku lugusid, ei ole lõppude lõpuks grammigi kaalukamad, kui igapäevast imbetsillsust hooldav meedia.

Rooma isandad ei löönud oma teenijat. Piits plaksus ikka seal, kus keegi ennast muidu kehtestada ei suutnud. Ei mitte orjade, vaid iseenda silmis. Sitt mees ei löö teist elusolendit selle pärast, et teine paika panna. Ta tahab ennast paika panna – sest ta on sitt mees aga ei tea ühtegi teist võimalust. Sitad mehed saavad peremeesteks ja võimulolijateks alati ühtmoodi. Vale, alatuse, pettuse ja reeturlikkusega, mida raamitakse hirmu ja kaosega, et oma võltsi suuremeelsust ja teeseldud üllust eksponeerida.

Inimmõistus on kohustatud järele jätmatult looma. Üksnes ja ainult nii on ta suuteline maailma hoidma. Kogu möga selle või teise parandamisest või paremaks muutmisest on lihaveise väljaheide. Paremaks, moodsamaks, efektiivsemaks ja mis kõik veel seda protsessi ei iseloomusta, pole sel loomisega vähimatki pistmist. Miks, küsid sa enesestmõistetavalt. Sest need sõnad ei küündi kirjeldama kvaliteeti. Loomingu kvaliteeti. Aina rohkem ja rohkem luua, selle asemel, et luua täiuslikku, saigi varasemate ühiskondade hukatuseks.

Kuidas teha head teatrit? Pane piletile selline hind, et mitte keegi seda osta ei suuda. Nii ei vaja sa ei näidendit, lavastajat, näitlejaid, kunstnikku, heliloojat ega lava. Müü teatripiletit, mille hind on sadaviiskümmend tuhat naela ja see ongi teater. Etendus, mida mitte keegi kunagi ei näe, aga millest räägivad kõik…

Mina olen Heldur. Ja mina olen Helga. Oleme mõlemad sama kandi inimesed. Käinud samas koolis. Kooli ajal me teineteisega ei suhelnud. Pidudel käijad pole me olnud. Tantsida meile ei meeldi. Igasugune muusika meile ka ei meeldi. Reisida me väga ei armasta, sest peame oma kodu eest hoolitsema. Loomi meil ei ole. Me ei saa öelda, et me ei armasta loomi, aga Heldurile ei meeldi kassid ja Helgale ei meeldi koerad. Lapsi meil ei ole. Sõpru kui niisuguseid ka mitte. Need kellega me läbi käime, on meie tööga seotud inimesed ning nemad ei käi meil ega meie neil külas. Me oleme kokku leppinud, et me ei tee üksteisele kingitusi. Kui midagi on vaja siis ostame. Poode mööda käimine meile ei meeldi. Auto meil on, aga autoga meile väga sõita ei meeldi, sest liiklus on nii närviline ja kõik kihutavad. Kui Eesti-aeg tuli, see isesiseisvus, siis käisime mingil ajal kirikus. Kui need abipakis olevad asjad hakkasid aina viletsamaks minema, siis enam ei käinud. Ega meile see kiriku värk kummalegi väga ei meeldi. Laulupeol me ei käi, sest palav on seal olla. Tantsupeol on aga nii kõva muusika, et seal ei saa olla normaalselt, seepärast me ei käi tantsupeol ka. Telekast vaatame kui aega on. Kinos käisime vaatamas seda Tõde ja Õigust. Liiga pikk. See Talve – film oli ka nii angu ta oli. Me pole seda raamatut lugenud, aga meie meelest pole need tegelased muud kui väljamõeldud. Ükskord nägime mustlasi, küll on koledad inimesed ikka maailmas. Hannes Võrno? Ei meeldi ka.

Ootamata ära, et keegi esitaks küsimuse, on tal vastus valmis. See ei ole – “ma ei tea”. Ta teab. Kui peaksid olema inimene, kes vahel pisut-pisut kiuslik on ning seda ka piiratud koguses naudid, palu temalt – ole hea küsi midagi. Pikalt mõttesse jäämata, pead kelmikalt kallutamata ja üldse ühtegi närvi näos liigutamata, küsibki ta temalt palutud küsimuse. Ta küsib küsimuse, millega kinnistab oma vastuse sellele küsimusele, mida temalt keegi tõenäoliselt kunagi ei küsiks. Ta soovib olla veendunud, et tema vastus ei läheks kaduma, olgu see küsimus milline tahes. Miks temalt midagi ei küsita siis? Kes ta selline on, et niimoodi omas maailmas elades ja kõigele vastust teades, on ta jäetud ilma rõõmust, et temalt midagi küsitakse. Kas on ehk põhjus selles, et temalt ei taheta mitte midagi küsida? Või äkki hoopis selles, et ta vastused on valed? On ka see variant, et temalt ei küsita midagi, sest pole kes oskaks küsida. Öeldakse, et tark inimene teab mida ta räägib, loll inimene aga räägib seda mida ta teab. Nii mõeldes on võimalus mõlemaks. Ta võib olla vabalt nii tark, et teab täpselt mida ta räägib, nagu ka justnimelt nii loll, et räägib lihtsalt seda mida ta teab.

Too näide, ütled. Olgu, ma proovin

Võta ahjusoe leivapäts. Lõika leivanoaga sirge ja ilus lõige ning saa omale krõbepruuni koorikuga rukkilõhnaline leivakannikas. Soe krõbe koorik ja pehme õhar sisu. Milline lõhn! Pane nuga käest ja nuusuta. Tunned? Nõõd võta võinuga ja kaapa selle kaarjalt halja hõbedase otsaga, rõõsakreemjat värsket külma koorevõid. Määri see noaotsaga leivale. Mida aeglasemalt sa seda jahedat rammu nagu pahtlit krobedale seinale tõmbad, seda magusam saab ootus su sisemuses. Aga ära ole kärsitu! Koori nüüd üks kiriku kupli karva sibul ning võta oma kolmas nuga. See õhukese teraga ja lai, millega lõigatakse liha. Sellega suudad sa sibulast nii õhukese ratta lõigata, et see läbipaistev tundub. Lao need rattad nüüd oma võileivale. Ära küsi, miks ei võiks lõigata veidi paksemaid rattaid, kui nad leival niikuinii üsna kihika korra loovad. Lõika õhukesed rattad ja ära päri. Kunagi hiljem saad aru. Sibularatas peab olema nii õhuke, et teda ei saaks veeretada! Nii lihtne see ongi. Üldsiselt kehtib see ka kurgi, tomati ja redise kohta. Vahelepõikena olgu öeldud, et valdavalt lõigatakse nii õhukeseks sink või vorst ja vot see koonerdav enesepettus on üks näotu võileivateo põhiviga. Aga mingem edasi.

Võileiva vundament laotud, asu selle seinu laduma. Võta neljas nuga – see millega lõikad kala. Enesestmõistetavalt on sul olemas kalalõikuseks ka eraldi lõikelaud. Ei, mitte euronõute vaid kala lõhna pärast. Kalalõikuse lõikelauda ei pesta sooja veega nagu liha ja muude lõigatavate lõikelauda, vaid vähese jääkülma vee ning soolaga ja kuivatatakse siis korralikult. Niisiis kalalõike laud ja kalanuga. Võta nüüd see ahnelt elanud rammus matjees ja lõika kirurgilise täpsusega ära juuspeente ribide rida ta rasvaselt kõhualuselt. Matjees on mõnus ampsudena. Seepärast kehtib rusikareegel – mida paksem filee, seda väiksem pala. Klassika on sentimeeter. Lao nüüd selle Atlandi apla maiuspala tükid võileivale, kus juba nurrub õhkõhuke sibularatastest soomus. Mitte näoli! Mitte selili! Matjees peab olema leival nii, et lõikepind on suunaga ülespoole. Nii on näha kogu kuninglikkus, millest saavad osa lisaks maitsemeeltele ka silmad. Matjees on ilumeele testimiseks loodud, sest üheksakümmend protsenti peab teda heeringaks ja sööb nagu heeringat. Hunt nendega, ega neegrile ei õpeta ka kunagi selgeks, et söögilauas võetakse nokkmüts peast.

Kui matjees mugavalt siruli laotud, võta väike kauss. Sellesse teelusikaga head siidist majoneesi ning kreegikivi suurune purts Põltsamaa Vene sinepit. Sega sinep ja majonees ja mõtle sel ajal, kas oled piisavalt julge…

Kui otsustad olla julge, lase meepurgist võetud puuvurrilt natu-natuke kuldset meeniiti niriseda. Nii kaks kolm grammi. Sega sinep, majonees ja mesi nii, et see värvilt viimaks Belgia armee kõrbevormi värvi meenutab. Siidiselt kreemine soustiports, mille viskoossus on paigas siis, kui lusikas sellesse püsti sisse susatuna, aeglaselt longu vajub. Jäta palun meelde – Aeglaselt!

Kuna sa ei küsinud, kuidas matjeesitükid või ja sibulaga kaetud leivale laduda, siis nüüd ongi loosimise koht. Oled lotovõitja, kui ladusid need nii, et tükkide vahele jäi umbes keeduspageti paksune pragu. Labürint, mille sa nüüd sellesama kastmega vaikselt täidad. Las ta nõrgub lusikalt vaikselt leivale, õhuvahesid jätmata. Nüüd stop! Tundub, et on hetk hambad sisse suruda, sest su süljenäärmed toimetavad juba viimased viis minutit nagu Tuhala nõiakaev.

Võta pipraveski. See millega saab musta terapipart purustada ning krõnksuta paar kolm korda leiva kohal. Mustjad hõrgud värske pipra pudemed, nagu tähed taevas, lõhnavad selles toidupildis ei millegi muu kui täiuslikkuse järgi. On aeg… Võta puhvetikapi klaasriiulilt krsitallpitsid ning täida. Luba külmal viinal sekund toasoojaga harjuda. Las ta veidi ringutab ning virgub, enne kui talle oma hambaid ja kurku näitad. Ütle söögipalve, mida agnostikud ja ateistid on hakanud toostiks nimetama ja sulge veel silmapilguks silmad. Täna. Täna et sul on tahtmist enda maailm just nii ja mitte niisama olema panna. Kiida ennast ja võta siis nagu papp ristimisvaagnast püha ristimisvett, vasakusse kristallpits ja paremasse võileib…

Kui nüüd keegi küsib – … ükskõik mida…on vastus kohe olemas